Kokkulepete protsessides kasutatavad menetlused

Käesolevas peatükis osutatud kokkulepete protsessid on järgmised:

• a) direktiivi 2002/87/EÜ artikli 3 lõike 6 kolmandas lõigus kirjeldatud kokkuleppe protsessid;
• b) direktiivi 2002/87/EÜ artikli 5 lõikes 4 kirjeldatud kokkuleppe protsessid;
• c) direktiivi 2002/87/EÜ artikli 10 lõikes 3 kirjeldatud kokkuleppe protsessid;
• d) direktiivi 2002/87/EÜ artikli 18 lõikes 3 kirjeldatud kokkuleppe protsessid.

Kokkuleppe sõlmimisel peavad pädevad asutused läbima järgmised etapid:

• a) enne kokkuleppe sõlmimist peab koordinaator juhtima asjaomaste pädevate asutuste vahelist arutelu, korraldades ühe füüsilise või kaugkohtumise (telekonverents) või rohkem kõnealuseid kohtumisi;
• b) kui kokkulepe on sõlmitud, siis peab see kajastuma kirjalikus dokumendis, mis sisaldab kokkuleppe toetamiseks piisavaid põhjendusi. Dokumendid tuleb allkirjastada koordinaatori ja teiste asjaomaste pädevate asutuste nimel. Kui kokkuleppele ei jõuta, siis peab koordinaator mis tahes teise asjaomase pädeva asutuse taotlusel või omal algatusel konsulteerima asjaomase ESAga. Kui ESAga konsulteeritakse, siis peavad kõik pädevad asutused kokkuleppele jõudmisel selle nõuandeid arvesse võtma. Kui üks pädev asutus keeldub kokkulepet sõlmimast või seda teevad mitu pädevat asutust, siis võivad ülejäänud pädevad asutused siiski omavahel kokkuleppe sõlmida ja koordinaator peab andma asjaomasele ESA-le teada, et täielikku kokkulepet ei õnnestunud saavutada.
• c) Koordinaator võib kutsuda kolmandate riikide järelevalveasutused vajaduse korral kirjalikus kokkuleppes osalema, lähtudes nendele kolmandate riikide järelevalveasutustele kohaldatavate konfidentsiaalsusnõuete võrdväärsusest.