8.6. Kvantitatiivsete likviidsuse ja rahastamise nõuete võrdlus ja määramine

Likviidsuse ja rahastamise piisavuse hindamise toetamiseks ning konkreetsete kvantitatiivsete nõuete kalibreerimiseks, kui seda peetakse potentsiaalselt vajalikuks (nt mis tahes eespool tabelis 18 nimetatud kvantitatiivsed näitajad), peaksid pädevad asutused käsitlema järelevalvealaseid likviidsuse ja rahastamise võrdlusaluseid kvantitatiivsete vahenditena. Neid tuleks kasutada, et tagada usaldusväärne, järjepidev, läbipaistev ja võrreldav võrdlusalus sarnaste ärimudelite ja riskiprofiilidega finantsinstitutsioonide konkreetsete kvantitatiivsete likviidsusnõuete arvutamiseks ja võrdlemiseks. Järelevalve võrdlusaluste väljatöötamisel peaksid pädevad asutused kasutama likviidsusele ja rahastamisele avalduvate riskide järelevalvealast hindamist ning järelevalveliste likviidsuse stressitestide tulemusi.

Pädevad asutused peaksid kasutama finantsinstitutsiooni ärimudeli jaoks kõige sobivamat võrdlusalust, kohaldades vajaduse korral võrdlusaluse tulemuse suhtes hinnangut, et võtta arvesse ärimudelipõhiseid kaalutlusi. Kui pädevad asutused arvestavad konkreetsete likviidsusnõuete määramisel järelevalve võrdlusaluseid, peaksid nad põhjendama finantsinstitutsioonile võrdlusaluste loogikat ja põhimõtteid.

Pädevad asutused peaksid hindama finantsinstitutsioonidele kohaldatud mis tahes võrdlusaluste sobivust, vaatama neid pidevalt läbi ja neid ajakohastama, arvestades nende kasutamisel saadud kogemusi.

Pädeva asutuse konkreetsete kvantitatiivsete likviidsus- ja rahastamisnõuete kvantifitseerimise võrdlusaluse põhisisend on määruse (EL) nr 575/2013 artikli 415 kohase järelevalvelise aruandluse raames kogutud andmed likviidsuse ja stabiilse rahastamise kohta individuaalsel ning konsolideeritud alusel ning täiendavate likviidsuse seire parameetrite kohta.

Võimalike lähenemisviiside näited on järgmised.

• a. Näide 1. Finantsinstitutsioon, mille esialgne likviidsuspuhver on 1200 miljonit eurot. Kumulatiivne sissevool ja stressiolukorras hinnatud kumulatiivne vahendite väljavool prognoositakse ajahorisondil viis kuud. Selle ajavahemiku vältel kasutab finantsinstitutsioon likviidsuspuhvrit alati, kui sissevoolud on väljavooludest väiksemad. Selle tulemusena suudaks finantsinstitutsioon määratletud stressitingimustes üle elada 4,5 kuud, mis on pikem kui järelevalveasutuste määratud minimaalne üleelamisperiood (siin näites kolm kuud). Tabel 19. Likviidsuse kvantifitseerimise võrdlusaluse näide

Ajavahemik kumulatiivsed kumulatiivsed kumulatiivsed neto-likviidsuspositsioon 0. päeval kuudes väljavoolud sissevoolud väljavoolud neto (puhver netoväljavool) – kumulatiivne kasutatav likviidsus

t o neto-likviidsuspositsioon (puhver – r u kumulatiivne netoväljavool)

e t i kumulatiivsed väljavoolud n o

j li M kumulatiivsed sissevoolud

• b. Näide 2. Järelevalveliseks minimaalseks üleelamisperioodiks on määratud kolm kuud. Minimaalse üleelamisperioodi määramise alternatiivne meede, mis võib samuti lahendada järelevalveprobleemi, et sissevoolude ja väljavoolude vahe on liiga suur, on määrata väljavooludele piirmäär. Järgmisel joonisel on kujutatud väljavooludele piirmäära kehtestamise mehhanism musta rõhtjoonena. Finantsinstitutsioon peab vähendama oma väljavoolu piirmäärast väiksemaks. Piirmäära saab kehtestada ühele või mitmele ajaklassile ja netoväljavooludele (pärast sissevoolude korrigeerimist) või brutoväljavooludele. Selle asemel puhvri nõude lisamise alternatiiv on esitatud kolmandas tulbas.

Joonis 5. Konkreetsete kvantitatiivsete nõuete määramise näide

Kui pädevad asutused ei ole konkreetsete kvantitatiivsete likviidsusnõuete kvantifitseerimiseks välja töötanud oma võrdlusalust, võivad nad kohaldada võrdlusalust, kasutades järgmisi etappe, eelkõige likviidsusriski korral:

• a. tegema stressitingimustes raha netoväljavoolu ja aktsepteeritava likviidse vara võrdleva analüüsi mitme ajavahemiku vältel: kuni üks kuu (sh üleöö), üks kuu kuni kolm kuud ja kolm kuud kuni üks aasta; selleks peaksid pädevad asutused prognoosima netoväljavoolu (brutoväljavoolu ja sissevoolu);
• b. tasakaalustama likviidsuse tagamise suutlikkuse mitmesuguste tähtajaklasside korral, võttes arvesse stressitingimusi (nt likviidsete varade väärtuse usaldusväärne hinnang stressi eeldustel võrreldes praeguse hinnanguga tavatingimustes ja pärast väärtuskärbet), koostades stressitingimustes tähtaegade astmestiku aastaks ette;
• c. hindama finantsinstitutsiooni üleelamisperioodi, tuginedes stressiolukorra lõpptähtaegade jaotuse hindamisele;
• d. määrama soovitava/järelevalvelise minimaalse üleelamisperioodi, arvestades finantsinstitutsiooni riskiprofiili ning turu- ja makromajandustingimusi;
• e. kui soovitav/järelevalveline minimaalne üleelamisperiood on pikem kui finantsinstitutsiooni praegune üleelamisperiood, võivad pädevad asutused hinnata likviidse vara täiendavaid summasid (täiendavad likviidsuspuhvrid), mida finantsinstitutsioon peab hoidma oma üleelamisperioodi pikendamiseks nõutava miinimumini.

Konkreetsete kvantitatiivsete likviidsus- ja rahastamisnõuete väljendamine

Konkreetsete kvantitatiivsete likviidsusnõuete väljendamiseks peaksid pädevad asutused kasutama ühte järgmistest meetoditest, v.a kui konkreetsetel asjaoludel peetakse asjakohasemaks muud meetodit:

• a. 1. lähenemisviis – nõuda regulatiivsest miinimumist suuremat likviidsuskattekordajat, mis on nii suur, et tuvastatud puudusi leevendatakse piisavalt.
• b. 2. lähenemisviis – nõuda sellise pikkusega minimaalset üleelamisperioodi, mille tulemusena leevendatakse piisavalt tuvastatud puudusi; üleelamisperioodi võib kehtestada kas otseselt nõudena või kaudselt, kehtestades piirmäära käsitletud asjakohaste tähtajaklasside vältel väljavoolude summale; pädevad asutused võivad nõuda mitmesugust tüüpi likviidseid varasid (näiteks keskpankadele aktsepteeritavaid varasid), et katta likviidsuskattekordajaga (adekvaatselt) katmata riskid.
• c. 3. lähenemisviis – nõuda likviidse vara minimaalse kogusumma või likviidsuse tagamise suutlikkust kas minimaalse kogusummana või kohaldatavat regulatiivmiinimumi ületava minimaalse summana, mille suurus võimaldab piisavalt leevendada tuvastatud puudusi; pädevad asutused võivad kehtestada likviidse vara koosseisu nõudeid, sealhulgas tegevusnõudeid (näiteks sularahasse otsene konverteeritavus või likviidse vara hoiustamine keskpangas).

Konkreetsete kvantitatiivsete stabiilsete rahastamisnõuete asjakohaseks väljendamiseks peaksid pädevad asutused kasutama ühte järgmistest meetoditest, v.a kui konkreetsetel asjaoludel peetakse asjakohasemaks muud meetodit:

• a. 4. lähenemisviis – nõuda regulatiivsest miinimumist suuremat stabiilse netorahastamise kordajat, mis on nii suur, et tuvastatud puudusi leevendatakse piisavalt.
• b. 5. lähenemisviis – nõuda kättesaadava stabiilse rahastamise minimaalset kogusummat, kas minimaalse kogusummana või minimaalse summana, mis ületab kohaldatavat regulatiivset miinimumi, sellises suuruses, et tuvastatud puudusi leevendatakse piisavalt.

Pädevad asutused peaksid struktureerima kvantitatiivsed likviidsus- või rahastamisnõuded nii, et saavutada eri finantsinstitutsioonides üldiselt ühetaolised usaldatavustulemused, arvestades et sätestatud nõuete tüübid võivad olla erinevad iga finantsinstitutsiooni konkreetse olukorra tõttu. Lisaks kogusele tuleks struktuuriga määratleda nõude eeldatav koosseis ja olemus. Alati tuleb määratleda järelevalvenõue ja mis tahes kohaldatavad direktiivi 2013/36/EL nõuded. Järelevalvenõuete täitmiseks peaksid finantsinstitutsiooni likviidsuspuhvrid ja likviidsuse tagamise suutlikkus olema talle stressiolukorras kasutamiseks kättesaadavad.

Pädevad asutused peaksid tagama, et finantsinstitutsioon teavitaks neid viivitamatult, kui ta ei täida nõudeid või ei näe võimalust neid lühiajalises perspektiivis täita. Teatisele tuleks lisada finantsinstitutsiooni koostatud kava, milles on sätestatud, kuidas nõuetele vastavus õigeaegselt taastatakse. Pädevad asutused peaksid hindama, kas kava on teostatav, ning võtma vastasel juhul asjakohaseid järelevalvemeetmeid. Kui plaani peetakse otstarbekaks, siis peaksid pädevad asutused määrama finantsinstitutsiooni olukorra alusel kindlaks mis tahes ajutised järelevalvemeetmed; tegema taastamise kava rakendamise järelevalvet ning jälgima täpselt finantsinstitutsiooni likviidsuse positsiooni, nõudes vajaduse korral, et finantsinstitutsiooni suurendaks oma teatamissagedust.

Olenemata eespool märgitust võivad pädevad asutused kehtestada ka kvalitatiivseid nõudeid mittevastavuste, kontsentratsioonide, riskivalmiduse, hüpoteeklaenude väljastamise kvantitatiivsete piirangute jt keeldude/piirangute/limiitidena kooskõlas suuniste jaotises 9 sätestatud kriteeriumidega.

Konkreetsete kvantitatiivsete likviidsusnõuete struktuuri eri lähenemisviiside näited on järgmised.

< 30 p 31–90 p likviidsuspuhver