6.2 Model development in LGD estimation

Finantseerimisasutused peaksid tuvastama ning analüüsima potentsiaalseid riskitegureid, mis on konkreetsete asjaolude ja reitingusüsteemiga hõlmatud riskipositsiooni liigi konkreetsete tunnuste seisukohast olulised. Analüüsitavad potentsiaalsed riskitegurid peaksid sisaldama eelkõige järgmist:

• (a) tehinguga seotud riski tunnused, muu hulgas toote liik, tagatise liik, tagatise geograafiline asukoht, kaudne krediidiriski kaitse, nõudeõigus, laenu ja väärtuse suhe, riskipositsiooni suurus, hooajalisus ning sissenõudmise protseduurid;
• (b) võlgnikuga seotud riski tunnused, muu hulgas, kui see on asjakohane, suurus, kapitali struktuur, geograafiline piirkond, tööstussektor ja äriliin;
• (c) finantseerimisasutusega seotud tegurid, sh sisemine korraldus ja äriühingusisene üldjuhtimine, asjakohased sündmused (näiteks ühinemised) ning sissenõudmistega tegelevate konsolideerimisgruppi kuuluvate spetsiaalsete üksuste olemasolu;
• (d) välistegurid, muu hulgas intressimäärad, õigusraamistik ja muud tegurid, mis mõjutavad sissenõudmise protsessi arvatavat kestust.

Finantseerimisasutused peaksid riskitegurite analüüsimisel lähtuma mitte üksnes makseviivituse tekkimise hetkest, vaid hindama riskitegureid ka vähemalt ühe makseviivitusele eelnenud aasta lõikes. Finantseerimisasutused peaksid riskiteguri puhul kasutama aruandekuupäeva, mis kajastab riskiteguri realiseerumist makseviivitusele eelnenud aasta lõikes piisava representatiivsusega. Riskitegurile sobiva aruandekuupäeva valimisel peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse selle volatiilsust aja lõikes. Finantseerimisasutused peaksid neid tavasid rakendama ka tagatise hindamise aruandekuupäevaga seonduvalt; tagatise väärtus aruandekuupäeval ei tohiks kajastada riskipositsiooni krediidikvaliteedi alanemise mõju vahetult enne makseviivitust.

Finantseerimisasutused peaksid riskitegurid makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangute rakendamisel määratlema või arvutama samamoodi nagu nende makseviivitusest tingitud kahjumäärade hindamise korral.

6.2.2 Tagatiste aktsepteeritavus

Kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikliga 170 ja artikli 181 lõike 1 punktiga f võivad finantseerimisasutused makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangutes võtta arvesse mis tahes liiki tagatiste olemasolu, mille suhtes nad on kehtestanud sisemised nõuded tagatiste haldamisele, õiguskindlusele ja riskijuhtimisele, mis on üldjoontes vastavuses mainitud määruse III osa II jaotise 4. peatüki 3. jaos sätestatutega. Mainitud määruse III osa II jaotise 4. peatükis täpsustamata tagatise liikide korral võivad finantseerimisasutused makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangutes kasutada neid tagatiste liike, mille korral vastavate tagatiste väärtuse hindamisele ja õiguskindlusele kohalduvate sisemiste nõuetega seotud põhimõtted ning protseduurid on konkreetset liiki tagatise seisukohast asjakohased.

Kui makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangutes võetakse arvesse kaudse krediidiriski kaitse olemasolu, peaksid finantseerimisasutused määratlema kriteeriumid ja meetodid, mida kohaldatakse sisereitingute meetodil põhinevat hindamismetoodikat käsitlevate regulatiivsete tehniliste standardite artiklis 60 täpsustatud kriteeriumitele vastavate garantiide ja krediidituletisinstrumentide kujul kasutatava kaitse arvestamisele ja makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangutesse kaasamisele.

Finantseerimisasutused peaksid riskitegurina või segmenteerimiskriteeriumina arvesse võtma teavet kõigi makseviivitusest tingitud kahjumäära mudeli kohaldamisalas kasutatavate tagatise põhiliikide kohta. Finantseerimisasutused peaksid oma sisemistes põhimõtetes selgelt määratlema reitingusüsteemiga hõlmatud riskipositsiooni liigi puhul kasutatavate tagatiste põhiliigi ja tagatiste muud liigid, ning kui makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangutes võetakse arvesse tagatise olemasolu, tagama vastavate tagatise liikide haldamist käsitlevate põhimõtete kooskõla määruse (EL) nr 575/2013 artikli 181 lõike 1 punktis f sätestatud nõudega. Finantseerimisasutused peaksid tagatiste põhiliigi määratlema nii, et tagatiste ülejäänud liikidest tulenevad rahavood ei põhjustaks märkimisväärseid moonutusi tagatiste kasutamiseta realiseeruvate sissenõudmiste hinnangutes.

Tagatisi, mis ei vasta määruse (EL) nr 575/2013 artikli 181 lõike 1 punkti f nõudele, ei saa makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangusse riskitegurina kaasata ning neist tagatistest tulenevaid rahavooge tuleb käsitleda nii, nagu need oleksid laekunud tagatiste kasutamiseta. Sellest makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangus käsitlemisest hoolimata peaksid finantseerimisasutused koguma teavet vastavate tagatistega seotud rahavoogude allika kohta ning jaotama need vastavate tagatistega seonduvalt. Finantseerimisasutused peaksid regulaarselt jälgima nii nende rahavoogude tasemeid kui ka asjaomase tagatiste liikide kasutamise määra. Kui see on vajalik, peaksid finantseerimisasutused tegema asjakohased korrigeerimised, et vältida mis tahes moonutusi makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangutes.

6.2.3 Tagatiste makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamisse kaasamine

Makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamise otstarbel võivad finantseerimisasutused rühmitada sissenõudmise mustrite osas homogeenseid tagatiste liike, võttes arvesse nii ülevõtmise protsessi keskmist kestust kui ka vastavat liiki tagatiste sissenõudmismäära.

Tagatiste mõju makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamisse kaasamiseks välja töötatud lähenemine peab vastama kõigile alljärgnevatele tingimustele.

• (a) Finantseerimisasutused peaksid vältima moonutusi, mis võivad tuleneda sellest, et tagatise realiseerimisega seotud rahavood kaasatakse selliste sissenõudmiste hindamisse, mis realiseeritakse ilma tagatisi kasutamata, ja vastupidi.
• (b) Kui finantseerimisasutused hindavad eraldiseisvaid sissenõudmismäärasid konkreetset liiki tagatiste jaoks, peaksid nad vältima moonutusi, mis võiksid tuleneda sellest, et hinnangu valimisse kaasatakse vaatlustulemused, mille puhul riskipositsioon oli tagatud vaid osaga tagatise väärtusest. Seetõttu peaksid finantseerimisasutused võtma mõistlikud meetmed, et hankida andmed tagatise koguväärtuse ja tagatise kogu müügihinna kohta ning kaasata hindamisse vastav teave, kui see on saadaval.
• (c) Kui finantseerimisasutused hindavad eraldiseisvaid sissenõudmismäärasid konkreetset liiki tagatiste jaoks, peaksid nad arvestama ka kõigi vastavat liiki tagatiste ülevõtmisega seotud otseste kulusid ning need sellesse hinnangusse eraldi kaasama.
• (d) Kui finantseerimisasutused hindavad eraldiseisvaid sissenõudmismäärasid konkreetset liiki tagatiste jaoks, peaksid nad sellesse hindamisse kaasama kõik sissenõutud summad, mis on realiseerunud konkreetset liiki tagatisest, muu hulgas need, mis on realiseerunud seoses riskipositsioonidega, mille puhul tagatise realiseerimine oli teostatud, kuid sissenõudmise protsess tervikuna ei olnud veel lõpetatud.
• (e) Kui sama tagatis katab mitut riskipositsiooni, peaksid finantseerimisasutused määratlema sobiva jaotamismeetodi, et vältida tagatiste topeltarvestamist; jaotamismeetod peaks olema kooskõlas makseviivitusest tingitud kahjumäärade hindamise ja makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangute rakendamise ning raamatupidamises kasutatava metoodikaga.
• (f) Hinnangud ei tohiks põhineda üksnes tagatise hinnangulisel turuväärtusel, vaid arvesse tuleks võtta ka varasematest realiseerimistest realiseerunud sissenõutud summasid ning finantseerimisasutuse võimalikku suutmatust saavutada kontroll tagatise üle ja see realiseerida. Sellel otstarbel peaksid finantseerimisasutused võtma hindamisel arvesse neid ajaloolisi vaatlustulemusi, mille puhul ei olnud tagatist võimalik realiseerida või mille korral kestis sissenõudmise protsess oodatust kauem, sest finantseerimisasutus ei suutnud tagatise üle kontrolli saavutada või seda realiseerida või koges vastavaid raskusi. Kui finantseerimisasutused hindavad konkreetset liiki tagatistega seotud sissenõudmismäärasid, peaksid nad arvesse võtma makseviivituse tekkimise hetke ja vastavat liiki tagatiste ülevõtmisega seotud rahavoogude laekumise vahelist ajaperioodi ning kaasama hindamisse need vaatlustulemused, mille puhul tagatist ei realiseeritud tagatise üle kontrolli saavutamise suutmatuse tõttu.
• (g) Hindamistel tuleks arvesse võtta tagatise väärtuse potentsiaalseid vähenemisi makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamise ajahetkest lõpliku sissenõudmiseni, eeskätt neid, mis on tingitud turutingimuste muutumisest, tagatise seisundist ja vanusest ning, kui see on asjakohane, valuutakursside kõikumistest. Kui finantseerimisasutused on seisnud silmitsi tagatiste väärtuste vähenemisega ning neid on vaadeldud sissenõudmistes juba kajastatud, ei tohiks neil vaatlustulemustel põhinevaid makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnanguid enam täiendavalt korrigeerida. Kui tagatiste väärtuste potentsiaalne vähenemine ei kajastu ajaloolistes vaatlustulemustes või kui finantseerimisasutused prognoosivad täiendavaid, potentsiaalselt ulatuslikemaid vähenemisi tulevikus, tuleks need makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangute kvantifitseerimisse kaasata, viies selleks sisse tulevikku suunatud eeldustel põhineva asjakohase korrigeerimise. Makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnanguid ei tohiks aga kohandada selleks, et võtta arvesse tagatise väärtuse potentsiaalset suurenemist.
• (h) Hinnangutes tuleks konservatiivselt arvestada nii võlgniku riski ja tagatise väärtuse vähenemise riski vahelise sõltuvuse astet kui ka tagatise realiseerimise kulusid.

6.2.4 Tehingupõhiste reitinguklasside või kogumite homogeensus

Sisereitingute meetodil põhinevat hindamismetoodikat käsitlevate regulatiivsete tehniliste standardite artikli 38 nõude täitmiseks peaksid finantseerimisasutused võrdlusandmete kogumis sisalduvate andmete põhjal hindama samadesse reitinguklassidesse või kogumitesse jagatud riskipositsioonide homogeensust ning tagama eelkõige, et reitinguklassid oleksid määratletud nii, et konkreetsed reitinguklassid oleksid kahju tunnuste osas piisavalt homogeensed.