4.1 Olulisuse hindamine

jaanuarist 2027.

Keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide olulisuse hindamine tuleks läbi viia finantseerimisasutusepõhise hindamisena, millega antakse ülevaade keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide finantsilisest olulisusest ärimudeli ja riskiprofiili seisukohast ning mida täiendatakse keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimistegurite ning ülekandemehhanismide kaardistamisega tavapäraste finantsriskide kategooriate jaoks. Keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide olulisuse hindamine peaks olema kooskõlas muude finantseerimisasutuse läbi viidud olulisuse hindamistega, eelkõige nendega, mis on tehtud oluliste kestlikkusalaste riskide avalikustamiseks vastavalt direktiivile 2013/34/EL⁶ ja komisjoni delegeeritud määrusele (EL) 2023/2772⁷ , kui see on kohaldatav, ning see tuleks integreerida sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise protsessi olulisuse hindamisse.

⁶ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/34/EL teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ (ELT L 182, 29.6.2013, lk 19).

⁷ Komisjoni 31. juuli 2023 delegeeritud määrus (EL) 2023/2772, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/34/EL seoses kestlikkusaruandluse standarditega (ELT L, 2023/2772, 22.12.2023).

Keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide olulisuse hindamisel tuleks kasutada riskipõhist lähenemisviisi, milles arvestatakse keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide esinemise tõenäosuse ja nende finantsmõjude võimaliku ulatusega lühikeses ja keskpikas perspektiivis ning vähemalt 10 aasta pikkuses perspektiivis.

Selleks, et hinnata põhjalikult keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide olulisust, peaksid finantseerimisasutused tagama, et nende olulisuse hindamise ulatus kajastab piisavalt nende tegevuse, portfellide, teenuste ja toodete olemust, suurust ja keerukust. Finantseerimisasutused peaksid kaaluma keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide mõju kõigile traditsioonilistele finantsriski kategooriatele, mis neid mõjutavad, sealhulgas krediidi-, turu-, likviidsus-, operatsiooni- (sh kohtuvaidluste), maine-, ärimudeli- ja kontsentratsiooniriskile. Oluliste keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide kindlaksmääramisel tuleks arvestada nii nende mõju finantsriski kategooriatele kui ka riskidele avatud riskipositsioonide, tulude ja kasumi summasid ja/või osakaalu.

Finantseerimisasutused peaksid hindama nii ülemineku- kui ka füüsilisi riskitegureid, võttes arvesse vähemalt järgmist:

• a) üleminekuriskide puhul:
• i. peamised majandussektorid, mida rahastatud varadega toetatakse või milles finantseerimisasutuse vastaspool peamiselt tegutseb;
• ii. käimasolevad ja võimalikud tulevased olulised muutused avalikus poliitikas, tehnoloogiates ja turueelistustes (nt uued keskkonnaeeskirjad või maksusoodustused, uuendusliku väikese süsinikuheitega tehnoloogia arendamine, muutused tarbijate või investorite nõudluses);
• iii. seoses kliimaga seotud riskidega:

• b) füüsiliste riskide puhul:
• i. geograafilised piirkonnad, kus asuvad vastaspoolte põhivarad (nt tootmiskohad) ja – eelkõige kinnisvaraga seotud riskipositsioonide puhul – füüsiline tagatis;
• ii. haavatavuse tase keskkonnaohtude suhtes (nt temperatuuri, tuule, vee, tahkete massidega seotud ohud), mis on seotud erinevate kliimastsenaariumide ja üleminekuteedega või – väikeste või mittekeerukate

ebasoodsa stsenaariumiga.

⁸ Komisjoni 17. juuli 2020. aasta delegeeritud määrus (EL) 2020/1818, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/1011 seoses ELi kliimaülemineku võrdlusaluste ja Pariisi kokkulepet järgivate ELi võrdlusaluste miinimumnõuetega (ELT L 406, 3.12.2020, lk 17) – kliimaülemineku võrdlusaluste standardite määrus, 6. põhjendus: määruse (EÜ) nr 1893/2006 I lisa A–H jaos ja L jaos loetletud sektorid

Finantseerimisasutused peaksid oma sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise protsessi raames oma keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide olulisuse hinnanguid, sealhulgas kasutatud meetodeid ja künniseid, arvessevõetavaid sisendeid ja tegureid ning peamisi saavutatud tulemusi ja järeldusi, sealhulgas mitteolulisuse järeldusi põhjendama ja need dokumenteerima.

Finantseerimisasutused peaksid vastavalt punktile 4.2, punktile 5 ja punktile 6 välja töötama ja rakendama mõõtmismeetodid, riskijuhtimise korra ja ülemineku kavandamise protsessid, mis on kooskõlas olulisuse hindamise tulemustega ja mille koostamisel on neid tulemusi kasutatud. Selleks peaksid finantseerimisasutustel olema oluliseks peetavate keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide jaoks ulatuslikumad ning keerukamad korraldused. Finantseerimisasutuste kasutatavad keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide mõõtmise meetodid ning keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide jälgimise parameetrid peaksid omakorda toetama olulisuse hindamise regulaarset ajakohastamist ning selleks teavet andma. Väiksemad finantseerimisasutused, kelle tegevus on vähem keerukas, võivad kohaldada vähem ulatuslikke ja keerulisi meetmeid, mis peaksid siiski olema kooskõlas nende keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide olulisuse hindamise tulemustega.