I jagu. Stsenaariumipõhise taastamissuutlikkuse hindamine

Et hinnata finantseerimisasutuste stsenaariumipõhist taastamissuutlikkust iga suure makromajandusliku ja finantsstressi korral, peaksid pädevad asutused vaatama läbi finantseerimisasutuste esitatud stsenaariumide üldise asjakohasuse vastavalt direktiivi 2014/59 artikli 5 lõikele 6 ja artikli 7 lõikele 6, nagu on täpsustatud EBA suunistes finantsseisundi taastamise kavades kasutatavate mitmesuguste stsenaariumide kohta⁹ ja kooskõlas käesolevate suuniste jaotisega 4.

⁹ EBA/GL/2014/06, 18. juuli 2014.

Eelkõige peaksid pädevad asutused hindama, kas stsenaariumid on punktis 20 määratletud kriteeriumide osas piisavalt rasked. Punkti 21 kohasel erandjuhul peaksid pädevad asutused hindama finantseerimisasutuste esitatud üksikasjalikke selgitusi (et pidada sellist stsenaariumi siiski piisavalt raskeks) ja otsustama, kas stsenaariumi raskusaste on piisav, võttes muu hulgas arvesse finantseerimisasutuste üldist riskiprofiili. Kui pädevad asutused leiavad, et finantseerimisasutuste kavandatud stsenaarium ei ole piisavalt raske, võivad nad vajaduse korral nõuda finantseerimisasutustelt kohanduste tegemist, sh finantsseisundi taastamise kava uuesti esitamist olulise puuduse hindamise tulemusena vastavalt direktiivi 2014/59/EL artiklile 6. Pädevad asutused ei tohiks üldise taastamissuutlikkuse hindamisel võtta arvesse finantseerimisasutuste stsenaariumipõhist taastamissuutlikkust, mis põhineb sellisel stsenaariumil.

Pädevad asutused peaksid hindama finantseerimisasutuste valitud taastamisvõimaluste usaldusväärsust ja teostatavust, sh ajakava, mõjusid ja võimalikke piiravaid tegureid, ning peaksid vaidlustama nende elujõulisuse ja finantsseisundi taastamise suutlikkuse määra suure makromajandusliku ja finantsstressi kontekstis.

Kui see on asjakohane ja teostatav, peaksid pädevad asutused läbi vaatama finantseerimisasutuste tehtud hindamise ja arvutused, mis hõlmavad eelkõige järgmisi valdkondi:

• a. finantsseisundi taastamise võimaluse eduka rakendamise teostatavus/tõenäosus, sh võimaluste teostatavuse läbivaatamine, kui eeldatakse, et need on ebarealistlikud või ei ole tingitud nõuetekohasest hindamisest kooskõlas punktidega 16–18;
• b. finantsseisundi taastamise võimaluste rakendamise ajakava, sh pikendades rakendamise eeldatavat ajakava, kui finantseerimisasutuse hinnangut peetakse ebarealistlikuks. Juhul kui taastamisvõimaluste ajakava ületaks punktis 24 määratletud ajakava, peaks pädev asutus võtma üldise taastamissuutlikkuse hindamisel arvesse üksnes asjaomase ajakava jooksul täheldatud mõju;
• c. finantsseisundi taastamise võimaluste kvantitatiivse mõju hindamine, sh korrigeerides mõju allapoole või kohaldades finantseerimisasutuste esitatud kvantifitseerimise suhtes väärtuskärpeid, kui taastamisvõimaluste tõenäoline mõju ei põhine realistlikel ja usutavatel eeldustel ja kvantifitseerimisel;
• d. täiendavad piiravad tegurid, mis on seotud taastamisvõimaluste samaaegse või järkjärgulise rakendamisega, nagu on kirjeldatud punktis 29, sh kõrvaldades või korrigeerides teatud võimaluste mõju allapoole, kui tuvastatakse mõne võimaluse omavaheline seotus, eelistades muu hulgas valikuid, millel on suurim teostatavustase ja/või millel on asjaomasel rakendusperioodil kõige olulisem mõju.

Pädevad asutused peaksid vajaduse ja võimaluse korral võtma arvesse võrdlusrühmade analüüsi, et hõlbustada muu hulgas järgmist:

• a. eri stsenaariumide korral rakendatavate finantsseisundi taastamise võimaluste liikide finantseerimisasutuste vaheline võrdlus, millega tehakse kindlaks, et finantseerimisasutus ei ole jätnud kasutamata teatud konkreetset liiki võimalusi;
• b. eri taastamisvõimaluste eeldatava finantsmõju võrdlusrühma tasandi võrdlus erinevate stressistsenaariumide korral;
• c. finantsseisundi taastamise võimaluse rakendamiseks ja sellest saadava kasu realiseerimiseks vajaliku eeldatava aja finantseerimisasutuste vaheline võrdlus;
• d. kõigi finantsseisundi taastamise võimaluste eeldatavate takistuste ja ettevalmistavate meetmete finantseerimisasutuste vaheline võrdlus.