15. Systemic risk factors

Kuigi emitentide omavahelist seotust modelleeritakse sageli sarnasel viisil kui regulatiivse sisereitingutel põhineva meetodi raamistikku, kasutades idiosünkraatilise (st individuaalse) ning ühe või mitme süsteemse riskiteguri kombinatsiooni, ei näe need suunised ette ühtki modelleerimismeetodit, kui asutus vastab kõigile asjakohastele kvalitatiivsetele ja valideerimisnõuetele, et tagada tema meetodi konservatiivsus.

Kui mudelis kasutatakse eri likviidsusperioode, peaks süsteemsete riskitegurite evolutsioon olema kooskõlas ja ühilduv nende eri likviidsusperioodide lõikes.

Süsteemse(te) riskiteguri(te) ja individuaalse emitendi maksesuutlikkuse protsessi vahelist korrelatsiooni võib olla raske hinnata, sest need ei ole otseselt vaadeldavad. Hindamistehnikat, mis põhineb otseselt või kaudselt vaadeldavatel turuandmetel (nagu on näiteks noteeritud aktsiate korral), tuleks nõuetekohaselt põhjendada ja see tuleb dokumenteerida.

Kui asutus valib mitut süsteemset riskitegurit käsitleva parameetrilise valemi, et kajastada sellega tööstust või piirkondlikku kontsentratsiooni paremini kui üht ainulaadset süsteemset riskitegurit eelduseks võttes, tuleks parameetrilise valemi valimist analüüsida ja valideerida, näiteks võrreldes praeguse mudeli tulemusi sama mudeli muudetud versiooni tulemustega, milles kasutatakse sisereitingutel põhineva meetodi valemit ning kus kõik süsteemsed riskitegurid on perfektses korrelatsioonis.