4.4 Treatment of deficiencies and margin of conservatism

Finantseerimisasutused peaksid tegema kindlaks kõik riskiparameetrite hindamisega seotud puudused, mis põhjustavad vastavate parameetrite kvantifitseerimisel moonutusi või suurendavad ebakindlust, mida üldine hinnangu viga täielikult ei kata, ning liigitama kõik puudused ühte alljärgnevatest kategooriatest:

• (a) kategooria A – andmete ja metoodikaga seotud kindlaks tehtud puudused;
• (b) kategooria B – väärtpaberite emissiooni tagamise standardite, riskiisu, ülevõtmise ja sissenõudmise põhimõtete ning täiendava ebakindluse mis tahes muu allikaga seotud asjakohased muudatused.

Kõigi lõikes 36 osutatud puuduste kindlakstegemise ja liigitamise otstarbel peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse kõiki krediidiriski kontrolli üksuse, valideerimise funktsiooni täitja või siseauditi funktsiooni täitja poolt tuvastatud või muu sisemise või välise läbivaatuse käigus ilmnenud asjaomaseid puudujääke meetodites, protsessides, kontrollides, andmetes või IT-süsteemides, ning analüüsima vähemalt kõiki alljärgnevaid riski kvantifitseerimisele kohalduvaid täiendava ebakindluse potentsiaalseid allikaid.

• (a) Kategooria A puhul tuleb tähelepanu pöörata alljärgnevale:
• (i) ajaloolistes vaatlustulemustes puuduvad või oluliselt muutunud makseviivitust käivitavad sündmused, muu hulgas märkimisväärselt viibinud tähtajaks tasumata krediidi iseloomuga nõuete arvessevõtmise muutunud kriteeriumid;
• (ii) puuduv või ebaõige makseviivituse kuupäev;
• (iii) puuduv, ebaõige või iganenud reitingute määramise põhialus, mida kasutatakse ajalooliste reitinguklasside või kogumite hindamiseks reitinguklasside või kogumite lõikes makseviivituse määrade või keskmiste realiseerunud makseviivitusest tingitud kahjumäärade arvutamise otstarbel;
• (iv) puuduv või ebaõige teave rahavoogude allika kohta;
• (v) puuduvad, ebaõiged või iganenud andmed riskitegurite ja reitingukriteeriumide kohta;
• (vi) puuduv või ebaõige teave, mida kasutatakse lõikes 159 osutatud tulevaste sissenõudmiste hindamiseks;
• (vii) puuduvad või ebaõiged andmed majandusliku kahju arvutamiseks;
• (viii) välisandmete kasutamisest tingitud ajalooliste vaatlustulemuste piiratud representatiivsus;
• (ix) lõike 80 kohaselt täheldatavate üheaastaste makseviivituse määrade keskmise arvutamiseks valitud lähenemisest tingitud potentsiaalne moonutus;
• (x) lõike 86 kohaselt täheldatavate üheaastaste makseviivituse määrade keskmise korrigeerimise vajadus;
• (xi) puuduv teave kahjumäärade hindamise otstarbel kasutamiseks või makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangutes majanduslanguse kajastamise otstarbel kasutamiseks.
• (b) Kategooria B puhul tuleb tähelepanu pöörata alljärgnevale:
• (i) muudatused väärtpaberite emissiooni tagamise standardites, ülevõtmise ja sissenõudmise põhimõtetes, riskiisus või muudes asjakohastes sisemistes protsessides;
• (ii) kohaldatava portfelli peamiste riski tunnuste väärtuste vahemike õigustamatud kõrvalekalded riski kvantifitseerimisel kasutatava andmekogumi omadega võrreldes;
• (iii) muutused turu- või õiguskeskkonnas;
• (iv) portfelli struktuuri või riskitaseme võimalikke muutusi puudutavad prognoositavad ootused, eeskätt need, mis põhinevad meetmetel või otsustel, mis on juba võetud, kuid ei kajastu vaatlusperioodi andmetes.

4.4.2 Asjakohane korrigeerimine

Riskiparameetri hinnangutes täheldatavate lõigetes 36 ja 37 osutatud kindlakstehtud puudustest tingitud moonutuste kõrvaldamiseks peaksid finantseerimisasutused rakendama asjakohaseid meetodeid tuvastatud puudujääkide maksimaalsel võimalikul määral korrigeerimiseks. Vastavate meetodite („asjakohase korrigeerimise”) mõju riskiparameetrile, millega võib kaasneda riskiparameetri täpsem hindamine („täpseim hinnang”), kajastub riskiparameetri väärtuse suurenemises või vähenemises. Finantseerimisasutused peaksid tagama ning esitama tõendeid sellest, et asjakohase korrigeerimise rakendamine annab tulemuseks täpseima hinnangu.

Kui see on asjakohane, peaksid finantseerimisasutused dokumenteerima nii kindlaks tehtud puuduste kõrvaldamiseks asjakohase korrigeerimise rakendamiseks kasutatud meetodid kui ka nende kasutamise põhjenduse.

Finantseerimisasutused peaksid asjakohase korrigeerimise adekvaatsust korrapäraselt jälgima. Asjakohase korrigeerimise meetmete vastuvõtmine ei tohiks asendada kindlakstehtud puuduste käsitlemise vajadust.

4.4.3 Konservatiivsusmarginaal

Seonduvalt määruse (EL) nr 575/2013 artikli 179 lõike 1 punktis f ja artikli 180 lõike 1 punktis e täpsustatud nõudega, mille kohaselt peaksid finantseerimisasutused korrigeerima oma hinnangud konservatiivsemaks sõltuvalt eeldatavast hinnangute veavahemikust, peaksid nad hinnangute vigade kvantifitseerimiseks, dokumenteerimiseks ning jälgimiseks rakendama vastavat raamistikku.

Riskiparameetri hinnangule kohaldatav lõplik konservatiivsusmarginaal peaks kajastama hinnangu ebakindlust kõigi alljärgnevate kategooriate osas:

kategooria A – lõike 36 punktis (a) osutatud kategooriasse A kuuluvatest tuvastatud andmete ja metoodikaga seotud puudustest tingitud konservatiivsusmarginaal;

kategooria B – lõike 36 punktis (b) osutatud kategooriasse B kuuluvatest tuvastatud väärtpaberite emissiooni tagamise standardite, riskiisu, ülevõtmise ja sissenõudmise põhimõtete ning täiendava ebakindluse mis tahes muu allikaga seotud muudatustest tingitud konservatiivsusmarginaal;

kategooria C – üldine hinnangu viga.

Konservatiivsusmarginaali kvantifitseerimiseks peaksid finantseerimisasutused tegema kõik alljärgnevad toimingud:

• (a) kvantifitseerima konservatiivsusmarginaali lõigetes 36 ja 37 osutatud tuvastatud puuduste jaoks ulatuses, mida üldine hinnangu viga ei kata, kalibreeritava segmendi tasandil vähemalt kategooriate A ja B puhul, tagades, et:
• (i) lõike 38 tähenduses asjakohase korrigeerimise kasutamisel kajastaks konservatiivsusmarginaal vastavate korrigeerimistega seonduvat suurenenud ebakindlust või täiendavat hinnangu viga;
• (ii) konservatiivsusmarginaal asjakohase korrigeerimisega seotud kategooria tasandil oleks proportsionaalne vastavate korrigeerimistega seonduva ebakindlusega;
• (iii) konservatiivsusmarginaali rakendatakse käsitlemaks lõigetes 36 ja 37 osutatud puudustest tingitud riskiparameetri hinnangu ebakindlust, mida ei ole kõrvaldatud punktis i viidatud asjakohase korrigeerimisega;
• (b) kvantifitseerima aluseks oleva hindamismeetodiga seotud lõikes 42 osutatud kategooria C üldise hinnangu vea vähemalt iga kalibreeritava segmendi jaoks; üldise hinnangu vea konservatiivsusmarginaal peaks kajastama statistilise hinnangufunktsiooni jaotuse hajuvust.

Lõike 43(a) kohaldamisel ning kategooriate A ja B puhul võivad finantseerimisasutused konservatiivsusmarginaali kvantifitseerimise otstarbel rühmitada kõik või valitud puudused, kui see on põhjendatud.

Finantseerimisasutused peaksid lõpliku konservatiivsusmarginaali kvantifitseerima järgmise summana:

• (a) kategooria A alla kuuluv konservatiivsusmarginaal, nagu on osutatud lõikes 43(a);
• (b) kategooria B alla kuuluv konservatiivsusmarginaal, nagu on osutatud lõikes 43(a);
• (c) üldise hinnangu vea (kategooria C) konservatiivsusmarginaal, nagu on osutatud lõikes 43(b).

Finantseerimisasutused peaksid riskiparameetri täpseimat hinnangut lõpliku konservatiivsusmarginaaliga korrigeerima.

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et lõpliku konservatiivsusmarginaali rakendamine ei langetaks riskiparameetri hinnanguid, ning jälgima, et:

• (a) üldisest hinnangu veast tulenev konservatiivsusmarginaal oleks suurem kui null;
• (b) kategooriatest A ja B tulenev konservatiivsusmarginaal oleks proportsionaalne riskiparameetrite täpseima hinnangu suurenenud ebakindlusega, mis on tingitud vastavates kategooriates loetletud tuvastatud puudustest. Igal juhul peaks kategooriate A ja B alla kuuluv konservatiivsusmarginaal olema suurem kui null või võrduma nulliga.

finantseerimisasutused peaksid analüüsima tuvastatud puuduste ja tulemuseks saadud lõpliku konservatiivsusmarginaali üldmõju mudeli usaldusväärsusele ning tagama, et ülemääraste korrigeerimiste vajadus ei moonutaks riskiparameetrite hinnanguid ja kaasuvaid omavahendite nõudeid.

Rakendatud konservatiivsusmarginaal tuleb iga reitingusüsteemi puhul asjaomase mudeli dokumentatsiooni ja metoodika juhenditesse dokumenteerida. Mainitud dokumentatsioon peab hõlmama vähemalt alljärgnevat:

• (a) täielik loend kõigist kindlakstehtud puudustest, muu hulgas vigadest ja ebakindlustest ning potentsiaalselt mõjutatud mudeli komponentidest või riskiparameetritest;
• (b) kategooria, mille alla vastavad puudused liigituvad, nagu on osutatud lõikes 42;
• (c) lõikes 43(a) viidatud tuvastatud puudustega seotud konservatiivsusmarginaali kvantifitseerimise meetodite ja eeskätt kategooriate lõikes konservatiivsusmarginaali kvantifitseerimiseks kasutatud meetodite kirjeldus.

Finantseerimisasutused peaksid konservatiivsusmarginaali nivood korrapäraselt jälgima. Konservatiivsusmarginaali kohaldamine ei tohiks asendada vigade või ebakindluste põhjuste käsitlemise vajadust ega välistada mudelite korrigeerimist, et tagatud oleks täielik määruse (EL) nr 575/2013 nõuetele vastavus. Pärast puuduste või ebakindluse allikate hindamist peaksid finantseerimisasutused töötama välja kava, millega korrigeeritakse mõistliku aja jooksul andmeid, kõrvaldatakse nii metodoloogilised puudujäägid kui ka täiendava ebakindluse mis tahes muud võimalikud allikad ning vähendatakse hinnangu vigu, võttes arvesse hinnangu vea olulisust ning reitingusüsteemi tähtsust.

Konservatiivsusmarginaali nivoode läbivaatamisel peaksid finantseerimisasutused tagama kõigile alljärgnevatele nõuetele vastavuse:

• (a) lõigetes 36 ja 37 osutatud kategooriatest A ja B tulenevat konservatiivsusmarginaali tuleb sisemises aruandluses käsitleda iga kategooria puhul eraldi, seda võib aja lõikes alandada ning viimaks võib selle elimineerida, kui puudused on kõigist reitingusüsteemi mõjutatud osadest kõrvaldatud;
• (b) lõikes 43(b) osutatud üldisest hinnangu veast tulenevat konservatiivsusmarginaali tuleb sisemises aruandluses käsitleda eraldiseisvas kategoorias („C“);
• (c) konservatiivsusmarginaali nivood tuleb hinnata 9. peatükis viidatud korrapäraste läbivaatamiste raames ning eeskätt tuleb kindlustada, et üldise hinnangu veaga seotud konservatiivsusmarginaali nivoo jääks pärast riskiparameetri hinnangu seisukohast oluliste kõige uuemate andmete kaasamist asjakohaseks.

Finantseerimisasutused peaksid tagama konservatiivsusmarginaaliga seotud vajalike muudatuste õigeaegse rakendamise.