4.2 Stressitestimise juhtimiskorralduslikud aspektid

Juhtorgan peaks finantseerimisasutuse stressitestimise programmi heaks kiitma⁴ ning jälgima selle rakendamist ja toimimist.

⁴ Vt ka EBA juhtimiskorralduse suuniste II jao punkt 1.

Ilma et see piiraks direktiivi 2013/36/EL⁵ artikli 91 lõike 1 nõude kohaldamist (juhtorgani liikmetel peavad olema piisavad teadmised, oskused ja kogemus oma kohustuste täitmiseks), peaks finantseerimisasutus tagama, et tema juhtorgan suudab täielikult mõista stressisündmuste mõju finantseerimisasutuse üldisele riskiprofiilile.

⁵ Vt ka Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve ja Euroopa Pangandusjärelevalve ühiste suuniste (juhtorgani liikmete ja võtmeisikute sobivuse hindamise kohta kooskõlas direktiiviga 2013/36/EL ning direktiiviga 2014/65/EL) III jao punkt 8.

Juhtorgan peaks mõistma stressitestimise programmi olulisi aspekte, et suuta:

• (a) pidada vajaduse korral aktiivselt aru finantseerimisasutuste stressitestimise komiteede või kõrgema juhtkonna või stressitestimises osalevate väliskonsultantidega;
• (b) esitada küsimusi modelleerimise eelduste, stsenaariumide valiku ja stressitestide aluseks võetavate eelduste kohta üldiselt; ning
• (c) otsustada vajalike juhtimistegevuste üle ja arutada neid pädevate asutustega.

Stressitestimise programmi tuleks teostada kooskõlas finantseerimisasutuse asjakohaste asutusesiseste poliitikate ja menetlustega. Finantseerimisasutuse juhtorgan peaks tagama programmi teostamiseks selgete vastutusalade määramise ja piisavate ressursside eraldamise (näiteks oskuslikud töötajad ja infotehnoloogiasüsteemid).

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et kõiki stressitestimise programmi elemente, sealhulgas selle hindamist, dokumenteeritaks asjaomastes asutusesisestes menetlustes ja poliitikas asjakohaselt ja ajakohastataks regulaarselt.

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et stressitestimise programmist antakse ärisuundadele ja juhtimistasanditele tõhusalt teavet, pidades silmas teadlikkuse suurendamist, riskikultuuri parandamist ning arutelude algatamist olemasolevate ja potentsiaalsete riskide ning võimalike juhtimistegevuste üle.

Stressitestimise programm peaks olema finantseerimisasutuse riskijuhtimisraamistiku lahutamatu osa (sealhulgas sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise protsessi (ICAAP) ja sisemise likviidsuse adekvaatsuse hindamise protsessi (ILAAP) raames). Stressitestid peaksid toetama erinevaid äriotsuseid ja -protsesse ning strateegilist planeerimist, sealhulgas kapitali ja likviidsuse planeerimist. Otsuste tegemisel tuleks võtta arvesse stressitestimise käigus avastatud puudujääke, piiranguid ja nõrkusi.

Juhtorgan peaks finantseerimisasutuse strateegia kujundamisel ning kõigi asjakohaste kapitali, likviidsust, finantsseisundi taastamist ja kriisilahendust puudutavate otsuste tegemisel arvestama stressitestide väljundeid, eriti seoses avastatud piirangute, nõrkuste ja puudujääkidega.

Stressitestide (kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid) väljundeid tuleks kasutada finantseerimisasutuse riskivalmiduse ja -piirmäärade kehtestamise protsessi sisenditena. Lisaks peaksid need olema planeerimisvahendiks, et määrata kindlaks uute ja olemasolevate äristrateegiate tulemuslikkus ning nende avaldatav mõju kapitali kasutusele. Selle võimaldamiseks peaksid stressitestimise peamised väljundid olema eeldatavad kahjumid, kapitali- ja likviidsusnõuded, samuti vaba kapital ja likviidsus.

Selleks, et stressitestid oleksid otstarbekas osa finantseerimisasutuse riskijuhtimissüsteemist, tuleks neid teha asjakohase sagedusega. Selle sageduse määramisel tuleks võtta arvesse stressitesti ulatust ja tüüpi, finantseerimisasutuse olemust, suurust ja keerukust (proportsionaalsuse põhimõte), portfelli omadusi ning makromajandusliku keskkonna või finantseerimisasutuse äritegevuse muutusi.