2.1. Järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi raamistiku ülevaade

Pädevatel asutustel peaks olema põhjalik järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi raamistik, mis hõlmab järgmisi valdkondi, mida tuleks korrapäraselt hinnata, võttes arvesse EBA veebisaidil eraldi avaldatud õigusaktide loetelu, mille alusel tuleks hinnata finantsinstitutsiooni nõuetele vastavust. Punktis 2.4 esitatud järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi sekkumise mudelis on kirjeldatud, kuidas seda raamistikku saab proportsionaalsuse põhimõtet kohaldades erinevate finantsinstitutsioonide puhul kohandada. Need valdkonnad on järgmised:

• a. finantsinstitutsiooni kategoriseerimine, nagu on sätestatud punktis 2.1.1;
• b. põhinäitajate jälgimine, nagu on sätestatud jaotises 3;
• c. ärimudeli analüüs, nagu on sätestatud jaotises 4;
• d. sisejuhtimise ja kogu finantsinstitutsiooni hõlmavate kontrollide hindamine, nagu on sätestatud jaotises 5;
• e. kapitalile avalduvate riskide hindamine, nagu on sätestatud jaotises 6;
• f. finantsinstitutsiooni omavahendite adekvaatsuse hindamine, nagu on sätestatud jaotises 7;
• g. likviidsuse ja rahastamisega seotud riskide hindamine ning järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi likviidsuse ja rahastamise hindamine, nagu on sätestatud jaotises 8;
• h. järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi üldhindamine (sh järelevalvemeetmete kohaldamine ja vajaduse korral varase sekkumise meetmed) ning suhtlus, nagu on sätestatud vastavalt 9. jaotises ja punktis 2.1.2.

Pädevad asutused peaksid käsitlema järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi pideva protsessina, mis ühendab kõigi järelevalvetegevuste tulemused ning kõik kättesaadavad teabeallikad üheks terviklikuks ülevaateks finantsinstitutsiooni järelevalveolukorra kohta. Järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessis tuleks arvesse võtta järgmist:

• a. varasemate järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi hindamiste tulemused, ärimudeli analüüs ja pidev asukohaväline järelevalve;
• b. finantsinstitutsiooni finantsaruandlus, strateegiakava(d), nõutav aruandlus (ühisaruanded (COREP), finantsaruanded (FINREP) ja krediidiregister, kui olemas); ning sisearuanded (nt juhtimisteave, kapitali- ja likviidsusaruanded, sisesed riskiaruanded);
• c. finantsinstitutsiooni sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise protsess ja sisemise likviidsuse adekvaatsuse hindamise protsess ning finantsseisundi taastamise kava koostamise kord;
• d. kohapealsed kontrollid;
• e. sisemudeli hindamine;
• f. sihtotstarbeline põhjalik analüüs;
• g. horisontaalsed temaatilised ülevaated;
• h. stressitestide analüüs;
• i. kolmandate isikute aruanded (nt auditiaruanded, omakapitali-/krediidianalüütikute aruanded);
• j. muud asjakohased valdkondlikud või makromajanduslikud uuringud/küsitlused.

2.1.1. Finantsinstitutsioonide kategoriseerimine

Pädevad asutused peaksid liigitama kõik nende järelevalve alla kuuluvad finantsinstitutsioonid nelja eri kategooriasse vastavalt asjaomaste finantsinstitutsioonide suurusele, süsteemsele olulisusele, laadile, ulatusele ja keerukusele ning arvestades direktiivi 2013/36/EL artikli 97 lõiget 4. Kategoriseerimine peaks kajastama finantsinstitutsioonidest finantssüsteemile avalduva süsteemse riski hindamist.

Kui pädevad asutused leiavad, et kontserni kuuluvate erinevate üksuste olulisus, lähtudes lõikes 17 loetletud kriteeriumidest, on erinev, võivad nad rakendada kategooriatesse jaotamist üksikute üksuste tasandil, et kajastada neid erinevusi (nt määrata kontserni erinevatele tütarettevõtjatele ja/või konsolideeritud üksusele erinevad kategooriad).

Pädevad asutused peaksid oma finantsinstitutsioonide liigitust korrapäraselt läbi vaatama ning seda tegema ka pärast sündmusi, mis võivad mõjutada ärimudelite riskitaset, või oluliste ettevõtte tegevuste järel, nagu näiteks ulatuslik varade võõrandamine, ühinemine või ülevõtmine või oluline strateegiline samm.

Minimaalse võrreldavuse tagamiseks peaksid pädevad asutused lähtuma järgmistest kategooriatest:

► 1. kategooria – kõik määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 146 kohaselt „suurte finantsinstitutsioonidena“ määratletud finantsinstitutsioonid. Pädevad asutused võivad liigitada „suured finantsinstitutsioonid“ 2. või 3. kategooriasse proportsionaalsuse alusel, kui nad ei ole globaalsed süsteemselt olulised ettevõtjad. „Suurte finantsinstitutsioonide“, mis ei ole globaalsed süsteemselt olulised ettevõtjad, ümberliigitamine peaks toimuma vastavalt allpool esitatud 2. ja 3. kategooria kvalitatiivsetele kriteeriumidele, võttes arvesse finantsinstitutsiooni suurust, süsteemset olulisust, tegevuse laadi, ulatust ja keerukust.

► 2. kategooria – i) keskmise suurusega kuni suured finantsinstitutsioonid, v.a 1. kategooriasse kuuluvad finantsinstitutsioonid, mis ei ole väikesed ja mittekeerukad finantsinstitutsioonid määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 145 tähenduses ning tegutsevad mitmes ärivaldkonnas, sh pangandusvälises tegevuses, või millel on märkimisväärne piiriülene tegevus ning mis pakuvad jae- ja äriklientidele krediidi- ja finantstooteid; ii) süsteemselt mitteolulised spetsialiseerunud finantsinstitutsioonid, millel on oluline turuosa oma ärivaldkonnas või maksesüsteemis, või finantsinstrumentide kauplemisplatvormid/turud; iii) finantsinstitutsioonid, mida peetakse oluliseks oma suuruse, tegevuse või ärimudeli tõttu (nt finantsinstitutsioonide kaitseskeemi keskasutused, kesksed vastaspooled, keskdepositooriumid, keskpankade ühistupangad või hoiupangad), majanduse (nt koguvarana võrreldes sisemajanduse koguproduktiga) või konkreetse liikmesriigi pangandussektori jaoks.

► 3. kategooria – i) väikesed ja keskmise suurusega finantsinstitutsioonid, v.a 1. ja 2. kategooriasse kuuluvad finantsinstitutsioonid, mis ei ole väikesed ja mittekeerukad finantsinstitutsioonid määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 145 tähenduses ning tegutsevad piiratud arvus ärivaldkondades või millel on väheoluline piiriülene tegevus, pakkudes peamiselt krediiditooteid jae-, äri- ja institutsionaalsetele klientidele, ning mille finantstoodete pakkumine on piiratud; ii) spetsialiseerunud finantsinstitutsioonid, millel on vähem oluline turuosa oma ärivaldkondades või maksesüsteemides või finantsbörsidel.

► 4. kategooria – kõik finantsinstitutsioonid, mis on määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 145 kohaselt määratletud kui „väikesed ja mittekeerukad finantsinstitutsioonid“, ning kõik muud väikesed mittekeerukad finantsinstitutsioonid, mis ei kuulu kategooriatesse 1–3 (nt piiratud tegevusulatus ja ebaolulised turuosad oma ärivaldkondades).

2.1.2. Riskide, eskalatsiooniraamistiku ja järelevalvemeetmete pidev hindamine

Pädevad asutused peaksid vastavalt punktis 2.4 sätestatud järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi sekkumise mudelile pidevalt hindama finantsinstitutsioonile avalduvaid või avalduda võivaid riske oma järelevalve tegevuste kaudu.

Pädevad asutused peaksid tagama, et nende hindamiste tulemused oleksid selgelt dokumenteeritud, pöörates erilist tähelepanu tuvastatud puuduste algpõhjustele. Need tulemused peaksid kajastuma käesolevate suuniste kohaselt määratud järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi skooris ning need peaksid andma teavet järgnevate järelevalvemeetmete jaoks, mida pädevad asutused võivad kohaldada, nagu on sätestatud direktiivi 2013/36/EL artiklites 102, 104 ja 105 ning riiklikes õigusaktides, ning vajaduse korral direktiivi 2014/59/EL artiklis 27 sätestatud varase sekkumise meetmete või eespool nimetatute mis tahes kombinatsiooni jaoks.

Pädevad asutused peaksid oma pideva järelevalvetegevuse raames võtma asjakohaseid ja õigeaegseid järelmeetmeid tagamaks, et finantsinstitutsioon on tuvastatud puudused tulemuslikult kõrvaldanud. Sellega seoses peaksid pädevad asutused kehtestama järelevalvemeetmete kõrgetasemelise eskalatsiooniraamistiku, mis toetab tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks kõige asjakohasemate (nii kvantitatiivsete kui ka kvalitatiivsete) meetmete valimist. See ei piira kohaldatavas õigusraamistikus sätestatud järelevalvevolitusi ega pädevate asutuste kaalutlusõigust määrata kõige asjakohasemad meetmed konkreetsete asjaolude ja puuduste põhjal.

Eelmises punktis osutatud raamistikus tuleks kaaluda järgmisi meetmeid, mis ei ole rangelt järjestikused ning mida võib vastavalt vajadusele laiendada või leevendada:

• a. tõhustatud järelevalvedialoogi pidamine finantsinstitutsiooniga, näiteks kohtumine juhtorganiga või finantsinstitutsioonilt enesehindamise nõudmine;
• b. finantsinstitutsioonidelt oodatavatest parandusmeetmetest teavitamine (mittesiduvad meetmed), näiteks järelevalvealastest ootustest või soovitustest;
• c. finantsinstitutsioonidelt konkreetsete parandusmeetmete nõudmine (siduvad meetmed), näiteks kvalitatiivsete meetmete kehtestamine, mida finantsinstitutsioon peab järgima, ja/või teise samba nõude või likviidsusnõuete kehtestamine/suurendamine;
• d. tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks järelevalvemeetmete rakendamine, näiteks halduskaristused, parandusmeetmed või trahvid.

Järelevalvemeetmete valimisel peaksid pädevad asutused määrama kindlaks kogu eskalatsiooni viisi, arvestades kättesaadavat teavet, finantsinstitutsiooni laadi, suurust ja keerukust ning vajadust tagada tuvastatud puuduste õigeaegne kõrvaldamine. Valiku tegemisel tuleks vajadusel lähtuda järgmistest kaalutlustest:

• a. kavandatud tulemus, mida meetmetega püütakse saavutada, ja kui võimalik, eeldatavad tähtajad, mille jooksul finantsinstitutsioon peab puudused kõrvaldama;
• b. puuduste raskusaste ja probleemi lahendamata jätmise võimalik mõju usaldatavusele (st kas probleemi on vaja lahendada konkreetse meetmega) ning kas puudusi on juba käsitletud / need on hõlmatud muude meetmetega;
• c. finantsinstitutsiooni tõendatud suutlikkus või kavatsus puudused kõrvaldada;
• d. kas teised meetmed saavutaksid sama eesmärgi, tekitades finantsinstitutsioonile väiksema haldusliku ja rahalise mõju;
• e. võimalus, et tuvastatud riskid ja haavatavused võivad olla korrelatsioonis või isevõimenduvad või mõlemat, mille tõttu tuleb muuta järelevalvemeetmeid rangemaks, ning
• f. mis tahes muud tegurid, mida pädevad asutused peavad asjakohaseks.

Ilma et see piiraks pädevate asutuste kaalutlusõigust kõige sobivamate meetmete valimisel, tuleks kõiki kättesaadavaid kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid meetmeid kasutada viisil, mis võimaldab kõige paremini reageerida riskitasemele ja/või puudustele. Seejuures tuleks arvesse võtta riski laadi (kvantitatiivne ja/või kvalitatiivne), eskalatsiooniprotsessi ja asjaolu, et tuleks kohaldada kvantitatiivseid meetmeid, et kõrvaldada puudused sisemises juhtimissüsteemis, sealhulgas sisekontrollikorras, ning muid küsimusi, mille puhul muud järelevalvemeetmed ei ole olnud tõhusad või neid peetakse ebapiisavaks, et kõrvaldada tuvastatud puudused asjakohase aja jooksul⁷ .

⁷ Kooskõlas Euroopa Liidu ja nõukogu direktiivi 2013/36 (mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega

Käesoleva jaotise sätted ei piira pädevate asutuste võimalust võtta järelevalvemeetmeid, mis on otseselt seotud järelevalvetegevuste ulatusega (nt kohapealsed kontrollid või juhtorgani liikmete ja põhifunktsioonide sobivuse hindamine), kui selle tegevuse tulemused eeldavad oluliste puuduste kõrvaldamiseks järelevalvemeetmete viivitamatut kohaldamist.

2.1.3. Suhtlus finantsinstitutsioonidega

Pädevad asutused peaksid oma järelevalvetegevuse käigus suhtlema finantsinstitutsioonidega.

Pädevad asutused peaksid edastama järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi hindamise tulemused finantsinstitutsioonile kooskõlas jaotisega 9 ning teavitama teda kõigist meetmetest, mis on vajalikud nende järelduste alusel kohaldatavate järelevalvemeetmete täitmiseks.