(ii) Riskinäitajate ja kategooriate osakaalud

Iga riskinäitaja väärtuse jaoks peaks hoiuste tagamise skeem määrama individuaalse riskiskoori vahemikus 0…100, kus 0 tähendab väikseimat ja 100 suurimat riski. Iga individuaalse riskiskoori arvutamisel võib hoiuste tagamise skeem kohaldada kas rühma- või liugskaalameetodit.

Hoiuste tagamise skeem peaks kohaldama künniste kalibreerimisel eksperdiarvamust, kuid peaks igal juhul järgima järgmisi miinimumkünniseid:

• a. Finantsvõimenduse määr, esimese taseme põhiomavahendite suhtarv, likviidsuskattekordaja ja stabiilse netorahastamise kordaja: kui liikmesasutuse näitaja väärtus on väiksem kui määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõike 1 ning artiklite 412 ja 413 kohaselt kohaldatav minimaalne regulatiivne nõue, peaks vastav individuaalne riskiskoor olema 100.
• b. Kapitalikattekordaja: kui liikmesasutuse näitaja väärtus on alla 100%, peaks vastav individuaalne riskiskoor olema 100.
• c. Koguriskipositsiooni/koguvara suhtarv ja tagatud hoiuste / koormamata vara suhtarv: kui liikmesasutuse näitaja väärtus üle 100%, peaks vastav individuaalne riskiskoor olema 100.

Individuaalse riskiskoori rühmameetod

Rühmameetodi kasutamisel määratleb hoiuste tagamise skeem konkreetse riskinäitaja jaoks kindla arvu riskiklasse (rühmad), miinimum on kaks rühma. Hoiuste tagamise skeem peaks määratlema rühmade arvu nii, et see kajastaks liikmesasutuste tekitatava riski tasemeid (näiteks suur, keskmine, väike risk), mida on hinnatud konkreetse riskinäitaja alusel.

Iga riskinäitaja j rühma jaoks peaks hoiuste tagamise skeem määrama riskinäitaja väärtuse A üla- ja alampiiri nii, et sarnase riskitasemega liikmesasutused rühmitatakse samasse rühma. Hoiuste tagamise skeem peaks määrama rühmade piirid suhtelisel või absoluutsel alusel, kusjuures:

• a. Suhtelise aluse kasutamisel peaks hoiuste tagamise skeem jaotama liikmesasutused rühmade vahel võrdselt. Hoiuste tagamise skeem määrab rühmade piirid pärast samasse rühma kuuluvate liikmesasutuste riskinäitaja väärtuste A määramist.
• b. Absoluutset alust kasutades peaks hoiuste tagamise skeem määrama rühmade piirid nii, et kõik nendes piirides olevad riskinäitaja väärtused A esindaksid sarnast riskitaset ja kõik sarnase riskitasemega liikmesasutused satuksid samasse rühma.

Hoiuste tagamise skeem peaks kehtestama rühmade arvu ja piirid viisil, mis tagab liikmesasutuste piisava ja sisuka eristamise. Hoiuste tagamise skeem peaks vältima rühmade arvu ja piiride sellist kalibreerimist, mis liigitaks kõik liikmesasutused samasse rühma, kuigi asutustes on konkreetse riskinäitajaga mõõdetud valdkonnas olulised erinevused.

Hoiuste tagamise skeem ei tohiks kehtestada kõrgeima rühma ülapiiri ega madalaima rühma alampiiri.

Hoiuste tagamise skeem peaks määrama igale riskinäitaja rühmale vastava individuaalse riskiskoori. Hoiuste tagamise skeem peaks määrama individuaalse riskiskoori 100 suurima riskiga rühmale ning individuaalse riskiskoori 0 väikseima riskiga rühmale. Hoiuste tagamise skeem võib sellest reeglist kõrvale kalduda riskinäitajate puhul, millel võib olla ainult kaks võimalikku väärtust, millest üks esindab keskmist riskitaset. Kui hoiuste tagamise skeem otsustab seda võimalust kasutada, peaks ta määrama keskmist riskitaset esindavale rühmale individuaalse riskiskoori 50 ja teisele rühmale individuaalse riskiskoori kas 100 või 0.

Individuaalse riskiskoori liugskaalameetod

Selle meetodi kasutamisel peaks hoiuste tagamise skeem iga krediidiasutuse I ja iga riskinäitaja j kohta arvutama individuaalse riskiskoori riskinäitaja väärtuse A alusel. Hoiuste tagamise skeem peaks määratlema iga näitaja jaoks ülapiiri ja alampiiri . Kui näitaja väärtus on määratletud piirides, peaks hoiuste tagamise skeem 𝑡𝑡 määrama 𝑗𝑗 individuaalse 𝑖𝑖 𝑗𝑗 riskiskoori väärtuse vahemikus 0…100 vastavalt järgmisele kahele valemile:

• a. Kui suurem näitaja väärtus näitab suuremat riski ja näitaja ületab ülapiiri , peaks hoiuste tagamise skeem fikseerima individuaalse riskiskoori väärtuseks 100. 𝑡𝑡 Sarnaselt 𝑗𝑗 peaks hoiuste tagamise skeem siis, kui näitaja väärtus on alla alampiiri , fikseerima individuaalse riskiskoori väärtuseks 0. Vastav valem on: 𝑖𝑖 𝑗𝑗

kus j = näitaja 𝐼𝐼𝐶𝐶𝐼𝐼 j, 𝑖𝑖𝑗𝑗 vahemikus = ⎧ ⎪ ⎨ ⎪ ⎩ 1…m. 𝐴𝐴 100 𝑡𝑡 0 𝑖𝑖𝑗𝑗 𝑗𝑗 −𝑖𝑖 −𝑖𝑖 𝑗𝑗 𝑗𝑗 · 100, 𝑘𝑘𝑘𝑘𝑖𝑖 𝑘𝑘𝑘𝑘𝑖𝑖 𝑘𝑘𝑘𝑘𝑖𝑖 𝐴𝐴 𝑖𝑖 𝐴𝐴 𝑗𝑗 𝑖𝑖𝑗𝑗 𝑖𝑖𝑗𝑗 ≤ < > 𝐴𝐴 𝑖𝑖 𝑡𝑡 𝑖𝑖𝑗𝑗 𝑗𝑗 𝑗𝑗 ≤ 𝑡𝑡 𝑗𝑗

• b. Analoogselt, kui väiksem näitaja viitab suuremale riskile ja näitaja on alla alampiiri , peaks hoiuste tagamise skeem fikseerima individuaalse riskiskoori väärtuseks 100. 𝑖𝑖 𝑗𝑗 Samamoodi, kui näitaja väärtus on üle ülapiiri , peaks hoiuste tagamise skeem fikseerima individuaalse riskiskoori väärtuseks 0. Vastav valem 𝑡𝑡 𝑗𝑗 on:

Iga riskinäitaja jaoks 𝐼𝐼𝐶𝐶𝐼𝐼 peaks 𝑖𝑖𝑗𝑗 = hoiuste ⎩ ⎧ ⎪ ⎨ ⎪ tagamise 𝑡𝑡 𝑡𝑡 0 100 𝑗𝑗 𝑗𝑗 −𝐴𝐴 −𝑖𝑖 𝑖𝑖𝑗𝑗 𝑗𝑗 · skeem 100, kalibreerima 𝑘𝑘𝑘𝑘𝑖𝑖 𝑘𝑘𝑘𝑘𝑖𝑖 𝑘𝑘𝑘𝑘𝑖𝑖 𝐴𝐴 𝐴𝐴 𝑖𝑖 𝑗𝑗 𝑖𝑖𝑗𝑗 𝑖𝑖𝑗𝑗 ≤ > < 𝐴𝐴 𝑡𝑡 𝑖𝑖 𝑖𝑖𝑗𝑗 ülapiiri 𝑗𝑗 𝑗𝑗 ≤ 𝑡𝑡 𝑗𝑗 ja alampiiri , et

tagada liikmesasutuste piisav ja sisukas eristamine. Hoiuste tagamise skeem 𝑡𝑡 𝑗𝑗 peaks vältima 𝑖𝑖 𝑗𝑗 ′ üla- ja alampiiri sellist kalibreerimist, mis liigitaks kõik liikmesasutused alati üle ülapiiri või alla alampiiri, kuigi asutustes on konkreetse riskinäitajaga mõõdetud valdkonnas olulised erinevused.