23. Key criteria for determining the relevant liquidity horizon

Asutused peaksid dokumenteerima positsiooni või positsioonide kogumi asjakohase likviidsusperioodi määramise kriteeriumid. Nende kindlaksmääratud likviidsusperioodiks konverteerimise meetod tuleks samuti dokumenteerida ning seda tuleks kohaldada kõigi positsioonide suhtes järjepidevalt.

Positsiooni likviidsust võib näidata rohkesti kriteeriume, tuginedes varasemale kogemusele, turustruktuurile ning toote kvaliteedile või keerukusele. Asutused peaksid tuvastama kriteeriumide kogumi, mis nende arvates määrab sisuliselt kindlaks nende portfellide likviidsusperioodi. Need kriteeriumid on muu hulgas järgmised:

• i. turutegevus, nagu see on kajastatud instrumendi või väärtpaberitega kauplemise arvudes ja mahus või varasemates ostu-/müügihinna vahe suurustes;
• ii. turustruktuur, näiteks turutegijate ja kvootide arv ja jagunemine;
• iii. positsiooni suurus (võrreldes keskmise kauplemismahu / turu üldise suurusega);
• iv. investeerimiskvaliteet (nt krediidireiting);
• v. emitendi geograafiline asukoht;
• vi. tagasimaksetähtaeg.

Vähemalt üks likviidsusperioodi määramisel arvestatav kriteerium peaks olema otseselt seotud positsioonide kontsentreeritusega (näiteks positsiooni suuruse kaudu seoses turu suuruse või keskmise kauplemismahuga), kui likviidsusperiood on eeldatavasti suurem kontsentreeritud positsioonide korral, kajastades pikemat perioodi, mida on vaja selliste positsioonide likviidseks muutmiseks.

Positsioone peaks süstemaatiliselt hindama valitud kriteeriumide alusel ja neile tuleks määrata vastavad likviidsusperioodid (kestusega 3 kuud). Kui positsiooni või positsioonide kogumi kohta on andmeid vähe, peaksid asutused olema asjakohase likviidsusperioodi määramisel konservatiivsed.

Kriteeriumi lühema või pikema likviidsusperioodiga sidumise meetod tuleks dokumenteerida ja seda tuleks toetada varasemate andmetega, sealhulgas tõenditega, mis tuginevad kogemustele seoses sarnaste positsioonide likviidseks muutmisega stressiperioodidel, et tagada, et eeldusi, mis näivad loogilised teoorias, kuid mis ei ole tõesed praktikas, ei kasutataks ekslikult analüüsis – näiteks ei pruugi olla alati tõsi, et madalam krediidireiting tähendab pikemat likviidsusperioodi, kui teatavat liiki madalamate reitingutega positsioonide jaoks on olemas aktiivne turg. Näiteks varasemate ostu-/müügihindade vahe kasutamise korral võivad asutused sätestada künnised, mis määravad määratava likviidsusperioodi – selliste künniste valik peaks olema põhjendatud.