5.2.2 Vastavusse viimine viivisnõuete elutsükliga

Tuleks luua viivisnõuete realiseerimise üksused tagamaks, et viivisnõuete realiseerimise meetmed ja laenuvõtja kaasamine on vastavuses viivisnõuete elutsükli etappidega¹⁶ . Krediidiasutused peaksid viivisnõuete elutsükli eri etappide ja ka eri portfellide jaoks (kui asjakohane) looma erinevad viivisnõuete realiseerimise üksused. Piisavat tähelepanu tuleks pöörata kõigile asjaomastele nõuete realiseerimise etappidele ja need peaksid olema varustatud piisavalt spetsialiseerunud personaliga.

¹⁶ See hõlmab ka varasid, mida ei ole liigitatud viivisnõuete hulka, nagu näiteks varajased võlgnevused, makseraskuste tõttu restruktureeritud nõuded ja sundtäitmisel olevad varad, millel on viivisnõuete realiseerimise protsessis oluline roll.

Krediidiasutused peaksid arvesse võtma viivisnõuete elutsükli järgmisi etappe, arvestades samas ka toodete eripära ja maksevõlgnevuste laadi:

• a) Varajased võlgnevused (tasumise tähtaeg ületatud kuni 90 päeva)¹⁷ : selle etapi jooksul tuleks keskenduda laenuvõtja esmasele kaasamisele, et võlg varakult sisse nõuda ja koguda teavet laenuvõtja olukorra üksikasjalikuks hindamiseks (nt rahaline seis, laenudokumentide seis, tagatise olukord, koostöö tase jms). Kõige sobivam realiseerimisstrateegia peaks lõppkokkuvõttes tulenema riskipositsiooni ja tagatise liigist; see võib hõlmata makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmeid, mis on lühiajalise kestusega ja mida saab vajaduse korral kohaldada (sealhulgas selle esialgse perioodi jooksul, kui asjakohane), et stabiliseerida laenuvõtja finantsseisund enne sobiva realiseerimisstrateegia kehtestamist. Lisaks peaks krediidiasutus – kui asjakohane – otsima võimalusi oma positsiooni parandamiseks, võttes samal ajal arvesse tarbijate õigusi ja huve (nt allkirjastades uued laenudokumendid, parandades lunastamata tagatiste olukorda, minimeerides rahalekkeid, võttes võimaluse korral täiendavaid tagatisi). Spetsiaalne võlgnevuste haldamise poliitika peaks sisaldama juhiseid viivisnõuete realiseerimise menetluste ja vastutusalade kohta, sealhulgas millal alustada üleandmisega.
• b) Hilised võlgnevused / makseraskuste tõttu restruktureerimine: krediidiasutused peaksid selles etapis rakendama ja vormistama laenuvõtjatega makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmed. Makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmeid tuleks rakendada ainult juhul, kui krediidiasutus on veendunud, et laenuvõtja on võimeline tagasimakseid tegema. Restruktureerimisvõimaluse jätkusuutlikkuse hindamisel peaksid krediidiasutused vastavalt vajadusele arvesse võtma direktiivi 2014/17/EL¹⁸ artikli 28 sätteid ja muid tarbijaid kaitsvaid õigusnorme. Suurenenud riski tõttu tuleks makseraskuste tõttu restruktureerimise meedet jälgida vähemalt ühe aasta jooksul kooskõlas komisjoni rakendusmäärusega (EL) nr 680/2014, enne kui selle saab lõpuks viivisnõuete realiseerimise üksusest välja viia, kui täiendavaid viivisnõuetele osutavaid asjaolusid ei ole täheldatud.
• c) Likvideerimine / võlgade sissenõudmine / õigusmenetlused / sundtäitmine: kui laenuvõtja finantsseisundi või koostöötaseme tõttu ei ole leitud makseraskuste tõttu restruktureerimise jätkusuutlikku lahendust, peaksid krediidiasutused läbi viima erinevate likvideerimisvariantide kulude-tulude analüüsi, mis hõlmab ka kohtumenetlusi ja kohtuväliseid menetlusi, võttes arvesse ka laenuvõtja huve. Selle analüüsi põhjal peaksid krediidiasutused kiiresti jätkama valitud likvideerimisvariandiga, mida toetavad õiguslikud ja ärilise likvideerimise alased teadmised. Krediidiasutused, kes kasutavad ulatuslikult väliseksperte, peaksid tõhusa ja mõjusa likvideerimismenetluse jaoks tagama piisavad sisekontrollimehhanismid. Sellega seoses tuleks erilist tähelepanu pöörata viivisnõuetele, mis on olnud selles kategoorias pikka aega. Spetsiaalne võlgade sissenõudmise poliitika peaks sisaldama likvideerimismenetluste suuniseid.

¹⁷ Ebatõenäoliselt laekuvad nõuded võivad sõltuvalt keerukusest kuuluda kas varajaste võlgnevuste või viivisnõuete realiseerimise üksuste alla.

¹⁸ Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/17/EL, 4. veebruar 2014, elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60, 28.2.2014, lk 34).

Sundtäitmisel olevate varade haldamine (või muude viivisnõuete täitmisest tulenevate varade haldamine): tagatise sundtäitmist alustatakse tavaliselt pärast seda, kui krediidiasutuse muud katsed tasumata summad sisse nõuda on ebaõnnestunud. Krediidiasutus peaks olema kehtestanud poliitika, mis kirjeldab sundtäitmisel olevate varade sissenõudmise protsessi ja hõlmab eelkõige sundtäitmise etappe, tagatise hindamist ja eri liiki tagatiste realiseerimist asjakohaste vahendite abil.