8.3. Olemusliku rahastamisriski hindamine

Pädevad asutused peaksid hindama finantsinstitutsiooni rahastamisriski ning kas keskpikad ja pikaajalised varad ja bilansivälised kohustused on asjakohaselt ja piisavalt täidetud mitmesuguste stabiilsete rahastamisvahendite abil nii tava- kui ka stressitingimustes. See hindamine hõlmab järgmisi elemente:

• a. finantsinstitutsiooni rahastamisprofiili hindamine;
• b. rahastamisprofiili stabiilsusele avalduvate riskide hindamine;
• c. tegeliku turulepääsu hindamine ning
• d. rahastamisriskide eeldatavate muutuste hindamine lähtuvalt krediidiasutuse või investeerimisühingu rahastamiskavast.

Finantsinstitutsiooni rahastamisprofiili hindamine

Pädevad asutused peaksid hindama finantsinstitutsiooni rahastamisprofiili asjakohasust, sealhulgas keskpikka ja pikaajalist lepingulist ning käitumuslikku mittevastavust lähtuvalt tema ärimudelist, strateegiast ja riskivalmidusest. Nad peaksid võtma arvesse, kas finantsinstitutsiooni keskmise tähtajaga ja pikaajalised varad ning bilansivälised kirjed on nõuetekohaselt täidetud mitmesuguste stabiilse rahastamise instrumentidega vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artiklile 413. Pädevad asutused peaksid seda hindamist toetama, analüüsides stabiilse netorahastamise kordajat, nagu on sätestatud määruse (EL) nr 575/2013 VI osa IV jaotises, ja hindama, kas sellest on õigesti teatatud.

Pädevad asutused peaksid kaaluma mis tahes (kohalike) regulatiivsete ja lepinguliste tegurite mõju finantsinstitutsiooni rahastamisprofiilile, mis mõjutavad rahastamise pakkujate käitumuslikke omadusi (nt kliirimist, kohustuste ja nõudeõiguste teisendamist, hoiuste tagamise skeeme käsitlevad eeskirjad, kuna need võivad mõjutada rahastamise pakkujate käitumist).

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsiooni rahastamisprofiilist tekkivad võimalikud puudused, näiteks vastuvõetavaid piire rikkuvad lõpptähtaegade mittevastavused, rahastamisallikate liigsed kontsentratsioonid, varade koormatuse liigsed tasemed või pikaajaliste varade asjakohatu või ebastabiilne rahastamine, võivad põhjustada finantsinstitutsiooni rahastamise kulu vastuvõetamatut suurenemist ja finantsinstitutsiooni juurdepääsu kaotamist rahastamisele. Eelkõige tuleb stressistsenaariumide kavandamisel hoolikalt hinnata finantstehnoloogiale tuginevate või vähem traditsiooniliste kanalite nt veebipõhiste hoiuplatvormide kaudu meelitatud rahastamise sidususe eeldusi.

Rahastamisprofiili stabiilsusele avalduvate riskide hindamine

Pädevad asutused peaksid arvestama tegureid, mis võivad vähendada rahastamisprofiili stabiilsust varade, bilansiväliste kohustuste ning kohustuste tüübi ja omaduste tõttu. Nad peaksid võtma arvesse varade ja kohustuste struktuurilist lõpptähtaegade mittevastavust (sh mis tahes valuutade mittevastavuse mõju), asjakohaseid struktuurseid rahastamisparameetreid (nt laenude ja hoiuste suhtarv, kliendi rahastamispuudujääk ja käitumuslikult kohandatud lõpptähtaegade jaotus) ning rahastamisomadusi, mis võivad viidata rahapesu ja terrorismi rahastamise suurenenud riskidele ja probleemidele usaldatavusnõuete seisukohast. Pädevad asutused peaksid arvestama ka kahjude mõju rahastamise stabiilsusele, pidades silmas, et rahastajad võivad reageerida tundlikult isegi palju väiksematele kahjudele kui need, mis ohustaksid kapitali suhtarve.

Pädevad asutused peaksid hindama rahastamisprofiili kestlikkusele avalduvaid riske, mis tulenevad rahastamisallikate kontsentratsioonidest (eelkõige kasutatavate rahastamisvahendite liigist, konkreetsetest rahastamisturgudest, üksikutest või seotud vastaspooltest). Näiteks peaksid nad arvestama finantsinstitutsiooni poolt teenindatavate olulisemate sektorite eripäradega ning sellega, kuidas see mõjutab finantsinstitutsiooni rahastamisriskiprofiili, pöörates erilist tähelepanu riskipositsioonidele tsüklilistes või volatiilsetes sektorites.

Pädevad asutused peaksid samuti hindama riski, et vara koormatus võib kahjustada turu huvi finantsinstitutsiooni tagatiseta võla vastu (tema tegutsemisturu/-turgude eriomaduste kontekstis ja tema ärimudeli kontekstis).

Tegeliku turulepääsu hindamine

Pädevad asutused peaksid olema teadlikud finantsinstitutsiooni tegelikust turulepääsust ning turulepääsu praegustest ja tulevastest ohtudest, sealhulgas valuutaturgudele juurdepääsu häiretest (sealhulgas idiosünkraatilistest). Hindamisel tuleks arvesse võtta seda, mil määral finantsinstitutsioon esitab konkreetsetele turgudele või vastaspooltele (sealhulgas keskpankadele) kõrgeid nõudmisi võrreldes nende turgude/vastaspoolte võimekusega, võlakirjade emiteerimises toimunud olulisi või ootamatuid muutusi, riski, et finantsinstitutsiooni puudutavad uudised võivad negatiivselt mõjutada turgu (arvamust/usaldust) ja seeläbi turulepääsu, ning märke sellest, et lühiajalised likviidsusriskid võivad piirata finantsinstitutsiooni juurdepääsu peamistele rahastamisturgudele. Rahastamisriskide eeldatavate muutuste hindamine lähtuvalt finantsinstitutsiooni rahastamiskavast

Pädevad asutused peaksid hindama rahastamisriskide eeldatavaid muutusi lähtuvalt finantsinstitutsiooni rahastamiskavast ning kujundama arvamuse kava teostatavuse kohta (nt tagantjärele testimise teel, võttes arvesse alternatiivseid stsenaariume).