4.3 Juhtimiskord

Finantseerimisasutuse kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski strateegia, sealhulgas riskivalmidus ja -maandamine peaks olema osa üldisest strateegiast, eriti strateegilistest ja riskieesmärkidest, mille juhtorgan peab vastavalt direktiivi 2013/36/EL artikli 88 lõike 1 teise lõigu punktile a heaks kiitma.

Finantseerimisasutuse kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriskiga seotud riskivalmidust tuleks väljendada kõikuvate intressimäärade vastuvõetava mõjuna nii tulule kui ka majanduslikule väärtusele ning seda piirangutes kajastada. Finantseerimisasutused, kellel on märkimisväärne ümberhindamise risk, baasirisk või optsioonirisk, peaksid iga kõnealuse kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski olulise alatüübiga seoses määrama kindlaks oma riskivalmiduse.

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski üldine strateegia peaks samuti hõlmama otsust, mis ulatuses tugineb ärimudel tulu tekitamisele tulukõvera alusel, s.o suhteliselt pika ümberhindamisperioodiga vara rahastamisele suhteliselt lühikese ümberhindamisperioodiga kohustuste abil. Kui ärimudel tugineb suurel määral sellisele tuluallikale, peaks juhtorgan seda oma kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski strateegias mainima ja selgitama, kuidas ta kavatseb jätkata tegevust lameda või vastupidise tulukõveraga ajavahemikel.

Finantseerimisasutused peaksid uute toodete kasutamise või uute tegevuste, riskide võtmise või maandamise strateegiate ettepanekuid enne omandamist või rakendamist põhjalikult hindama veendumaks, et toote või tegevuse kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski usaldusväärse ja tõhusa juhtimise tagamiseks vajalikud ressursid on teada, kavandatavad tegevused on kooskõlas asutuse üldise riskivalmidusega ning kehtestatud on kavandatava toote või tegevuse riskide tuvastamise, mõõtmise, jälgimise ja kontrollimise protsessid. Tuleks tagada hea arusaamine uute toodete või tegevuste kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski omadustest.

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski maandamiseks tuletisinstrumente kasutavatel finantseerimisasutustel peaksid olema vajalikud teadmised ja ekspertiis. Iga finantseerimisasutus peaks tõendama, et ta mõistab intressimäära tuletisinstrumentide abil riskimaandamise tagajärgi.

Finantseerimisasutused, kes kasutavad kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmisel sisendina kliendi käitumise mudeleid, peaksid omama vajalikke teadmisi ja ekspertiisi. Iga finantseerimisasutus peaks olema võimeline tõendama, et ta mõistab oma kliendibaasi käitumise mudeli koostamise tagajärgi.

Riskimaandamise kohta otsuste tegemisel peaksid finantseerimisasutused olema teadlikud raamatupidamisarvestuse põhimõtete mõjust, aga nende riskijuhtimisstrateegia ei tohiks tugineda üksnes arvestuslikule käsitlusele. Majandusriskide juhtimine peaks olema prioriteet ja raamatupidamisarvestusest tulenevat mõju tuleks seetõttu käsitada teisejärgulisena.

Konsolideerimisgruppi kuuluvad finantseerimisasutused peaksid tagama, et kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski juhtimiseks kasutatavad sisemise juhtimiskorralduse reeglid ja protsessid on konsolideerimise ja allkonsolideerimise tasandil järjekindlad ja hästi integreeritud.

4.3.2 Riskijuhtimise raamistik ja kohustused

Et nende sisemine juhtimiskorraldus vastaks direktiivi 2013/36/EL artiklitele 74 ja 88, peaksid finantseerimisasutused tagama seoses kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriskiga järgmist:

• (a) et nende juhtorgan kannaks lõppvastutust kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski juhtimise raamistiku, asutuse riskivalmiduse raamistiku ning riskide piisavaks katmiseks vajaliku sisemise kapitali summade, liikide ja jaotuse eest. Juhtorgan peaks määrama kindlaks finantseerimisasutuse kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski üldise strateegia ning võtma vastu vastava poliitika ja protsessid. Juhtorgan võib siiski delegeerida kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski jälgimise ja juhtimise kõrgema astme juhtkonnale, ekspertidest üksikisikutele või varade ja kohustuste juhtimise komiteele tingimustel, mida on täpsustatud punktis 41;
• (b) et neil oleks olemas kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski juhtimise raamistik, milles nähakse ette selged vastutusliinid ning mis koosneb piirangute süsteemist, põhimõtetest, protsessidest ja sisekontrollidest, sealhulgas raamistiku tõhususe regulaarsetest sõltumatutest läbivaatustest ja hindamistest.

Eelkõige peaks juhtorgan vastutama järgmise eest:

• (a) arusaamine kauplemisportfellivälisest tegevusest tulenevale intressiriskile avatud positsioonide olemusest ja suurusest. Juhtorgan peaks tagama, et finantseerimisasutuse äristrateegiates on olemas selged suunised kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriskiga seotud riskivalmiduse kohta;
• (b) asjakohaste meetmete kehtestamine kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski tuvastamiseks, mõõtmiseks, jälgimiseks ja kontrollimiseks kooskõlas heakskiidetud strateegiate ja põhimõtetega. Seoses sellega peavad juhtorgan või selle esindajad tagama, et on kehtestatud järgmine:
• i. sobivad kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski piirmäärad, mis sisaldavad erandite tegemiseks vajalikke konkreetseid menetlusi ja kinnitusi ning tagavad nende piirmäärade järgimise;
• ii. kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmise, positsioonide väärtuse määramise ja tulemuste hindamise süsteemid ja standardid, sealhulgas menetlused finantseerimisasutuse kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski analüüsi aluseks olevate intressimäära šoki- ja stressistsenaariumide ja põhieelduste ajakohastamiseks;
• iii. põhjalik kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski aruandlus- ja läbivaatusmenetlus ja
• iv. tõhusad sisekontrolli- ja juhtimisinfoüsteemid;
• (c) oluliste riskide maandamise või riskide võtmise algatuste heakskiitmine enne rakendamist. Sisemiste panga- ja kauplemisportfelli vaheliste riskiülekannetega seotud positsioonid peaksid olema korralikult dokumenteeritud;
• (d) kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski juhtimise põhimõtete, menetluste ja piirmäärade heakskiitmise, rakendamise ja läbivaatamise järelevalve. Kauplemisportfellivälisest tegevusest tulenevale intressiriskile avatud positsioonide suurus ja muutused tuleks esitada regulaarselt juhtorganile (vähemalt kord kvartalis);
• (e) kindlus, et kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmismeetodite valideerimine ja vastava riskimudeli hindamine sisalduvad ametlikus protsessis, mille juhtorgan või selle esindajad peavad läbi vaatama ja heaks kiitma;
• (f) oma esindajate tegevuse mõistmine ja hindamine kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski jälgimisel ja kontrollimisel kooskõlas juhtorganis heakskiidetud põhimõtetega, õigel ajal esitatud ja piisavalt üksikajaliku teabe regulaarse läbivaatamise alusel;
• (g) finantseerimisasutuse kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski strateegiate tagajärgede ning nende potentsiaalsete seoste mõistmine turu, likviidsuse, krediidi- ja operatsiooniriskiga, nõudmata samas, et kõik juhtorgani liikmed oleksid selles valdkonnas asjatundjad. Osal liikmetest peaks olema piisavalt tehnilisi teadmisi juhtorganile esitatud aruannete kohta küsimuste esitamiseks ja nende kahtluse alla seadmiseks. Finantseerimisasutus peaks tegema juhtorgani liikmed vastutavaks selle eest, et kõrgema astme juhtkonnal oleks pädev mõistma kauplemisportfellivälisest tegevusest tulenevast intressiriski ja et sellise intressiriski juhtimiseks antaks piisavalt ressursse.

Finantseerimisasutused peaksid kehtestama delegeerimiskorra ja -menetlused kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski jälgimise või juhtimise delegeerimiseks juhtorgani poolt, mis hõlmaks muu hulgas järgmist:

• (a) juhtorgan peaks määrama kindlaks isikud või komiteed, kellele delegeeritakse juhtorgani ülesandeid kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski põhimõtete ja praktika väljatöötamiseks, näiteks kõrgema astme juhtkond, üksikisikutest asjatundjad või varade ja kohustuste juhtimise komitee, ning nende eesmärgid tuleks selgelt määratleda;
• (b) juhtorgan peaks tagama kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski riskijuhtimisprotsessis piisava vastutusalade eraldamise. Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski tuvastamise, mõõtmise, jälgimise ja kontrolli funktsioonidel peaksid olema selgelt määratletud vastutusalad, need peaksid olema sellise riski võtmise funktsioonidest sõltumatud ning need peaksid andma kauplemisportfellivälisest tegevusest tulenevale intressiriskile avatud positsioonidest aru otse juhtorganile või selle esindajatele;
• (c) finantseerimisasutus peaks tagama, et juhtorgani esindajatel on kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski võtmisega tegelevate üksuste suhtes selged käsuliinid. Peaks olema selge, mis kanaleid pidi esindajad neile üksustele oma juhiseid annavad;
• (d) juhtorgan peaks tagama, et finantseerimisasutuse struktuur võimaldab tema esindajatel oma ülesandeid täita ning aitab kaasa tõhusale otsustamisele ja juhtimisele. Selleks peaks varade ja kohustuste juhtimise komitee regulaarselt kohtuma ning komitee koosseis peaks arvestama iga olulist kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski valdkonda. Juhtorgan peaks soodustama kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski juhtimise protsessiga seotud arutelu nii oma liikmete ja esindajate kui ka oma esindajate ja finantseerimisasutuse teiste töötajate vahel. Samuti peaks juhtorgan tagama, et riskijuhtimise ja strateegilise planeerimise osakondade vaheline regulaarne suhtlus võimaldab jälgida tulevasest äritegevusest tulenevat riski.

4.3.3 Riskivalmidus ja poliitikas kehtestatud piirmäärad

Finantseerimisasutused peaksid määratlema oma kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriskiga seotud riskivalmiduse nii majandusliku väärtuse kui ka tulu seisukohalt eelkõige järgmiselt:

• (a) finantseerimisasutusel peavad olema selgelt määratletud riskivalmiduse avaldused, mille on kiitnud heaks juhtorgan ja mida rakendatakse põhjalike riskivalmiduse raamistike, s.o kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski piiramise ja kontrollimise poliitika ja menetluste kaudu;
• (b) riskivalmiduse raamistikud peaksid nägema ette kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski juhtimise otsustega seotud delegeeritud volitused, vastutus- ja aruandlusliinid ning loetlema intressiriski jaoks heakskiidetud instrumendid, riskimaandusstrateegiad ja riskide võtmise võimalused;
• (c) riskivalmiduse määratlemisel peaks asutus võtma arvesse kauplemisportfelliväliste tehingute riske, mis võivad tuleneda arvelduslikust käsitlusest. Tulule avalduv risk ei pruugi piirduda intressitulu ja -kuluga: eraldi tuleks arvesse võtta intressimäärade muutuste mõju instrumentide turuväärtusele, mis kajastub olenevalt arvelduslikust käsitlusest kas kasumiaruandes või vahetult omakapitalis (näiteks muu koondkasumi kaudu). Eriti peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse rakendatavates intressimäära šoki- ja stressistsenaariumides tulule avalduvat mõju seoses õiglase väärtuse instrumentides sisalduvate optsioonidega. Samuti peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse riskimaandamise tuletisinstrumentide potentsiaalset mõju kasumile ja kahjumile, kui intressimäärade muutumine vähendaks riskimaandamise tõhusust.

Finantseerimisasutused peaksid kohaldama kauplemisportfellivälisest tegevusest tulenevale intressiriskile avatud positsioonidele piirmäärasid kooskõlas oma riskivalmiduse ning sellise intressiriski mõõtmise üldise lähenemisviisiga, pidades silmas eelkõige järgmist:

• (a) konsolideeritud tasandil ja vajadusel üksikute tütarettevõtete tasandil tuleks kohaldada agregeeritud riski piirmäärasid, millega piiritletakse selgelt juhtorgani jaoks vastuvõetav kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski summa;
• (b) piirmäärad võib siduda konkreetsete intressimäärade ja tähtajaliste struktuuride muutumise stsenaariumidega, näiteks nende kasvu või kahanemise või tulukõvera kuju muutumisega. Nende piirmäärade väljatöötamisel kasutatavad intressimäärade liikumised peaksid piisavalt kajastama ebasoodsaid šoki- ja stressistsenaariume, võttes arvesse ajaloolist intressimäärade volatiilsust ning juhtorganile nende riskipositsioonide maandamiseks vajalikku aega;
• (c) riskipoliitikas sätestatavad piirmäärad peaksid vastama asutuse olemusele, suurusele, keerukusele ja kapitali adekvaatsusele ning tema võimele oma riske mõõta ja juhtida;
• (d) olenevalt finantseerimisasutuse tegevuse ja ärimudeli iseloomust võib määratleda ka üksikute äriüksuste, portfellide, instrumendiliikide, konkreetsete instrumentide või oluliste kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski alatüüpide, näiteks ümberhindamise riski, baasiriski ja optsiooniriski alampiirmäärad;
• (e) peaks olema loodud süsteemid, mis tagavad, et juhtorgani või tema esindajate sätestatud piirmäärasid ületavatele või suure tõenäosusega ületada võivatele positsioonidele pööratakse juhtkonna poolt kiiresti tähelepanu ning neist teavitatakse viivitamatult kõrgemaid astmeid. Kehtestatud peaksid olema selged põhimõtted, keda kaasata, kuidas toimub suhtlus ning mis meetmeid reageerimiseks võetakse;
• (f) riskinäitajate teatamine juhtorganile või selle esindajatele peaks toimuma vähemalt kord kvartalis ning selles tuleks võrrelda jooksvat positsiooni poliitikas sätestatud piirmääradega.

Eriraamistiku abil tuleks jälgida sellistele instrumentidele nagu tuletisinstrumentidele tuginevate riskimaandusstrateegiate arengut ning kontrollida turuhinnas hinnatud riske instrumentidel, mida arvestatakse turuväärtuse alusel. 4.3.4 Riskipoliitika, -protsessid ja -kontrollid

• a. Riskipoliitika ja -protsessid

Juhtorgan peaks lähtuvalt oma üldisest kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski strateegiast rakendama kindlat riskipoliitikat, samuti riskiprotsesse ja -süsteeme, mis peaksid tagama järgmise:

• (a) kehtestatakse kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmise ja hindamise stsenaariumide ajakohastamise menetlused;
• (b) kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmise meetod ning vastavad mõõtmise ja hindamise eeldused, sh sisemise kapitali jaotamine kauplemisportfellivälisest tegevusest tulenevatele intressiriskidele, on asjakohased ja proportsionaalsed;
• (c) kasutatud mudelite eeldused vaadatakse korrapäraselt läbi ja vajadusel neid muudetakse;
• (d) kehtestatud on positsioonide hindamise ja tulemuslikkuse mõõtmise standardid;
• (e) lubatud riskimaandusstrateegiate ja riskimaandamise instrumentide kohta on olemas asjakohased dokumendid ja kontrollid;
• (f) kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski positsioonide juhtimise käsuliinid ja vastutus on kindlaks määratud.

Poliitika peaks olema hästi põhjendatud, usaldusväärne ja dokumenteeritud ning käsitlema kõiki kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski komponente, mis on konkreetse finantseerimisasutuse seisukohast olulised. Ilma et see piiraks proportsionaalsuse põhimõtte rakendamist, peaks kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski poliitika sisaldama järgmist:

• (a) pangaportfelli ja kauplemisportfelli eristus. Intressimäära tuletisinstrumentidest tuleneva kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski üldisema jälgimise raames tuleks korralikult dokumenteerida ja jälgida sisemise riski ülekandeid pangaportfelli ja kauplemisportfelli vahel;
• (b) majandusliku väärtuse üksikasjalikum määratlus ning selle kooskõla asutusesiseselt kasutatava varade ja kohustuste väärtuse hindamise meetodiga (nt lähtuvalt tuleviku rahavoogude diskonteeritud väärtusest ja tuleviku tulu diskonteeritud väärtusest);
• (c) tuluriski üksikasjalikum määratlus ja selle kooskõla asutusesiseselt kasutatava finantsplaneerimise ja -prognooside väljatöötamise meetodiga;
• (d) kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski sisearvutustes kasutatavate erinevate intressimäärašokkide suurus ja kuju;
• (e) tingimusliku ja tingimusteta rahavoogude mudelite koostamise meetodite kasutamine;
• (f) ettevalmistamisel olevate tehingute⁷ käsitlemine (sh võimalik riskimaandamine);
• (g) mitme valuuta intressiriski positsioonide koondamine;
• (h) erinevatest intressimääraindeksitest tuleneva baasiriski mõõtmine ja juhtimine;
• (i) kas pangaportfelli intressi mittekandvad varad ja kohustused (sh kapital ja reservid) on arvestatud ICAAP protsessis kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmise arvutustesse;
• (j) arvelduskontode ja säästukontode käitumuslik käsitlemine (s.o. lühikese lepingulise tähtajaga, aga pika käitumusliku tähtajaga kohustuste tähtaja eeldus);
• (k) varade või kohustuste käitumuslike ja automaatsete optsioonide mõju kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmisele, sh kumerusmõju ja mittelineaarsed tasuvusprofiilid;
• (l) riskimõõtmises kasutatavate rahavoogude grupeerimisel nõutav täpsusaste (näiteks ajavahemike kasutamine);
• (m) asutusesisene kommertsmarginaalide määratlemine ja kommertsmarginaalide asutusesiseseks käsitlemise sobiv metoodika.

⁷ Ettevalmistamisel olevad positsioonid (kui nt laen on kokku lepitud ja kliendil on võimalik valida, kas seda välja võtta või mitte) annavad kliendile tegelikult optsiooni, mida kasutatakse kõige tõenäolisemalt ajal, mil turutingimused on finantseerimisasutuse jaoks vähim sobivad (negatiivne kumerus). Ettevalmistamisel olevate positsioonide juhtimine tugineb saadud taotluste täpsetele andmetele ning oodatavate väljavõtmiste mudelitele.

Kõiki kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski põhimõtteid tuleks regulaarselt (vähemalt kord aastas) läbi vaadata ning neid tuleks vajaduse korral muuta.

Et finantseerimisasutuse kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski juhtimise poliitika ja menetlused püsiksid asjakohaste ja usaldusväärsetena, peaks juhtorgan või selle esindajad kõnealuse intressiriski juhtimise poliitika ja menetlused regulaarsete aruannete tulemuste taustal läbi vaatama.

Juhtorgan või selle esindajad peaksid tagama, et kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriskiga seotud analüüsi- ja riskijuhtimistegevusi viib ellu piisav hulk pädevaid töötajaid, kellel on finantseerimisasutuse tegevuste iseloomule ja ulatusele vastavad tehnilised teadmised ja kogemused.

• b. Sisekontrollimehhanismid

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski kontrollipõhimõtete ja - menetlustega seoses peaksid finantseerimisasutustes olema sobivad heakskiitmismenetlused, avatud positsioonide piirmäärad, läbivaatused ja muud mehhanismid, mis pakuvad riskijuhtimise eesmärkide täitmise suhtes mõistlikku kindlustunnet.

Finantseerimisasutused peaksid vaatama oma sisemised kontrollisüsteemid ja riskijuhtimisprotsessid regulaarselt läbi ja neid hindama, et olla kindel, et töötajad järgivad kehtestatud poliitikat ja menetlusi. Sellistel läbivaatustel tuleks hinnata ka olulisi muutusi, mis võivad mõjutada kontrollide tõhusust, sealhulgas turutingimuste, personali, tehnoloogia ja riskipositsioonide piirmäärade järgimismehhanismi muutusi, ning tagada, et võimaliku piirmäärade ületamise suhtes oleksid olemas sobivad eskalatsioonimenetlused. Läbivaatusi ja hindamisi peaksid regulaarselt tegema vaadeldavast funktsioonist sõltumatud inimesed või üksused. Kui sisekontrollisüsteeme on vaja muuta või tõhustada, on vaja asutusesisest läbivaatusmehhanismi, mis tagab, et neid muudatusi rakendataks õigel ajal.

Finantseerimisasutused peaksid laskma oma kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski tuvastamise, mõõtmise, jälgimise ja kontrolli protsessid regulaarselt läbi vaadata sõltumatul auditeerijal, kelleks võib olla sise- või välisaudiitor. Sellistel juhtudel tuleks sise- või välisaudiitori või muu samaväärse välise poole aruanded teha kättesaadavaks vastavatele pädevatele asutustele.

• c. Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski IT-süsteemid ja andmete kvaliteet

IT-süsteemid ja rakendused, mida finantseerimisasutus kasutab kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski riskipositsioonide tuvastamise, mõõtmise ja agregeerimise toimingute teostamiseks, töötlemiseks ja registreerimiseks ning aruannete koostamiseks, peaksid suutma toetada sellise intressiriski õigeaegset ja täpset juhtimist. Süsteemid peaksid eelkõige:

• (a) jäädvustama intressimäära riski andmeid kõigi finantseerimisasutuse oluliste kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski positsioonide, sealhulgas ümberhindamise riski, baasiriski ja optsiooniriski positsioonide kohta. See peaks toetama asutuses oluliste kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski allikate tuvastamiseks, mõõtmiseks ja agregeerimiseks kasutatavat mõõtmissüsteemi;
• (b) olema suutelised täielikult ja selgelt salvestama kõiki finantseerimisasutuse tehtud tehingud, võttes arvesse nende kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski omadusi;
• (c) olema kohandatud kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski põhjustavate tehingute keerukuse ja arvuga;
• (d) olema piisavalt paindlikud, et võimaldada mõistlikus ulatuses šoki- ja stressistsenaariumide ja võimalike lisastsenaariumide arvessevõtmist;
• (e) võimaldama asutusel täielikult mõõta, hinnata ja jälgida konkreetsete tehingute mõju oma üldisele riskipositsioonile;
• (f) suutma arvutada kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski majandusliku väärtuse ja tulu põhiseid näitajaid ning muid sellise intressiriski näitajaid, mida asjaomased pädevad asutused ette näevad, võttes aluseks punktides 4.4.3 ja 4.4.4 sätestatud intressimäära šoki- ja stressistsenaariumid;
• (g) olema piisavalt paindlikud, et hõlmata finantseerimisasutuse riskiparameetrite sise-eeldustele järelevalvega seoses kehtestatud piiranguid.

IT-süsteem ja tehingute süsteem peaksid suutma salvestada toodete ümberhindamise profiili, intressimäära omadusi (sh marginaali) ning optsiooni omadusi, et võimaldada ümberhindamise riski, baasiriski ja optsiooniriski mõõtmist. Tehingute süsteem peaks samuti võimaldama koguda üksikasjalikku teavet konkreetse tehingu ümberhindamise kuupäeva(de), intressimäära tüübi või indeksi, võimalike optsioonide (sh varajane tagasimaksmine või lunastamine) ning kõnealuste optsioonide kasutamisega seotud tasude kohta.

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmissüsteemid peaksid võimaldama tuvastada kõigil toodetel kõnealuse intressiriski omadusi. Samuti peaksid süsteemid võimaldama kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski individuaalsete instrumentide/portfellide mõju osadeks jaotamist kauplemisportfellivälise riski tasandil.

Tehingusüsteem peaks eelkõige keerukate ja struktureeritud toodetega seoses võimaldama teabe kogumist toote eri osade kohta ning nende kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski omaduste tuvastamist (nt varade ja kohustuste omadused, mis on rühmitatud teatud omaduste alusel, näiteks ümberhindamise kuupäevad või optsioonielemendid). Finantseerimisasutus peaks tagama, et IT-süsteem säilitab oma funktsionaalsuse uute toodete kasutusele võtmisel.

Juurutada tuleks IT-süsteemide nõuetekohased organisatsioonilised kontrollid, et vältida kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski arvutisüsteemides ja -rakendustes kasutatavate andmete rikkumist ning kontrollida neis rakendustes kasutatava koodi muutusi, et tagada eelkõige järgmist:

• (a) kasutatud sisendandmete usaldusväärsus ning kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mudelite töötlussüsteemide terviklikkus;
• (b) IT-süsteemides vigade (sh andmete töötlemise ja agregeerimise käigus tekkivate vigade) tõenäosuse minimeerimine;
• (c) nõuetekohaste meetmete võtmine turuhäirete või -madalseisude korral.

Riskinäitajad peaksid tuginema usaldusväärsetele turuandmetele ja asutusesisestele andmetele. Finantseerimisasutused peaksid kontrollima intressimäärade ajalooliste andmebaaside loomiseks kasutatud teabe asutuseväliste allikate kvaliteeti ja samuti andmebaaside ajakohastamise sagedust.

Andmete hea kvaliteedi tagamiseks peaksid finantseerimisasutused rakendama asjakohaseid protsesse, millega tagatakse IT-süsteemi sisestatud andmete õigsus. Andmete sisestamine peaks olema võimalikult automatiseeritud, et vähendada haldusvigu, ning andmete kaardistamist tuleks regulaarselt võrdluses heakskiidetud näidisversiooniga läbi vaadata ja testida. Lisaks peaksid asutuse riskimõõtmisprotsessides kasutatavad peamised andmeallikad olema piisavalt dokumenteeritud. Finantseerimisasutused peaksid samuti võtma kasutusele nõuetekohased mehhanismid agregeerimisprotsessi õigsuse ja mudeli tulemuste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Need mehhanismid peaksid kinnitama andmete täpsust ja usaldusväärsust.

Kui finantseerimisasutus jaotab rahavooge erinevatele ajavahemikele (näiteks GAP-analüüsis) või erinevatele haripunktidele, et kajastada intressimäärakõvera erinevaid lõpptähtaegu, peaksid jaotamise kriteeriumid olema ajas stabiilsed, et võimaldada riskinäitajate sisulist võrdlust erinevate perioodide vahel.

Finantseerimisasutused peaksid tegema selgeks andmete töötlemisel tekkida võivate lahknevuste ja ebakorrapärasuste põhjused. Peaks olema kehtestatud selliste lahknevuste ja ebakorrapärasuste käsitlemise menetlused, sealhulgas positsioonide vastastikuse tasakaalustamise menetlused, mis võimaldaksid neid lahknevusi ja ebakorrapärasusi kõrvaldada.

Finantseerimisasutused peaksid võtma kasutusele nõuetekohased protsessid, et tagada grupis kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmise mudelite sisenditena (nt tulu simuleerimiseks) kasutatavate andmete kooskõla finantsplaneerimise jaoks kasutatavate andmetega.

• d. Sisearuandlus

Finantseerimisasutuste riskiteavituse sisesüsteemid peaksid andma õigel ajal täpset ja põhjalikku teavet nende kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski positsioonide kohta. Sisearuannete sagedus peaks olema vähemalt kord kvartalis.

Sisearuanded tuleks esitada juhtorganile või selle esindajatele koos asjakohasel tasemel (konsolideerimistasandi ja valuuta järgi) koondatud teabega ja neid tuleks regulaarselt läbi vaadata. Aruanded peaksid sisaldama konkreetse juhtimistasandi (näiteks juhtorgan, kõrgema astme juhtkond) ning asutuse ja majanduskeskkonna eriolukorra alusel kohandatud teavet.

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski aruanded peaksid andma koondteavet ning olema piisavalt üksikasjalikud, et võimaldada juhtorganil või selle esindajatel hinnata asutuse tundlikkust turutingimuste ja teiste oluliste riskitegurite muutustele. Aruannete sisu peaks kajastama finantseerimisasutuse riskiprofiili ja majanduskeskkonna muutusi ning võrdlema jooksvaid positsioone poliitikas sätestatud piirmääradega.

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski aruanded peaksid sisaldama regulaarseid mudelite läbivaatusi ja auditeid ning varasemate prognooside või riskihinnangute ja tegelike tulemuste võrdlusi, et anda teavet võimalike mudelitega seotud puudujääkide kohta. Eelkõige peaksid finantseerimisasutused hindama mudeldatud varase tagasimakse kahjumeid võrdluses ajalooliste tegelike kahjumitega. Portfellid, milles võivad toimuda olulised turuhinnas hindamisest tulenevad muutused, peaksid olema selgelt tuvastatud ning nende mõju tuleks finantseerimisasutuse juhtimisinfosüsteemides jälgida ja teha nende järelevalvet kooskõlas teiste tururiskile avatud portfellidega.

Kuigi juhtorgani või tema esindajate jaoks koostatavate aruannete liigid erinevad vastavalt asutuse portfelli koostisele, peaksid need kooskõlas punktiga 65 sisaldama järgmist:

• (a) finantseerimisasutuse kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski koondpositsioonide ülevaated, sealhulgas ümberhindamise riski, baasiriski ja optsiooniriski positsioonide teave. Varad, kohustused, rahavood ja strateegiad, mis mõjutavad kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski suurust ja suunda, peaksid olema tuvastatud ja selgitatud;
• (b) aruanded, mis näitavad, kuidas finantseerimisasutus järgib poliitikat ja piirmäärasid;
• (c) mudeli koostamise põhieeldused, näiteks tähtajata hoiuste omadused, fikseeritud intressimääraga laenude varased tagasimaksed, fikseeritud intressimääraga hoiuste varased väljavõtmised, kohustuste kasutuselevõtmine, valuutapõhine agregeerimine ja kommertsmarginaalide käsitlemine;
• (d) mudeli põhieelduste täpsustatud mõju kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmisele nii majandusliku väärtuse kui ka tulu näitajate osas, sealhulgas erinevate intressimäära stsenaariumide eelduste muutused;
• (e) intressimäära tuletisinstrumentide täpsustatud mõju kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmisele nii majandusliku väärtuse kui ka tulu näitajate osas;
• (f) õiglase väärtuse instrumentide, sh 3. taseme varade ja kohustuste üksikasjalikult kirjeldatud mõju kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmisele nii majandusliku väärtuse kui ka tulu näitajate osas;
• (g) punktis 4.4.4 osutatud stressitestide, punktis 4.4.3 osutatud šokkide, punktis 4.5 osutatud järelevalvealase võõrväärtustesti tulemused ja põhieelduste ja -parameetrite suhtes esineva tundlikkuse hinnangud, ja
• (h) kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski poliitika, menetluste ja mõõtmissüsteemide sobivuse läbivaatamiste kokkuvõtted, sh sise- või välisaudiitorite või samaväärsete väliste poolte (nt konsultantide) järeldused.

Nende aruannete alusel peaks juhtorganil või tema esindajatel olema võimalik hinnata finantseerimisasutuse tundlikkust turutingimuste ja teiste oluliste riskifaktorite muutuste suhtes, pidades eriti silmas portfelle, mida võivad mõjutada olulised turuhinnas hindamisest tulenevad muutused.

Asutusesisene mõõtmissüsteem peaks genereerima aruanded vormis, mis võimaldab finantseerimisasutuse juhtkonnal saada aruannetest kergesti aru ja teha õigel ajal asjakohaseid otsuseid. Aruanded peaksid olema aluseks regulaarsele järelevalvele, mille käigus hinnatakse, kas finantseerimisasutus tegutseb kooskõlas oma strateegiaga ja kehtestatud intressiriski piirmääradega või mitte.

• e. Juhtimiskorra mudel

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmismeetodite (mis tuleks läbi vaadata ja valideerida sõltumatult nende väljatöötamisest) valideerimine ning vastava riskimudeli hindamine sisalduvad ametlikus protsessis, mille juhtorgan või selle esindajad peavad läbi vaatama ja heaks kiitma. See peaks olema integreeritud juhtimiskorra riskijuhtimise mudeli protsessidega ning nägema ette järgmist:

• (a) juhirollid ja mudelite väljatöötamise, valideerimise, dokumenteerimise, rakendamise ja kasutamise eest vastutajad, ja
• (b) järelevalveülesannete mudel ja kord, mis hõlmab algsete ja jooksvate valideerimismenetluste väljatöötamist, tulemuste hindamist, heakskiitmist, versiooni kontrolli, erandite, eskalatsiooni, muutmise ja kasutuselt kõrvaldamise protsesse.

Valideerimisraamistik peaks sisaldama järgmisi põhielemente:

• (a) kontseptuaalse ja metoodilise töökindluse hindamine, sealhulgas väljatöötamisega seotud tõendid;
• (b) pidev mudeli jälgimine, sealhulgas protsesside kontrollimine ja võrdlus;
• (c) väljundite analüüs, sealhulgas peamiste asutusesiseste parameetrite (nt hoiuste stabiilsus, laenude varasema tagasimaksmise määrad, hoiuste ennetähtaegne vabastamine, instrumentide hinnakujundus) järeltestimine;
• (d) sisemudelites kasutatud eksperdiarvamuste ja -hinnangute põhjalik hindamine.

Eeldatavate algsete ja jooksvate valideerimistegevustega seoses tuleks kehtestada hierarhiline protsess riskimudeli usaldusväärsuse kindlaksmääramiseks nii kvantitatiivsetes kui kvalitatiivsetes aspektides, nagu suurus, mõju, varasemad tulemused ja personali asjatundlikkus kasutatud mudeli koostamise meetodi alal.

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski näitajate riskijuhtimise mudel peaks põhinema terviklikul lähenemisel, mis hõlmab mudeli omanike ja kasutajate motivatsiooni, mudeli arendamist ja rakendamist. Enne asutusesisese heakskiidu saamist tuleks mudeli sisendite, eelduste, koostamise meetodite ja väljundite kindlaksmääramise protsess kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mudelite väljatöötamisest sõltumatult läbi vaadata ja valideerida.

Läbivaatamise ja valideerimise tulemused ning võimalikud mudeli kasutamise soovitused tuleks esitada heakskiitmiseks juhtorganile või selle esindajatele. Heakskiitmisel tuleks mudeli suhtes rakendada jooksvat läbivaatamist, protsessi kinnitamist ja valideerimist sagedusega, mis on kooskõlas finantseerimisasutuse valitud ja heakskiidetud mudeli riskitasemega.

Jooksva läbivaatamise protsessis peaks olema kehtestatud erandlikud käivitavad sündmused, mis kohustavad mudeli läbivaatajaid teavitama õigel ajal juhtorganit või selle esindajaid, et määrata kindlaks parandusmeetmed ja mudeli kasutuse piirangud. Mudeli omanikele tuleks vajaduse korral anda selged versiooni kontrollimise volitused.

Aja jooksul tehtud tähelepanekute ja saadud uue teabe põhjal võidakse heakskiidetud mudelit muuta või see kasutuselt kõrvaldada. Finantseerimisasutused peaksid sõnastama mudeli reformimise põhimõtted, mis hõlmavad muutmise ja versiooni kontrollimise volitusi ning dokumentatsiooni.

Finantseerimisasutused võivad tugineda kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski juhtimisel ja kontrollimisel kolmanda poole mudelitele, kui mudeleid on nõuetekohaselt kohandatud, et need asutuse konkreetseid omadusi õigesti kajastaksid. Eeldatakse, et finantseerimisasutused mõistavad täielikult kolmandate isikute mudelite aluseks olevaid analüüsimeetodeid, eeldusi ja metoodikat ning tagavad, et need on nõuetekohaselt kaasatud asutuse üldistesse riskijuhtimise süsteemidesse ja protsessidesse. Kui kolmandad isikud pakuvad turuandmete, käitumuslike eelduste või mudeli seadistuste sisendit, peaks finantseerimisasutuses olema kehtestatud protsess, millega selgitatakse välja, kas need sisendandmed on asutuse tegevuse ja selle riskiomaduste seisukohalt põhjendatud. Finantseerimisasutused peaksid tagama, et neil on piisavalt dokumente kolmandate isikute mudelite kasutamise, sealhulgas konkreetsete kohanduste kohta.

Mudeli sisendid ja eeldused, mis pärinevad asutusesisestest mudelprotsessidest või kolmandatelt isikutelt, peaksid olema kaasatud valideerimisprotsessi. Finantseerimisasutus peaks dokumenteerima ja selgitama valideerimisprotsessi raames mudeli kirjeldusega seotud valikuid.