Üldise taastamissuutlikkuse skoor

Pädevad asutused peaksid hindama punktide 39 ja 40 kohaselt kindlaksmääratud korrigeeritud üldist taastamissuutlikkust, võttes arvesse finantsseisundi taastamise kavade asjakohaste näitajate künniseid ja seonduvaid regulatiivseid nõudeid, omistades järgmised tasemed:

• a. „rahuldav“ – kui finantseerimisasutuse finantsseisundi taastamise kavade asjakohased näitajad ületavad pärast korrigeeritud üldise taastamissuutlikkuse lisamist finantsseisundi taastamise kava näitajate suuniste kohaselt kindlaks määratud künniseid;
• b. „parandamisvõimalusega asjakohane“ – kui finantseerimisasutuse finantsseisundi taastamise kavade asjakohased näitajad ei ületa pärast korrigeeritud üldise taastamissuutlikkuse lisamist finantsseisundi taastamise kava näitajate suuniste kohaselt kindlaks määratud künniseid, kuid need oleksid siiski finantseerimisasutuse kapitaliga võrdsed või sellest suuremad, sh finantsvõimenduse ja likviidsuse regulatiivsed nõuded, millele on osutatud punktis 20, lisades kõik kohaldatavad regulatiivsed puhvrid;
• c. „nõrk” – kui finantseerimisasutuse finantsseisundi taastamise kavade asjakohased näitajad ei vasta pärast korrigeeritud üldise taastamissuutlikkuse lisamist finantseerimisasutuse kapitali (sh finantsvõimenduse) ja likviidsuse regulatiivsetele nõuetele, millele on osutatud punktis 20, lisades kõik kohaldatavad regulatiivsed puhvrid.

Kui korrigeeritud üldine taastamissuutlikkus annaks vastavalt punktile 41 tulemuseks eri tasemed, peaksid pädevad asutused valima kõige asjakohasema klassifikatsiooni, võttes eelkõige arvesse stsenaariumide raskusastet ja eri tasanditel olevate finantsseisundi taastamise kavade asjakohaste näitajate arvu.

Üldise taastamissuutlikkuse hindamise täiendamiseks peaksid pädevad asutused võtma arvesse üldise taastamissuutlikkuse raamistiku üldiseid kvalitatiivseid kaalutlusi, mida ei ole korrigeeritud üldises taastamissuutlikkuses veel kajastatud. Selle tulemusel võivad pädevad asutused kohandada punkti 41 kohast soovituslikku punktiarvu ülespoole või allapoole, kui nad leiavad, et see ei kajasta finantseerimisasutuste üldise taastamissuutlikkuse seisundit täielikult, võttes eelkõige arvesse järgmisi elemente:

• a. finantseerimisasutuste määratud üldise taastamissuutlikkuse ja pädevate asutuste korrigeeritud üldise taastamissuutlikkuse erinevus;
• b. üldised tõendid varasema rakendamise kogemuse kohta või selle puudumine;
• c. võimaluste rakendamisele eelneva mis tahes ettevalmistava meetme olemasolu või puudumine;
• d. lisateave kontsentratsioonitaseme, rakendamise ajakava, finantsseisundi taastamise võimaluste teostatavuse ja usaldusväärsuse ning finantseerimisasutuste kohaldatava stressitaseme kohta;
• e. finantseerimisasutuste suutlikkus seoses andmete kättesaadavuse, kvaliteedi ja koondamisega ning finantseerimisasutuste juhtimisega kriisi juhtimise valmisoleku valdkonnas.

Kui üldise taastamissuutlikkuse hinnang on „nõrk“, peaks sellele järgnema kas finantsseisundi taastamise kava olulise puuduse hindamine vastavalt direktiivi 2014/59/EL artiklile 6 või üldise taastamissuutlikkusega seotud konkreetse parandamist vajava valdkonna tuvastamine pädevate asutuste poolt finantseerimisasutuste finantsseisundi taastamise kava hindamisel.

Kui üldise taastamissuutlikkuse hinnang on „parandamisvõimalusega asjakohane“, võib selle järgneda üldise taastamissuutlikkusega seotud konkreetse parandamisvaldkonna kindlaksmääramine pädevate asutuste poolt finantseerimisasutuste finantsseisundi taastamise kava hindamisel.

Kui pädevad asutused hindavad vastavalt punktidele 44 ja 45, kas finantsseisundi taastamise kavas on tuvastatud oluline puudus või konkreetne parandamist vajav valdkond, mis on seotud üldise taastamissuutlikkusega, peaksid nad võtma muu hulgas arvesse järgmisi olukordi:

• a. kas finantseerimisasutus tegutseb juba rasketes stressitingimustes, sh juhul, kui on taotletud kapitali säilitamise kava vastavalt direktiivi 2013/36/EL artiklile 142;
• b. kas finantseerimisasutus on üldist taastamissuutlikkust varasemate finantsseisundi taastamise kavadega võrreldes juba parandanud ning kas finantseerimisasutuse suurust, ärimudelit ja riskiprofiili arvestades ei ole enam potentsiaali üldise taastamissuutlikkuse võimalikuks parandamiseks;
• c. kas finantseerimisasutuse kapitali-, finantsvõimendus- ja/või likviidsuspositsioonil on regulatiivsete nõuete suhtes kindel manööverdamisruum ning kas finantseerimisasutuse kasutatavad stsenaariumid on äärmiselt ranged ja seega teiste finantseerimisasutustega võrreldes liiga karmid.

Punktides 41–43 osutatud liigitus peaks toetama üldise taastamissuutlikkuse hindamist kui asjakohast komponenti finantsseisundi taastamise kava üldisel hindamisel pädevate asutuste poolt.