II jaotis – Suunised, mille abil tehakse kindlaks suurema väljavooluga jaehoiusetooted

1. osa – Üldised kaalutlused

4.1. Võttes aluseks riskitegurite hulga ja riskantsuse astme, tuleks jaehoiused rühmitada kolme suurema väljavooluga rühma; kõnealuseid tegureid kirjeldatakse suuniste 2. osas allpool. Siiski ei ole allpool loetletud tegurite nimistu ammendav, seetõttu peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud, kes määratlevad suurte väljavoolude kindlakstegemiseks täiendavaid kriteeriume, nendega oma analüüsis ka arvestama.

4.2. Likviidsusaruannete koostamise eesmärki silmas pidades peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud hindama iga sellise hoiuserühma asjakohaseid suuremaid väljavoolusid, tehes seda kooskõlas suuniste 3. osaga allpool.

2. osa – Jaehoiusetoodete stabiilsust mõjutavad tegurid

5.1. Suure väärtusega hoiustena tuleks krediidiasutustel ja investeerimisühingutel käsitleda hoiuseid, mis vastavad järgmistele nõuetele:

• (a) hoiused ületavad väiksemat järgmisest kahest summast:
• (i) 100 000 eurot või
• (ii) kohaliku hoiuste tagamise skeemi summa;
• (b) hoiused jäävad alla 500 000 euro.

5.2. Väga suure väärtusega hoiustena tuleks krediidiasutustel ja investeerimisühingutel käsitleda hoiuseid, mille suurus on vähemalt 500 000 eurot.

5.3. Kliendi hoiuste väärtuse arvutamisel võtavad krediidiasutused ja investeerimisühingud arvesse kõiki hoiukontosid, mis kliendil selles krediidiasutuses või investeerimisühingus on.

5.4. Lisaks sellele peaksid krediidiasutused või investeerimisühingud koostama oma hoiustebaasi kontsentratsioonianalüüsi; asutusesiseselt tuleb rakendada piisavaid künniseid ja/või piirmäärasid, et määratleda suure väärtusega jaehoiused.

5.5. Selleks et määrata hoiustebaasi kontsentratsiooni, saab kasutada mitmeid meetodeid. Näiteks võib krediidiasutus või investeerimisühing määrata kindlaks „teatava arvu” suuri jaehoiuseid või „suurimate jaehoiuste arvu”, mis esindavad teatavat protsenti jaehoiuste baasist. Suure väärtusega jaehoiuste kindlaksmääramiseks võib krediidiasutus või investeerimisühing kasutada kohaliku turu jaoks kohandatud hoiuste tagamise skeemi künnist, summat, mille ületamisel hakatakse intressimäära üle läbi rääkima, või lepitakse hoiustajaga kokku mis tahes erimeede, mis võib vahendite väljavooluriski piirata.

6.1. Hoiust tuleks käsitleda intressimäära-kesksena, kui krediidiasutus või investeerimisühing pakub intressimäära,

Lk 6 / 10

• (a) mis märkimisväärselt ületab keskmist intressimäära, mida võrreldavad konkurendid pakuvad samalaadsete jaetoodete eest, võttes arvesse kohaliku hoiusteturu iseärasusi,
• (b) mille tootlus tuletatakse mõne turuindeksi või indeksite kogumi tootlusest,
• (c) mille tootlus tuletatakse mitte ujuvast intressimäärast, vaid mis tahes muust turumuutujast.

6.2. Krediidiasutus või investeerimisühing võib tuvastada niinimetatud intressimäära-kesksed tooted, kui igale hoiusele rakendatavat intressimäära võrreldakse keskmise määraga, mida võrreldavad konkurendid maksavad samalaadsete toodete eest. Võrreldavate konkurentide all peetakse silmas krediidiasutusi või investeerimisühinguid, kellel on võrreldav ärimudel või suurus; krediidiasutus või investeerimisühing määratleb need ise, vajaduse korral kinnitab need pädev asutus.

7.1. Sellesse kategooriasse tuleks liigitada hoiused,

• (a) mis on algselt kindlaks ajavahemikuks loodud hoiused, mille tähtpäev saabub 30 päeva jooksul või
• (b) mille etteteatamistähtaeg on alla 30 päeva, välja arvatud need hoiused, mis liigituvad kategooriasse, mille suhtes kohaldatakse artikli 421 lõiget 5.

7.2. Jaehoiuste väljavoolu hindamisel peavad krediidiasutused ja investeerimisühingud võtma arvesse järgmiste tegurite mõju:

• (a) väljavõtmisele seatavad piirangud või etteteatamistähtajad;
• (b) nende jaehoiusetoodete väljavõtmise maksumus, mida saab enne algset lunastustähtpäeva seaduslikult lõpetada;
• (c) millist mõju avaldab see krediidiasutuse või investeerimisühingu mainele, kui hoiuseid ei lubata välja võtta – seda olukorras, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on seni olnud tavaks võimaldada selliste hoiusetoodete varem tagasivõtmist.

8. Suure riskiga jaotuskanalid, kaasa arvatud ainult internetijuurdepääsuga pangad, muud kaugjuurdepääsu vormid ning vahendatavad hoiused

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid suurema väljavooluga jaehoiuste hulka arvestama need hoiused, mida vahendatakse suure riskiga jaotuskanalite kaudu, näiteks hoiused, millele pääsetakse ligi ainult internetijuurdepääsuga pankade ning muude kaugjuurdepääsu vormide kaudu, samuti vahendatavad hoiused (mille puhul maaklerid koguvad eraisikute või väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate vahendeid), võttes seejuures arvesse järgmist:

• (a) usaldusväärsete kehtivate lepinguliste väljavõtmispiirangute olemasolu;
• (b) millist mõju avaldab see krediidiasutuse või investeerimisühingu mainele, kui hoiuseid ei lubata välja võtta – seda olukorras, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on seni olnud tavaks võimaldada selliste toodete varem tagasivõtmist.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid tegema vahet kohalikus ja välisvaluutas nomineeritud hoiuste vahel.

Lk 7 / 10

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid tegema vahet hoiuste vahel, mis kuuluvad residentidele ja mis kuuluvad mitteresidentidele. Krediidiasutustes või investeerimisühingutes, mille peakorter asub ELis, peaks kõnealune eristamine põhinema määratlusel, kas hoius kuulub ELi residendile või isikule, kes ei ole ELi resident. Likviidsuskatte nõuete puhul peaks residendi määratlus üldjuhul järgima kohaldatavat statistilist või maksustamisega seotud määratlust.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hoiustaja residendi staatuse määrama üksikasutuse tasandil.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid määratlema need jaehoiusetooted, mis on seotud muude teguritega, mis võivad 30-päevase ajavahemiku kestel muutuda ning päädida suurema väljavooluriskiga.

12.1. Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid kaaluma oma jaehoiuste baasis võimalikke muid tunnuseid, mis viitavad või võivad viidata mõnele jaehoiuse liigile, mille väljavoolu määr on suurem kui neil hoiustel, mis on sätestatud omavahendite nõuete määruse artikli 421 lõigetes 1 ja 2. Muud tunnused või nende puudumine tuleb dokumenteerida.

12.2. Selleks et niisuguseid tunnuseid määratleda, peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud hindama kogetud (ajaloolist) ja eeldatavat stabiilsust/volatiilsust selliste konkreetsete pakutavate jaehoiusetoodete puhul, mis on osutunud ebastabiilseks, või millest arvatakse, et nad võivad selliseks osutuda.

12.3. Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid seda eesmärki silmas juhinduma stressitesti stsenaariumist, eeldades kombineeritud olulist idiosünkraatilist ja kogu turgu hõlmavat sündmust. Jaehoiusetoodete volatiilsuse hindamiseks võib kasutada asutusesiseseid statistilisi ja matemaatilisi mudeleid. Selliste meetodite sisendandmeteks peaksid üldjuhul olema andmed, mis on saadud jaehoiuste käitumisest minevikus ning hüpoteetilistest eeldustest, mis põhinevad stressiolukorra stsenaariumidel.

12.4. Väikesed ja lihtsama struktuuriga krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad kasutada lihtsustatud meetodeid, mis põhinevad statistilistel mudelitel, näiteks sellistel mudelitel, millega leitakse konkreetse hoiuse puhul 30 päeva jooksul esinenud maksimaalne vähenemine etteantud ajapiiril, mis hõlmab stressiolukorra perioodi.

12.5. Soovitatav on kaasata eksperdihinnanguid, et võtta arvesse tegureid, mida mudel ei arvesta, seda eelkõige seonduvalt uuenduslike ja lühiajalooga toodetega.

Lk 8 / 10 12.6. Väga kasulik analüüsivahend oleks jaehoiusetoodete järjestamine volatiilsuse või tajutava volatiilsuse järgi. See toetaks järjepidevat rakendamist krediidiasutuse või investeerimisühingu kõigi jaehoiusetoodete lõikes. Erinevate toodete puhul saadud tulemuste võrdlus ning peavoolust erinevate näitajatega toodete väljaselgitamine võib olla abiks, et aidata tuvastada väiksema stabiilsusega hoiuseid.

12.7. Selliste meetodite aluseks olevad eeldused peaksid hõlmama 30-päevast prognoosi, nimetatud eeldused tuleks sageli uuesti läbi vaadata, seda eelkõige selleks, et arvesse võtta kõiki olulisi muudatusi turutingimustes. Selleks et hindamise kvaliteeti parandada, peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud lisaks sellele arvesse võtma korrelatsiooni, probleemide ülekandumise ja hooajalisi mõjusid.

3. osa

13.1. Suurema väljavooluga hoiuste kategooriatesse jagamisel tuleks krediidiasutustel ja investeerimisühingutel rakendada järgmist metoodikat:

13.2. käesolevate suuniste 2. osas eespool kirjeldatud tegurid tuleks jagada kahte kategooriasse:

• (a) kõrge riski kategooria, mis hõlmab järgmisi riskitegureid:
• (i) hoiuste valuuta;
• (ii) tootepõhised hoiused;
• (iii) tooted, mis on intressimäära-kesksed või millele kohaldatakse soodustingimusi
• (iv) kõrge riskiga jaotuskanalid, kaasa arvatud ainult internetijuurdepääsuga pangad ja vahendatavad hoiused;
• (v) suure väärtusega hoiused;
• (vi) muud omadused, mida krediidiasutus või investeerimisühing käesolevate suuniste punkti 13 alusel hindab kõrge riskina;
• (b) väga kõrge riski kategooria, mis hõlmab järgmisi riskitegureid:
• (i) saabuva lunastustähtpäevaga või etteteatamistähtajaga hoiused;
• (ii) mitteresidentide hoiused;
• (iii) väga suure väärtusega hoiused.

13.3. Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hindama jaehoiuseid eespool nimetatud tegurite suhtes.

Lk 9 / 10 13.4. Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid määrama jaehoiused ühte järgmise taseme kogumitest, võttes aluseks hoiusele omistatud riskitegurite arvu:

• (a) hoiused, millel on kaks tegurit kategooriast 1;
• (b) hoiused, millel on kolm tegurit kategooriast 1 või üks tegur kategooriast 1 ning üks tegur kategooriast 2;
• (c) hoiused, millel on kaks tegurit kategooriast 2 või kaks tegurit kategooriast 1 ning üks tegur kategooriast 2 või mis tahes muu tegurite kombinatsioon;

13.5. Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hindama iga kogumi vastavaid suuremaid väljavoolu määrasid, lähtudes ajaloolise ja eeldatava volatiilsuse hinnangust.

13.1. Institutions should apply the following methodology in categorising deposits subject to higher outflows:

Page 14 of 29 13.2. Factors described above in Part 2 of these Guidelines should be divided into two categories:

• (a) High Risk, comprising the following risk factors:
• (i) the currency of deposits;
• (ii) product-linked deposits;
• (iii) products that are rate-driven or have preferential conditions;
• (iv) high-risk distribution channels, including Internet only access and brokered deposits;
• (v) high value deposits;
• (vi) other characteristics that the institution considers of high risk in accordance with paragraph 13 of the Guidelines above.
• (b) Very High Risk, comprising the following risk factors:
• (i) maturing fixed-term or notice period deposits;
• (ii) non-resident deposits;
• (iii) very high value of the deposit.

13.3. Institutions should assess retail deposits against the set of factors described above.

13.4. Institutions should assign retail deposits to one of the three following tiered buckets defined on the basis of the number of risk factors attributed to the underlying deposit:

• (a) deposits with two factors from category 1;
• (b) deposits with three factors from category 1, or with one factor from category 1 and one factor from category 2;
• (c) deposits with two factors from category 2, or with two factors from category 1 and one factor from category 2, or with any other mix of factors.

13.5. Institutions should estimate the corresponding higher outflow rates for each bucket according to the historical and expected volatility assessment.