7.2. Teise samba nõude kindlaksmääramine muude riskide kui ülemäärase finantsvõimenduse riski korral (teise samba kapitalinõue)

Pädevad asutused peaksid määrama teise samba kapitalinõude muude riskide kui ülemäärase finantsvõimenduse riski jaoks, kui nad tuvastavad seoses finantsinstitutsiooniga mõne direktiivi 2013/36/EL artikli 104a lõikes 1 loetletud olukordadest, sealhulgas eelkõige järgmised:

• a. ootamatute kahjude risk ja eraldistega ebapiisavalt kaetud oodatavate kahjude risk 12 kuu jooksul (v.a kui määruses (EL) nr 575/2013 on sätestatud omavahendite nõuded teistsuguse perioodi kohta, mis avaldub üksikutele finantsinstitutsioonidele nende tegevuse tõttu, sealhulgas need, mis kajastavad teatud majanduslike ja turusuundumuste mõju;
• b. omavahendite nõuete arvutamise sisemeetodite mudeli puudused (edaspidi „regulatiivse mudeli puudused“), mida hinnatakse direktiivi 2013/36/EL artikli 101 kontekstis, v.a need, mis on juba hõlmatud asjaoluga, et määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 kohaselt on finantsinstitutsiooni jaoks muutunud väljundi alammäär siduvaks;
• c. puudused sisejuhtimise korras, sealhulgas sisekontrolli korras ja muud puudused, samuti finantsinstitutsiooni ärimudelist tulenevad riskid, mis on tuvastatud pärast jaotistes 4–6 kirjeldatud riskihindamist, kui muud järelevalvemeetmed ei ole osutunud tõhusaks või neid peetakse tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks ebapiisavaks. 7.2.1. Täiendavate omavahendite kindlaksmääramine ootamatu kahju katmiseks

Pädevad asutused peaksid teise samba kapitalinõude kehtestamisel ootamatu kahju riski suhtes vastavalt järgmise punkti alapunktile a arvestama iga riskiliiki, mis võib ohustada finantsinstitutsiooni kapitalipositsiooni. Pädevad asutused peaksid kehtestama teise samba kapitalinõude, et katta ootamatute kahjude riski, määrates riskiliigi katmiseks piisavaks peetava kapitali ja lahutades sellest esimeses samba kapitalinõude asjakohase osa.

Pädevad asutused peaksid määrama riskipõhiselt adekvaatsed kapitalisummad, tuvastades, hinnates ja kvantifitseerides riskid, millele finantsinstitutsioon on avatud, võttes arvesse tema täielikku riskiprofiili. Adekvaatseks peetavate kapitalisummade kindlaksmääramine peaks hõlmama järgmist:

• a. finantsinstitutsioonipõhised riskid või riskielemendid, mis ei ole kaetud täiendavate esimese samba omavahendite nõudega;
• b. finantsinstitutsioonipõhised riskid või selliste riskide elemendid, mis ei ole kaetud täiendavate esimese samba omavahendite nõudega.

Pädevad asutused peaksid tagama, et kapitali summa, mida peetakse adekvaatseks iga direktiivi 2013/36/EL artiklite 79–85 ja 87a kohaselt tuvastatud riski katmiseks, ei ole väiksem, kui seda riski katva kohaldatava esimese samba omavahendite nõude asjakohane osa. Erandjuhtudel, kui eelkõige väikeste finantsinstitutsioonide jaoks on liiga koormav lahutada riskipõhiselt piisavaks peetava kapitali summa, peaksid pädevad asutused järgima käesoleva lõike esimest lauset parimal võimalikul viisil, kasutades sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise protsessi arvutusi, järelevalvealast hinnangut ja muid teabeallikaid.

Pädevad asutused peaksid finantsinstitutsioonile avalduvate riskide tuvastamisel, hindamisel ja kvantifitseerimisel tuginema järgmistele teabeallikatele:

• a. sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise protsess ja pädeva asutuse hinnangu tulemused, sealhulgas sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise protsessi arvutused, kui neid peetakse usaldusväärseks või osaliselt usaldusväärseks vastavalt punktidele 306–308;
• b. järelevalveline aruandlus;
• c. järelevalvealase hindamise tulemused, sealhulgas mis tahes asjakohased varasemad järelevalvetegevused ja võrdlusuuringud, samuti muud asjakohased sisendid, sealhulgas need, mis tulenevad suhtlusest ja dialoogist finantsinstitutsiooniga.

Pädevad asutused peaksid võtma finantsinstitutsiooni jaoks oluliste riskide tuvastamisel ja hindamisel ühe peamise sisendina arvesse sisemise kapitali adekvaatsuse hindamist ja selle tulemusi. Piisavaks peetavate kapitalisummade ja teise samba kapitalinõude kindlaks määramisel riskipõhiselt tuleks arvesse võtta sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise arvutusi, kui neid peetakse usaldusväärseks või osaliselt usaldusväärseks, samuti järelevalvealase võrdlusuuringu tulemusi ja vajaduse korral muid asjakohaseid sisendeid, sealhulgas järelevalvealaseid hinnanguid.

Direktiivi 2013/36/EL artikli 98 lõike 1 punkti f kohaldamisel ja teise samba kapitalinõue kindlaks määramise eesmärgil peaksid pädevad asutused hindama ja võtma arvesse geograafilistest, sektoripõhistest või mis tahes muudest asjakohastest teguritest põhjustatud hajutamise mõju igas olulises riskikategoorias (riskisisene hajutamine). Määrusega (EL) nr 575/2013 hõlmatud kapitali iga riski korral ei tohiks kõnealune hajutamise mõju vähendada omavahendite miinimumnõudeid, mis on arvutatud kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikliga 92.

Samas ei tohiks eri kategooriate riskide vahelist hajutamist, sealhulgas määrusega (EL) nr 575/2013 hõlmatud riskid (riskidevaheline hajutamine) pidada teise samba kapitalinõude kindlaksmääramise osaks.

Sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise protsessi arvutused

Pädevad asutused peaksid hindama sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise protsessi arvutuste usaldusväärsust, hinnates järgmist:

• a. detailsus: arvutused/metoodikad peaksid võimaldama jaotada arvutusi riskiliigi alusel ja mitte esitama kõiki riske hõlmavat ühist (majanduskapitali) arvutust;
• b. usaldusväärsus: arvutused/metoodikad, mida kasutatakse tõendatult selle riski katmiseks, mida nendega soovitakse käsitleda (nt krediidi kontsentratsiooniriski arvutamisel tuleks kasutada asjakohaseid sektorite jaotusi, mis kajastavad tegelikke korrelatsioone ja portfelli struktuuri) ning need peaksid olema piisavalt robustsed, stabiilsed, riskitundlikud ja konservatiivsed, et adekvaatselt kvantifitseerida riskidega seotud kahjusid. Sellised arvutused/meetodid peaksid olema kooskõlas finantsinstitutsioonide strateegiliste protsessidega, sealhulgas finantsinstitutsioonide riskivalmidusega;
• c. arusaadavus: arvutuste/metoodikate alustegurid ja põhieeldused peaksid olema selgelt määratud. Nn musta kasti arvutust ei tohiks aktsepteerida. Pädevad asutused peaksid tagama, et finantsinstitutsioon esitab selgituse kasutatud põhieelduste kohta, sealhulgas vähemalt ajavahemiku, usaldatavustasemete, korrelatsioonieelduste, põhiparameetrite, kasutatud mudelite kõige vearohkemate valdkondade kohta ning selle kohta, kuidas neid võetakse arvesse ja korrigeeritakse sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise protsessi lõplikus arvutuses;
• d. võrreldavus: arvutustes/meetodites tuleks selgelt märkida peamised eeldused konservatiivsuse üldise taseme, hoidmisperioodide/riskiperioodide ja usaldustasemete (või samaväärsete mõõtmiste) kohta, et võimaldada teha korrigeerimisi, mida pädevad asutused võivad nõuda või kehtestada, et hõlbustada võrreldavust konkurentidega ja järelevalvealast võrdlusanalüüsi.

Pädevad asutused peaksid hindama ka sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise protsessi arvutuste usaldusväärsust, võrreldes neid samade riskide ja muude asjakohaste sisendite järelevalve võrdlusaluste tulemustega.

Sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise protsessi arvutust tuleks pidada osaliselt usaldusväärseks, kui vaatamata sellele, et osa punkti 306 kriteeriumidest on täitmata, näib arvutus olevat siiski väga usaldusväärne, kuigi see peaks olema erandlik ja sellega peaksid kaasnema meetmed, millega kõrvaldatakse sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise protsessi arvutamisel tuvastatud puudused.

Järelevalvealased võrdlusalused ja muud asjakohased andmed

Pädevad asutused peaksid välja töötama riskipõhised järelevalve võrdlusalused ja neid kohaldama, et kontrollida nende abil sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise protsessi arvutusi selliste oluliste riskide või nende riskide elementide korral, mis ei ole hõlmatud või ei ole piisavalt hõlmatud määrusega (EL) nr 575/2013, või toetada täiendavalt riskipõhist teise samba kapitalinõude määramist, eriti juhul, kui oluliste riskide või nende elementide sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise protsessi arvutusi peetakse ebausaldusväärseks või need ei ole kättesaadavad.

Tuleks välja töötada järelevalve võrdlusalused, et tagada usaldusväärne, järjepidev (st nagu asjakohane, kalibreeritud ekvivalentsete hoidmise perioodidega / riskiperioodidega ja usaldatavustasemetega, nagu on nõutud määruses (EL) nr 575/2013), läbipaistev ja võrreldav meede, mille abil arvutada ja võrrelda finantsinstitutsioonide kapitali, mida peetakse adekvaatseks konkreetse riski jaoks.

Järelevalvealaste võrdlusaluste kohaldamisel peaksid pädevad asutused võtma arvesse finantsinstitutsioonide ärimudeleid ning vajaduse korral täiendama neid järelevalvealase otsustusvõime rakendamisega, et arvestada ärimudelile ja finantsinstitutsioonile omaseid asjaolusid.

Pädevad austused peaksid kasutama teise samba kapitalinõude riskipõhise määramise toetamiseks muid asjakohaseid sisendeid. Muud asjakohased andmed võivad hõlmata riskianalüüside tulemusi (vastavalt jaotises 6 sätestatud kriteeriumidele), võrdlusi sarnaste rühmade vahel, sealhulgas EBA avaldatud aruandeid ja võrdlusaluseid.

Muud asjakohased sisendid peaksid ajendama pädevat asutust uuesti hindama sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise protsessi/järelevalve võrdlusaluse asjakohasust/usaldusväärsust konkreetse riski korral ja/või korrigeerima tulemust, kui nad kahtlevad selle täpsuses.

Teise samba kapitalinõude määramisel järjepidevuse tagamiseks peaksid pädevad asutused kasutama samu näidisgruppe kui kapitalile avalduva riski analüüsimiseks, mida on kirjeldatud jaotises 6.

Kui pädevad asutused võtavad teise samba kapitalinõude määramisel arvesse järelevalve võrdlusaluseid ja muid asjakohaseid sisendeid, peaksid nad dialoogis finantsinstitutsiooniga selgitama kasutatud sisendite põhjusi ja aluspõhimõtteid. 7.2.2. Omavahendite või muude meetmete määramine, et katta regulatiivse mudeli puudused, mida ei hõlma asjaolu, et finantsinstitutsioon on muutunud väljundi alammääraga seotuks

Kui omavahendite nõuete arvutamise sisemeetodite käimasoleva läbivaatamise käigus tuvastavad pädevad asutused mudeli puudused, mis võivad põhjustada esimese samba omavahendite nõude alahindamist, peaksid nad kehtestama teise samba kapitalinõude ainult siis, kui seda peetakse muudest järelevalvemeetmetest asjakohasemaks. Pädevad asutused peaksid kehtestama teise samba kapitalinõude ainult nende puuduste kõrvaldamiseks:

• a. kui neid ei ole võimalik lahendada täiendavate järelevalvemeetmete abil, näiteks nõudes, et finantsinstitutsioonid kohandaksid oma mudeleid või kohaldaksid oma hinnangute suhtes asjakohast konservatiivsusmarginaali;
• b. võttes arvesse seda, kas finantsinstitutsioon on seotud väljundi alammääraga vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artiklile 92, ning kui see on nii, jätkake, nagu on selgitatud järgmises punktis.

Selline teise samba kapitalinõue tuleks kehtestada üksnes ajutise meetmena kuni puuduste kõrvaldamiseni.

Kui finantsinstitutsioonile hakkab kehtima määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõikes 3 sätestatud väljundi alammäär, peaksid pädevad asutused tegema järgmist:

• a. tagama, et teise samba kapitalinõude nimiväärtus ei suurene automaatselt, sest finantsinstitutsioon on direktiivi 2013/36/EL artikli 104a lõike 6 punkti a kohaselt seotud väljundi alammääraga („ajutine ülempiir“). Selleks kohaldatakse finantsinstitutsiooni aluseta koguriskipositsioonile (nagu on sätestatud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõikes 4) sellist protsendimäära teise samba kapitalinõudest, mille pädev asutus on finantsinstitutsioonile pärast viimast järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi tsüklit varem edastanud. See lähenemisviis jääb kehtima kuni punktis b kirjeldatud läbivaatamise tulemuste selgumiseni;
• b. vaatama viivitamata ja hiljemalt järgmise järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi lõppkuupäevaks läbi finantsinstitutsiooni suhtes kehtestatud teise samba kapitalinõude vastavalt direktiivi 2013/36/EL artikli 104 lõike 1 punktile a. Kõnealuse läbivaatamise käigus peaksid pädevad asutused:
• i. kõrvaldama teise samba kapitalinõude mis tahes osa, mis võib hõlmata regulatiivmudeli puudusi omavahendite nõuete arvutamisel, mis on juba hõlmatud väljundi alammääraga, et kõrvaldada võimalikud topeltarvestamise mõjud;
• ii. kaaluma, kas esineb aritmeetilist mõju (st kui teise samba kapitalinõude nimiväärtuse suurenemine ei ole tingitud riski suurenemisest, vaid sellest, et teise samba kapitalinõue on väljendatud protsendina koguriskipositsioonist) teise samba kapitalinõude nominaalsummale, mis tuleneb koguriskipositsiooni automaatsest suurenemisest tulenevalt asjaolust, et finantsinstitutsioon on seotud väljundi alammääraga, ning vajaduse korral eemaldama selle;
• c. teatama finantsinstitutsioonidele pärast punkti b kohast läbivaatamist kohaldatavad omavahendite nõuded, rõhutades eelkõige topeltarvestuse elementidega seotud mis tahes järeldusi. Pädevad asutused võivad nõuda, et finantsinstitutsioonid avalikustaksid kolmanda samba aruandluse raames ajutise ülemmäära või topeltarvestuse läbivaatamise mõju – olenevalt sellest, kumb on võrdluskuupäeval kohaldatav – esitatud teise samba kapitalinõudele.

Eelmise punkti kohaldamisel peaksid pädevad asutused julgustama finantsinstitutsioone teavitama neid varases etapis, kui nad (hinnangute alusel) prognoosivad, et nad võivad hakata järgima väljundi alammäära. Selle eesmärk on nii palju kui võimalik hõlbustada eelmises punktis kirjeldatud topeltarvestuse elementide läbivaatamist.

Pädevad asutused peaksid tegema punktis 317 kirjeldatud läbivaatamise ajal, kui finantsinstitutsiooni jaoks on väljundi alammäär esimest korda siduv. Pärast käesoleva läbivaatamise lõppemist ei kehti teise samba kapitalinõudele kehtestatud ajutine ülempiir ning pädevate asutuste poolt teatatud teise samba kapitalinõue kehtib miinimumtasemega koguriskipositsiooni suhtes. Pädevad asutused peaksid arvestama, et seni, kuni finantsinstitutsioon on seotud väljundi alammääraga, ei kehtestata täiendavaid omavahendite nõudeid, mis tähendaksid selliste riskide topeltarvestust, mis on juba täielikult kaetud asjaoluga, et finantsinstitutsioon on seotud väljundi alammääraga vastavalt direktiivi 2013/36/EL artikli 104a lõikele 8 ja kooskõlas punktiga 294.

7.2.3. Omavahendite või muude meetmete määramine muude puuduste kõrvaldamiseks

Pädevad asutused peaksid kehtestama teise samba kapitalinõude, et kõrvaldada puudused – mis on kindlaks tehtud 4.–6. jaotises kirjeldatud riskianalüüsi tulemusel –, kui muud järelevalvemeetmed ei ole osutunud tõhusaks või neid peetakse tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks ebapiisavaks. Pädevad asutused peaksid kehtestama sellise teise samba kapitalinõude üksnes ajutise meetmena kuni puuduste kõrvaldamiseni.

Pädevad asutused peaksid kehtestama jaotises 8 kirjeldatud riskihindamise käigus tuvastatud rahastamise riski katmiseks teise samba kapitalinõude üksnes juhul, kui seda peetakse teistest järelevalvemeetmetest asjakohasemaks.

Kui finantsinstitutsioon ei suuda korduvalt kehtestada või säilitada teise samba kapitalisuuniste katmiseks piisavat omavahendite taset, peaksid pädevad asutused kehtestama täiendava riski katmiseks teise samba kapitalinõude hiljemalt kaks aastat pärast suuniste rikkumist. Pädevad asutused võivad selle otsuse tegemise edasi lükata, kui nad lubavad finantsinstitutsioonidel tegutseda majandus- või turutingimuste või finantsinstitutsioonipõhiste asjaolude tõttu allpool suuniste taset kooskõlas punktidega 452 ja 453. 7.2.4. Teise samba nõuete koosseisu kindlaksmääramine

Vajaduse korral ja arvestades finantsinstitutsiooni konkreetseid asjaolusid, võivad pädevad asutused otsustada nõuda, et finantsinstitutsioon kataks teise samba kapitalinõuded kvaliteetsema kapitaliga, kui on osutatud direktiivi 2013/36/EL⁴² artikli 104a lõikes 4. See otsus peaks olema selgelt põhjendatud, tuues esile konkreetsed asjaolud, mis viisid otsuseni. Oma põhjendustes peaksid pädevad asutused viitama järgmistele elementidele:

• a. finantsinstitutsiooni eripära, selle aktsionäride struktuur ja, kui asjakohane, konsolideerimisgrupi struktuur, mis võib mõjutada kapitali kaasamise võimalust;
• b. finantsinstitutsiooni riskide eripära, mis võib põhjustada esimese taseme põhiomavahendite eriti kiiret ammendumist.

⁴² Vähemalt 56,25% esimese taseme põhiomavahendid ja vähemalt 75% 1. taseme kapitali.