5.2. Stsenaariumid

Keskkonnariske hõlmavate stsenaariumide koostamisel peaksid finantseerimisasutused arvestama kooskõlas ülekandekanalite tuvastamisega mitme omavahel seotud teguriga, et tagada stsenaariumide võimalikult suur asjakohasus. Nimelt peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse järgmist:

• a. sotsiaal- majanduslik kontekst, st eeldused ülemaailmsete või piirkondlike sotsiaal-majanduslike tingimuste, sealhulgas rahvastiku kasvu, majandusarengu ja sotsiaalse ebavõrdsuse kohta; ning muud makromajanduslikud tegurid, sealhulgas inflatsioon ja rahapol iitika, suurem protektsionism;
• b. tehnoloogia areng, st innovatsiooni tase ja tempo, tehnoloogia kasutuselevõtt ja uusi tehnoloogiaid toetava taristu kättesaadavus;
• c. tarbijaeelistused, st võimalikud muutused tarbijate huvis kestlikuks, kohapeal toodetud ja tervislikuks peetavate kaupade ja teenuste vastu.

Kliimariskide korral tuleks arvesse võtta järgmisi täiendavaid tegureid:

• a. kliimapoliitika, st sellise poliitikasekkumise tase, mille eesmärk on leevendada kliimamuutusi või ohjata nende mõju kohanemispoliitika kaudu; see võib ulatuda väga ambitsioonikatest kuni minimaalsete meetmeteni;
• b. energiasüsteemid, st energia tootmise, tarbimise ja taristu struktuur, sealhulgas sõltuvus fossiilkütustest või taastuvatest energiaallikatest;
• c. tegevusalade viisid netonullheite saavutamiseks, st kuidas lähevad eri sektorid üle kestlikule majandusele ja sellega kohanevad, sealhulgas asjakohasel juhul rahvusvahelised väljavaated, nagu Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA), teaduspõhiste eesmärkide algatus (SBTi)⁷ või Net Zero Banking Association (NZBA)⁸ sektoripõhised süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamise viisid, piirkondlik kontekst, mille hulgas on eelkõige Euroopa rohelise kokkuleppe strateegia, pakett „Eesmärk 55“ ja 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärk ning liikmesriikide poliitikad ja kliimastrateegia;
• d. heite tase ja selle kliimamõju, st kasvuhoonegaaside kontsentratsioon ning temperatuuri ja muude biofüüsikaliste protsesside eeldatav areng tulevikus.

⁷ SBTi on ülemaailmne partnerlus (CDP, ÜRO algatuse Global Compact, WRI ja WWFi vahel), mis aitab ettevõtetel ja finantseerimisasutustel seada kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärke , mis on kooskõlas Pariisi kokkuleppe eesmärkidega (soojenemise piiramine oluliselt alla 2 °C ja püüdlemine 1,5 °C poole).

⁸ NZBA on ÜRO kokku kutsutud tööstuse juhitud algatus, mis käivitati 2021. aastal algatuse Glasgow Financial Alliance for Net Zero (GFANZ) raames, millega luuakse pankadele ühine raamistik, et viia oma portfellid 2050. aastaks kooskõlla netonullheitega, võttes vastu valdkondlikud eesmärgid.

Muude keskkonnariskide korral (muud kui kliima) tuleks arvestada järgmiste lisateguritega:

• a. keskkonnapoliitika ja - regulatsioon, st keskkonnakaitse poliitikate ambitsioonikus ja jõustamine, näiteks elurikkuse säilitamine, vee - ja õhukvaliteedi regulatsioon, ringmajanduse nõuded, kahjulike kemikaalide piirangud ja metsa raadamiskeelud, sealhulgas piirkondlikud raamistikud, näiteks ELi looduse taastamise määrus või ELi elurikkuse strateegia aastani 2030;
• b. ökosüsteemi seisund, st elurikkuse seisund ja suundumused, ökosüsteemi seisundi halvenemine, mullaviljakus, magevee kättesaadavus ja reostatus; need tegurid määratlevad keskkonnastressi lähtetaseme ja mõjutavad selliste riskide realiseerumist nagu ressursi puudus, liikide hävimine või veekriis;
• c. maa- ja ressursikasutusmustrid, st maakasutuse ulatus ja intensiivsus (linnade laienemine, põllumajandus, kaevandamine) ning tooraine kaevandamise või veekasutuse mustrid; mittekestlik kasutamine võib võimendada keskkonnaseisundi halvenemist ja vallandada sotsiaalseid või majanduslikke murdepunkte;
• d. tarneahela sõltuvus ökosüsteemidest, st kui palju sõltuvad sektorid või piirkonnad ökosüsteemi teenustest, näiteks tolmeldamine, vee filtreerimine või tooraine kättesaadavus. Nende teenuste katkemine võib põhjustada sektoripõhist kahju, näiteks põllumajand uses, metsanduses, kalanduses, toidutööstuses või tekstiilitööstuses.

Finantseerimisasutused peaksid kasutama usaldusväärseid stsenaariume, mis põhinevad uusimatel teaduslikel teadmistel ning laialdaselt tunnustatud rahvusvaheliste või piirkondlike organisatsioonide pakutavatel stsenaariumidel ja ressurssidel, näiteks:

• a. kliimariskide jaoks: valitsustevaheline kliimamuutuste eksperdirühm (IPCC), finantssüsteemi keskkonnasäästlikumaks muutmise võrgustik (NGFS), Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA), ÜRO keskkonnaprogramm (UNEP), Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus ( EU JRC) või riiklikud valitsusasutused või valitsusvälised organid;
• b. muude kui kliimaga seotud keskkonnariskide jaoks: valitsustevaheline bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid käsitlev teaduslik- poliitiline foorum (IPBES), ÜRO eriasutused⁹ , Euroopa Keskkonnaamet (EEA)¹⁰ , Maailma Loodusvarade Instituut (WRI)¹¹ , samuti piirkondlikul või riiklikul tasandil koostatud teaduspõhised hinnangud (nt riiklikud bioloogilise mitmekesisuse strateegiad, pinnase ja vee majandamise kavad või reostusseire raamistikud).

⁹ ÜRO eriasutused on näiteks ÜRO Keskkonnaprogramm (UNEP), ÜRO Toidu - ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), GBO (Global Biodiversity Outlook), mis on bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni peamine raamistik ülemaailmse bioloogilise mitmekesisuse edenemise jälgimisel, ning muud keskkonnaseire ja - poliitika seisukohast olulised asutused.

¹⁰ EEA on ELi asutus, mis pakub keskkonnaandmete ja poliitika toetamise raamistikku.

¹¹ WRI on uurimisinstituut, mis koostab ressursside kestliku majandamise ja kliimameetmete raamistikke.

Finantseerimisasutused peaksid valitud stsenaariume täpsustama ja kohandama, lähtudes tehtava analüüsi eesmärgist, ulatusest ja üksikasjalikkusest. Näiteks võiksid finantseerimisasutused stressitestide tegemisel kaalutleda suhteliselt lühiajalisi stsenaari ume, keskendudes rohkem ägedatele füüsilistele riskidele (äärmuslike kliimasündmuste ootamatu realiseerumine) kui kroonilistele füüsilistele riskidele (kliimatingimuste järkjärguline muutumine) ning rohkem rõhutades võimalikku kahjulikku mõju, mis tuleneb tugevast lahknevusest keskkonna õigusloome tegevuskava, majandustsükli ning tarbijate ja turu meeleolu vahel.

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et stsenaariumid on hästi kooskõlas nende portfellide ja ärimudeli unikaalsete riskitunnustega, kohandades stsenaariume vajalikul ja võimalikul määral.

Kui stsenaarium ei hõlma mõnda punktides 29 ja 30 loetletud elementi, peaksid finantseerimisasutused hindama nende tegurite võimalikku olulisust ning kaalutlema, kui palju tuleks analüüsi tulemusi eksperdihinnangu alusel kohandada.

Stsenaariumide kehtestamisel peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse nii füüsilist riski kui ka üleminekuriski. Isegi kui modelleerimine võib viia iga sellise riski jaoks eraldi stsenaariumide koostamiseni, peaksid finantseerimisasutused tagama stsena ariumide piisava järjepidevuse, arvestades, et riskid on pikas perspektiivis tihedalt seotud.

Finantseerimisasutused peaksid valima üleminekuriski ja füüsilise riski ohtude konkreetsed aspektid, mida stsenaarium peab hõlmama, tuginedes oma olulisuse hindamisele, mis võib oleneda asjaomasest ajavahemikust.

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et stsenaariumid on seesmiselt järjepidevad. Eelkõige ei tohiks iga põhiteguri trajektoori vaadelda eraldi, vaid seoses muude põhitegurite trajektooriga. Näiteks peaksid majanduskasvu eeldused olema kooskõlas energia nõudluse ja tehnoloogia kasutuselevõtu prognoosidega.

Proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamisel võivad finantseerimisasutused esialgu või sõltuvalt oma tegevuse mahust, laadist, keerukusest või keskkonnariski olulisuse hindamisest keskenduda kitsamale kohaldamisalale, kasutada vähem sisendtegureid, kehtestada lihtsamaid stsenaariume ja/või kasutada lihtsustatud käsitlusi.