4.2 Piiravate meetmete rakendamise riskipositsiooni hindamine

Finantseerimisasutuste sisemenetlused peaksid hõlmama piiravate meetmete hindamist, et mõista, kui palju on nende äritegevuse iga valdkond avatud piiravatele meetmetele ja haavatav piiravatest meetmetest kõrvalehoidmise suhtes.

Piiravate meetmete riskipositsiooni hindamine peaks võimaldama finantseerimisasutustel tuvastada ja hinnata järgmist:

• a. mis piiravate meetmete režiime nende suhtes kohaldatakse;
• b. piiravate meetmete rakendamata jätmise tõenäosus;
• c. piiravatest meetmetest kõrvalehoidmise tõenäosus;
• d. piiravate meetmete rikkumise mõju ning
• e. järgmised riskitegurid:
• a) geograafiline risk, sealhulgas:
• i. kus finantseerimisasutus tegutseb, st jurisdiktsioonid ja territooriumid, kus finantseerimisasutus on asutatud või tegutseb;
• ii. kui palju on need jurisdiktsioonid ja territooriumid avatud piiravatele meetmetele või on teada, et neid kasutatakse piiravatest meetmetest kõrvalehoidmiseks;
• iii. tehingute päritolu ja sihtkoht.
• b) kliendirisk, sealhulgas:
• i. klientide, ja kui asjakohane, nende tegelike kasusaajate ning kontrollivate aktsionäride sidemed riikidega, mille suhtes on kehtestatud piiravad meetmed seda riiki mõjutava olukorra tõttu või mille kohta on teada, et neid kasutatakse piiravatest meetmetest kõrvalehoidmiseks;
• ii. klientide arv, klientide liik ja nende keerukus, näiteks tegeliku kasusaaja tuvastamise probleemid;
• iii. kliendibaasi tegevus ja tegevuse keerukus, sealhulgas seosed tööstusharude või sektoritega, mille suhtes võidakse kohaldada majandus- või muid piiravaid meetmeid, samuti tehingute sagedus ja liigid.
• c) toodete ja teenuste risk, sealhulgas:
• i. finantseerimisasutuse toodete ja teenuste olemus;
• ii. kui palju tekitab nende toodete ja teenuste pakkumine finantseerimisasutuse jaoks piiravate meetmete rikkumise ja piiravatest meetmetest kõrvalehoidmise riski.
• d) tarnekanalite risk, sealhulgas kas vahendajate, agentide, kolmandate isikute, korrespondentpangandussuhete või muude tarnekanalite kasutamine tekitab nõrkusi, sealhulgas järgmise kaudu:
• i. piiratakse finantseerimisasutuse läbipaistvust asjaosalistele;
• ii. finantseerimisasutus muudetakse sõltuvaks kolmandate isikute sõelumisprotsessidest;
• iii. suurendatakse finantseerimisasutuse avatust geograafilistele riskidele, sest nad tegutsevad või asuvad riikides, mille suhtes on kehtestatud piiravad meetmed olukorra tõttu, mis mõjutab seda riiki või riike, mida teadaolevalt kasutatakse piiravatest meetmetest kõrvalehoidmiseks.

Punktis 22 viidatud hindamine peaks põhinema piisavalt mitmekesistel teabeallikatel, sealhulgas vähemalt järgmistel:

• a. teave, mis on saadud finantseerimisasutuse kliendi suhtes rakendatavate hoolsusmeetmete kohaldamise raames kooskõlas direktiivi (EL) 2015/849 artikli 13 sätetega;
• b. rahvusvahelistelt organitelt, valitsustelt, riiklikelt pädevatelt asutustelt, sealhulgas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise järelevalveasutustelt, rahapesu andmebüroodelt ja õiguskaitseasutustelt saadud teave, näiteks ajakohased tüpoloogiad seoses piiravatest meetmetest kõrvalehoidmisega;
• c. usutavatest ja usaldusväärsetest avalikest allikatest saadud teave, näiteks teated mainekates ajalehtedes ja muudes usaldusväärsetes meediaväljaannetes;
• d. usutavatelt ja usaldusväärsetelt kaubandusorganisatsioonidelt saadud teave, näiteks riskiaruanded
• e. kui kättesaadav, siis varasemate piiravate meetmete hoiatusteadete analüüs tõeste positiivsete ja valepositiivsete vastete kohta, et tuvastada olukorrad, kus tõesed positiivsed vasted on kõige tõenäolisemad.

Piiravate meetmete kohaldamise riskipositsiooni hindamisel peaksid finantseerimisasutused kaalutlema, kas nende kliendiandmebaasi ja varasemate tehingute andmete tagasiulatuv sõelumine võib olla kasulik ja proportsionaalne. See võib olla nii siis, kui finantseerimisasutus on tuvastanud või tal on põhjendatud alus kahtlustada, et tema varasem sõelumissüsteem oli ebapiisav või ebaefektiivne.

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et nende piiravate meetmete riskipositsiooni hinnang on ajakohane ja asjakohane. Selle saavutamiseks peaksid finantseerimisasutused selle vähemalt kord aastas läbi vaatama ja vajaduse korral ajakohastama. Lisaks peaksid finantseerimisasutused vajaduse korral vaatama läbi oma piiravate meetmete riskipositsiooni hinnangu järgmistes olukordades:

• a. uute piiravate meetmete vastuvõtmine ja olemasolevate piiravate meetmete olulised muudatused;
• b. enne uute toodete pakkumist, uute toodete edastamiskanalite pakkumine, uute kliendirühmade teenindamine, uutesse geograafilistesse piirkondadesse sisenemine;
• c. asutuse tegevusprofiili, kliendibaasi, organisatsioonistruktuuri või ärimudeli olulised muudatused;
• d. piiravate meetmete rakendamata jätmise ja piiravatest meetmetest kõrvalehoidmise tuvastamine, millega ilmneb, et piiravate meetmetega riskipositsiooni hinnang ei ole asjakohane;
• e. finantseerimisasutuse või sise-eeskirjade, menetluste ja kontrollide järelevalve eest vastutava pädeva asutuse tuvastatud puudused olemasolevates piiravate meetmete riskihinnangus, et tagada liidu ja riiklike piiravate meetmete rakendamine.

Finantseerimisasutused peaksid dokumenteerima oma piiravate meetmete riskipositsiooni hindamise ja läbivaatamise metoodika ning hindamise tulemused ning tegema need taotluse korral kättesaadavaks oma pädevale asutusele.

Kui finantseerimisasutus on kontserni emaettevõtja, peaks kontserni juhtorgan tagama, et kontserni tütarettevõtjad hindavad oma riskipositsiooni koordineeritult ja ühise metoodika alusel, arvestades samas oma eripära.