4.3. Ärimudeli usaldusväärsuse hindamine ja haavatavuste tuvastamine

Pädevad asutused peaksid analüüsima finantsinstitutsiooni praeguse ärimudeli kvantitatiivseid näitajaid, et hinnata selle võimet teenida vastuvõetavat kasumit lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis, võttes arvesse finantsinstitutsiooni riskivalmidust ning selle rahastamis- ja kapitalistruktuure. Pädevad asutused peaksid hindama järgmisi valdkondi:

• a. kasumlikkuse mõjutajad, sealhulgas suundumused, hinnates finantsinstitutsiooni tulususe aluseks olevaid tegureid pärast erandlike kirjete ja ühekordsete meetmete kõrvalejätmist, sissetulevate rahavoogude jaotust, kulude jaotust, väärtuse languse eraldisi ja peamisi suhtarve (nt neto-intressimarginaal, kulu/tulu, laenu väärtuse langus ja riskikulu). Seda hinnangut võib täiendada asjakohaste riskiga korrigeeritud kasumlikkuse näitajate analüüsiga (nt eraldatud kapitali tootlus või riskiga korrigeeritud tulusus kapitali tootluselt), kui need on kättesaadavad ja neid peetakse usaldusväärseks;
• b. bilanss, sealhulgas suundumused, hinnates varade ja kohustuste koosseisu, rahastamisstruktuuri, koguriskipositsiooni ja omavahendite muutusi ning peamisi suhtarve (nt omakapitali/varade investeeringute tulusus, 1. põhitase, rahastamispuudujääk), samuti kasumiaruandes ja bilansis esinevaid kontsentratsioone seoses klientide, sektorite ja geograafiliste piirkondadega;
• c. riskivalmidus ja riskitaluvus, hinnates finantsinstitutsiooni poolt riskitüübi alusel kehtestatud ametlikke limiite ning nende järgimist, et mõista riske, mida finantsinstitutsioon on valmis võtma oma majandustulemuste parandamiseks ja tegevuskerksuse tagamiseks. See peaks hõlmama ka IKT-häirete riskitaluvust.

Pädevad asutused peaksid analüüsima finantsinstitutsiooni praeguse ärimudeli kvalitatiivseid omadusi, et mõista selle edutegureid ja peamisi sõltuvusi. Pädevad asutused peaksid hindama vähemalt järgmisi valdkondi:

• a. ärikeskkond, hinnates finantsinstitutsiooni tegevuskeskkonna tulevikuväljavaateid, lähtudes selle peamistest või olulistest geograafilistest ja ärialastest riskipositsioonidest. Selle hindamise osana peaksid pädevad asutused arendama arusaamist peamistest makromajanduslikest muutujatest, turusuundumustest, konkurentsiolukorrast ja muudest asjakohastest arenguvaldkondadest (nt regulatiivsed ja õiguslikud muudatused);
• b. peamised sisemised- ja välissõltuvused, hinnates peamisi välis- ja sisemisi tegureid, mis võivad mõjutada ärimudeli edukust, võttes arvesse sellega seotud juhtimis- ja sisekontrollimeetmeid;
• c. kontsessioon ja konkurentsieelise valdkonnad, hinnates finantsinstitutsiooni mainet ning suhete tugevust klientide, tarnijate ja partneritega, samuti seda, kas on valdkondi, kus finantsinstitutsioonil on konkurentide ees eelis;
• d. IKT-tugi, hinnates IKT ja äritegevuse vahelise kooskõla taset ja piisavust strateegia, eesmärkide, tegevuste, ressursside ja funktsioonide seisukohalt ning kaaludes, kas mõni IKT-ga seotud probleem võiks mõjutada finantsinstitutsiooni äristrateegiat ja eesmärke.

Pädevad asutused peaksid analüüsi täiendama, tehes finantsinstitutsiooni finantsprognooside ja strateegilise kava tulevikku suunatud (nii kvantitatiivse kui ka kvalitatiivse) analüüsi, et mõista selle äristrateegia aluseks olevaid eeldusi ja seoseid, usutavust ja riskitaset. Pädevad asutused peaksid hindama vähemalt järgmisi valdkondi:

• a. üldine strateegia ja edutegurid, hinnates peamisi kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid juhtimiseesmärke ning lõhet kavandatud ärimudeli (rakendamisjärgne) ja praeguse mudeli vahel;
• b. prognoositavad majandustulemused, hinnates finantsinstitutsiooni strateegia ja prognooside aluseks olevate eelduste usutavust ja järjepidevust;
• c. tegevuse elluviimise võime, hinnates juhtkonna seniseid tulemusi varasemate strateegiate ja prognooside elluviimisel, samuti finantsinstitutsiooni üldist võimet kasutada oma äritegevuses konkurentsieeliseid ja edutegureid ning teenida tõhusalt tulu. Kõnealuse hindamise käigus peaksid pädevad asutused arvestama järgmist:
• i. kulude jaotamise raamistiku asjakohasus – selles osas, kas see kajastab piisavalt ärivaldkondade/üksuste kasumlikkust;
• ii. vahendite ülekande hinnakujunduse raamistik – netotulu komponendi adekvaatse määramise seisukohast iga ärivaldkonna/üksuse, toote ja kliendi kohta;
• iii. laenude hinnakujunduse raamistik – seoses laenude hinnakujunduse protsessi nõuetekohase juhtimisega, hinnakujundusmetoodikaga, kõigi laenu hinnakujunduse komponentide asjakohase arvessevõtmisega ning kasumlikkuse järelseire ja toote hinnakujundusotsuste aruandlusega;
• iv. tulude jagamise raamistik liidus asutatud finantsinstitutsioonide vahel, mis kuuluvad kolmandate riikide konsolideerimisgruppidesse, ja selle konsolideerimisgrupi muude üksuste vahel, mis on asutatud väljaspool liitu ja mida ei ole konsolideerinud ELi emaettevõtja, seoses kasumi ja kahjumi õiglase jagamisega üksuste või ärivaldkondade vahel, mis osalevad tehingute olelustsüklis, ning asjakohane juhtimine.

Analüüsis peaksid pädevad asutused arvesse võtma mis tahes viiteid, et ärimudeli ja tegevusega kaasnevad suuremad rahapesu ja terrorismi rahastamise riskid, sealhulgas krüptovaraga seotud tegevus või hoiustamine või juriidiliste isikute asutamine või kasutamine suure riskiga kolmandates riikides, mis on tuvastatud vastavalt direktiivi (EL) 2015/849 artiklile 9. Vajaduse korral tuleks neid näitajaid täiendada kvantitatiivse analüüsiga, keskendudes eelkõige sellistes suure riskiga kolmandates riikides teostatavatest tehingutest saadud tulude ja tegevustulude olulisusele, riskipositsioonide kontsentreerumine klientidele, kelle suhtes finantsinstitutsioon kohaldab tugevdatud hoolsusmeetmeid, nagu on sätestatud direktiivi 2015/849 II peatüki 3. jaos. Pädevad asutused peaksid vahetama rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise järelevalveasutusega teavet nende näitajate kohta, nagu on sätestatud lõikes 59.