EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2025/1, 27. november 2024, millega luuakse kindlustus- ja edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning muudetakse direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL) 2017/1132 ning määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja (EL) 2017/1129 (EMPs kohaldatav tekst)

(1)

Kindlustusandjate raskustesse sattumisel võib olla liikmesriigi majanduslikule ja sotsiaalsele heaolule oluline mõju, kui selline olukord toob kaasa häireid kindlustusvõtjatele ning soodustatud või kahjustatud isikutele pakutavas kaitses. Edasikindlustusandjate osa majanduses, nende vastastikused seosed otsekindlustusandjate ja finantsturgudega üldisemalt ning võrdlemisi kontsentreeritud edasikindlustuse turg nõuavad nende makseraskuste või maksejõuetusega nõuetekohasel viisil tegelemiseks sobivat raamistikku. Seega tuleks käsitleda nii otsekindlustusandjate kui ka edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamist ja kriisilahendust, võttes arvesse nende vastavat eripära.

(2)

2008. aasta ülemaailmne finantskriis tõi esile finantssektori haavatavused ja selle seotuse. Makseraskuste ja maksejõuetuse põhjused näisid olevat seotud muu hulgas finantsturgude arengu ning kindlustuse või edasikindlustuse olemusega. Selles osas tuuakse kindlustus- ja edasikindlustusandjate peamiste murekohtadena sageli esile kindlustusriski, s.o alarahastatud nõudeid, valesti hindamist, s.o alahinnatud kindlustusmakseid, varade ja kohustiste valesti valitsemist ning investeerimiskahju. Selles kontekstis on maksumaksjate raha kasutatud mitme kindlustusandja halvenenud finantsseisundi taastamiseks. Kuigi Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ (3) eesmärk oli tugevdada liidu finantssüsteemi ning kindlustus- ja edasikindlustusandjate vastupanuvõimet, ei kõrvaldanud see täielikult selliste kindlustus- ja edasikindlustusandjate maksejõuetuse võimalust. Turu suur volatiilsus ja pikaajalised madalad intressimäärad oleksid kindlustus- ja edasikindlustusandjate kasumlikkuse ja maksevõime jaoks eriti kahjulikud. Kindlustus- ja edasikindlustusandjate tundlikkus turu ja majanduse arengu suhtes nõuab seetõttu eriti suurt ettevaatlikkust ja sobivat raamistikku, mille abil selliste ettevõtjate finantsseisundi võimalikku halvenemist hallata, sealhulgas ennetaval viisil. Mõned hiljutised maksejõuetuse ja ligilähedase maksejõuetuse juhtumid, eriti piiriülese laadiga juhtumid, tõid esile praeguse raamistiku nõrgad kohad, millega tuleb tegeleda, et korraldada kindlustus- või edasikindlusandjate korrakohast turult lahkumist.

(3)

Kindlustus- või edasikindlustusandjate tegevust, teenuseid või toiminguid, mida ei ole võimalik mõistliku aja jooksul või kindlustusvõtjate, soodustatud või kahjustatud isikute jaoks mõistlike kuludega asendada, tuleb käsitada kriitiliste funktsioonidena, mis peavad jätkuma. Selline tegevus või sellised teenused või toimingud võivad olla kriitilised liidu, riiklikul või piirkondlikul tasandil. Kindlustus- või edasikindlustuskaitse järjepidevus on sageli eelistatum kui maksejõuetu ettevõtja lõpetamine, kuna selline järjepidevus pakub kindlustusvõtjatele või soodustatud või kahjustatud isikutele kõige soodsamaid tulemusi. Seetõttu on väga oluline, et oleksid olemas sobivad vahendid, millega maksejõuetust ennetada ning millega maksejõuetuse tekkimise korral minimeerida negatiivseid tagajärgi, säilitades kõnealuste kriitiliste funktsioonide järjepidevuse.

(4)

Liidus maksejõuetute kindlustus- ja edasikindlustusandjate tulemusliku kriisilahenduse tagamine on siseturu lõpuleviimisel keskse tähtsusega element. Selliste kindlustus- või edasikindlustusandjate maksejõuetus ei avalda mõju mitte ainult kindlustusvõtjatele ja potentsiaalselt reaalmajandusele ning nende turgude finantsstabiilsusele, kus sellised kindlustus- ja edasikindlustusandjad otseselt tegutsevad, vaid ka usaldusele kindlustuse siseturu vastu. Finantsteenuste siseturu lõpuleviimine on tugevdanud erinevate riiklike finantssüsteemide vahelist vastastikust mõju. Kindlustus- ja edasikindlustusandjad tegutsevad aktiivselt finantsturgudel, et hallata oma investeeringute portfelli ja ohjata oma tegevusega seotud riske. Selle taustal võib liikmesriigi suutmatus tegeleda kindlustus- või edasikindlustusandja maksejõuetusega ning lahendada see ettearvataval ja ühtlustatud viisil, mis ennetaks tulemuslikult laiemat süsteemset kahju, kahjustada finantsturgude stabiilsust ja seetõttu ka finantsteenuste valdkonna siseturgu.

(5)

2008. aasta ülemaailmne finantskriis tõi esile vajaduse töötada kindlustus- ja edasikindlustusandjate jaoks välja sobiv finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik. Rahvusvahelisel tasandil avaldas finantsstabiilsuse nõukogu 2011. aasta oktoobris dokumendi „Finantsinstitutsioonide tulemusliku kriisilahenduskorra põhilised omadused“, mis sisaldab selliste kindlustusandjate kriisilahendust puudutavaid kaalutlusi, kes võiksid maksejõuetuse korral olla süsteemselt olulised või kriitilise tähtsusega, ning ajakohastas seda 2014. aasta oktoobris. 2016. aasta juunis avaldas finantsstabiilsuse nõukogu lisasuunised süsteemselt oluliste kindlustusandjate jaoks tulemusliku kriisilahenduse strateegiate ja kavade väljatöötamise kohta. Sellega paralleelselt võttis Rahvusvaheline Kindlustusjärelevalve Assotsiatsioon 2019. aasta novembris vastu kindlustusjärelevalve üldpõhimõtted kõigi kindlustus- ja edasikindlustusandjate jaoks ning ühise raamistiku rahvusvaheliselt tegutsevate kindlustusgruppide jaoks, milles kirjeldatakse ennetava finantsseisundi taastamise kavandamisega seotud standardeid ja meetmeid, mida ametiasutused peaksid võtma selliste kindlustus- või edasikindlustusandjate suhtes, kes turult lahkuvad ja kelle suhtes algatatakse kriisilahendusmenetlus. Neid sündmusi tuleks maksejõuetute kindlustus- ja edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku loomisel arvesse võtta.

(6)

Paljude kindlustus- ja edasikindlustusandjate tegevus ulatub üle riigipiiride. Piiriüleselt tegutseva kindlustus- või edasikindlustusandja raskustesse sattumiseks või maksejõuetuseks valmistumise ja selle ohjamisega seotud koostöö ja koordineerimise puudumine ametiasutuste vahel õõnestaks liikmesriikide vahelist vastastikust usaldust, tooks kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele ja kahjustatud isikutele kaasa mitteoptimaalsed tulemused ning mõjutaks kindlustuse siseturu usaldusväärsust.

(7)

Praegu ei ole liidu tasandil kindlustus- või edasikindlustusandjate koordineeritud kriisilahenduse menetlusi ühtlustatud. Selle asemel on liikmesriikide kindlustus- ja edasikindlustusandjate maksejõuetust käsitlevates riigisisestes õigus- ja haldusnormides märkimisväärseid sisulisi ja menetluslikke erinevusi. Lisaks ei pruugi äriühingute maksejõuetuse menetlused kindlustus- või edasikindlustusandjate jaoks alati sobida, kuna need ei pruugi alati kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja kahjustatud isikute, reaalmajanduse või finantsstabiilsuse kui terviku jaoks tagada kriitiliste funktsioonide piisavat jätkumist.

(8)

On vaja tagada maksejõuetute või tõenäoliselt maksejõuetuteks jäävate kindlustus- või edasikindlustusandjate kriitiliste funktsioonide järjepidevus, minimeerides samal ajal sellise kindlustus- või edasikindlustusandja maksejõuetuse mõju majandusele või finantssüsteemile. Seetõttu on vaja kehtestada raamistik, mis annaks ametiasutustele usaldusväärse vahendite kogumi, mille abil sekkuda piisavalt varakult ja kiiresti selliste kindlustus- või edasikindlustusandjate tegevusse, kes on maksejõuetud või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävad. Selline raamistik peaks tagama, et kahjumi katavad esimeses järjekorras aktsionärid ning et võlausaldajad katavad kahjumi pärast aktsionäre, eeldusel et kooskõlas põhimõttega, mille kohaselt ei peaks ükski võlausaldaja katma suuremat kahjumit, kui ta oleks katnud tavalises maksejõuetusmenetluses (edaspidi „võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte“), ei kata ükski võlausaldaja suuremat kahjumit kui see, mis oleks tal tekkinud juhul, kui kindlustus- või edasikindlustusandja oleks likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses. Tagamaks, et kohtlemine, mille osaliseks mõjutatud aktsionärid, kindlustusvõtjad, soodustatud isikud, nõude esitajad ja muud võlausaldajad oleksid saanud juhul, kui kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus, oleks täpselt kajastatud, tuleks arvesse võtta kõiki asjakohaseid sündmusi, mis toimuksid kas tavalise maksejõuetusmenetluse algatamisel või enne seda ja oleksid sellega seotud, ning kõiki selliste menetluste algatamisega seotud asjakohaseid juhtumeid, sealhulgas neid, mis on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/103/EÜ (4) kohase kahjustatud isikute kaitsega õnnetusest tingitud kahju korral, kui kindlustusandja on maksejõuetu.

(9)

Tuginedes direktiivile 2009/138/EÜ, peaks kehtestatav raamistik võimaldama ametiasutustel tagada kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja kahjustatud isikute kindlustuskaitse jätkumise, anda asjakohasel juhul üle kindlustus- või edasikindlustusandja elujõulise tegevuse ja portfellid ning jaotada kahjumit õiglasel ja ettearvataval viisil. Need eesmärgid peaksid aitama vältida kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele ja kahjustatud isikutele tekkivat ebavajalikku kahju või sotsiaalseid raskusi, leevendada reaalmajandusele avalduvat negatiivset mõju, minimeerida negatiivset mõju finantsturgudele ning minimeerida maksumaksjate kulusid.

(10)

Direktiivi 2009/138/EÜ läbivaatamine ning eelkõige riskitundlikumate kapitalinõuete, tugevdatud järelevalve, täiustatud likviidsuse seire ning paremate makrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitikaga seotud vahendite kehtestamine peaks veelgi vähendama kindlustus- või edasikindlustusandjate maksejõuetuse tõenäosust ja parandama nende kindlustus- või edasikindlustusandjate vastupanuvõimet majanduslikule stressile, olgu see siis tingitud süsteemsetest häiretest või üksikute ettevõtjatega seotud konkreetsetest sündmustest. Finantsprobleeme ei saa hoolimata tugevast ja kindlast usaldatavusraamistikust siiski täiesti välistada. Seetõttu peaksid liikmesriigid olema valmistunud ning neil peaks olema sobivad finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse vahendid, et lahendada olukordi, mis hõlmavad nii süsteemseid kriise kui ka üksikute kindlustus- või edasikindlustusandjate maksejõuetust. Sellised vahendid peaksid sisaldama mehhanisme, mis võimaldavad ametiasutustel tegeleda tulemuslikult kindlustus- või edasikindlustusandjatega, mis on maksejõuetud või tõenäoliselt jäävad maksejõuetuks. Selliste vahendite rakendamisel ja õiguste kasutamisel tuleks arvesse võtta tingimusi, milles maksejõuetus tekkis.

(11)

Mõned liikmesriigid on juba kehtestanud ennetava finantsseisundi taastamise kavandamise nõuded ning mehhanismid, millega käivitada maksejõuetute kindlustus- või edasikindlusandjate kriisilahendus. Kuna puuduvad kindlustus- või edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse ühised tingimused, õigused ja protsessid, mis kehtiksid kogu liidus, takistab see siiski tõenäoliselt siseturu sujuvat toimimist ja riikide ametiasutuste vahelist koostööd, kui nad tegelevad raskustes või maksejõuetute piiriüleste kindlustusgruppidega. See vastab eriti tõele juhul, kui erinevad käsitlused toovad kaasa selle, et riikide ametiasutustel ei ole samal määral kontrolli kindlustus- või edasikindlustusandjate üle või sama kriisilahenduse suutlikkust. Sellised erinevused finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kordades võivad mõjutada võrdseid tingimusi ja tekitada kindlustus- või edasikindlustusandjate vahel konkurentsimoonutusi. Kõnealused tõkked tuleks kõrvaldada ja tuleks kehtestada õigusnormid, millega tagatakse, et siseturgu ei kahjustata. Selleks tuleks kindlustus- või edasikindlustusandjate ennetavat finantsseisundi taastamist ja kriisilahendust käsitlevate õigusnormide suhtes kohaldada ühiseid minimaalse ühtlustamise norme. Selleks et tagada kooskõla olemasolevate liidu õigusaktidega kindlustusteenuste valdkonnas, peaks ennetav finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kord kehtima kindlustus- või edasikindlustusandjatele, kelle suhtes kohaldatakse direktiivis 2009/138/EÜ sätestatud usaldatavusnõudeid.

(12)

Kindlustusgrupi ettevõtja maksejõuetus võib hakata kiiresti mõjutama terve kindlustusgrupi solventsust ja toimimist. Seetõttu on vaja kehtestada ennetava finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavandamise nõuded kindlustusgrupi jaoks. Lisaks peaks ametiasutuste käsutuses olema tulemuslikud meetmed, et võtta selliste ettevõtjate suhtes parandusmeetmeid, milles arvestatakse kõigi kindlustusgrupi liikmete majanduslikku usaldatavust, kõrvaldada kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust pärssivad asjaolud ning koostada kindlustusgrupi kui terviku jaoks järjepidev kriisilahenduse skeem, eelkõige piiriüleses kontekstis. Seetõttu peaks ennetava finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavandamise ja kriisilahenduskõlblikkuse nõuded ja kriisilahenduskord kehtima ka emaettevõtjatele, valdusettevõtjatele ja muudele kindlustusgrupi ettevõtjatele, sealhulgas väljaspool liitu asutatud kindlustus- ja edasikindlustusandjate filiaalidele.

(13)

Selleks et finantskonglomeraatidesse kuuluvate kindlustus- ja edasikindlustusandjate või selliste kindlustusgruppide, mis on ise finantskonglomeraadid või finantskonglomeraatide osad, finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavandamine ja tegelik kriisilahendus saaks toimuda sujuvalt, ning eesmärgiga vähendada halduskoormust, tuleks kehtestada kindlustus- ja pangandussektori kriisilahendusasutuste ja järelevalveasutuste vahelise teabevahetuse kohustused ning anda pangandussektori kriisilahendusasutustele vaatleja staatus sellise kindlustusgrupi kindlustuse kriisilahenduse kolleegiumis, mis on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/87/EÜ (5) kohaselt finantskonglomeraat või selle osa, ja vastupidi.

(14)

Käesoleva direktiiviga kehtestatud uute õigusnormidega on nii kindlustus- ja edasikindlustussektori kriisilahendusasutustel kui ka pangandussektori kriisilahendusasutustel oma kriisilahendusraamistik, mis on kohandatud kindlustus- ja edasikindlustussektori ning pangandussektori eripäradele. Kriisilahenduse ajakava kindlustuse ja edasikindlustuse kontekstis erineb kriisilahendusest panganduse kontekstis. Hoiuste väljavoolu vältimiseks peavad Ühtne Kriisilahendusnõukogu ja riiklikud pangandussektori kriisilahendusasutused tavaliselt kiiresti tegutsema. Teisest küljest on kindlustus- ja edasikindlustussektori kriisilahendusasutustel sageli rohkem aega sobivate, kindlustusvõtjatele kõige kasulikumate lahenduste leidmiseks. Hoiuste väljavooluga sarnane sündmus on kindlustus- ja edasikindlustussektoris vähem tõenäoline ning sellise sündmuse tagajärjed oleksid teistsugused kui pangandussektoris.

(15)

Mõlemad valdkondlikud õigusraamistikud on andnud vastavatele ametiasutustele sõltumatu otsustusõiguse. Sellest tulenevalt peaksid kindlustus- ja edasikindlussektori kriisilahendusasutused ning pangandussektori kriisilahendusasutused tegutsema võrdsetel alustel. Kriisilahendusülesannete täitmiseks on äärmiselt oluline, et kindlustus- ja edasikindlussektori kriisilahendusasutused ning pangandussektori kriisilahendusasutused teavitaksid üksteist ja teeksid heas usus koostööd. Käesolevas direktiivis sätestatud teabevahetusnõuded peaksid seda koostööd hõlbustama. Seepärast peaksid kindlustus- ja edasikindlussektori kriisilahendusasutused ning pangandussektori kriisilahendusasutused ning asjaomased kindlustus- ja edasikindlussektori ning pangandussektori järelevalveasutused vahetama viivitamata teavet, mida nad peavad oma ülesannete täitmiseks vajalikuks.

(16)

Tagamaks, et kriisilahendusasutusi teavitatakse ja nendega konsulteeritakse piisavalt varakult ja struktureeritud viisil, mis võimaldab neil oma volitusi informeeritud ja järjepideval viisil täita, tuleks kindlustus- ja edasikindlussektori kriisilahendusasutused ning pangandussektori kriisilahendusasutused kutsuda vaatlejatena üksteise kriisilahenduskolleegiumidesse. See on eriti oluline ennetava finantsseisundi taastamise kavandamise ja kriisilahenduse kavandamise kontekstis, samuti selle hindamisel, kas kriisilahenduse eeltingimused on täidetud, ning lõpuks kriisilahenduse meetmete võtmisel ühe või mitme finantskonglomeraatidesse kuuluva üksuse suhtes. Saadud kogemustele tuginedes peaks komisjon käesoleva direktiivi asjakohased sätted läbi vaatama hiljemalt viie aasta jooksul pärast selle jõustumist.

(17)

On vaja tagada finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku sobivus ja tulemuslikkus, vältides samal ajal kindlustus- või edasikindlustusandjate ja ametiasutuste jaoks tarbetut halduskoormust ja kulusid. Sellise finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku rakendamine peaks seega olema proportsionaalne asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja ning tema tegevuse ja teenuste laadi, mastaabi ja keerukusega. Lisaks tuleks arvesse võtta erinevusi ühelt poolt finantsseisundi taastamise ja teiselt poolt kriisilahenduse vahel. Finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavandamise nõuete kohaldamisala puhul peaksid ametiasutused määrama riskipõhiste kriteeriumide kogumite alusel kindlaks, milliste kindlustus- või edasikindlustusandjate suhtes kohaldatakse täiemahulisi või lihtsustatud kavandamisnõudeid. Selleks et suurendada usaldust kindlustuse ja edasikindlustuse ühtse turu vastu ning soodustada võrdseid tingimusi, tuleks saavutada minimaalne valmisolek, mistõttu kehtestatakse turuhõlmavuse miinimumtase elukindlustus- ja edasikindlustuse turu ning kahjukindlustus- ja edasikindlustuse turu jaoks. Seoses kriisilahenduse kavandamise nõuete kohaldamisalaga peaksid ametiasutused määrama kindlaks, milliste kindlustus- või edasikindlustusandjate puhul on teiste nende pädevusalasse kuuluvate ettevõtjatega võrreldes tõenäolisem, et kriisilahenduse meede oleks maksejõuetuse korral avaliku huvi seisukohalt õigustatud, või millised kindlustus- või edasikindlustusandjad täidavad kriitilisi funktsioone.

(18)

Samal põhjusel peaksid ametiasutused asjakohasel juhul kohaldama konkreetsete kindlustus- või edasikindlustusandjate puhul erinevaid või leebemaid ennetava finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavandamise ja teabe nõudeid ning nõudma harvem ajakohastuste esitamist. Selliste lihtsustatud kohustuste kohaldamisel peaksid ametiasutused võtma arvesse kindlustus- või edasikindlustusandja tegevuse laadi, mastaapi, keerukust ja asendatavust, aktsionäride struktuuri ja õiguslikku vormi, riskiprofiili, seotust teiste reguleeritud kindlustus- ja edasikindlustusandjatega või finantssüsteemiga üldiselt. Samuti peaksid ametiasutused võtma arvesse seda, kas kindlustus- või edasikindlustusandja maksejõuetusel ja sellele järgneval likvideerimisel tavalises maksejõuetusmenetluses oleks tõenäoliselt oluline negatiivne mõju kindlustusvõtjatele, finantsturgudele, teistele kindlustus- ja edasikindlustusandjatele või majandusele laiemalt. Ametiasutused peaksid esitama Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1094/2010 (6) asutatud Euroopa Järelevalveasutusele (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve) (EIOPA) igal aastal aruande selliste lihtsustatud kohustuste kohaldamise kohta.

(19)

Korrakohase kriisilahenduse protsessi tagamiseks ja huvide konflikti vältimiseks peaksid liikmesriigid määrama riikliku haldusasutuse või avaliku halduse pädevusega asutuse, mis täidab finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistikuga seotud funktsioone ja ülesandeid. Liikmesriigid peaksid tagama, et kõnealustele kriisilahendusasutustele eraldatakse piisavad vahendid. Kui liikmesriik määrab kriisilahendusasutuse, millel on ka muid funktsioone, tuleks kehtestada asjakohane struktuurne kord, et eraldada need funktsioonid kriisilahendusega seotutest ning tagada tegevuse sõltumatus. Selline eraldamine ei peaks takistama kriisilahendusega seotud funktsioonide puhul juurdepääsu teabele, mida asutus vajab finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistikuga seotud ülesannete täitmisel või erinevate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku rakendamises osalevate ametiasutuste vahelise koostöö jaoks.

(20)

Arvestades seda, mis tagajärjed võivad kindlustus- või edasikindlustusandja maksejõuetusel olla kindlustusvõtjatele, finantssüsteemile ja liikmesriigi majandusele, ning võimalikku vajadust kasutada sellise maksejõuetusega tegelemisel avaliku sektori vahendeid, tuleks kriisiohje ja kriisilahenduse protsessi kaasata juba varajases etapis liikmesriigi rahandusministeerium või muud asjakohased ministeeriumid.

(21)

On oluline, et kindlustusgrupid või kohaldataval juhul üksikud kindlustus- või edasikindlustusandjad koostaksid ennetavad finantsseisundi taastamise kavad, milles kehtestatakse meetmed, mida kindlustusgrupp või kindlustus- või edasikindlustusandja peab võtma, et pärast tema finantsseisundi olulist halvenemist, mis võib ohustada tema elujõulisust, saaks finantsseisundi taastada, ning ajakohastaksid neid kavasid korrapäraselt. Kindlustus- ja edasikindlustusandjad peaksid seetõttu määrama kindlaks selliste kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete näitajate kogumi, mis käivitaksid sellises ennetavas finantsseisundi taastamise kavas ette nähtud parandusmeetmete võtmise. Sellised näitajad aitaksid kindlustus- ja edasikindlustusandjatel võtta parandusmeetmeid, mis on nende kindlustusvõtjate parimates huvides, tehes seda kooskõlas kindlustus- ja edasikindlustusandjate riskijuhtimissüsteemidega, ning nad ei tohiks kehtestada uusi regulatiivseid usaldatavusnõudeid. Seepärast ei tohiks käesolev direktiiv takistada kindlustus- või edasikindlustusandjatel lisada oma ennetavatesse finantsseisundi taastamise kavadesse punkte, mis käsitlevad kapitalipositsiooni halvenemist, mis eelneb direktiivi 2009/138/EÜ I jaotise VI peatüki 4. jaos sätestatud solventsuskapitalinõude mittetäitmisele, ega nõuda neilt selliste punktide lisamist. Ennetavad finantsseisundi taastamise kavad, mis hõlmavad kõiki kindlustusgrupi olulisi juriidilisi isikuid, peaksid olema üksikasjalikud ja tuginema realistlikele eeldustele, mida saab kohaldada erinevate raskete ja ränkade stsenaariumide puhul. Need ennetavad finantsseisundi taastamise kavad peaksid moodustama kindlustus- või edasikindlustusandja juhtimissüsteemi lahutamatu osa. Selliste ennetavate finantsseisundi taastamise kavade koostamisel võib arvesse võtta olemasolevaid vahendeid, sealhulgas oma riskide ja solventsuse hindamist, hädaolukorrakavasid või likviidsusriski juhtimise kavasid. Siiski tuleks ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamise nõuet kohaldada proportsionaalselt ning see ei tohiks piirata direktiivi 2009/138/EÜ artikli 138 lõikes 2 nõutud finantsseisundi taastamise realistliku kava koostamist ja esitamist. Kui see on asjakohane, võib ennetava finantsseisundi taastamise kava elemente kasutada direktiivi 2009/138/EÜ artikli 138 lõikes 2 nõutud finantsseisundi taastamise kava koostamiseks või selle alusena.

(22)

Tuleb tagada piisav valmisolek kriisiolukordadeks. Põhiemaettevõtjatelt või üksikutelt kindlustus- või edasikindlustusandjatelt tuleks seetõttu nõuda, et nad esitaksid oma ennetavad finantsseisundi taastamise kavad järelevalveasutusele, et viimane saaks neid täielikult hinnata, sealhulgas hinnata seda, kas need kavad on kõikehõlmavad ning võimaldaksid kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustusgrupi elujõulisuse piisavalt kiiresti taastada isegi ränga stressiolukorra perioodil. Kui kindlustus- või edasikindlustusandja esitab ebapiisava ennetava finantsseisundi taastamise kava, peaks järelevalveasutustel olema õigus nõuda, et kindlustus- või edasikindlustusandja võtaks vajalikke meetmeid, et korvata oma kava olulised puudujäägid.

(23)

Kriisilahenduse kavandamine on tulemusliku kriisilahendusprotsessi lahutamatu osa. Seetõttu peaks kriisilahendusasutuste käsutuses olema kogu teave, mida on vaja kriitiliste funktsioonide kindlakstegemiseks ja nende jätkumise tagamiseks. Kindlustus- ja edasikindlustusandjatel on parimad teadmised oma toimimisest ja sellest tekkivatest probleemidest ning seetõttu peaksid kriisilahendusasutused koostama kriisilahenduse kavad muu hulgas asjaomaste kindlustus- ja edasikindlustusandjate esitatud teabe põhjal. Ebavajaliku halduskoormuse vältimiseks peaksid kriisilahendusasutused hankima vajalikku teavet peamiselt järelevalveasutustelt.

(24)

Väikesed ja mittekeerukad kindlustus- või edasikindlustusandjad ei peaks olema kohustatud koostama eraldi ennetavaid finantsseisundi taastamise kavasid, samuti ei tuleks nende suhtes kohaldada kriisilahenduse kavandamise nõuet, välja arvatud juhul, kui selline kindlustus- või edasikindlustusandja kujutab endast konkreetset riski riiklikul või piirkondlikul tasandil.

(25)

Selleks et olla valmis parandus- ja kriisilahenduse meetmete võimalikuks vastasmõjuks ning parandada kindlustusgruppide kriisivalmidust ja kriisilahenduskõlblikkust, peaks kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavandamisega seotud käsitlust kohaldama kõigi kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes, kes kuuluvad kindlustusgrupi järelevalve alla. Ennetavates finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavades tuleks võtta arvesse asjaomase kindlustusgrupi finants-, tehnilist ja äristruktuuri ja tema sisemise seotuse ulatust.

(26)

Kindlustusgrupi ennetavad finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavad tuleks koostada kindlustusgrupi kui terviku jaoks ning neis tuleks määrata kindlaks meetmed nii põhiemaettevõtja kui ka kindlustusgruppi kuuluvate üksikute tütarettevõtjate jaoks. See, millisel määral tütarettevõtjaid kindlustusgrupi ennetavates finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavades käsitletakse, peaks siiski olema proportsionaalne nende tähtsusega kindlustusgrupi ja kindlustusvõtjate, reaalmajanduse ja nende liikmesriikide finantssüsteemide jaoks, kus need tütarettevõtjad tegutsevad. Kriisilahenduse kavade koostamises peaksid osalema selle liikmesriigi kriisilahendusasutused, kus kindlustusgrupil on tütarettevõtjaid. Järelevalve- või kriisilahenduse kolleegiumi raames tegutsevad asjaomased ametiasutused peaksid tegema kõik võimaliku, et jõuda kõnealuste kavade hindamise ja vastuvõtmise puhul ühise otsuseni. Siiski ei tohiks järelevalve- või kriisilahenduse kolleegiumi ühise otsuse puudumine mõjutada piisavat kriisideks valmisolekut. Sellistel juhtudel peaks igal tütarettevõtja eest vastutaval järelevalveasutusel olema võimalik nõuda oma vastutusalasse kuuluvatelt tütarettevõtjatelt ennetavaid finantsseisundi taastamise kavasid ja anda sellistele kavadele oma hinnang. Samal põhjusel peaks iga tütarettevõtja eest vastutav kriisilahendusasutus koostama oma vastutusalasse kuuluvate tütarettevõtjate kriisilahenduse kava ja seda ajakohastama. Kindlustusgruppi kuuluvate kindlustus- või edasikindlustusandjate individuaalsete ennetavate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavade koostamine peaks olema erand, toimuma nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel ning selle suhtes tuleks kohaldada samu norme, mida kohaldatakse asjaomases liikmesriigis samaväärsetele kindlustus- ja edasikindlustusandjatele. Kui kindlustusgruppi kuuluvate kindlustus- ja edasikindlustusandjate jaoks koostatakse individuaalsed ennetavad finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavad, peaks asjaomaste ametiasutuste eesmärk olema saavutada võimalikult suures ulatuses kooskõla ülejäänud kindlustusgrupi ennetavate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavadega.

(27)

Kriisilahendusasutused, kes nõustuvad ühise otsusega, võivad omavahel jõuda ühisele otsusele kindlustusgrupi kriisilahenduse kava osas, sealhulgas oluliste pärssivate asjaolude kindlakstegemise ja vajaduse korral põhiemaettevõtja kavandatud meetmete hindamise kohta ning ametiasutuste poolt pärssivate asjaoludega tegelemiseks või nende kõrvaldamiseks nõutavate meetmete kohta.

(28)

Selleks et kõiki asjaomaseid ametiasutusi täielikult ja püsivalt toimuvaga kursis hoida, peaksid järelevalveasutused edastama kõik ennetavad finantsseisundi taastamise kavad ja nende muudatused asjaomastele kriisilahendusasutustele ning kriisilahendusasutused peaksid edastama kõik kriisilahenduse kavad ja nende muudatused asjaomastele järelevalveasutustele.

(29)

Kriisilahendusasutustel peaks olema õigus nõuda kindlustus- või edasikindlustusandja kriisilahenduskõlblikkuse hinnangu alusel kas otse või järelevalveasutuse vahendusel, et kindlustus- või edasikindlustusandja muudaks oma struktuuri ja korraldust. Samuti peaks kriisilahendusasutustel olema võimalik võtta vajalikke, kuid proportsionaalseid meetmeid, et vähendada või kõrvaldada kriisilahenduse vahendite rakendamisega seotud olulisi pärssivaid asjaolusid ning tagada asjaomaste ettevõtjate kriisilahenduskõlblikkus. Kriisilahendusasutused peaksid kindlustus- või edasikindlustusandjate kriisilahenduskõlblikkust hindama nende kindlustus- või edasikindlustusandjate tasandil, mille puhul eeldatakse kindlustusgrupi kriisilahenduse kava kohaselt kriisilahenduse meetmete võtmist. Kriisilahendusasutuse võime nõuda kindlustus- või edasikindlustusandja struktuuri ja korralduse muutmist või võtta meetmeid kriisilahenduse vahendite rakendamisega seotud oluliste pärssivate asjaolude vähendamiseks või kõrvaldamiseks ja asjaomaste kindlustus- või edasikindlustusandjate kriisilahenduskõlblikkuse tagamiseks ei tohiks ulatuda kaugemale sellest, mis on vajalik asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja struktuuri ja toimingute lihtsustamiseks, eesmärgiga parandada tema kriisilahenduskõlblikkust.

(30)

Ennetavas finantsseisundi taastamise kavas või kriisilahenduse kavas kirjeldatud meetmete rakendamine võib avaldada mõju kindlustus- või edasikindlustusandjate töötajatele. Seetõttu peaksid sellised kavad sisaldama korda töötajate esindajate teavitamiseks ja nendega konsulteerimiseks asjakohasel juhul kogu finantsseisundi ja kriisilahenduse protsessi jooksul. Sellises korras tuleks võtta arvesse kollektiivlepinguid, muid sotsiaalpartnerite kokkuleppeid ning riigisiseseid ja liidu õigusakte, mis käsitlevad ametiühingute ja töötajate esindajate kaasamist äriühingu restruktureerimise protsessidesse.

(31)

Üle kogu liidu tegutsevate kindlustus- ja edasikindlustusandjate või kindlustusgrupi ettevõtjate tulemuslik finantsseisundi taastamine ja kriisilahendus eeldab, et järelevalve- ja kriisilahendusasutused teevad protsessi kõigis etappides – alates ennetavate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavade koostamisest kuni kindlustus- või edasikindlustusandja tegeliku kriisilahenduseni – järelevalve- ja kriisilahenduse kolleegiumides koostööd. Kui asutused ei jõua kindlustusgruppide ning kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes tehtavates otsustes kokkuleppele, peaks EIOPA viimase abinõuna täitma vahendaja rolli.

(32)

Finantsseisundi taastamise ja ennetamise etappides peaks aktsionäridele jääma täielik kontroll kindlustus- või edasikindlustusandja üle ja vastutus tema eest. Kui kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes algatatakse kriisilahendus, ei tohiks neil enam sellist vastutust olla. Seega tuleks kriisilahendusraamistikus näha ette kriisilahenduse algatamine piisavalt varakult, s.o enne seda, kui kindlustus- või edasikindlustusandja jääb bilansiliselt või rahavooliselt maksejõuetuks, kogu omakapital on täielikult ammendatud või kindlustus- või edasikindlustusandja ei suuda tähtaegade saabudes oma maksekohustusi täita. Kriisilahendus tuleks algatada siis, kui järelevalveasutus leiab pärast kriisilahendusasutusega konsulteerimist või kui kriisilahendusasutus leiab pärast järelevalveasutusega konsulteerimist, et kindlustus- või edasikindlustusandja on maksejõuetu või jääb tõenäoliselt maksejõuetuks ning et alternatiivsed meetmed ei võimaldaks mõistliku aja jooksul sellist maksejõuetust ära hoida. Kindlustus- või edasikindlustusandjat tuleks lugeda maksejõuetuks või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävaks järgmistel juhtudel: i) kui kindlustus- või edasikindlustusandja rikub või tõenäoliselt rikub direktiivi 2009/138/EÜ I jaotise VI peatüki 5. jaos sätestatud miinimumkapitalinõuet ning nõudele vastavuse taastamiseks puudub mõistlik väljavaade; ii) kui kindlustus- või edasikindlustusandja ei täida enam tegevusloa tingimusi või kui tal tekib või võib lähitulevikus tekkida talle kohaldatavate õigusnormide kohaste õiguslike kohustuste täitmisel suuri puudujääke viisil, mis õigustaks tegevusloa kehtetuks tunnistamist; iii) kindlustus- või edasikindlustusandja vara ei kata tema kohustusi või on olemas objektiivsed tõendid, mis toetavad järeldust, et kindlustus- või edasikindlustusandja vara ei kata lähiajal tema kohustusi; iv) kui kindlustus- või edasikindlustusandja ei suuda või tõenäoliselt ei suuda lähitulevikus tasuda oma võlgnevusi või muid kohustisi nende maksepäeval, kaasa arvatud maksed kindlustusvõtjatele või soodustatud isikutele; või v) kui kindlustus- või edasikindlustusandja vajab erakorralist avaliku sektori finantstoetust.

(33)

Järelevalve- ja kriisilahendusasutuste ülesannete selgeks piiritlemiseks tuleks täpsustada, et kui kriisilahendusasutus on võtnud kriisilahenduse meetme, lasub lõplik vastutus asjaomase kriisilahenduse meetme tulemusliku rakendamise eest kriisilahendusasutusel. Järelevalveasutus peaks seetõttu sellest hetkest hoiduma kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes meetmete võtmisest ilma kriisilahendusasutuse eelneva nõusolekuta. Samuti peaks kriisilahendusasutusel olema õigus lõpetada kriisilahenduse meetme raames järelevalveasutuse võetud mis tahes meede, kui kõnealuse meetme jätkamine takistaks kriisilahenduse vahendite rakendamist.

(34)

Kriisilahenduse vahendite rakendamine ja õiguste kasutamine võib kindlustus- ja edasikindlustusandjate aktsionäride ja võlausaldajate õigusi riivata. Eelkõige mõjutab aktsionäride omandiõigust kriisilahendusasutuste õigus anda kindlustus- või edasikindlustusandja aktsiad või osad või kogu tema vara või osa sellest üle eraomandajale, ilma et tal oleks selleks vaja aktsionäride nõusolekut. Lisaks võib mõjutada võlausaldajate võrdset kohtlemist õigus otsustada, millised kohustised maksejõuetult kindlustus- või edasikindlustusandjalt üle anda, et tagada teenuste järjepidevus ning vältida kahjulikku mõju kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele ja kahjustatud isikutele, reaalmajandusele või finantsstabiilsusele tervikuna. Seetõttu tuleks kriisilahenduse vahendit rakendada ainult selliste kindlustus- või edasikindlustusandjate puhul, mis on maksejõuetud või tõenäoliselt jäävad maksejõuetuks, ning ainult juhul, kui kriisilahenduse eesmärkide täitmine on üldistes huvides vajalik ja proportsionaalne, võttes nõuetekohaselt arvesse kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja nõude esitajate kollektiivsete huvide kaitsmise eesmärki. Konkreetse isiku või rühma individuaalsed huvid ei tohiks olla ülimuslikud asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja nõude esitajate kollektiivsete huvide üldise tasakaalu suhtes.

(35)

Eelkõige tuleks kriisilahendusvahendeid kohaldada üksnes juhul, kui kindlustus- või edasikindlustusandjat ei saa likvideerida tavalises maksejõuetusmenetluses, ilma et see mõjutaks põhjendamatult kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja nõude esitajate kaitset, destabiliseeriks finantssüsteemi või takistaks kriitiliste funktsioonide kiiret üleandmist ja jätkumist, ning kui puudub mõistlik väljavaade alternatiivseks erasektori lahenduseks, sealhulgas selliseks kapitali suurendamiseks olemasolevate aktsionäride või kolmanda isiku poolt, millest piisaks ettevõtja täieliku elujõulisuse taastamiseks, ilma et see mõjutaks kindlustus- või edasikindlustuslepingutest tulenevaid nõudeid. Selle kindlakstegemisel, kas kriisilahenduse vahendite rakendamine on avalikes huvides vajalik, tuleks arvesse võtta kindlustuse tagamise skeeme, mida kohaldatakse kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes, kes vastab maksejõuetusmenetluse või kriisilahenduse tingimustele. Igasugune kriisilahenduse meetmest tulenev aktsionäride ja võlausaldajate õigustesse sekkumine peab olema kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi „põhiõiguste harta“). Kui kriisilahenduse meetme kontekstis koheldakse sama järgu võlausaldajaid erineval viisil, peaks selline eristamine olema eelkõige õigustatud avaliku huvi seisukohalt ja käsitletava riskiga proportsionaalne ega tohiks olla ei otseselt ega kaudselt diskrimineeriv kodakondsuse alusel.

(36)

Kriisilahendusasutustel peaks olema teatav paindlikkus, et tasakaalustada kriisilahenduse eesmärke, võttes asjakohaselt arvesse iga juhtumi laadi ja asjaolusid.

(37)

Kriisilahenduse eesmärkide saavutamisel peaksid kriisilahendusasutused hindama, milline on kõige sobivam viis kriisilahenduse kulude minimeerimiseks. Erakorralisele avaliku sektori finantstoetusele tuginemise minimeerimine on kriisilahenduse eesmärk, kuid sellise toetuse kasutamine on ka kriisilahenduse kulu. Kulude minimeerimist ei tohiks siiski pidada eraldiseisvaks kriisilahenduse eesmärgiks, vaid pigem põhimõtteks, millest kriisilahendusasutused peaksid juhinduma, kui nad otsustavad, kuidas kriisilahenduse eesmärke kõige paremini saavutada.

(38)

Kriisilahenduse vahendeid rakendades ja kriisilahendusõigusi kasutades peaksid kriisilahendusasutused võtma kõik asjakohased meetmed tagamaks, et kriisilahenduse meetmed võetakse kooskõlas põhimõttega, et kindlustus- ja edasikindlustuslepingutest tulenevatele nõuetele avaldatakse mõju pärast seda, kui aktsionärid ja võlausaldajad on kandnud oma osa kahjumist. Lisaks peaksid kriisilahendusasutused tagama, et kindlustus- või edasikindlustusandja kriisilahenduse kulud on minimaalsed ning et sama klassi võlausaldajaid koheldakse võrdselt.

(39)

Kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide ja muude kõlblike kohustiste allahindamine või konverteerimine peaks tagama sisemise kahjumi katmise mehhanismi. See mehhanism koos üleandmise vahenditega, mille eesmärk on tagada kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja kahjustatud isikute jaoks kindlustuskaitse järjepidevus, peaks võimaldama kriisilahenduse eesmärkide täitmist ning piirama suurel määral kindlustus- või edasikindlustusandja maksejõuetuse mõju kindlustusvõtjatele. Siiski võib esineda erakorralisi juhtumeid, kui kindlustus- või edasikindlustusandja kriisilahenduse jaoks on vaja konkreetsete riiklike skeemide, eelkõige kindlustuse tagamise skeemi või kriisilahendusfondi sekkumist, et tagada täiendavad ressursid kahjumi katmise ja restruktureerimise või viimase abinõuna erakorralise avaliku sektori rahastamise jaoks. Ka võlausaldajate kaitsele suunatud vajalikes kaitsemeetmetes tuleks arvestada selliste konkreetsete riiklike skeemidega, mis peavad omakorda olema kooskõlas liidu riigiabi raamistikuga. Enne erakorralise avaliku sektori finantstoetuse kasutamist tuleks rakendada allahindamise või konverteerimise vahendit.

(40)

Omandiõiguse riive ei tohiks olla ebaproportsionaalne. Kindlustus- ja edasikindlustusandjate mõjutatud aktsionärid, kindlustusvõtjad, soodustatud isikud, nõude esitajad ja muud võlausaldajad ei peaks seetõttu kandma suuremat kahjumit kui see, mida nad oleksid kandnud juhul, kui kindlustus- või edasikindlustusandja oleks kriisilahenduse otsuse langetamise hetkel likvideeritud. See võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte peegeldab põhiõiguste harta artikliga 17 kaitstud põhiõigust omandile. Seda õigust tuleks haldusõiguslikus kriisilahendusmenetluses kaitsta, tagades, et ühegi mõjutatud aktsionäri, kindlustusvõtja, soodustatud isiku, nõude esitaja või muu võlausaldaja olukord ei ole halvem kui tavalises maksejõuetusmenetluses. Sellise kohtlemise hindamine, mis kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele ja kahjustatud isikutele oleks sellisel juhul osaks saanud, peaks hõlmama kõiki makseid, mida kindlustusvõtjad, soodustatud isikud ja kahjustatud isikud oleksid kohaldataval juhul saanud kindlustuse tagamise skeemidest ja direktiivi 2009/103/EÜ kohastelt hüvitisfondidelt. Kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja varade ja kohustiste osalise eraomandajale või sildettevõtjale üleandmise korral tuleks kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja järelejäänud osa likvideerida tavalise maksejõuetusmenetluse raames. Kindlustus- või edasikindlustusandja likvideerimismenetluse ajaks järele jäänud aktsionäridel ja võlausaldajatel peaks olema õigus saada makseid või hüvitist oma likvideerimismenetlusega seotud nõuete eest ulatuses, mis ei ole väiksem kui see, mida nad oleksid saanud sisse nõuda, kui terve kindlustus- või edasikindlustusandja oleks tavalise maksejõuetusmenetluse raames likvideeritud.

(41)

Aktsionäride ja võlausaldajate, sealhulgas kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja nõude esitajate õiguste kaitsmiseks on vaja kehtestada selged kohustused seoses kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja varade ja kohustiste väärtuse hindamisega ning selle hindamisega, kuidas oleks aktsionäre ja võlausaldajaid, sealhulgas kindlustusvõtjaid, soodustatud isikuid ja nõude esitajaid koheldud juhul, kui kindlustus- või edasikindlustusandja oleks likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses. Seetõttu on vaja sätestada, et enne seda, kui võetakse mis tahes kriisilahenduse meetmeid, viiakse läbi kindlustus- või edasikindlustusandja varade ja kohustiste väärtuse õiglane ja realistlik hindamine. Sellise väärtuse hindamise suhtes peaks kehtima kaebuse esitamise õigus. Kriisilahenduse meetme laadi ning selle ja hindamise vahelise tiheda seose tõttu peaks sellist kaebust olema siiski võimalik esitada ainult juhul, kui see käsitleb samal ajal ka kriisilahenduse otsust. Lisaks tuleb sätestada, et pärast seda, kui kriisilahenduse vahendid on rakendatud, võrreldakse seda, kuidas aktsionäre ja võlausaldajaid, sealhulgas kindlustusvõtjaid, soodustatud isikuid ja nõude esitajaid tegelikult koheldi ning kuidas neid tavalises maksejõuetusmenetluses koheldud oleks. Sellist tagasivaatelist võrdlust peaks saama kriisilahenduse otsusest eraldi vaidlustada. Aktsionäridel ja võlausaldajatel, kes said väiksema summa, kui nad oleksid saanud tavalises maksejõuetusmenetluses, peaks olema õigus hüvitisele sellise vahe ulatuses.

(42)

Kriisilahendusmeetmete võtmisel võivad kindlustusvõtjad säilitada osad või kõik nende lepingutes ette nähtud hüved ning nad ei pea tingimata sõlmima uut kindlustuslepingut. Kui kindlustus- või edasikindlustusandja likvideeritakse tavalises maksejõuetusmenetluses, võib lepingu muutmine tuua kindlustusvõtjatele kaasa asenduskulud. Eelkõige pikaajaliste kindlustuslepingute puhul võivad turutingimused ja kindlustusvõtjate eripärad ning lisakulud, nagu maakleri- ja sulgemistasud, kaasa tuua märkimisväärseid kulusid kindlustusvõtjatele, kes peavad oma lepingud asendama. Selliste asenduskulude hindamisel võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtte kontekstis tuleb lähtuda eeldusest, et uus kindlustusleping, mis pakub turuhinnaga turul olemasolevaga võrreldavat kindlustuskatet, sõlmitakse mõistliku aja jooksul alates kriisilahendusmeetme võtmise kuupäevast.

(43)

On tähtis, et kindlustus- või edasikindlustusandja maksejõuetuse korral tunnistataks sellest tulenevat kahjumit. Maksejõuetu kindlustus- või edasikindlustusandja varade ja kohustiste väärtuse hindamine peaks põhinema õiglastel, usaldusväärsetel ja realistlikel eeldustel, mis kehtisid ajal, mil kriisilahenduse vahendeid rakendama hakatakse. Siiski ei tohiks kindlustus- või edasikindlustusandja finantsseisund mõjutada hindamisel kohustiste väärtust. Kriisilahenduse meetmete valimiseks ja kavandamiseks läbiviidavad hindamised peaksid olema kooskõlas kohaldatava usaldatavusnõuete õigusraamistikuga, kuid kriisilahenduse kontekstis võiks teha sihipäraseid muudatusi selle raamistiku aluseks olevates põhimõtetes, eelkõige juhul, kui ei ole täidetud eeldus, et kindlustus- või edasikindlustusandja jätkab tegevust. Kiireloomulistel erandjuhtudel peaks kriisilahendusasutustel olema võimalik viia läbi maksejõuetu kindlustus- või edasikindlustusandja varade või kohustiste väärtuse kiirhindamine. Selline väärtuse hindamine peaks olema ajutine ja kehtima seni, kuni viiakse läbi sõltumatu hindamine. EIOPA peaks kehtestama põhimõtete raamistiku, mida sellistes väärtuse hindamistes kasutada, ning võimaldama kriisilahendusasutustel ja sõltumatutel hindajatel kasutada asjakohaselt erinevaid konkreetseid metoodikaid.

(44)

Kriisilahenduse meetmete võtmisel peaksid kriisilahendusasutused võtma arvesse ja järgima kriisilahenduse kavades ette nähtud meetmeid, välja arvatud juhul, kui kriisilahendusasutused jõuavad asjaomaseid asjaolusid arvesse võttes seisukohale, et kriisilahenduse eesmärke on võimalik tulemuslikumalt saavutada meetmete abil, mida ei ole kriisilahenduse kavades ette nähtud.

(45)

Kriisilahenduse vahendid tuleks kavandada nii, et need sobiksid paljude erinevate enamjaolt ettearvamatute stsenaariumidega tegelemiseks, võttes arvesse võimalikke erinevusi üksiku kriisiolukorras kindlustus- või edasikindlustusandja ja laiema süsteemse kriisi vahel. Seetõttu peaksid kriisilahenduse vahendid hõlmama kõiki neid stsenaariume, kaasa arvatud kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine kuni tema lõpetamiseni, kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja võõrandamine või aktsiate või osade müük, sildettevõtja loomine, maksejõuetu kindlustus- või edasikindlustusandja langenud väärtusega või ebapiisava tootlusega portfellides olevate varade ja kohustiste eraldamine, samuti maksejõuetu kindlustus- või edasikindlustusandja kapitaliinstrumentide ja muude kõlblike kohustiste allahindamine või konverteerimine.

(46)

Erijuhtudel, kui kindlustusgrupi teatavad ettevõtjad osutavad kriisilahendusmenetluses olevale kindlustus- või edasikindlustusandjale teenuseid, mis on olulised kindlustuskatte järjepidevuse tagamiseks, peaks kriisilahendusasutusel olema õigus tagada, et sellise olulise teenuseosutaja pakutavate kaupade tarnimist ja teenuste osutamist jätkatakse juhul, kui tema finantsseisund halveneb samasse kindlustusgruppi kuuluva kindlustus- või edasikindlustusandja maksejõuetuse tõttu ning sellise õiguse kasutamine on vajalik kindlustusgrupi teiste ettevõtjate pakutava kindlustuskatte järjepidevuse säilitamiseks. Need õigused võivad hõlmata kriisilahenduse õiguste kasutamist ja kriisilahenduse vahendite rakendamist olulise teenuseosutaja suhtes.

(47)

Kui kriisilahenduse vahendeid on rakendatud selleks, et anda kindlustusportfellid üle usaldusväärsele ettevõtjale, mis võib olla erasektori omandaja või sildettevõtja, tuleks kindlustus- või edasikindlustusandja järelejäänud osa sobiva ajavahemiku jooksul likvideerida. Selle ajavahemiku pikkus peaks põhinema maksejõuetu kindlustus- või edasikindlustusandja vajadusel pakkuda teenuseid või tuge, mis võimaldaks erasektori omandajal või sildettevõtjal viia ellu tegevusi või osutada teenuseid, mis talle üle anti.

(48)

Igas liikmesriigis tuleks luua rahastu, et maksta hüvitisi kõnealuses liikmesriigis tegevusloa saanud kindlustus- ja edasikindlustusandjate kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele ja nõude esitajatele. Rahastu peaks olema kättesaadav teiste võlausaldajate ja aktsionäride nõuete rahuldamiseks võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtte alusel, kui see on vajalik avaliku sektori vahendite kasutamise vältimiseks. Need nõuded tuleks arvutada vastavalt võlausaldajate hierarhiale tavalises maksejõuetusmenetluses, et vältida aktsionäridele või teistele võlausaldajatele hüvitise maksmist enne, kui kindlustusvõtjate, soodustatud isikute või nõude esitajate nõuded on täielikult hüvitatud. Kuigi kindlustusandja kahjumi otsest katmist tuleks vältida, peaks sellist rahastut olema viimase abinõuna võimalik kasutada kriisilahenduse vahendite kasutamisega seotud muude kulude rahastamiseks niivõrd, kuivõrd see on vajalik kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks, ja eeldusel, et kriisilahenduse põhimõtteid järgitakse täielikult. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada, et rahastut võidakse kasutada kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja nõude esitajate kahjumi katmiseks. Sellisel juhul lahkuks maksejõuetu kindlustus- ja edasikindlustusandja turult ja kõik kindlustuslepingute portfellid või osa neist antaks üle ettevõtte võõrandamise vahendi osana või sildettevõtjale või säilitataks kriisilahendusmenetluses olevas kindlustus- või edasikindlustusandjas, kui ta likvideeritakse maksevõimelisena. Igal juhul tuleks aktsionäride kapitaliinstrumendid alla hinnata, enne kui kriisilahenduse rahastut kasutatakse kahjumi katmiseks. Kindlustusturgude mitmekesisust tunnistades tuleks liikmesriikidele võimaldada välisrahastamise täpsel korraldamisel teatavat paindlikkust, eeldusel et tagatakse piisav likviidsus hüvitise tagamiseks mõistliku aja jooksul. Liikmesriik peaks kehtestama osamaksete tegemise kohustuse üksnes kõnealuses liikmesriigis tegevusloa saanud kindlustus- ja edasikindlustusandjatele ning tema territooriumil asutatud kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandja liidu filiaalidele.

(49)

Ettevõtte võõrandamise vahend peaks võimaldama kriisilahendusasutustel korraldada kindlustus- või edasikindlustusandja või tema ettevõtte osade müüki ühele või mitmele omandajale ilma aktsionäride nõusolekuta. Ettevõtte võõrandamise vahendit rakendades peaksid ametiasutused korraldama kindlustus- või edasikindlustusandja või tema ettevõtte osa turustamise avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva protsessina, seejuures müügihinda võimalikult suures ulatuses maksimeerides. Kui kiireloomulisuse tõttu ei ole selline protsess võimalik, peaksid ametiasutused võtma meetmeid konkurentsile ja siseturule avalduva kahjuliku mõju heastamiseks.

(50)

Kogu puhastulu, mis saadakse kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja varade või kohustiste üleandmisest ettevõtte võõrandamise vahendi rakendamisel, peaks minema likvideerimismenetlusse jäänud kindlustus- või edasikindlustusandjale. Kogu puhastulu, mis saadakse kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja emiteeritud aktsiate, osade või muude omandiõiguse instrumentide üleandmisest ettevõtte võõrandamise vahendi rakendamisel, peaks minema nende aktsiate, osade või muude omandiõiguse instrumentide omanikele, tingimusel et kõigepealt makstakse hüvitist kindlustusvõtjatele ja teistele võlausaldajatele sellises ulatuses, nagu nende nõuded on alla hinnatud ilma neid täielikult hüvitamata. Tulude arvutamisel tuleks neist maha arvata kindlustus- või edasikindlustusandja maksejõuetusest ja kriisilahendusprotsessist tulenevad kulud.

(51)

Teave, mis käsitleb maksejõuetu kindlustus- või edasikindlustusandja turustamist ning enne ettevõtte võõrandamise vahendi rakendamist võimalike omandajatega peetud läbirääkimisi, on tõenäoliselt tundlikku laadi ja võib kahjustada usaldust kindlustusturu vastu. Seetõttu on oluline tagada, et sellise teabe üldsusele avaldamist, mida nõutakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 596/2014 (7) kohaselt, võib lükata edasi asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja kriisilahenduse kavandamiseks ja struktureerimiseks vajaliku aja võrra.

(52)

Sildettevõtja on kindlustus- või edasikindlustusandja, mis on täielikult või osaliselt ühe või mitme avaliku sektori asutuse omanduses või kriisilahendusasutuse kontrolli all. Sildettevõtja peamine eesmärk on tagada maksejõuetu kindlustus- või edasikindlustusandja kindlustusvõtjatele pakutavate kriitiliste funktsioonide jätkumine. Seetõttu tuleks sildettevõtjat käitada kui elujõulist tegevust jätkavat ettevõtjat ning ta tuleks turule tagasi viia niipea, kui tingimused on selleks sobivad, või likvideerida, kui ta ei ole elujõuline.

(53)

Varade ja kohustiste eraldamise vahend peaks võimaldama ametiasutustel anda kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja varad, õigused või kohustised üle eraldiseisvale ettevõtjale, et selliseid varasid, õigusi või kohustisi kõrvaldada, hallata ja lõpetada. Maksejõuetule kindlustus- või edasikindlustusandjale põhjendamatu konkurentsieelise andmise vältimiseks tuleks varade ja kohustiste eraldamise vahendit, mille põhieesmärk on hõlbustada portfellide üleandmist, rakendada ainult koos teiste vahenditega.

(54)

Tulemuslik kriisilahenduskord peaks tagama, et kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes saab kriisilahendusmenetluse läbi viia viisil, mis minimeerib maksejõuetuse negatiivset mõju kindlustusvõtjatele, maksumaksjatele, reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele. Allahindamine või konverteerimine peaks tagama, et enne seda, kui avaldatakse mõju kindlustus- ja edasikindlustuslepingutest tulenevatele nõuetele, kannavad kõigepealt kahjumit maksejõuetu kindlustus- või edasikindlustusandja aktsionärid ja võlausaldajad, kes ühtlasi kannavad asjakohase osa kindlustus- või edasikindlustusandja maksejõuetusest tulenevatest kuludest niipea, kui kasutatakse kriisilahendusõigust. Seega peaks allahindamise või konverteerimise vahend kindlustus- või edasikindlustusandjate aktsionäre ja võlausaldajaid ning teatud määral kindlustusvõtjaid rohkem motiveerima jälgima kindlustus- või edasikindlustusandja olukorda tavapärastes tingimustes.

(55)

Tähtis on tagada, et kriisilahendusasutustel on erinevates olukordades vajalik paindlikkus, et algatada kindlustus- või edasikindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine, anda tema varad, õigused ja kohustised üle kindlustusvõtjate jaoks parimatel tingimustel või jaotada ülejäänud kahjumit. Seetõttu on asjakohane sätestada, et kriisilahendusasutused peaksid saama rakendada allahindamise või konverteerimise vahendit nii juhul, kui eesmärk on viia maksejõuetu kindlustus- või edasikindlustusandja kriisilahendus läbi maksevõimelisena likvideerimise teel, kui ka juhul, kui kriitilise tähtsusega kindlustusteenused antakse üle ning kindlustus- või edasikindlustusandja järelejäänud osa lõpetab oma tegevuse ja likvideeritakse. Selles kontekstis võib olla õigustatud kindlustustegevusega seotud kohustiste restruktureerimine, et tagada kindlustuskaitse olulise osa jätkumine ning kui seda loetakse olevaks kindlustusvõtjate parimates huvides.

(56)

Kui on olemas realistlik võimalus, et kindlustus- või edasikindlustusandja elujõulisuse saab taastada ning kindlustusvõtjad ei kanna kriisilahenduse protsessi käigus mingit kahjumit, võib kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja tegevust jätkava ettevõtjana taastamiseks rakendada allahindamise või konverteerimise vahendit. Sellisel juhul peaks allahindamise või konverteerimise teel toimunud kriisilahendusega kaasnema juhtkonna väljavahetamine, välja arvatud juhul, kui juhtkonna säilitamine on kriisilahenduse eesmärkide täitmiseks asjakohane ja vajalik.

(57)

Allahindamise või konverteerimise vahendit ei ole asjakohane rakendada tagatud, kollateraliseeritud või muul viisil garanteeritud nõuete suhtes, kuna selline allahindamine või konverteerimine võib olla ebatõhus või see võib avaldada negatiivset mõju finantsstabiilsusele. Siiski on soovitav, et allahindamise või konverteerimise vahendit rakendataks maksejõuetu kindlustus- või edasikindlustusandja võimalikult paljude erinevate tagamata kohustiste puhul, et kindlustada vahendi tulemuslikkus ja selle eesmärkide täitmine. Siiski on asjakohane jätta teatavat liiki tagamata kohustised allahindamise või konverteerimise vahendi rakendamisalast välja. Seega ei tohiks kriitiliste funktsioonide järjepidevuse huvides rakendada allahindamise või konverteerimise vahendit teatavate kohustiste suhtes, mis on seotud maksejõuetu kindlustus- või edasikindlustusandja töötajatega, või kaubanduslike nõuete suhtes, mis on seotud kindlustus- või edasikindlustusandja igapäevase toimimise jaoks kriitilise tähtsusega kaupade ja teenustega. Pensioni usaldusfondidele ja pensioni usaldusisikutele võlgnetavate pensioniõiguste ja pensionisummade tagamiseks ei tohiks allahindamise või konverteerimise vahendit rakendada maksejõuetu kindlustus- või edasikindlustusandja pensioniskeemiga seotud kohustiste suhtes. Süsteemse ülekandumise riski vähendamiseks ei tohiks allahindamise või konverteerimise vahendit rakendada maksesüsteemide liikmeks olemisest tulenevate selliste kohustiste suhtes, mille järelejäänud tähtaeg on lühem kui seitse päeva, ega kindlustus- või edasikindlustusandjate, krediidiasutuste ja investeerimisühingute, välja arvatud samasse kindlustusgruppi kuuluvate ettevõtjate ees olevate selliste kohustiste suhtes, mille esialgne tähtaeg on lühem kui seitse päeva.

(58)

Kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja nõude esitajate kollektiivsete huvide kaitse on üks kriisilahenduse peamisi eesmärke. Kindlustus- ja edasikindlustuslepingutest tulenevatele nõuetele tuleks seetõttu allahindamise või konverteerimise vahendit rakendada ainult viimase abinõuna ning kriisilahendusasutused peaksid hoolikalt kaaluma füüsiliste isikute ning mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate sõlmitud kindlustuslepingutest tulenevate kindlustusnõuete võimaliku allahindamise tagajärgi.

(59)

Kriisilahendusasutused peaksid saama kohustised vahendi rakendamisalast välja jätta või osaliselt välja jätta olukordades, kui selliste kohustiste allahindamine või konverteerimine ei ole mõistliku aja jooksul võimalik, kui väljajätmine on rangelt vajalik ja kriisilahenduse eesmärkide saavutamisega proportsionaalne või kui allahindamise või konverteerimise vahendi rakendamine tooks kaasa väärtuse sellise vähenemise, mille tulemusena oleks teiste võlausaldajate kaetav kahjum suurem, kui see oleks olnud siis, kui neid kohustisi ei oleks välja jäetud. Kohustiste väljajätmise puhul võib muude kõlblike kohustiste allahindamise või konverteerimise taset tõsta, et selliseid väljajätmisi arvesse võtta, järgides seejuures võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet. Samal ajal ei tohiks liikmesriikidelt nõuda, et nad rahastaksid kriisilahendust oma üldeelarvest.

(60)

Allahindamise või konverteerimise vahendi rakendamisel kindlustuslepingute suhtes peaksid kriisilahendusasutused võtma arvesse, et pärast lepingu restruktureerimist peavad olema tagatud kohaldatava õiguse kohased kohustuslikud miinimumkatte tasemed. See ei tohiks takistada kriisilahendusasutust rakendamast allahindamise või konverteerimise vahendit selliste kindlustuslepingutest tulenevate nõuete suhtes, mis tekkisid enne kriisilahenduse meetme kuupäeva.

(61)

Reeglina peaksid kriisilahendusasutused rakendama allahindamise või konverteerimise vahendit viisil, mis on kooskõlas võlausaldajate pari passu kohtlemisega ning kohaldatavate maksejõuetust käsitlevate õigusaktide kohaste kohustuslike nõude rahuldamisjärkudega. Seetõttu peaks kahjumi esmajärgus katma omavahendite koosseisu arvatud instrumentidega ning see tuleks jaotada aktsionäride vahel kas aktsiate või osade tühistamise või üleandmise või osaluse olulise lahjendamise teel. Kui sellest ei piisa, tuleks allutatud laen alla konverteerida või alla hinnata. Kõrgema nõude rahuldamisjärguga kohustisi tuleks konverteerida või alla hinnata ainult siis, kui allutatud laen on täies ulatuses konverteeritud või alla hinnatud. Allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamisest tulenevat instrumendi või kohustise põhisumma vähendamist või konverteerimist peaks olema võimalik vaidlustada üksnes allahindamise või konverteerimise õigust kasutanud kriisilahendusasutuse liikmesriigi õiguse alusel.

(62)

Kohustistega seotud erandid, muu hulgas makse- ja arveldussüsteemide, töötajate või kaubakrediiti andnud võlausaldajate või eelisjärjestuse puhul, peaksid kehtima võrdselt nii kolmandates riikides kui ka liidus. Tagamaks, et kohustisi saab kolmandates riikides alla hinnata või konverteerida, on vaja sätestada, et kolmanda riigi õigusega reguleeritavates lepingutingimustes tunnustatakse seda võimalust. Selliseid lepingutingimusi ei peaks nõudma kohustiste puhul, mis on allahindamise või konverteerimise vahendi rakendamisalast välja jäetud, või juhul, kui kolmanda riigi õigus või kõnealuse kolmanda riigiga sõlmitud siduv kokkulepe võimaldab asjaomase liikmesriigi kriisilahendusasutusel rakendada allahindamise või konverteerimise vahendit.

(63)

Aktsionärid ja võlausaldajad peaksid vajalikul määral osalema maksejõuetu kindlustus- või edasikindlustusandja kahjumi jaotamise mehhanismis. Seetõttu peaksid liikmesriigid tagama, et kindlustus- või edasikindlustusandja emiteeritud esimese, teise ja kolmanda taseme kapitaliinstrumendid suudavad jätkusuutmatuse korral kahjumi täielikult katta. Seega tuleks kriisilahendusasutustelt nõuda jätkusuutmatuse korral ja enne kriisilahenduse meetmete võtmist nende instrumentide täies ulatuses allahindamist või kohaldataval juhul nende konverteerimist esimese taseme instrumendiks. Sel eesmärgil tuleks jätkusuutmatust mõista kui hetke, mil asjaomane kriisilahendusasutus leiab, et kindlustus- või edasikindlustusandja vastab kriisilahenduse eeltingimustele, või hetke, mil asjaomane kriisilahendusasutus otsustab, et kindlustus- või edasikindlustusandja lakkaks olemast elujõuline, kui neid kapitaliinstrumente ei hinnata alla või ei konverteerita. Kõnealuseid nõudeid tuleks instrumendi tingimustes ning seoses instrumendiga avaldatud või antud prospektis või pakkumisdokumentides tunnustada.

(64)

Kriisilahendusasutustel peaksid olema kõik juriidilised õigused, mida saab erinevates kombinatsioonides kriisilahenduse vahendeid rakendades kasutada, et tagada kriisilahenduse tulemuslik läbiviimine. Need juriidilised õigused peaksid hõlmama õigust anda maksejõuetu kindlustus- või edasikindlustusandja aktsiaid, osasid, varasid, õigusi või kohustisi üle teisele ettevõtjale, sealhulgas teisele kindlustus- või edasikindlustusandjale või sildettevõtjale, õigust aktsiaid või osasid alla hinnata või tühistada või maksejõuetu kindlustus- või edasikindlustusandja kohustisi alla hinnata või konverteerida, õigust juhtkond välja vahetada ning õigust kehtestada nõuete väljamaksmist käsitlev ajutine moratoorium. On vaja kaasnevaid õigusi, kaasa arvatud õigust nõuda kindlustusgrupi muudelt osadelt oluliste teenuste järjepidevust.

(65)

Ei ole vaja ette näha täpseid viise selleks, kuidas kriisilahendusasutused maksejõuetusse kindlustus- või edasikindlustusandjasse sekkuma peaksid. Kriisilahendusasutused peaksid saama enda kontrolli alla võtmise juures valida, kas nad teevad seda otsese kindlustus- või edasikindlustusandjasse sekkumise või korralduse teel. Nad peaksid otsuse tegemisel lähtuma juhtumi asjaoludest.

(66)

Tuleb kehtestada menetlusnõuded, et tagada, et kriisilahenduse meetmest teavitatakse ja see avalikustatakse korrakohaselt. Teave, mida kriisilahendusasutused ja nende konsultandid kriisilahenduse protsessi käigus koguvad, on siiski tõenäoliselt tundlikku laadi ning seetõttu tuleks selle suhtes kohaldada tulemuslikku konfidentsiaalsuskorda, enne kui kriisilahenduse otsus avalikustatakse. Mis tahes teabe puhul, mis esitatakse seoses otsusega enne selle tegemist, olgu see kriisilahenduse eeltingimuste täitmise, konkreetse vahendi rakendamise või menetluse käigus võetud meetme kohta, tuleb eeldada, et sellel on mõju meetmega seotud avalikele ja erahuvidele. Seetõttu tuleb tagada, et on olemas sobivad mehhanismid sellise teabe konfidentsiaalsuse tagamiseks, kaasa arvatud finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavade sisu ja üksikasjade ning selles kontekstis tehtud hindamiste tulemuste puhul.

(67)

Kriisilahendusasutuste ja maksuasutuste vahelist teabevahetust ei tohiks takistada. Selline teabevahetus peaks toimuma kooskõlas riigisisese õigusega ja kui teave pärineb teisest liikmesriigist, tuleks seda vahetada üksnes teabeallikaks oleva asjaomase asutuse sõnaselgel nõusolekul.

(68)

Kriisilahendusasutustel peaksid olema kaasnevad õigused, et tagada aktsiate või osade või võlainstrumentide ja varade ning õiguste ja kohustiste kolmandast isikust omandajale või sildettevõtjale üleandmise tulemuslikkus. Eelkõige tuleks säilitada edasikindlustuslepingutest saadav majanduslik kasu, et soodustada kindlustus- või edasikindlustuslepingutest tulenevate nõuete üleandmist ilma, et see mõjutaks asjaomase portfelli ning sellega seotud tehniliste eraldiste ja kapitalinõuete üldist riskiprofiili. Seetõttu peaks kriisilahendusasutustel olema võime kindlustus- või edasikindlustuslepingutest tulenevaid nõudeid koos nende vastavate edasikindlustusõigustega üle kanda. See võime peaks hõlmama ka õigust tühistada üleantud instrumentide või varade puhul kolmandate isikute õigusi, õigust tagada lepingute täitmist ning õigust näha üleantud varade ja aktsiate või osade saaja jaoks ette kokkulepete järjepidevus. Samuti ei tohiks avaldada mõju poole õigusele lõpetada leping kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja või tema kindlustusgrupi ettevõtjaga põhjusel, mis ei ole seotud maksejõuetu kindlustus- või edasikindlustusandja kriisilahendusega. Lisaks peaks kriisilahendusasutustel olema kaasnev õigus nõuda järelejäänud kindlustus- või edasikindlustusandjalt, mis likvideeritakse tavalises maksejõuetusmenetluses, et ta osutaks teenuseid, mis on vajalikud, et võimaldada kindlustus- või edasikindlustusandjal, kellele varad või aktsiad või osad on ettevõtte võõrandamise vahendi või sildettevõtja vahendi rakendamise teel üle antud, jätkata oma äritegevust.

(69)

Põhiõiguste harta artikli 47 kohaselt on igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Seetõttu peaks kriisilahendusasutuste tehtud otsuste suhtes kehtima kaebeõigus.

(70)

Kriisilahendusasutuste võetud kriisiohjemeetmed võivad nõuda keerukaid majanduslikke hinnanguid ja suurt kaalutlusruumi. Kriisilahendusasutustel on konkreetselt olemas eksperditeadmised selliste hinnangute koostamiseks ja kaalutlusruumi asjakohase kasutamise kindlaksmääramiseks. Seetõttu on oluline tagada, et kui riiklikud kohtud vaatavad läbi asjaomaseid kriisiohjemeetmeid, tuginevad nad kriisilahendusasutuste poolt selles kontekstis tehtud keerukatele majanduslikele hinnangutele. Siiski ei tohiks nende hinnangute keerukus takistada riiklikke kohtuid uurimast, kas tõendid, millele kriisilahendusasutus tugines, on faktiliselt täpsed, usaldusväärsed ja järjepidevad, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keeruka olukorra hindamisel arvesse tuleks võtta, ning kas sellega on võimalik põhjendada hindamise alusel tehtud järeldusi.

(71)

Kiireloomuliste olukordadega tegelemiseks tuleb sätestada, et mis tahes kaebuse esitamine ei too kaasa vaidlustatud otsuse toime automaatset peatamist ning et kriisilahendusasutuse otsus on viivitamata täidetav eeldusel, et selle peatamine oleks vastuolus avaliku huviga.

(72)

On vaja kaitsta kolmandaid isikuid, kes on heas usus omandanud kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja varasid, õigusi ja kohustisi ametiasutuste poolt kriisilahendusõiguste kasutamise tulemusel. Samavõrd vajalik on finantsturgude stabiilsuse tagamine. Kriisilahenduse otsuse peale kaebuse esitamise õigus ei tohiks seega mõjutada tühistatud otsuse alusel tehtud hilisemaid haldusakte või tehinguid. Sellistel juhtudel peaksid õigusvastase otsuse puhul kohaldatavad õiguskaitsemeetmed piirduma mõjutatud isikute kantud kahju hüvitamisega.

(73)

Asjaomases liikmesriigis ja liidus esinevate oluliste finantsstabiilsuse riskide tõttu võib olla vaja võtta kiireloomulisi kriisiohjemeetmeid. Seega peaks igasugune riigisisese õiguse kohane kriisiohjemeetme jaoks eelneva kohtu loa taotlemise menetlus ning sellise taotluse kohtus arutamine toimuma kiiresti. Liikmesriigid peaksid tagama, et asjaomane ametiasutus saab oma otsuse teha kohe pärast seda, kui kohus on selleks oma heakskiidu andnud. See võimalus ei tohiks piirata huvitatud isikute õigust esitada kohtule taotlus otsuse tühistamiseks. Siiski tuleks seda võimalust lubada ainult piiratud ajaks pärast seda, kui kriisilahendusasutus on võtnud kriisiohjemeetme, et mitte tekitada põhjendamatuid viivitusi kriisilahenduse otsuse rakendamisele.

(74)

Tõhus kriisilahendus ja vajadus vältida pädevuskonflikte nõuavad, et maksejõuetu kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes ei algatataks ega jätkataks tavalist maksejõuetusmenetlust ajal, kui kriisilahendusasutus kasutab oma kriisilahendusõigusi või rakendab kriisilahenduse vahendeid, välja arvatud kriisilahendusasutuse algatusel või tema nõusolekul. Seetõttu tuleb sätestada, et teatavaid lepingulisi kohustusi saab piiratud ajaks peatada, et kriisilahendusasutus saaks rakendada kriisilahenduse vahendeid. See võimalus ei peaks siiski kehtima selliste kohustuste suhtes, mis on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 98/26/EÜ (8) viidatud liikmesriigi määratud süsteemidega, kaasa arvatud kesksete vastaspooltega. Direktiiviga 98/26/EÜ vähendatakse makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides osalemisega seotud riske, vähendades eelkõige häireid, mis tekivad sellises süsteemis osaleja maksejõuetuse korral. Tuleb tagada, et need kaitsemeetmed jäävad kriisiolukorras kehtima ning et makse- ja väärtpaberisüsteemide käitajate ja teiste turuosaliste jaoks säilitatakse asjakohane kindlus. Seega ei tohiks kriisiennetusmeedet või kriisiohjemeedet pidada iseenesest maksejõuetusmenetluseks direktiivi 98/26/EÜ tähenduses, tingimusel et jätkatakse asjaomaste lepingute kohaste oluliste kohustuste täitmist.

(75)

Tuleb tagada, et kui kriisilahendusasutus annab varad ja kohustised üle erasektori omandajale või sildettevõtjale, on tal piisavalt aega üleantavate lepingute kindlakstegemiseks. Seetõttu peaks kriisilahendusasutusel olema võimalik piirata vastaspoolte õigusi finantslepingud sulgeda, nende täitmist kiirendada või need muul viisil lõpetada enne, kui üleandmine on sooritatud. Sellised piirangud peaksid võimaldama ametiasutustel saada tõese ülevaate maksejõuetu kindlustus- või edasikindlustusandja bilansist, ilma et selles kajastuksid väärtuste ja mahtude muutused, mis kaasneksid lõpetamisõiguste ulatusliku kasutamisega, ning need peaksid aitama vältida turul ebastabiilsuse tekitamist. Vastaspoolte lepingulisi õigusi ei tohiks siiski riivata rohkem kui minimaalselt vajalik. Kriisilahendusasutuste kehtestatud lõpetamisõiguse piirangud peaksid järelikult kehtima ainult seoses kriisilahenduse meetmetega või selliste meetmete kohaldamisega vahetult seotud sündmustega. Seega peaks alles jääma õigus lõpetada leping mõne muu rikkumise tõttu, sealhulgas võimendustagatiste maksmata või andmata jätmise tõttu.

(76)

Maksejõuetu kindlustus- või edasikindlustusandja mõnede, kuid mitte kõigi varade, õiguste ja kohustiste üleandmise korral tuleb säilitada õiguspärased kapitaliturukokkulepped. Seetõttu on asjakohane kehtestada kaitsemeetmed, et takistada seotud kohustiste või seotud õiguste ja lepingute üksteisest eraldamist; see hõlmab sama vastaspoolega sõlmitud lepinguid, mis on kaetud tagatiskokkulepetega, omandiõiguse üleminekul põhinevate finantstagatiskokkulepetega, tasaarvestuskokkulepetega, lepingu sulgemisel tehtava tasaarvestuse kokkulepetega ning struktureeritud finantskokkulepetega. Kui kohaldatakse selliseid kaitsemeetmeid, peaksid kriisilahendusasutused püüdma kõik kaitstud kokkuleppega hõlmatud seotud lepingud üle kanda või jätma need kõik järelejäänud maksejõuetusse kindlustus- või edasikindlustusandjasse. Need kaitsemeetmed peaksid tagama, et direktiivi 2009/138/EÜ kohaldamisel ei avaldaks see mõju tasaarvestuskokkuleppega (netting) hõlmatud riskipositsioonide käsitamisele regulatiivse kapitalina.

(77)

Kindlustus- või edasikindlustusandjale finantsstabiilsuse tagamiseks tuleks kehtestada moratoorium kindlustusvõtjate õigusele leping üles öelda. Selline moratoorium ja sellest asjaomasele kindlustus- või edasikindlustusandjale tulenev finantsstabiilsus peaksid andma kriisilahendusasutustele piisavalt aega, et hinnata nende kindlustus- või edasikindlustusandjate väärtust ja seda, milliseid kriisilahenduse vahendeid tuleks rakendada. Selline moratoorium peaks ka tagama kindlustusvõtjate võrdse kohtlemise ning hoidma seega ära võimaliku kahjuliku finantsmõju kindlustusvõtjatele, kes ei olnud esimeste oma lepingu üles öelnute hulgas. Kuna kriisilahenduse üks eesmärkidest on kindlustuskaitse jätkumine, peaksid kindlustusvõtjad jätkama asjaomastes kindlustus- või edasikindlustuslepingutes ette nähtud kohustuslike maksete tegemist, sealhulgas annuiteetide puhul.

(78)

Selle tagamine, et kriisilahendusasutuste käsutuses on samad kriisilahenduse vahendid ja õigused, soodustab koordineeritud tegevust piiriülese kindlustusgrupi maksejõuetuks jäämise korral. Siiski on vaja lisameetmeid, et edendada koostööd ja ennetada killustatud riiklikke reageerimisi. Selleks et kriisilahendusasutused saaksid kindlustusgruppide kriisilahendusega tegeledes leppida kokku kindlustusgrupi kriisilahenduse skeemis, peaks neil olema kohustus kriisilahenduse kolleegiumis koostööd teha ja üksteisega konsulteerida. Selleks et pakkuda foorumit arutelu pidamiseks ja sellise kokkuleppeni jõudmiseks, tuleks olemasolevate järelevalvekolleegiumide juurde luua kriisilahenduse kolleegiumid, kaasates sinna kriisilahendusasutused ja pädevad ministeeriumid, EIOPA ja asjakohasel juhul kindlustuse tagamise skeemide eest vastutavad ametiasutused. Kriisilahenduse kolleegiumid ei peaks olema mitte otsuseid tegevad organid, vaid platvormid, mis hõlbustavad riikide ametiasutuste otsuste tegemist, ning ühiseid otsuseid peaksid tegema riikide ametiasutused.

(79)

Võttes arvesse ülemaailmsele finantskriisile reageerimisel toimunud regulatiivseid arenguid, kriisijärgseid kogemusi ja käesoleva direktiivi kohaldamist, peaks komisjon pärast EIOPAga konsulteerimist esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse kindlustuse tagamise skeemide ühiste miinimumstandardite asjakohasust liidus. Selles aruandes tuleks teha vähemalt järgmist: hinnata kindlustuse tagamise skeemide hetkeolukorda liikmesriikides (hõlmavuse tase, hõlmatud kindlustusliigid, skeemi kohaldamist tingivad asjaolud); arutada poliitikavalikuid, sealhulgas erinevaid poliitikavalikuid, nagu kindlustuse tagamise skeemide kasutamine kindlustuslepingute jätkamiseks või likvideerimiseks, võttes seejuures nõuetekohaselt arvesse kindlustustoodete erinevusi eri liikmesriikides; hinnata vajadust kehtestada ja asjakohasel juhul kirjeldada vajalikke samme, et kehtestada kogu liidus kindlustuse tagamise skeemide jaoks miinimumtase. Asjakohasel juhul tuleks aruandele lisada seadusandlik ettepanek.

(80)

Piiriüleste kindlustusgruppide kriisilahenduse puhul tuleks leida tasakaal kahe vajaduse vahel: ühest küljest vajadus menetluste järele, mis arvestavad olukorra kriitilisust ning pakuvad kindlustusgrupi kui terviku jaoks tõhusaid, õiglasi ja õigeaegseid lahendusi, ning teisest küljest vajadus kaitsta kindlustusvõtjaid, reaalmajandust ning finantsstabiilsust kõigis liikmesriikides, kus kindlustusgrupp tegutseb. Seetõttu peaksid erinevad kriisilahendusasutused jagama oma seisukohti kriisilahenduse kolleegiumis ning kõiki kriisilahenduse meetmeid, mille kohta on teinud ettepaneku kindlustusgrupi tasandi kriisilahendusasutus, tuleks ette valmistada ja arutada erinevate kriisilahendusasutuste seas, kes on seotud kindlustusgrupi kriisilahenduse kavadega. Selleks et hõlbustada võimaluse korral kiireid ja ühiseid otsuseid, peaksid kriisilahenduse kolleegiumid võtma arvesse ka kõigi nende liikmesriikide kriisilahendusasutuste arvamusi, milles kindlustusgrupp tegutseb.

(81)

Kindlustusgrupi tasandi kriisilahendusasutuse kriisilahenduse meetmetes tuleks alati võtta arvesse nende mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele liikmesriigis, milles kindlustusgrupp tegutseb. Tütarettevõtja asutamise kohaks oleva liikmesriigi kriisilahendusasutustel peaks seetõttu olema võimalik esitada – viimase abinõuna ja põhjendatud juhtudel – vastuväiteid kindlustusgrupi tasandi kriisilahendusasutuse otsuste kohta, kui sellised kriisilahendusasutused on arvamusel, et kriisilahendus ja selle meetmed ei ole asjakohased kas vajaduse pärast kaitsta kõnealuse liikmesriigi kindlustusvõtjaid, reaalmajandust ja finantsstabiilsust või kohustuste pärast, mida võrdväärsete kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes kõnealuses liikmesriigis kohaldatakse.

(82)

Kindlustusgrupi kriisilahenduse skeemidega tuleks hõlbustada koordineeritud kriisilahendust, mis tagab kõigi kindlustusgrupi kindlustus- ja edasikindlustusandjate jaoks suurema tõenäosusega parimad tulemused. Kindlustusgrupi tasandi kriisilahendusasutused peaksid seetõttu tegema ettepanekuid kindlustusgrupi kriisilahenduse skeemide kohta ning esitama need skeemid kriisilahenduse kolleegiumile. Kriisilahendusasutused, kes ei nõustu kindlustusgrupi kriisilahenduse skeemiga või otsustavad võtta sõltumatuid kriisilahenduse meetmeid, peaksid selgitama kindlustusgrupi tasandi kriisilahendusasutusele ja muudele kindlustusgrupi kriisilahenduse skeemiga hõlmatud kriisilahendusasutustele oma mittenõustumise põhjuseid ja teatama neist põhjustest koos üksikasjadega sõltumatute kriisilahenduse meetmete kohta, mida nad võtta kavatsevad. Iga kriisilahendusasutus, kes otsustab kindlustusgrupi kriisilahenduse skeemist kõrvale kalduda, peaks põhjalikult kaaluma sellise kõrvalekaldumise võimalikku mõju nende liikmesriikide kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele, kus teised kriisilahendusasutused asuvad, ja kõrvalekaldumise võimalikku mõju kindlustusgrupi muudele osadele.

(83)

Kindlustusgrupi tasandil koordineeritud tegevuse tagamiseks tuleks kriisilahendusasutusi kutsuda üles ühe kindlustusgrupi kriisilahenduse skeemi piires rakendama kindlustusgruppi kuuluvate ja kriisilahenduse eeltingimustele vastavate ettevõtjate suhtes sama vahendit. Kindlustusgrupi tasandi kriisilahendusasutustel peaks seega olema õigus rakendada kindlustusgrupi tasandil sildettevõtja vahendit, et stabiliseerida kogu kindlustusgrupp tervikuna ning anda tütarettevõtjad üle sildettevõtjale eesmärgiga sellised tütarettevõtjad kas koos või üksikult edasi müüa, kui turutingimused selleks sobivad. Lisaks peaks kindlustusgrupi tasandi kriisilahendusasutusel olema õigus rakendada emaettevõtja tasandil allahindamise või konverteerimise vahendit.

(84)

Rahvusvaheliselt tegutsevate kindlustus- ja edasikindlustusandjate ning kindlustusgruppide tulemuslik kriisilahendus eeldab koostööd liikmesriikide ja kolmandate riikide kriisilahendusasutuste vahel. Selleks peaks EIOPA-le andma juhul, kui olukord seda õigustab, õiguse töötada välja mittesiduvaid koostööalased raamkokkuleppeid ja neid kolmandate riikide ametiasutustega sõlmida kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 33. Samal põhjusel peaks riikide ametiasutustel olema õigus sõlmida kolmandate riikide ametiasutustega kahepoolseid kokkuleppeid kooskõlas EIOPA koostööalaste raamkokkulepetega. Selliste kahepoolsete kokkulepete väljatöötamine peaks tagama asjaomaste rahvusvaheliselt tegutsevate kindlustus- ja edasikindlustusandjate puhul tulemusliku kavandamise, otsuste tegemise ja koordineerimise. Võrdsete tingimuste loomiseks peaksid sellised kahepoolsed kokkulepped olema vastastikused, nii et kriisilahendusasutused tunnustavad üksteise menetlusi ja tagavad nende täitmise, välja arvatud siis, kui on tegu erandjuhtumiga, mis võimaldab keelduda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamisest.

(85)

Kriisilahendusasutuste vaheline koostöö peaks toimuma nii liidu või kolmanda riigi kindlustusgruppide tütarettevõtjate kui ka liidu või kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandjate filiaalide puhul. Kolmanda riigi kindlustusgrupi tütarettevõtjad on liidus asutatud ettevõtjad ning seetõttu kohaldatakse nende suhtes täies ulatuses liidu õigust, kaasa arvatud kõiki kriisilahenduse vahendeid. Siiski on oluline, et liikmesriikidele jääks õigus võtta meetmeid selliste kindlustus- ja edasikindlustusandjate filiaalide suhtes, mille peakontor asub kolmandas riigis, kui kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamine ja kohaldamine ohustaks liidu reaalmajandust või finantsstabiilsust või kui liidu kindlustusvõtjaid ei koheldaks kolmanda riigi kindlustusvõtjatega samaväärselt. Sellises olukorras peaks liikmesriikidel olema õigus pärast oma kriisilahendusasutustega konsulteerimist keelduda kolmanda riigi kriisilahendusmenetlust tunnustamast.

(86)

Käesoleva direktiivi rakendamine ei tohiks takistada riiklike kindlustuse tagamise skeemide kooseksisteerimist finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistikuga, olenemata riiklike kindlustuse tagamise skeemide rahastamisallikast. Kriisilahendusvahendite ja -õiguste kasutamine kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes ei tohiks takistada kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele ja teistele nõude esitajatele hüvitise maksmist nende riiklike kindlustuse tagamise skeemide kaudu.

(87)

EIOPA peaks edendama kriisilahendusasutuste tavade ühtlustamist suunistega, mis antakse kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 16. Eelkõige peaks EIOPA täpsustama kõiki järgmisi elemente: a) täiendavad üksikasjad lihtsustatud kohustuste kohaldamise kriteeriumide kohta teatavate kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes; b) ennetavate finantsseisundi taastamise kavade stsenaariumid ning kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete näitajate miinimumloetelu; c) kriitiliste funktsioonide kindlakstegemise kriteeriumid; d) kriisilahenduskõlblikkuse hindamise täiendavad kriteeriumid ja aspektid; e) üksikasjad kriisilahenduskõlblikkusega seotud tõketega tegelemiseks või nende kõrvaldamiseks võetavate meetmete kohta ning tingimused, mille korral iga meedet võib rakendada; ning f) kuidas teavet konfidentsiaalsusnõuete täitmiseks kokkuvõtlikult esitada tuleks.

(88)

Finantsteenuste valdkonna tehnilised standardid peaksid toetama sidusat ühtlustamist ning kindlustusvõtjate, investorite ja tarbijate piisavat kaitset kogu liidus. Kuna EIOPA-l on põhjalikud eriteadmised, oleks tõhus ja asjakohane teha talle ülesandeks töötada komisjonile esitamiseks välja regulatiivsete ja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, mille puhul ei ole vaja teha poliitilisi otsuseid.

(89)

Komisjon peaks käesolevas direktiivis ette nähtud juhtudel võtma ELi toimimise lepingu artikli 290 kohaste delegeeritud õigusaktidega vastu EIOPA poolt väljatöötatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14, et täpsustada järgmisi elemente: a) kriteeriumid, mille kohaselt kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes kohaldatakse ennetavat finantsseisundi taastamise kavandamist, meetodid, mida finantsseisundi taastamise kavandamisel kasutatakse turuosade kindlaksmääramisel, ning ennetavates finantsseisundi taastamise kavades sisalduv teave; b) kriisilahenduse kavade sisu ja kindlustusgrupi kriisilahenduse kavade sisu; c) väärtuse hindamise erinevad elemendid, sealhulgas asjaolud, mille korral isikut peetakse väärtuse hindamise läbiviimisel sõltumatuks, varade ja kohustiste väärtuse hindamise meetodid kriisilahenduse kontekstis, eri väärtuse hindamiste lahusus, esialgses väärtuse hindamises arvesse võetava täiendava kahjumi puhvri arvutamise metoodika, tuletisinstrumentidest tulenevate kohustiste väärtuse hindamise metoodika ja põhimõtted ning kohtlemise erinevuse hindamise metoodika; d) kolmanda riigi õigusega reguleeritavatele finantslepingutele lisatavate lepinguliste tingimuste sisu; e) kriisilahenduse kolleegiumide toimimine. Komisjon peaks käesolevas direktiivis ette nähtud juhtudel võtma ELi toimimise lepingu artikli 291 kohaste rakendusaktidega vastu EIOPA poolt väljatöötatud rakenduslike tehniliste standardite eelnõud kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15, et täpsustada kindlustus- või edasikindlustusandja poolse koostöö ja kriisilahenduse kavadega seotud teabe esitamise korda, selle sisu ning minimaalset hulka standardvorme ja -malle.

(90)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 2004/25/EÜ (9), 2007/36/EÜ (10) ja (EL) 2017/1132 (11) sisaldavad norme kõnealuste direktiivide kohaldamisalasse jäävate kindlustus- ja edasikindlustusandjate aktsionäride ja võlausaldajate kaitse kohta. Olukorras, kus kriisilahendusasutustel on vaja kiiresti tegutseda, võivad need normid takistada tulemuslikku kriisilahenduse meetmete võtmist ning kriisilahendusasutuste kriisilahenduse vahendite ja õiguste kasutamist. Seega tuleks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL (12) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/23 (13) kohaseid erandeid laiendada kindlustus- ja edasikindlustusandjate kriisilahenduse kontekstis võetud meetmetele. Selleks et tagada aktsionäride jaoks maksimaalne õiguskindlus, tuleks sellised erandid selgelt sätestada, kitsalt piiritleda ning neid tuleks kasutada ainult avalikes huvides ja juhul, kui kriisilahenduse algatamise nõuded on täidetud.

(91)

Tagamaks, et kõigile asjaomastele ametiasutustele jagatakse piisavalt teavet ja neil on piisav juurdepääs teabele, tuleb kindlustada, et kriisilahendusasutused on kõigis asjaomastes foorumites esindatud ning et EIOPA saab kasutada eksperditeadmisi, mida on vaja kindlustus- ja edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahendusega seotud ülesannete täitmiseks. Seetõttu tuleks määrust (EL) nr 1094/2010 muuta, et määrata kriisilahendusasutused kõnealuses määruses osutatud pädevateks asutusteks. Selline kriisilahendusasutuste ja pädevate asutuste võrdsustamine on kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklis 25 EIOPA-le määratud funktsioonidega, mille kohaselt aitab ta kaasa finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavade väljatöötamisele ja koordineerimisele ning osaleb selles aktiivselt.

(92)

On vaja tagada, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad, isikud, kes tegelikult kontrollivad nende äritegevust, ning nende haldus-, juht- või järelevalveorgan täidaksid oma kohustusi seoses selliste ettevõtjate kriisilahendusega. Sama oluline on tagada, et kindlustus- ja edasikindlustusandjaid, isikuid, kes tegelikult kontrollivad nende äritegevust, ning nende haldus-, juht- või järelevalveorganit koheldakse kogu liidus ühetaoliselt. Seega tuleks liikmesriikidelt nõuda, et nad kehtestaksid mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad halduskaristused ja muud haldusmeetmed. Sellised halduskaristused ja muud haldusmeetmed peaksid vastama teatavatele põhinõuetele, mis käsitlevad adressaate, kriteeriume, mida halduskaristuse või muu haldusmeetme kohaldamisel arvesse tuleb võtta, halduskaristuse või muu haldusmeetme avalikustamist, peamisi karistuste mõistmise õigusi ning haldustrahvide tasemeid. EIOPA peaks pidama keskset andmebaasi, mis käsitleb kõiki halduskaristusi või muid haldusmeetmeid ning teavet kaebuste kohta, millest järelevalveasutused ja kriisilahendusasutused talle teatanud on, ning mille puhul kehtib range ametisaladuse hoidmise kohustus.

(93)

Liikmesriikidelt ei tuleks nõuda, et nad kehtestaksid käesoleva direktiivi rikkumiste eest halduskaristusi või muid haldusmeetmeid, kui selliste rikkumiste suhtes kohaldatakse riiklikku kriminaalõigust. Rikkumiste puhul halduskaristuste või muude haldusmeetmete asemel kriminaalkaristuste kohaldamine ei peaks vähendama ega muul viisil mõjutama kriisilahendusasutuste ja järelevalveasutuste võimet teha koostööd teiste liikmesriikide kriisilahendusasutuste ja järelevalveasutustega, vahetada nendega teavet ja omada sellisele teabele juurdepääsu õigel ajal, sealhulgas pärast seda, kui asjaomasest rikkumisest on teatatud kriminaalmenetluse algatamiseks pädevatele õigusasutustele.

(94)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt kindlustus- ja edasikindlustusandjate kriisilahenduse normide ja menetluste ühtlustamine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda mis tahes kindlustus- või edasikindlustusandja maksejõuetusest kogu liidule avalduva mõju tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(95)

Kui järelevalveasutused ja kriisilahendusasutused teevad käesoleva direktiivi alusel otsuseid või võtavad meetmeid, peaksid nad alati võtma nõuetekohaselt arvesse oma otsuste ja meetmete mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele teistes liikmesriikides ning kaaluma mis tahes tütarettevõtja või piiriülese tegevuse tähtsust kindlustusvõtjatele, finantssektorile ja majandusele liikmesriigis, kus selline tütarettevõtja on asutatud või kus selline tegevus toimub, isegi kui kõnealust tütarettevõtjat või piiriülest tegevust loetakse kindlustusgrupi jaoks vähem tähtsaks.

(96)

Hiljemalt viis aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist ja saadud kogemustele tuginedes peaks komisjon pärast EIOPA-ga konsulteerimist viima läbi üksikasjalikuma hindamise ja esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule üksikasjalikuma aruande, keskendudes käesoleva direktiivi kohaldamise valitud aspektidele,