6.1. Üldised kaalutlused

Pädevad asutused peaksid hindama kapitalile avalduvaid riske, mis on tuvastatud finantsinstitutsiooni jaoks olulistena, ja määrama riskiskoori.

Käesoleva jaotise eesmärk on esitada ühismetoodikad, mida tuleks arvestada individuaalsete riskide hindamisel ning riskijuhtimise ja kontrollide raames. Loetelu ei ole ammendav ja annab pädevatele asutustele vabaduse arvestada muid lisakriteeriume, mida nad võivad pidada asjakohaseks oma kogemuse alusel ja finantsinstitutsiooni eriomaduste tõttu.

Jaotises antakse pädevatele asutustele juhendid järgmiste kapitalile avalduvate riskide hindamiseks ja nende skoori määramiseks:

• a. krediidirisk ja vastaspoole risk;
• b. tururisk;
• c. operatsioonirisk;
• d. intressirisk kauplemisega mitteseotud tegevustest.

Jaotises tuvastatakse iga nimetatud riskikategooria alamkategooriad, mida tuleb arvestada kapitalile avalduvate riskide hindamisel. Olenevalt alamkategooriate olulisusest konkreetsele finantsinstitutsioonile võib neid hinnata ja määrata nende skoori individuaalselt. I–IV lisas on esitatud krediidiriski, tururiski, operatsiooniriski ja pangaportfelli intressiriski (IRRBB) alamkategooriate mittetäielikud loetelud, mida pädevad asutused peaksid vajaduse korral arvesse võtma.

Otsus olulisuse kohta tehakse järelevalvealase hinnangu alusel. Välisvaluutas laenu andmise riski korral tuleks olulisuse määramisel, arvestades Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu soovitust välisvaluutas laenu andmise kohta²⁷ , arvestada järgmist künnist: välisvaluutas nomineeritud laenud riskimaanduseta laenusaajatele moodustavad vähemalt 10% finantsinstitutsiooni kogu laenuportfellist (kõik laenud mittefinantsettevõtetele ja kodumajapidamistele), kui selline laenuportfell moodustab vähemalt 25% finantsinstitutsiooni koguvaradest.

²⁷ Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu 21. septembri 2011. aasta soovitus välisvaluutas laenude andmise kohta (ESRB/2011/1) (ELT C 342, 22.11.2011, lk 1).

Pädevad asutused peaksid hindama ka muid riske, mida peetakse konkreetse finantsinstitutsioon jaoks oluliseks, kuid mida ei ole eespool loetletud (nt pensionirisk, strateegiline ja äririsk, sekkumisrisk, riskisisene ja -vaheline kontsentratsioon). Tuvastamisprotsessis võivad olla kasulikud järgmised tegurid:

• a. koguriskipositsiooni tegurid;
• b. finantsinstitutsiooni sisemise kapitali adekvaatsuse hindamisel tuvastatud riskid;
• c. finantsinstitutsiooni ärimudelist lähtuvad riskid (sh sarnase ärimudeli alusel tegutsevate muude finantsinstitutsioonide tuvastatud riskid);
• d. põhinäitajate jälgimisest saadud teave;
• e. sise- või välisauditi aruannete tulemused ja tähelepanekud;
• f. EBA väljastatud soovitused ja suunised ning makrotasandi usaldatavusjärelevalve asutuste või Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu väljastatud hoiatused ning soovitused.

Pädevad asutused peaksid arvestama eespool nimetatud elemente ka siis, kui kavandavad järelevalvetegevuse intensiivsust seoses spetsiifilise riski hindamisega.

Krediidi-, turu- ja operatsiooniriski korral peaksid pädevad asutused muu hulgas hindama finantsinstitutsiooni vastavust õigusaktidele, mis on avaldatud eraldi EBA veebilehel, nagu on osutatud punktis 12. Samas on hindamine käesolevate suuniste kohaselt ulatuslikum kui need miinimumnõuded, et pädevad asutused saaksid kujundada tervikliku seisukoha kapitalile avalduvate riskide kohta.

Kapitalile avalduvate riskide hindamisel peaksid pädevad asutused arvestama ka rahastamiskulu riski võimalikku mõju kooskõlas jaotises 8 kirjeldatud metoodikaga ja nad võivad otsustada, kas on vaja meetmeid selle riski maandamiseks.

Pädevad asutused peaksid käesolevas jaotises kirjeldatud metoodikate rakendamisel tuvastama asjakohased kvantitatiivsed näitajad ja muud parameetrid, millega saaks jälgida põhinäitajaid, nagu on sätestatud jaotises 3, ning võtma vajaduse korral arvesse ka finantsinstitutsioonide sisemisi riskinäitajaid.

Iga olulise riski puhul peaksid pädevad asutused hindama riskiskoori ja väljendama selles järgmist:

• a. olemuslik risk (riskipositsioonid);
• b. riskijuhtimise ja kontrollide kvaliteet ja tõhusus.

Hindamiskäik on esitatud allpool joonisel 2. Joonis 2. Kapitalile avalduvate riskide hindamine

kontrollide hindamine

Riskijuhtimise ja kontrollide hindamine

Pädevad asutused peaksid hindamisi tehes kasutama kõiki saadaolevaid teabeallikaid, sealhulgas regulatiivset aruandlust, finantsinstitutsioonisiseseid parameetreid ja aruandeid (nt siseauditi aruanne, riskijuhtimise aruanded, sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise protsessist saadud teave), kohapealse kontrolli aruandeid ja välisaruandeid (nt asutuse suhtlus investoritega, reitinguagentuuridega). Pädevad asutused peaksid kasutama sihtotstarbelist aruandlust juhul, kui see on nende järelevalveülesannete täitmiseks rangelt vajalik ja proportsionaalne ning kui teave ei ole dubleeriv ega muul viisil kättesaadav, kooskõlas kapitalinõuete direktiivi artikli 104 lõike 2 teise lõiguga. Kuigi hindamine peaks keskenduma konkreetsele finantsinstitutsioonile, tuleks kaaluda konkurentidega võrdlemist, et tuvastada kapitalile avalduvate riskide võimalik riskipositsioon. Sel eesmärgil tuleks konkurendid määratleda riskipõhiselt ja need võivad erineda ärimudeli analüüsi või muude analüüside jaoks tuvastatutest.

Kapitalile avalduva riski hindamisel peaksid pädevad asutused hindama ka omavahendite miinimumnõuete arvutuse täpsust ja usaldusväärsust, et tuvastada olukorrad, kus minimaalsete omavahendite arvutustes võib olla alahinnatud tegelikku riskitaset. Kõnealune hindamine annaks teavet punkti 7.2.3 kohaseks teise samba kapitalinõude kindlaksmääramiseks.

Iga olulise riski hindamise tulemus peaks väljenduma tulemuste kokkuvõttes, kus esitatakse peamiste riskitegurite selgitused ja riskiskoor, nagu on täpsustatud järgmistes punktides.