20. Impact of rating change on market prices

Asutused võivad valida mis tahes olemasoleva meetodi, et teisendada modelleeritud reitingumuutused hinnamuutusteks, sealhulgas kasutada reitinguklassi keskmiste marginaalide kas absoluutseid või suhtelisi erinevusi. Kasutatud meetodit tuleks kohaldada järjepidevalt ja see tuleks dokumenteerida. Igal juhul tuleks asjakohased marginaaliandmed nii palju kui võimalik positsioonide eri kategooriate järgi diferentseerida. Pädevate asutuste jaoks tuleb tõestada, et meetod eristab piisavalt eri hinnakujundamise omadustega positsioone, näiteks krediidiriski ülekandetehingut ning aluseks olevat võlakirja tuleb hinnata eraldi.

Käesolevate suuniste punkti 18 suhtes võib asutus järjepidevalt eeldada hetkelist reitingu muutust, mis näitab, et praegused turutingimused määravad hinnad pärast reitingu muutmist, võttes arvesse mis tahes idiosünkraatilise hindamise mõju, mida võiks eeldada, kui muutmise sündmus tekib (vt allpool punkti 20 alapunkt 5), eirates aja mis tahes mõju muutunud reitinguga instrumendi hinnale.

Kui modelleerimise, st vara hindamise tulemus ei ole muutunud reiting, ei pea eeldama, et väärtus muutub.

Reitingu muutmise korral tuleks ümber arvutada turuhindade muutumine. Vaja on täielikku ümberhindamist, v.a kui asutus suudab tõestada, et tema hinna määramise meetod kajastab piisavalt isegi suuri hinnamuutusi, mida võib reitingu muutumise korral oodata. Seda võib teha eelarvutusena nii, et iga reitingu olukorra hinnavektor on IRC arvutamise sisend. Reitingu muutmise mõju turuhindadele tuleb hinnata, kasutades kas parajasti vaadeldavaid turuandmeid (nt riskimarginaale) või varasemate turuandmete keskmist, mida on vaadeldud kõige rohkem ühe aasta või mis tahes muu asjakohase perioodi lõikes, mille peavad heaks kiitma pädevad asutused. Varasemaid makseviivituse tõenäosusi ei tohiks kasutada reitingu muutumisest tuleneva täielikul ümberhindamisel diskonteerimiseks, sest need ei kajasta piisavalt kehtivaid turuhindu.

Positsioone, mis liiguvad makseviivituse seisundisse, tuleks hinnata taastumismäära ja makseviivitusest tingitud kahju määra alusel. Taastumismäära tuleks kohaldada positsiooni nominaalväärtuse suhtes, v.a kui hinnangud tuletatakse vastavalt positsioonide turuväärtustele. Pädevatele asutustele tuleb tõestada, et hinnang on asjakohaselt diferentseeritud eri kategooriate võlgnike ja instrumentide suhtes. Arvutused peaksid olema instrumentide vahel sidusad. Mis tahes muu meetod tuleb nõuetekohaselt dokumenteerida ja põhjendada, eriti kui kasutatakse üldturu makseviivitusest tingitud kahjumääri, ning asutusel peaks olema kehtestatud dokumenteeritud protsess, milles kirjeldatakse, mis kriteeriumide alusel individuaalsete positsioonide makseviivitusest tingitud kahjumääri korrigeeritakse.

Mudel peaks käsitlema erinevusi, mis tulenevad krediidisündmuse määratluse erinevustest, nõudeõiguse järkudest kapitali struktuuris või kokkupuutest eri üksustega rühma sees. Seda võib näiteks rakendada stohhastiliste taastumismäärade kasutamise kaudu. Makseviivitusega võlakirjad kaasatakse põhimõtteliselt IRC-portfelli, kui need on kauplemisportfellis (vrd punkti 4 alapunkt 5). Mudel peaks seepärast käsitlema riski, et makseviivitusejärgsed makseviivitusest tingitud kahjumäärad võivad erineda makseviivituse-eelsetest hinnangutest. Esialgne makseviivitusest tingitud kahjumäär või taastumismäär, mida kohaldatakse individuaalsete makseviivitusega positsioonide suhtes, tuleb ajakohastada IRC suhtes sama sagedusega kui kasumi/kahjumi arvutamisel ning makseviivitusest tingitud kahjumäärad peavad olema kooskõlas kasumi/kahjumi arvutamise arvudega.