5.3 PD calibration

Määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 78 määratletud üheaastase makseviivituse määra arvutamiseks peaksid finantseerimisasutused tagama lõigetes 73 ja 74 täpsustatud nimetajat ning lugejat puudutavate ja täheldatava keskmise makseviivituse määra arvutamiseks kasutatavate kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete andmete ning muu teabe täielikkuse. Eelkõige peaksid finantseerimisasutused tagama, et lõigetes 82 kuni 83 osutatud asjakohase vaatlusperioodi kohta oleksid nõuetekohaselt talletatud ning saadaval vähemalt alljärgnevad andmed:

• (a) kriteeriumid, mis võimaldavad teha kindlaks kaalumisel oleva makseviivituse tõenäosuse mudeliga hõlmatud asjaomased riskipositsiooni liigid;
• (b) kriteeriumid, mis võimaldavad tuvastada kalibreeritavaid segmente;
• (c) riski eristatuse tagamiseks kasutatavad riskitegurid; kui mudelisse kaasatakse uus asjaomane riskitegur, mille kohta ei ole ajaloolised andmed saadaval, peaksid finantseerimisasutused võtma meetmed, et minimeerida riskitegurite andmete hulka aja lõikes, nagu on osutatud lõike 51 punktis a, ning rakendama asjakohast korrigeerimist ja konservatiivsusmarginaali kooskõlas jaoga 4.4;
• (d) kõigi makseviivituse määra arvutamise seisukohast oluliste võlgnike ja riskipositsioonide registreerimisnumbrid, võttes arvesse olukordi, kus registreerimisnumber on aja jooksul muutunud, muu hulgas riskipositsioonide restruktureerimisest tingitud muudatusi.

Vaatlustulemusi võib üheaastase makseviivituse määra arvutamisest välja jätta vaid kahel alljärgneval juhul:

• (a) võlgnikke, kes on ekslikult makseviivituste andmekogumisse kaasatud, sest nende makseviivitus ei tekkinud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 178 kohase makseviivituse määratluse tähenduses, nagu on üksikasjalikumalt täpsustatud võlgniku makseviivituse määratluse kohaldamist käsitlevates suunistes, ei tohiks vastava artikli alusel üheaastase makseviivituse määra lugejasse kaasata;
• (b) üheaastase makseviivituse määra lugejast ja nimetajast tuleks välja jätta võlgnikud, kes on ekslikult kavandatud reitingumudelisse määratud, kuid ei kuulu vastava reitingumudeli kohaldamisalasse.

Finantseerimisasutused peaksid üheaastase makseviivituse määra arvutamisega seonduvalt dokumenteerima kogu andmete puhastamise kooskõlas sisereitingute meetodil põhinevat hindamismetoodikat käsitlevate regulatiivsete tehniliste standardite artikli 32 lõike 3 punktiga b, pöörates tähelepanu eelkõige alljärgnevale:

• (a) jaenõudeid mittehõlmavate makseviivituse tõenäosuse mudelite korral loetelu kõigist lõike 71 kohaselt väljajäetud andmekogumisse kuuluvatest vaatlustulemustest koos iga juhtumi põhjendusega;
• (b) jaenõuete makseviivituse tõenäosuse mudelite korral lõike 71 kohaselt väljajäetud vaatlustulemuste väljajätmise põhjuste ja hulga teave.

5.3.2 Üheaastaste makseviivituse määrade arvutamine

Määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 78 osutatud üheaastase makseviivituse määra arvutamise otstarbel peaksid finantseerimisasutused tagama mõlemale alljärgnevale nõudele vastavuse.

• (a) Nimetaja sisaldab üheaastase vaatlusperioodi alguses mis tahes krediidi iseloomuga nõudega makseviivituses mitteolevate võlgnike arvu; selles kontekstis viitab krediidi iseloomuga nõue mõlemale alljärgnevatest:
• (i) mis tahes bilansiline kirje, muu hulgas mis tahes väärtuses põhisumma, intress ja teenustasud;
• (ii) mis tahes bilansivälised kirjed, muu hulgas finantseerimisasutuse poolt garantii andjana antud garantiid.
• (b) Lugeja sisaldab kõiki nimetajas arvestatud võlgnikke, kellel tekkis üheaastasel vaatlusperioodil vähemalt üks makseviivitus.

Üheaastase makseviivituse määra arvutamiseks võlgnike või riskipositsioonide reitinguklassidesse või kogumitesse jagamisel peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse korrigeerimisi, kuid ei tohiks reitinguklassidesse ja kogumitesse jagamises kajastada krediidiriski maandamisest tingitud asendamise tagajärgi ega mis tahes tagasiulatuvaid konservatiivseid korrigeerimisi, mis tehakse kooskõlas jaoga 8.1. Kui üheaastast makseviivituse määra arvutatakse reitinguklassi või kogumi kohta, peaks nimetaja sisaldama kõiki võlgnikke, kes on vaatlusperioodi alguses reitinguklassi või kogumisse määratud. Kui üheaastast makseviivituse määra arvutatakse portfelli tasandil, peaks nimetaja sisaldama kõiki võlgnikke, kes on vaatlusperioodi alguses asjaomasesse kalibreeritavasse segmenti määratud.

Finantseerimisasutused peaksid üheaastase makseviivituse määra arvutama ka nende mis tahes krediidi iseloomuga nõudega võlgnike alamhulga jaoks, kellel ei olnud asjakohase vaatlusperioodi alguses reitingut, kuid kes kuulusid kavandatud mudeli kohaldamisalasse („puuduvad reitingud“), isegi kui vastavad võlgnikud määrati omavahendite nõuete arvutamiseks reitinguklassi või kogumisse konservatiivselt. Võlgnike reitinguid, mis põhinevad puuduval või osaliselt puuduval teabel, või on aegunud, kuid finantseerimisasutus peab neid siiski kehtivaiks, ei tohiks pidada puuduvateks reitinguteks.

Lõigete 73 kuni 75 kohaldamisel tuleb võlgnik kaasata nimetajasse ja, kui see on asjakohane, lugejasse, ka vaatlusperioodil teisele reitinguklassile, kogumile või reitingumudelile, reitingusüsteemile või omavahendite nõuete arvutamisel kasutatavale lähenemisele üleminekul või kui vastavad krediidi iseloomuga nõuded vaatlusperioodil müüdi, maha kanti, tagasi maksti või muul moel suleti. Finantseerimisasutused peaksid analüüsima, kas sellised üleminekud või krediidi iseloomuga nõuete müügitehingud moonutavad makseviivituse määra, ning kui see nii on, tuleks seda kajastada asjakohases korrigeerimises ja kaaluda sobiva konservatiivsusmarginaali rakendamist.

Igal juhul peaksid finantseerimisasutused kindlustama, et iga makseviivituses olevat võlgnikku arvestataks üheaastase makseviivituse määra arvutamisel lugejas ning nimetajas vaid ühe korra isegi siis, kui võlgnikul tekkis asjakohasel üheaastasel perioodil makseviivitus rohkem kui üks kord.

Lõikes 80 nõutava sobiva arvutamisel kasutatava lähenemise valimise otstarbel peaksid finantseerimisasutused hindama täheldatavaid üheaastaseid makseviivituse määrasid ajaloolise vaatlusperioodi lõikes vähemalt kord kvartalis.

5.3.3 Täheldatava keskmise makseviivituse määra arvutamine

Üheaastaste makseviivituse määrade vaatlustulemuste keskmine („täheldatav keskmine makseviivituse määr“) tuleks arvutada iga reitinguklassi või kogumi jaoks ning lisaks ka nii vastava makseviivituse tõenäosuse mudeliga hõlmatud riskipositsiooni liigi kui ka asjaomase kalibreeritava segmendi jaoks.

Finantseerimisasutused peaksid täheldatava keskmise makseviivituse määra dokumenteeritud analüüsi alusel arvutamiseks valima kattumisel põhineva lähenemise ning mittekattuvatel üheaastastel ajavahemikel põhineva lähenemise seast sobiva lähenemise. Mainitud analüüs peaks hõlmama vähemalt alljärgnevat:

• (a) asjakohastel üheaastastel perioodidel vaatlemist mittevõimaldavate lühiajaliste ja lõpetatud lepingute osakaalust tingitud võimaliku moonutuse analüüs;
• (b) konkreetsete arvestuskuupäevade valikust tingitud võimaliku moonutuse analüüs;
• (c) kattuvaid üheaastaseid ajavahemikke kasutavate finantseerimisasutuste puhul kattuva ajaperioodi kaudsest ülekaalumisest tingitud potentsiaalselt märkimisväärse moonutuse analüüs;
• (d) valitud arvestuskuupäevadega seotud hooajalisest mõjust tingitud potentsiaalselt märkimisväärse moonutuse analüüs.

Lõigete 79 ja 80 kohaldamisel peaksid finantseerimisasutused täheldatavad keskmised makseviivituse määrad arvutama lõigete 73 kuni 76 kohaselt arvutatud kõigi üheaastaste makseviivituse määrade aritmeetilise keskmisena. Jaenõuete liigi makseviivituse tõenäosuse mudelite puhul võivad finantseerimisasutused täheldatava keskmise makseviivituse määra arvutada üheaastaste makseviivituse määrade kaalutud keskmisena, kui finantseerimisasutus annab kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 180 lõike 2 punktiga e ajaloolistele andmetele väiksema kaalu, sest hilisemate andmete kasutamine võimaldab kahjumäärasid usaldusväärsemalt prognoosida.

5.3.4 Pikaajaline keskmine makseviivituse määr

Määruse (EL) nr 575/2013 artikli 180 lõike 1 punktis h ja artikli 180 lõike 2 punktis e viidatud ajaloolise vaatlusperioodi kindlaks määramise otstarbel tuleks mudeli kalibreerimise ajal viimase viie aasta alla kuuluvaid täiendavaid vaatlustulemusi asjaomaseks pidada, kui vastavad vaatlustulemused on vajalikud selleks, et ajalooline vaatlusperiood kajastaks riskipositsiooni liigi makseviivituse määrade varieeruvuse tõenäolist ulatust, nagu on osutatud sisereitingute meetodil põhinevat hindamismetoodikat käsitlevate regulatiivsete tehniliste standardite artikli 49 lõikes 3.

Selleks, et hinnata lõikes 82 osutatud ajaloolise vaatlusperioodi esinduslikkust üheaastaste makseviivituse määrade varieeruvuse tõenäolise ulatuse suhtes, peaksid finantseerimisasutused hindama, kas ajalooline vaatlusperiood sisaldab representatiivseid andmeid nii edukate kui ka ebasoodsate aastate kohta, ning võtma arvesse kõiki alljärgnevaid aspekte:

• (a) kõigi üheaastaste makseviivituse määrade varieeruvus;
• (b) ajaloolisel vaatlusperioodil riskipositsiooni liigi seisukohast olulisteks peetavate majandusnäitajatega kajastatav ebasoodsate aastatega seotud üheaastaste makseviivituse määrade olemasolu, puudumine või ülekaal;
• (c) ajaloolisel vaatlusperioodil majandus-, õigus- või ärikeskkonnas aset leidnud märkimisväärsed muudatused.

Kui lõikes 82 viidatud ajalooline vaatlusperiood on makseviivituse määrade varieeruvuse tõenäolise ulatuse suhtes esinduslik, tuleks pikaajaline keskmine makseviivituse määr arvutada vastava perioodi üheaastaste makseviivituse määrade täheldatava keskmisena.

Kui lõikes 82 viidatud ajalooline vaatlusperiood ei ole makseviivituse määrade varieeruvuse tõenäolise ulatuse suhtes esinduslik, nagu on osutatud sisereitingute meetodil põhinevat hindamismetoodikat käsitlevate regulatiivsete tehniliste standardite artikli 49 lõikes 4, peaksid finantseerimisasutused toimima alljärgnevalt:

• (a) kui ajalooline vaatlusperiood ei hõlma ebasoodsaid aastaid või sisaldab neid ebapiisaval määral, tuleks täheldatavate üheaastaste makseviivituse määrade keskmist pikaajalise keskmise makseviivituse määra hindamiseks kohandada;
• (b) kui ebasoodsad aastad on ajaloolisel vaatlusperioodil üleesindatud, võib täheldatavate üheaastaste makseviivituse määrade keskmist pikaajalise keskmise makseviivituse määra hindamiseks kohandada, kui lõike 83 punktis (b) osutatud majandusnäitajate ja saadavalolevate üheaastaste makseviivituse määrade vahel on märkimisväärne korrelatsioon.

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et korrigeeritud pikaajaline keskmine makseviivituse määr kajastaks punktides a ja b viidatud kohanduste tulemusel makseviivituse määrade varieeruvuse tõenäolist ulatust.

Erandjuhtudel, kus pikaajaline keskmine makseviivituse määr on lõike 85 kohaselt tehtud mis tahes kohanduste tõttu kõigi täheldatavate üheaastaste makseviivituse määrade keskmisest madalam, peaksid finantseerimisasutused korrigeeritud pikaajalise keskmise makseviivituse määrasid võrdlema alljärgnevatest suurimaga:

• (a) viimase viie aasta üheaastaste makseviivituse määrade täheldatav keskmine;
• (b) kõigi saadavalolevate üheaastaste makseviivituse määrade täheldatav keskmine.

Finantseerimisasutused peaksid kooskõlas sisereitingute meetodil põhinevat hindamismetoodikat käsitlevate regulatiivsete tehniliste standardite artikli 49 lõike 4 punktis b ning jaos 4.4 sätestatud nõuetega kohanduse suunda ja ulatust (muu hulgas kavandatud konservatiivsusmarginaali sobivust) põhjendama. Kui korrigeeritud pikaajaline keskmine makseviivituse määr on punktides a ja b osutatud kahest väärtusest suurimast väiksem, peaksid finantseerimisasutused lisaks esitama konkreetsed põhjendused, miks ei ole kaks mainitud väärtust asjakohased.

5.3.5 Pikaajalise keskmise makseviivituse määra kalibreerimine

Finantseerimisasutustel peaksid olema põhjendatud ning kindlaksmääratud protsessid, mis hõlmavad kalibreerimisprotsessil usaldusväärse kalibreerimise tagamiseks kõike alljärgnevatest:

• (a) kvantitatiivsed kalibreerimistestid, mis võimaldavad analüüsi teostada reitinguklassi või kogumi alusel;
• (b) kvantitatiivsed kalibreerimistestid, mis võimaldavad analüüsi teostada kalibreeritava segmendi tasandil;
• (c) täiendavad kvalitatiivsed analüüsid, näiteks eksperthinnangud, mis käsitlevad tulemuseks saadavat võlgnike jaotuskõvera kuju, minimaalset võlgnike arvu reitinguklassi kohta ja liigset teatavatesse reitinguklassidesse või kogumitesse kontsentreerumise vältimist.

Finantseerimisasutused peaksid makseviivituse tõenäosuse mudeli dokumentatsioonis kirjeldama iga kalibreeritava segmendiga seotud kalibreerimisvalimit ning vastavaid dokumente säilitama. Määruse (EL) nr 575/2013 artikli 180 lõike 1 punktile a või artikli 180 lõike 2 punktile a vastavuse tagamiseks peaksid finantseerimisasutused leidma sobiva tasakaalu kalibreerimisvalimi ning kohaldatava portfelli võlgnike ja tehingute tunnuste võrreldavuse ning jaos 5.3.4 osutatud makseviivituse määrade varieeruvuse tõenäolise ulatuse representatiivsuse vahel.

Finantseerimisasutused peaksid kalibreerimise tegema pärast võlgnike reitinguklassidesse või kogumitesse jagamisel tehtud mis tahes korrigeerimistega arvestamist ning enne konservatiivsusmarginaali või alampiiride rakendamist määruse (EL) nr 575/2013 artikli 160 lõikes 1 ja artikli 163 lõikes 1 osutatud makseviivituse tõenäosuse hinnangutele. Kui järjestamismeetod või korrigeerimise põhimõtted on aja jooksul muutunud, peaksid finantseerimisasutused analüüsima vastavate muudatuste mõju korrigeerimiste sagedusele ja ulatusele ning neid asjakohaselt arvesse võtma.

Kalibreerimise ajal võib rühmitada järjestatud võlgnikud või riskipositsioonid reitinguklassidesse või kogumitesse, eelkõige kui finantseerimisasutused eristavad rühmitamisel väärtusvahemikke, mis kajastavad põhiskaala reitinguklassile eelmääratletud makseviivituse tõenäosuse taset.

Finantseerimisasutused peaksid andmete kättesaadavust, mudeli ja portfelli struktuuri ning ärilisi nõudeid arvestades valima kalibreerimiseks sobiva meetodi, järgides alljärgnevaid põhimõtteid.

• (a) Finantseerimisasutused võivad valida ühe alljärgnevat liiki kalibreerimismeetoditest:
• (i) määruse (EL) nr 575/2013 artikli 180 lõike 1 punktile a või artikli 180 lõike 2 punktile a vastav kalibreerimine;
• (ii) määruse (EL) nr 575/2013 artikli 169 lõikele 3 ja mainitud määruse artikli 180 lõike 1 punktile a või artikli 180 lõike 2 punktile a vastav kalibreerimine, kui kasutusel on pidev reitinguskaala.
• (b) Äriühingute, finantseerimisasutuste, keskvalitsuste ja keskpankade vastu olevate nõuete puhul ning selliste omakapitali investeeringute puhul, mille korral finantseerimisasutus kasutab määruse (EL) nr 575/2013 artikli 155 lõikes 3 sätestatud riskiparameetritel põhinevat meetodit, võib ta valida ühe alljärgnevat liiki kalibreerimismeetoditest:
• (i) kalibreerimine, mis põhineb kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 180 lõike 1 punktiga f sellisel reitinguskaalal kaardistamisel, mida kasutab reitinguagentuur või sarnane organisatsioon;
• (ii) kalibreerimine asjaomaste makseviivituse tõenäosuse hinnangute sobivate kalibreeritavate segmentide tasandil sisereitingute meetodil põhinevat hindamismetoodikat käsitlevate regulatiivsete tehniliste standardite jao 4 kohaselt makseviivituse prognoosimisel statistiliste mudelite kasutamise korral, kui makseviivituse tõenäosusi hinnatakse kui kõnealusesse reitinguklassi või kogumisse kuuluvate üksikute võlgnike makseviivituse tõenäosuse hinnangute aritmeetilist keskmist kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 180 lõike 1 punktiga g.
• (c) Jaenõuete puhul võib valida kalibreerimise, mis põhineb kogukahjul ning makseviivitusest tingitud kahjumääradel kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 180 lõike 2 punktiga b ja artikli 180 lõike 2 punktiga d.
• (d) Äriühingute vastu olevate ostetud nõuete puhul võib valida kalibreerimise, mis põhineb oodataval kahjul ning makseviivitusest tingitud kahjumääradel kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 180 lõike 1 punktiga b ja artikli 180 lõike 1 punktiga c.

Lõikes 91 osutatud makseviivituse tõenäosuse hinnangute kindlaks määramise otstarbel tuleks kalibreerimisel võtta arvesse kas:

• (a) pikaajalist keskmist makseviivituse määra reitinguklassi või kogumi tasandil, ning sel juhul peaksid finantseerimisasutused rakendama täiendavaid kalibreerimisteste asjaomase kalibreeritava segmendi tasandil; või
• (b) pikaajalist keskmist makseviivituse määra kalibreeritava segmendi tasandil, ning sel juhul peaksid finantseerimisasutused rakendama täiendavaid kalibreerimisteste asjaomaste reitinguklasside või kogumite tasandil või kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 169 lõikega 3 otseste makseviivituse tõenäosuse hinnangute kasutamise korral tasandil, mis on tõenäosuse mudeli rakendamise seisukohast asjakohane.

Olenemata sellest, millise lõikes 92 mainitud lähenemistest finantseerimisasutused valivad, peaksid nad hindama valitud kalibreerimismeetodi potentsiaalset mõju aja jooksul ette tulevatele makseviivituse tõenäosuse hinnangute muutustele.

Kui makseviivituse tõenäosuse hinnangud määratakse kindlaks lõike 91 punkti (b) alapunktis (i) osutatud välisel reitinguskaalal kaardistamise põhjal, peaksid finantseerimisasutused välise organisatsiooni reitinguklasside puhul esinenud makseviivituse määrad paigutama aegreale, mis on konkreetse portfelli reitinguklassidesse ja kogumite makseviivituse määrade varieeruvuse tõenäolise ulatuse suhtes representatiivne.

Kui finantseerimisasutused tuletavad makseviivituse tõenäosuse hinnangud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 161 lõike 2 ning artikli 180 lõike 2 punkti b kohaselt kahjuhinnangutest ja makseviivitusest tingitud kahjumääradest, peaksid nad kasutama võrdlusandmete kogumit, mis hõlmab kõiki kooskõlas jaoga 6.3.2.1 määratletud ajaloolisel vaatlusperioodil kindlaks tehtud makseviivitustega seonduvalt realiseerunud kahjusid ning asjakohaseid kahjuspetsiifilisi tegureid.

Kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 169 lõikega 3 omavahendite nõuete arvutamisel otseste makseviivituse tõenäosuse hinnangute kasutamiseks peaksid finantseerimisasutused tõendama, et hindamismeetodi aluseks oleva tõenäosuse mudeli teoreetilised eeldused kehtivad tegelikkuses piisaval määral ning võimaldavad pikaajalist keskmist makseviivituse määra alal hoida. Eelkõige peaksid täidetud olema kõik andmete ja representatiivsusega seotud nõuded, muu hulgas need, mis on sätestatud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 174 punktis c, ning makseviivituse määratlust tuleks rakendada määruse (EL) nr 575/2013 artikli 178 kohaselt. Mitte ühelgi juhul ei tohiks andmete ebapiisavuse, madala eristamisvõime või mis tahes muude reitingute määramise või makseviivituse tõenäosuse hindamise protsessiga seotud puuduste kompenseerimiseks ega omavahendite nõuete vähendamiseks kasutada pidevaid makseviivituse tõenäosusi või ühtlustada makseviivituse määrasid.

Finantseerimisasutused võivad sama makseviivituse tõenäosuse mudeliga hõlmatud riskipositsioone jagada nii paljudesse erinevatesse kalibreeritavatesse segmentidesse kui vaja, juhul kui vastavate riskipositsioonide ühe või mitme alamhulga riskitase on märkimisväärselt erinev. Finantseerimisasutused peaksid sellel otstarbel rakendama asjakohaseid segmenteerimistegureid ning kalibreeritavate segmentide kasutust ja ulatust põhjendama ning selle dokumenteerima.

Punktiandmismeetodite kasutamisel peaksid finantseerimisasutused tagama alljärgneva:

• (a) kasutatava punktiandmismeetodi muutumise korral peaksid finantseerimisasutused kaaluma, kas eelmise versiooni alusel arvutatud punktide kasutamise asemel tuleks võlgnike või riskipositsioonide punktid esialgse andmekogumi põhjal uuesti arvutada, ning juhul kui uuesti arvutamine ei ole võimalik, peaksid finantseerimisasutused hindama selle potentsiaalset mõju ning võtma seda arvesse, suurendades vastavalt makseviivituse tõenäosuse hinnangutele rakendatavat konservatiivsusmarginaali;
• (b) kui kohaldub määruse (EL) nr 575/2013 artikli 180 lõike 1 punkt g, on konkreetsete makseviivituse tõenäosuse hinnangute aritmeetilise keskmisena tuletatud makseviivituse tõenäosuse hinnangud asjaomaste reitinguklasside korral piisavad, kui neile hinnangutele rakendatakse kalibreerimisteste reitinguklassi tasandil makseviivituse määrade varieeruvuse tõenäolise ulatuse suhtes esinduslike üheaastaste makseviivituse määrade põhjal.

Kalibreerimine ei tohiks mõjutada muud võlgnike või riskipositsioonide järkude järjestust kalibreeritavas segmendis kui üksnes kindlas reitinguklassis või kogumis.