6. Hinnakujundus

Hinnakujundusraamistik peaks kajastama krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskivalmidust ja äristrateegiaid, sh kasumlikkust ja riske. Laenude hinnakujundus peaks olema seotud ka laenutoote omadustega ning võtma arvesse konkurente ja kehtivaid turutingimusi. Peale selle peaksid asutused määratlema laenuvõtja liigi ja krediidikvaliteedi põhjal oma hinnakujundusmeetodi ning asjakohasel juhul laenuvõtja riskitaseme (individuaalse hinnakujunduse korral). Nad peaksid tagama, et hinnakujundusraamistik on hästi dokumenteeritud ja seda toetavad asjakohased juhtimisstruktuurid (nt hinnakujunduskomitee), kes vastutavad üldise hinnakujundusraamistiku halduse ja vajadusel konkreetsete hinnakujundusega seotud otsuste tegemise eest.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid kaaluma oma hinnakujundusraamistike eristamist, võttes aluseks laenu liigi ja laenuvõtja. Tarbijate ning mikro- ja väikeettevõtete hinnakujundus peaks põhinema rohkem portfellil ja toodetel ning keskmise suurusega ja suurettevõtetel rohkem tehingu ja laenu liigil.

Tugilaenude hinnakujunduse jaoks tuleks kehtestada konkreetsed meetodid, kui selles jaos sätestatud riski- ja tulemuslikkuspõhiseid kaalutlusi ei kohaldata.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid laenude hinnakujunduses arvestama ja kajastama kõiki asjakohaseid kulusid kuni järgmise ümberhindamiskuupäeva või tähtajani, sh järgmist:

• a. kapitalikulu (arvestades nii regulatiivset kui ka majanduslikku kapitali), mis peaks tulenema kapitali jaotusest olemasoleva liigituse alusel, nt geograafia, ärivaldkond ja toode;
• b. rahastamiskulu, mis peaks vastama laenu põhiomadustele, nt laenu eeldatav kestus, arvestades nii lepingu tingimusi kui ka käitumispõhiseid eeldusi, nt ettemakse riski;
• c. tegevus- ja halduskulud, mis peaksid tulenema kulude jaotusest;
• d. eri homogeensete rühmade kohta arvutatud krediidiriskikulud, arvestades varasemat kogemust krediidiriskikahjude tuvastamisel ja kasutades vajaduse korral eeldatava kahju arvutamise mudeleid;
• e. muud kõnealuse laenuga seotud tegelikud kulud, sh maksukaalutlused, kui neid kohaldatakse;
• f. konkureerivad ja valitsevad turutingimused, eriti laenuandmissegmendid, eelkõige kindlate laenutoodete korral.

Hinnakujundusel ja kasumlikkuse hindamisel, sh laenude või äriüksuste/valdkondade ristsubsideerimisel tuleks arvestada riskiga korrigeeritud tulemusnäitajaid, et need vastaksid laenu suurusele, olemusele ja keerukusele ning laenuvõtja riskiprofiilile. Sellised tulemusnäitajad võiksid sisaldada majanduslikku lisandväärtust, riskiga kaalutud kapitali tootlust (RORAC) ja riskiga korrigeeritud tulusust (RAROC), riskivarade tootlust (RORWA), koguvara tootlust (ROTA) ning muid laenu omadustega seotud olulisi näitajaid. Riskiga korrigeeritud tulemusnäitajad võivad sõltuda ka asutuste kapitaliplaneerimise strateegiast ja põhimõtetest ning neid kajastada.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid läbipaistvalt dokumenteerima ja kontrollima kulude jaotuse alusraamistikku. Nad peaksid kehtestama organisatsioonis kulude õiglase jaotuse põhimõtted, et ärivaldkonnad ja võimalikult suures ulatuses ka üksikud laenud kajastaksid õiget eeldatavat tasuvust, mis vastab võetud riskile.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid kasutama tehingueelseid vahendeid ja tegema pärast korrapäraselt järelevalvet, sidudes omavahel asjakohasel tasandil tehinguriski, hinnakujunduse ja eeldatava üldkasumlikkuse, sh ärivaldkonnad ja tooteseeriad. Kõik omahinnast madalama hinnaga tehtud olulised tehingud peaksid olema dokumenteeritud ja nõuetekohaselt õigustatud kooskõlas asutuse kehtestatud põhimõtete ja korraga. Järelevalveprotsess peaks andma sisendi üldise hinnakujunduse adekvaatsuse kontrollimiseks äritegevuse ja riski vaatenurgast. Vajaduse korral peaksid asutused võtma meetmeid, et tagada vastavus oma eesmärkidele ja riskivalmidusele.