4.2 Kapitali kindlaksmääramine, arvutamine ja allokeerimine

Sisemise kapitali summade, liikide ja koosseisu hindamisel vastavalt direktiivi 2013/36/EL artiklile 73 peaksid finantseerimisasutused tuginema üldise sisemise kapitali hinnangus kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski osa kindlaksmääramisel finantseerimisasutuse sisemise mõõtmissüsteemi väljunditele, võttes arvesse põhieeldusi ja riskipiiranguid. Kapitali üldine tase peaks olema vastavuses nii finantseerimisasutuse tegeliku mõõdetud riskitaseme (mis sisaldab kauplemisportfellivälisest tegevusest tulenevat intressiriski) kui ka tema riskivalmidusega ning olema tema sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise protsessi (ICAAP) aruandes nõuetekohaselt dokumenteeritud.

Finantseerimisasutus peaks näitama, et tema sisemine kapital on kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski tasemele vastav, võttes arvesse intressimäärade muutustest tuleneda võivate asutuse majandusliku väärtuse ja tulevase tulu muutuste mõju sisemisele kapitalile. Finantseerimisasutustelt ei eeldata, et nad arvestaksid oma sisemist kapitali topelt, s.o summeerides majandusliku väärtuse ja tulu näitajate alusel kindlaksmääratud sisemise kapitali.

Asutused peaksid võtma oma ICAAP analüüsis kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski katteks vajaliku kapitalikoguse kindlaksmääramisel arvesse järgmist:

• (a) intressimäära ebasoodsast liikumisest tuleneda võivate majanduslikule väärtusele avalduvate riskide jaoks hoitud sisemine kapital ja
• (b) sisemise kapitali vajadused, mis tulenevad intressimäära muutuste mõjust tuleviku tulu saamise võimele, ja sellest tulenev mõju sisemise kapitali puhvri tasemetele.

Finantseerimisasutused ei tohiks tugineda kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriskiga seoses ainult järelevalvealastele kapitali adekvaatsuse hinnangutele ega järelevalvealase võõrväärtustesti tulemusele (vt punkt 4.5), vaid peaksid töötama välja ja võtma kasutusele oma kapitali allokeerimise meetodi, lähtudes enda riskivalmidusest, riski tasemest ja riskijuhtimise põhimõtetest. Finantseerimisasutused peaksid sobivat kapitali taset kindlaks määrates arvestama nii vajaliku kapitali kogust kui ka kvaliteeti.

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski jaoks vajaliku kapitali adekvaatsuse hindamisel tuleks võtta arvesse järgmist:

• (a) kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski positsioonide sisepiirangute suurus ja lõpptähtaeg ning kas need piirangud on kapitali arvestamise hetkel ära kasutatud;
• (b) selliste avatud positsioonide riskimaandamise oodatav kulu, mille eesmärk on saada kasu intressimäärade tulevase tasemega seotud sisemistest ootustest;
• (c) kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski sisemeetmete tundlikkus mudelite põhiliste või ebatäiuslike eelduste suhtes;
• (d) šoki- ja stressistsenaariumide mõju teistsuguste intressimääraindeksite alusel kujundatud hinnaga positsioonidele (baasirisk);
• (e) erinevates valuutades mittevastavate positsioonide mõju õiglasele väärtusele ja tulule (sh mõju muu koondkasumi kaudu väljendatud õiglasele väärtusele);
• (f) varjatud kasumi ja kahjumi mõju;
• (g) üldise konsolideeritud kapitali adekvaatsuse ja samuti riskide põhine kapitali allokeerimine kontserni järelevalvealasesse konsolideerimisringi kuuluvatele juriidilistele isikutele;
• (h) alusvaraga seotud riskitegurid ja
• (i) asjaolud, mil risk võib realiseeruda.

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski jaoks vajaliku kapitali adekvaatsuse väljundeid tuleks võtta arvesse asutuse ICAAP protsessis ning see peaks kajastuma äriliinidega seotud kapitali adekvaatsuse hindamistes.

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski jaoks hoitava sisemise kapitali summa kalibreerimiseks peaksid finantseerimisasutused kasutama oma riskiprofiilile kohandatud mõõtmissüsteeme ning erinevaid intressimäära šoki- ja stressistsenaariumeid, et kvantifitseerida sellise intressiriski mõju potentsiaalset ulatust ebasoodsates tingimustes.

Majandusliku kapitali mudeleid kasutavad finantseerimisasutused peaksid tagama, et kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski jaoks allokeeritavat sisemist kapitali võetakse üldise majanduse kapitali allokeerimisel nõuetekohaselt arvesse ning et diversifitseerimise eeldused dokumenteeritakse ja nende usaldusväärsust ja stabiilsust kontrollitakse konkreetse asutuse olukorrale ja tegutsemisturgudele sobivate ajalooliste andmete alusel. Majandusliku kapitali kulud võib allokeerida tagasi äriüksustele ja toodetele, tagamaks, et aluseks olevate äriüksuste või toodete juhtimise eest vastutavad isikud mõistavad nende täielikke kulusid.

Kui kaalutakse, kas lähtuvalt kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõjust tulule tuleks sisemist kapitali allokeerida, peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse järgmist:

• (a) netointressitulu suhteline tähtsus võrreldes kogu netotuluga ja seega netointressitulu oluliste muutuste mõju aastate lõikes;
• (b) erinevate stsenaariumide raames saadava netointressitulu tegelikud tasemed (s.o kas marginaalid on piisavalt suured, et katta intressimäära positsioonidest ja kohustuste kulu muutustest tuleneva volatiilsuse);
• (c) stressitingimustest või turukeskkonna pikaajalistest muutustest põhjustatud tegeliku kahju tekke võimalus, kui näiteks tulude stabiliseerimise otstarbel võib osutuda vajalikuks pikaajaliste investeeringutena kavandatud positsioonide likvideerimine;
• (d) intressimääratundlike instrumentide (sealhulgas intressimäära tuletisinstrumentide) suhteline tähtsus pangaportfellis koos potentsiaalse mõjuga, mis on esitatud kas kasumiaruandes või vahetult omakapitalis (näiteks muu koondkasumi kaudu), ja
• (e) netointressitulu kõikumine, tuluvoo tugevus ja stabiilsus ning tavapärase äritegevuse tekitamiseks ja säilitamiseks vajaliku tulu suurus. Finantseerimisasutused, millel on kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski kõrge tase, mis võiks usutavates turustsenaariumides põhjustada kahjumeid tavapärase dividendijaotuse piiramise või äritegevuse vähenemise näol, peaksid tagama, et neil on selliste stsenaariumide kahjuliku mõju korvamiseks piisavalt kapitali.

Finantseerimisasutused peaksid kaaluma sisemise kapitalipuhvri kohandamist, kui nende stressitestide tulemused näitavad stressistsenaariumides tulu võimalikku kahanemist (ja seega väiksemat kapitali tootmise võimet).