5.1. Ülekandekanalid

Finantseerimisasutused peaksid vaatluste ja hinnangute abil tuvastama kõige asjakohasemad ülekandekanalid , mille kaudu võivad keskkonnariskid mõjutada nende riskipositsioone. Selleks peaksid nad juurutama struktureeritud, hästi dokumenteeritud ja korrapäraselt läbivaadatava protsessi.

Finantseerimisasutused peaksid tuvastama usaldusväärsed andmeallikad, kasutama läbipaistvaid meetodeid ja selgelt sõnastatud eeldusi. Kooskõlas keskkonna- , sotsiaalsete ja juhtimisriskide juhtimise suuniste punktiga 4.2 peaksid finantseerimisasutused kogum a vajalikud andmed olulisuse hindamise alusel.

Keskkonna ülekandekanalite tuvastamiseks peaksid finantseerimisasutused tuvastama asjakohased riskitegurid, arvestades nii ülemineku - kui ka füüsiliste riskidega. Suuniste lisas on võimalike mikro ja makro ülekandekanalite mittetäielik loetelu.

Finantseerimisasutused peaksid hindama, kui palju võivad nende vastaspooled olla kaudselt avatud keskkonnariskidele oma väärtusahela kaudu või võimaliku ülekanduva mõju kaudu kohalikule majandusele, alustades oma suurimatest või kõige kontsentreeritumatest vastaspooltest. Kui sellist kaudset mõju hinnatakse oluliseks, peaksid finantseerimisasutused kaalutlema selle kajastamist asjaomastes ülekandekanalites.

Analüüsi ajahorisondi kohaselt peaksid finantseerimisasutused kaalutlema võimalikke riskimaandamis- või võimendustegureid. Need võivad olla järgmised:

• a. era- ja avaliku sektori kindlustuskaitse, kaalutledes samal ajal ka olemasolevaid ja võimalikke tulevasi kindlustuskaitse lünki;
• b. vastaspoolte jätkuvad pingutused ja tulevikku suunatud strateegiad, mis on seotud kliimamuutuste leevendamise ja/või nendega kohanemisega (nt üleminekukavad, kui need on olemas), sealhulgas riskid, mis tulenevad sellise ülemineku/kohanemise tulemusliku läbiviimise võimalikust ebaõnnestumisest või viivitusest; ja
• c. asjakohased kohalikud või riiklikud kohanemismeetmed, kuid suhtuda ettevaatusega liiga optimistlikele valitsuse meetmetele või riigi juhitavatele rahalise toetuse kavadele.

Finantseerimisasutused peaksid hindama, kuidas ülemineku - ja füüsilised keskkonnariskid levivad asjakohaste ülekandekanalite kaudu ja realiseeruvad asjaomastes riskikategooriates, sealhulgas:

• a. ärimudel ja strateegiline risk (nt suuremad riskikulud ja väiksem kasumlikkus);
• b. krediidirisk (nt vastaspoolte maksejõuetus või maksejõuetuse tõenäosuse suurenemine, mõju tagatise väärtusele);
• c. tururisk (nt finantsvarade väärtuse langus, volatiilsuse suurenemine, teatud varade krediidiriski marginaalide suurenemine);
• d. likviidsusrisk (nt raskused juurdepääsul rahastamisele või varade likvideerimisega, klientide suurenenud likviidsusvajadused);
• e. operatsioonirisk (nt protsesside ootamatud või järkjärgulised häired, sh personali puudumine ja IT -süsteemide seisakud).