9.1.3 Kinnisvara individuaalne hindamine ja indekseerimise kasutamine

Krediidiasutused peaksid sageli kontrollima kinnisvaratagatise väärtust vähemalt määruse (EL) nr 575/2013 artikli 208 lõikes 3 sätestatud miinimumtasemel.

Tagatise väärtuse jälgimiseks ja ümberhindamist vajavate tagatiste tuvastamiseks võib kasutada indekseerimist ja muid sarnaseid meetodeid. Need peaksid olema kooskõlas asutuse poliitikaga, kusjuures hinnatav tagatis peab olema tundlik nende meetoditega tehtud täpse hindamise suhtes.

Indekseerimiseks kasutatavad indeksid võivad olla sisemised või välised, tingimusel et:

• a) neid vaadatakse korrapäraselt läbi, kusjuures tulemused on dokumenteeritud ja kergesti kättesaadavad ning läbivaatamistsükkel ja juhtimisnõuded on juhtorgani poolt heaks kiidetud sise-eeskirjas selgelt määratletud;
• b) nad on piisavalt detailsed, kusjuures metoodika on asjaomase tagatise liigi jaoks piisav ja asjakohane;
• c) aluseks on võetud empiiriliste tõendite piisavad aegread tegelike kinnisvaratehingute kohta.

Kinnisvaratagatiste hindamisi ja ümberhindamisi tuleks läbi viia individuaalselt ja kinnisvarapõhiselt. Kinnisvaratagatiste hindamisel ja ümberhindamisel ei tohiks kasutada statistilist mudelit kinnisvara hindamise ainsa vahendina.

Pädevad asutused peaksid kehtestama viivisnõuete tagatiste individuaalsele hindamisele ja ümberhindamisele sõltumatu hindaja poolt ühise künnise. Seda künnist tuleks kohaldada kõikide pädevate asutuste jurisdiktsioonis asuvate krediidiasutuste suhtes ja see tuleks avalikustada.