Sisu ja kohaldamisala

Käesolevates suunistes täpsustatakse tasustamispoliitika ja -tavade väljatöötamise ja rakendamise nõudeid seoses punktis 17 määratletud krediidiasutuste ja investeerimisühingute pangandustoodete ja -teenuste pakkumise või osutamisega, et kaitsta tarbijaid müügitöötajate tasustamisest tuleneva soovimatu kahju eest.

Suunistes esitatakse üksikasjad, kuidas finantseerimisasutused peaksid jõustama kohaldatavates ELi direktiivides ette nähtud erisätteid – nt i) direktiivi 2013/36/EL² artikli 74 lõige 3 ja artikli 75 lõige 2, millega antakse Euroopa Pangandusjärelevalvele volitused töötada välja suunised krediidiasutuste juhtimiskorra, sealhulgas tasustamispoliitika ja -tavade kohta,

• ii) direktiivi 2014/17/EL³ artikli 7 lõige 2, mille kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et viis, kuidas krediidiandjad ja krediidivahendajad tasustavad oma töötajaid, ei takistaks neil tegutsemast ausalt, õiglaselt, läbipaistvalt ja professionaalselt, võttes arvesse tarbija õigusi ja huve, ning iii) direktiivi (EL) 2015/2366⁴ artikli 11 lõige 4 ja direktiivi 2009/110/EÜ⁵ artikli 3 lõige 1, mis nõuavad kindla juhtimiskorralduse olemasolu vastavalt makseasutustes ja e-raha asutustes –, määral, mil kõnealused sätted on seotud tasustamispoliitika ja -tavadega.

² Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013, lk 338). 3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60, 28.2.2014, lk 34). 4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35). 5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiiv 2009/110/EÜ, mis käsitleb e-raha asutuste asutamist ja tegevust ning usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2000/46/EÜ (ELT L 267, 10.10.2009, lk 7). 6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60, 28.2.2014, lk 34).

Käesolevad suunised ei hõlma tasu (mida kutsutakse sageli ka komisjonitasuks), mida krediidiasutused ja investeerimisühingud maksavad krediidivahendajatele, ega piira tasustamiseeskirjade kohaldamist, mis on kehtestatud direktiivi 2014/17/EL,⁶ eeskätt selle artikli 7 lõike 2 alusel, kus nõutakse, et kui krediidiandjad tasustavad krediidivahendajaid, peavad nad tegema seda viisil, mis ei takista krediidiandjat, krediidivahendajat või määratud esindajat tegutsemast ausalt, õiglaselt, läbipaistvalt ja professionaalselt, võttes arvesse tarbija õigusi ja huve.

Asjaomased pangandustooted ja -teenused on need, mis kuuluvad nende õigusaktide kohaldamisalasse, mille kohaselt on krediidiasutustel ja investeerimisühingutel luba tegutseda, ja mis on määratletud punktis 17.

Samuti ei piira käesolevad suunised selliste rangemate nõuete kohaldamist, mis on kindlaks määratud kohaldatavates valdkondlikes õigusaktides, eelkõige direktiivi 2014/17/EL artikli 7 lõikes 4 seoses sama direktiivi artikli 4 lõikes 21 määratletud krediidilepingutega seotud nõustamisteenuste osutamisega.

Pädevad asutused võivad soovida kaaluda käesolevate suuniste kohaldamist ka muudele üksustele kui punktis 17 määratletud krediidiasutused ja investeerimisühingud, eelkõige

• a. muudele vahendajatele kui direktiivi 2014/17/EL artikli 4 lõikes 5 määratletud krediidivahendajad;
• b. direktiivi 2014/17/EL artikli 4 lõikes 8 määratletud määratud esindajatele.

Pädevad asutused võivad soovida kaaluda käesolevate suuniste kohaldamist muudele isikutele kui punktis 17 määratletud tarbijad, näiteks mikroettevõtjatele ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEdele).

Lõpetuseks võivad pädevad asutused soovida kaaluda käesolevates suunistes sätestatud tasustamisnõuete laiendamist ka sellisele tasule, mida finantseerimisasutused maksavad krediidivahendajatele (nn komisjonitasu).

Kui käesolevates suunistes on märgitud tulemus, võib selle saavutada mitmel viisil. Pädevad asutused võivad soovida hinnata finantseerimisasutuse kasutatud viisi asjakohasust, võttes arvesse asjaomase asutuse ärimudelit, suurust ja keerukust.

Käesolevate suuniste kohaldamine ei mõjuta krediidiasutustele kehtestatud nõuet järgida EBA suuniseid usaldusväärse tasustamispoliitika kohta vastavalt direktiivi 2013/36/EL artikli 74 lõikele 3 ja artikli 75 lõikele 2 ning avalikustamise kohta vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artiklile 450.