5.6 Finantsriskikategooriate poliitikad ja protseduurid

Finantseerimisasutused peaksid mõistma keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide praegust ja võimalikku tulevast mõju oma krediidiriski positsioonidele, tururiskiga positsioonide hindamisele, eelkõige usaldusväärse hindamise eesmärgil, likviidsusriski profiilile ja puhvritele, operatsiooniriskile (sealhulgas kohtuvaidlustega seotud) ning maineriskidele ja seda juhtima, sealhulgas tulevikku vaatavate analüüside kasutamise teel.

5.6.1. Krediidirisk

Keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide krediidiriski poliitikasse ja protseduuridesse integreerimiseks, nagu on sätestatud EBA laenude väljastamise ja jälgimise suuniste punktis 56, peaksid finantseerimisasutused tagama, et nende keskkonna-, sotsiaalseid ja juhtimisriske kajastav krediidisektori poliitika muutub järjest detailsemaks ja on tõlgendatud selgeteks ärivaldkondade töötajatele ja laenuotsuste tegijatele kättesaadavateks laenude väljastamise kriteeriumideks, ning peaksid tagama, et keskkonna-, sotsiaalsed ja juhtimisriskid on integreeritud krediidiriski jälgimise raamistikku.

Keskkonnariskidega seoses peaksid finantseerimisasutused lisama oma poliitikasse ja menetlustesse kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete aspektide kombinatsiooni. Finantseerimisasutused peaksid olulisuse hindamise ja riskivalmiduse alusel kehtestama kvantitatiivsed krediidiriski mõõdikud, mis hõlmavad kõige olulisemaid kliendisegmente, tagatise liike ja riskimaandamisinstrumente.

5.6.2. Tururisk

Seoses tururiskiga peaksid finantseerimisasutused kaaluma, kuidas keskkonna-, sotsiaalsed ja juhtimisriskid võivad mõjutada nende portfelli kuuluvate finantsinstrumentide väärtust, hindama portfelli võimaliku kahjumi ja portfelli väärtuse suurenenud volatiilsuse riski ning kehtestama tururiski juhtimise raamistiku raames tõhusad protsessid seotud mõjude kontrollimiseks või leevendamiseks, mis võivad vajaduse korral hõlmata kauplemisportfelli riskivalmiduse läbivaatamist ja sisemise limiidi kehtestamist positsioonidele või kliendipositsioonidele. 5.6.3. Likviidsus- ja rahastamisrisk

Likviidsus- ja rahastamisriskiga seoses peaksid finantseerimisasutused kaaluma vähemalt seda, kuidas keskkonna-, sotsiaalsed ja juhtimisriskid võivad mõjutada raha netoväljavoolu (nt krediidiliinide suurem kasutuselevõtt) või nende varade väärtust, mis moodustavad institutsiooni likviidsuspuhvrid, ning võtma seda mõju asjakohasel juhul arvesse oma likviidsuspuhvrite kalibreerimisel või likviidsusriski juhtimise raamistikus.

Lisaks peaksid finantseerimisasutused seoses keskkonnariskidega kaaluma, kuidas need riskid võivad mõjutada rahastamisallikate kättesaadavust ja/või stabiilsust, ning võtma neid rahastamisriski juhtimisel arvesse. Selleks peaksid finantseerimisasutused kaaluma erinevaid ajavahemikke ning nii tavapäraseid kui ka ebasoodsaid tingimusi, mis peaksid muu hulgas kajastama keskkonnariskide võimalikku mõju maineriskidele, olukorda, milles juurdepääs turupõhisele rahastamisele ja/või hoiuste kiirem väljavõtmine on raskendatud või kallim.

5.6.4. Operatsiooni- ja maineriskid

Operatsiooniriskiga seoses peaksid finantseerimisasutused kaaluma, kuidas keskkonna-, sotsiaalsed ja juhtimisriskid võivad mõjutada määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 324 osutatud erinevaid regulatiivse operatsiooniriski juhtumiliike ja nende suutlikkust jätkata kriitiliste toimingute tegemist, ning kaasama olulised keskkonna-, sotsiaalsed ja juhtimisriskid oma operatsiooniriski juhtimise raamistikku.

Seoses keskkonnariskidega peaksid finantseerimisasutused:

• a) kindlaks tegema ja märgistama keskkonnariskidega seotud kahjud oma operatsiooniriski kahjude registrites kooskõlas riskide taksonoomia ja juhtumite liigitamise meetodiga, mis on sätestatud komisjoni poolt vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artikli 317 lõikele 9 vastu võetud regulatiivsetes tehnilistes standardites;
• b) töötama välja protsessid keskkonnaga seotud kohtuvaidluse riskide tõenäosuse ja mõju hindamiseks ja juhtimiseks;
• c) kasutama stsenaariumianalüüsi, et määrata kindlaks, kuidas füüsilised riskitegurid võivad mõjutada nende äritegevuse järjepidevust; ja
• d) võtma talitluspidevuse kavade väljatöötamisel arvesse olulisi keskkonnariske.

Maineriskidega seoses peaksid finantseerimisasutused kaaluma ja juhtima keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide mõju oma mainele, võttes muu hulgas arvesse võimalikke keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisküsimustega seotud riske, mis on seotud ettevõtetele laenu andmise ja nendesse investeerimisega, näiteks sotsiaalsete ja inimõiguste rikkumised. Finantseerimisasutused peaksid vajaduse korral kaaluma ka maineriske, mis on seotud nende kestlikkuse kohustuste või üleminekukavade täitmata jätmisega või selliste kohustuste ja kavade (tajutava) vähese usaldusväärsusega.

Finantseerimisasutused peaksid oma käitumise, kohtuvaidluste ja maineriskide juhtimise raames kehtestama usaldusväärsed protsessid, et kindlaks teha, ennetada ja juhtida rohepesu või tajutavatest rohepesu tavadest tulenevaid riske, võttes arvesse Euroopa järelevalveasutuste kõrgetasemelisi põhimõtteid, mis on sätestatud rohepesu seiret ja järelevalvet käsitleva EBA lõpparuande punktis 2.1¹⁶ . Selleks peaksid finantseerimisasutused võtma kõik vajalikud meetmed tagamaks, et kestlikkusalane teabevahetus on õiglane, selge ja mitteeksitav ning et kestlikkusväited on täpsed, põhjendatud, ajakohased, annavad õiglase ülevaate finantseerimisasutuse üldprofiilist või toote profiilist ning on esitatud arusaadaval viisil. Seda tuleks teha nii institutsiooni tasandil (nt seoses kestlikkuskohustustega, sealhulgas tulevikku suunatud eesmärkidega) kui ka toote või tegevuse tasandil (nt seoses kestlikuna turustatavate toodete ja tegevustega), jälgides sealhulgas õiguslikke arenguid, turutavasid ja väidetavate rohepesu tavadega seotud vastuolusid.

5.6.5. Kontsentratsioonirisk

¹⁶ EBA lõpparuanne rohepesu seire ja järelevalve kohta (EBA/REP/2024/09).

Seoses kontsentratsiooniriskiga peaksid finantseerimisasutused kaaluma ja juhtima riske, mis tulenevad riskipositsioonide või tagatiste koondumisest üksikutesse vastaspooltesse, üksteisest sõltuvatesse vastaspooltesse või teatavatesse tööstusharudesse, majandussektoritesse või geograafilistesse piirkondadesse, mis võivad olla keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide suhtes haavatavamad. Keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisküsimustega seotud kontsentratsiooniriskide kindlakstegemiseks peaksid finantseerimisasutused kaaluma oma selliste riskipositsioonide suurust ja/või osakaalu, mida keskkonna-, sotsiaalsed ja juhtimisriskid võivad mõjutada, võrreldes koguriskipositsiooniga ja osana esimese taseme omavahenditest. Finantseerimisasutused peaksid võtma arvesse mitut keskkonna-, sotsiaalset ja juhtimistegurit, sealhulgas kasvuhoonegaaside heidet, sektori eripära, geograafiliste piirkondade haavatavust füüsiliste riskide suhtes ning sotsiaalseid või juhtimisalaseid puudusi või vastuolusid, mis on kindlaks tehtud jurisdiktsioonides, kus riskipositsioonid või tagatised asuvad, samuti riskimaandamistegurite kättesaadavust. Finantseerimisasutused peaksid hindama, kas ja kuidas keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisküsimustega seotud kontsentratsioonirisk süvendab riskipositsioonide finantsilist haavatavust.