4.1 Stressitestimise programm

Finantseerimisasutustel peaks olema stressitestimise programm, mis hõlmab vähemalt järgmist:

• a) stressitestimise tüübid ning nende peamised eesmärgid ja rakendusalad;
• b) eri stressitestide tegemise sagedused;
• c) asutusesisene juhtimiskord, sealhulgas selgelt määratletud, läbipaistvad ja järjepidevad vastutus- ja menetlusliinid;
• d) kontserni puhul stressitestidesse kaasatud üksuste ring ning vastavate testide hõlmavus (näiteks riskitüübid ja portfellid);
• e) asjaomane andmetaristu;
• f) metoodilised üksikasjad, sealhulgas kasutatavad mudelid ning võimalikud seosed likviidsuse stressitestide ja maksevõime stressitestide vahel, nimelt nende dünaamiliste vastasmõjude suurus ja tagasimõjude arvesse võtmine;
• g) iga stressitesti eeldused, sealhulgas äri- ja juhtimiseeldused, ning kavandatud parandusmeetmed.

Liikmesriigis asuvad emaettevõtjana tegutsevad finantseerimisasutused ning ELis emaettevõtjana tegutsevad finantseerimisasutused peaksid töötama välja ka kontserni stressitestimise programmi, mille kiidab heaks ja mida rakendab kõrgema astme juhtkond nende tsentraliseeritud riskijuhtimispoliitika raames. Kontserni stressitestimise programm peaks hõlmama ja käsitlema vajalikus ulatuses kõiki usaldatavusnõuete osas konsolideeritavaid finantseerimisasutusi.

Usaldatavusnõuete kohase konsolideerimise kohaldamisalasse kuuluvad finantseerimisasutused peaksid võtma enda individuaalsete stressitestimise programmide kehtestamisel arvesse vastavat kontserni stressitestimise programmi.

Samuti peaksid finantseerimisasutused hõlmama oma stressitestimise programmides vastupidist stressitestimist ja selle stsenaariume.

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et nende stressitestimise programmid on toimivad ja teostatavad ning et need annavad teavet kõigil asjakohastel juhtimistasanditel kõigi oluliste olemasolevate ja potentsiaalsete riskide kohta otsuste tegemiseks.

Finantseerimisasutused peaksid oma stressitestimise programme regulaarselt hindama, et määrata kindlaks nende tõhusus ja usaldusväärsus, ning neid vajaduse korral uuendama. Selline hindamine tuleks teha vähemalt kord aastas kvantitatiivse ning kvalitatiivse analüüsi alusel ning see peaks täiel määral kajastama muutuvaid välis- ja sisetingimusi. Finantseerimisasutused peaksid tagama, et hindamiste sagedus arvestaks vastavate stressitestide rakendamise sagedust.

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et nende eelmise punkti kohane kvantitatiivne analüüs sisaldab järeltestimise vahenditena usaldusväärseid kvantitatiivseid teste stressitestimise mudelite (näiteks krediidiriski mudelite, tururiski mudelite, eraldiste-eelse netotulu mudelite) eelduste, parameetrite ja tulemuste valideerimiseks. Finantseerimisasutused peaksid tagama, et nende eelmise punkti kohane kvalitatiivne analüüs põhineb eksperdihinnangutel või võrdlevatel hindamistel.

Stressitestimise programmi hindamisel peab finantseerimisasutus võtma arvesse vähemalt järgmist:

• a) programmi tõhusus ettenähtud eesmärkide täitmisel;
• b) täiustuste vajadus;
• c) tuvastatud riskitegurid, asjakohaste stsenaariumide määratlused ja põhjendused, mudelite eeldused ja tulemuste tundlikkus nende eelduste suhtes ning eksperdihinnangu roll selle tagamisel, et programmile lisatakse usaldusväärne analüüs;
• d) mudeli toimimine, sealhulgas väljastpoolt valimit pärit andmete suhtes, s.o andmete suhtes, mida mudeli väljatöötamisel ei kasutatud;
• e) kuidas võtta arvesse võimalikke maksevõime ja likviidsusega seotud negatiivseid mõjuahelaid;
• f) maksevõime stressitestide ja likviidsuse stressitestide võimalike omavaheliste seoste adekvaatsus;
• g) pädevatelt asutustelt nende järelevalvealaste või muude stressitestide kontekstis saadud tagasiside;
• h) andmetaristu adekvaatsus (süsteemide rakendamine ja andmete kvaliteet);
• i) kõrgema juhtkonna ja juhtorgani osalemine nõuetekohasel määral;
• j) kõik eeldused, sealhulgas ärilised ja/või juhtimisalased eeldused, ning ettenähtud juhtimistegevused lähtuvalt stressitestimise eesmärgist, tüübist ja tulemusest, sealhulgas juhtimistegevuste teostatavuse hinnang stressiolukordades ja muutuvas ärikeskkonnas; ning
• k) asjakohaste dokumentide piisavus.

Finantseerimisasutuse stressitestimise programmi tuleks asjakohaselt dokumenteerida, kajastades kõiki tehtavate stressitestide tüüpe nii ühe riskitüübi ja/või portfelli kui ka kogu asutust hõlmaval tasandil. Dokumendid peaksid hõlmama vähemalt järgmist:

• a) stressitestimise meetod;
• b) võimalikud vastastikused seosed maksevõime stressitestide ja likviidsuse stressitestide vahel, nimelt seosed kapitalipositsiooni halvenemise (maksevõime) ning kommertsväärtpaberite ja võlakirjade emiteerimise võime (likviidsus) vahel, makromajanduslike maksejõuetuse muutuste tõenäosuste (maksevõime) ning pankade koormamata vara kaudse reitingu liikumise ja asjaomases keskpangas hoiustatud tagatisvarale avalduva mõju (likviidsus) vahel, eeldatavate viivislaenude kasvu (maksevõime) ja laenutagasimaksetest või finantssektoriväliste ettevõtete võlakirjadest eeldatavalt sissetulevate rahavoogude kahanemise (likviidsus) vahel või võimaliku likviidsuspuudujäägi (likviidsus) ja varade kiirmüügi (maksevõime) vahel ning rahastamiskulude kasvu (likviidsus) ning kasumile ja kahjumile avalduva mõju (maksevõime) vahel;
• c) finantseerimisasutuse sisepoliitikas kindlaks määratud rollid ja vastutusalad, täpsustades teise ja kolmanda kaitseliini rollid, ning protsessid vähemalt stressitestimise programmi teostamiseks;
• d) kogu stressitestimise programmi ja selle väljundite kavandamise, heakskiitmise, teostamise, järelevalve ja perioodilise hindamise protsessi kirjeldus;
• e) stressitestide väljundite hindamise protsesside kirjeldus, sealhulgas üksikasjad valdkondade kohta, mis vajavad mõnes osas manuaalset või inimese poolset hinnangut, samuti tulemuste finantseerimisasutuse juhtimistegevuste ja strateegia sisendteabena kasutamise protsessi kirjeldus; ning
• f) stressitestimisel kasutatavate asjakohaste IT-rakenduste kirjeldus ja loetelu (ning kui on olemas tsentraalne loetelu, võib sellele viidata).

Stressitestide programmi peaks kogu organisatsiooni ulatuses kontrollima, näiteks riskikomitee ja siseaudiitorite poolt. Selle protsessi hindamisel peaksid keskset osa täitma äriüksused, kes ei tegele programmi kavandamise ja rakendamisega ja/või sõltumatud väliseksperdid, võttes arvesse vastavaid eksperditeadmisi konkreetsetes küsimustes.

Finantseerimisasutused peaksid tagama nii stressitestimise programmi algse kavandamise kui ka hindamise puhul, et toimuks tulemuslik arutelu, mis hõlmab kõigi finantseerimisasutuse äriüksuste eksperte, ning et programmi uuendusi oleks korralikult läbi vaadanud finantseerimisasutuse kõrgema astme juhtkond³ ja juhtorgan, kes vastutavad ka selle elluviimise ja järelevalve jälgimise eest.

³ Vt ka EBA juhtimiskorralduse suuniste II jao punkt 1.