6.2. Krediidi- ja vastaspoole riski hindamine

Krediidiriski juhtimise raamistiku hindamisel peaksid pädevad asutused hindama, kas finantsinstitutsioon järgib lõikes 12 osutatud õigusakte, mis on eraldi avaldatud EBA veebisaidil.

Pädevad asutused peaksid hindama kõigist kauplemisportfellivälistest riskipositsioonidest (sh bilansivälistest kirjetest) tekkivat krediidiriski. Samuti peaksid nad hindama vastaspoole krediidiriski ja arveldusriski, mis võib kuuluda nii panga- kui ka kauplemisportfelli alla. Sellise hindamise läbiviimiseks peaksid pädevad asutused krediidiriski hindamisel arvestama kõiki komponente, mis määravad võimalikud krediidikahjud, eelkõige järgmist:

• a. krediidisündmuse (st makseviivituse) või korrelatsiooniga krediidisündmuste tõenäosus, mis on eelkõige seotud laenuvõtjatega ja nende asjakohaste kohustuste tagasimaksmisvõimega;
• b. krediidiriskiga seotud riskipositsioonide suurus;
• c. laenuvõtjate makseviivituse korral krediidi riskipositsioonide sissenõudmise määr.

Pädevad asutused peaksid arvestama võimalust, et komponendid võivad aja jooksul halveneda ning anda eeldatust halvema tulemuse.

Pädevad asutused peaksid hindama keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide mõju sisemisele krediidiriskile ning keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega seotud krediidiriski kontrollide asjakohasust, pöörates erilist tähelepanu keskkonnariskidele. Eelkõige peaksid pädevad asutused võtma arvesse keskkonnaalast üleminekut ja füüsilisi riske krediidikontsentratsiooniriski ja kinnisvarariski hindamisel, samuti krediidiriski hindamisel konkreetsetes portfellides või riskipositsioonide klassides, mida peetakse oluliselt keskkonnariskidele avatuks.

Lisaks peaksid pädevad asutused pöörama tähelepanu ka sellele, kas rahapesu ja terrorismi rahastamise riske arvestatakse laenuandmisprotsessi raames, sealhulgas seda, kas finantsinstitutsioonil on olemas süsteemid ja kontrollimeetmed, mis tagavad, et laenu tagasimaksmiseks kasutatavad rahalised vahendid pärinevad seaduslikest allikatest.

6.2.2. Olemusliku krediidiriski hindamine

Krediidiriski oluliste allikate tuvastamine

Pädevad asutused peaksid hindama krediidiriski nii praegusest kui ka tulevikku suunatud perspektiivist, integreerides praeguse portfelli krediidiriski analüüsi finantsinstitutsiooni krediidiriski strateegia, riskivalmiduse ja riskipiirangute hindamisega (potentsiaalselt osana ärimudeli analüüsi raames tehtud laiemast strateegia hindamisest). Pädevad asutused peaksid samuti kaaluma, kuidas eeldatav ja stressist tingitud makromajanduslik areng võib neid elemente mõjutada.

Pädevad asutused peaksid finantsinstitutsiooni olemusliku krediidiriski hindamiseks kõigepealt tuvastama tema krediidiriski positsiooni. Selle eesmärgi saavutamiseks ja selleks, et tagada asutuse praeguste või võimalike krediidiriski allikate järjepidev kindlakstegemine, peaksid nad arvesse võtma järgmisi teabeallikaid:

• a. regulatiivse aruandluse vormid, nagu COREP ja FINREP, võttes arvesse asjakohaseid regulatiivseid riskiklasse, lähtudes asutuse omavahendite nõuete suhtes kasutatavast lähenemisviisist (st standardmeetod või IRB-meetod);
• b. järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi muude elementide (nt ärimudeli analüüs) hindamisest ning varasemast järelevalvetegevusest saadud teave;
• c. finantsinstitutsiooni positsiooni võrdlus teiste sarnaste asutustega, kui see on võimalik. Pädevad asutused peaksid eelkõige sisereitingute meetodit kasutavate finantsinstitutsioonide korral arvestama direktiivi 2013/36/EL artikli 78 kohaselt tehtud järelevalvealase võrdlusuuringu tulemusi.

Pädevad asutused peaksid oma hindamisel keskenduma eelkõige tuvastatud kõige olulisematele krediidiriski allikatele, hinnates nende olulisust finantsinstitutsiooni jaoks usaldatavusnõuete seisukohast. Selle hindamise läbiviimiseks peaksid nad arvestama järgmisi aspekte:

• a. krediidiriskistrateegia ja -valmidus ning asjakohased limiidid;
• b. kõnealuse portfelli riskipositsiooni väärtus võrreldes krediidiriskipositsioonide koguväärtusega, sealhulgas selle kasv aja jooksul;
• c. kõnealuse portfelli krediidiriski omavahendite nõude suurus võrreldes omavahendite kogunõudega, sealhulgas selle kasv aja jooksul;
• d. kui asjakohane, finantsinstitutsiooni poolt asjaomase portfelli krediidiriski jaoks eraldatud sisemine kapital võrreldes kogu sisemise kapitaliga;
• e. finantsinstitutsiooni nõuetekohaselt teenindatavas portfellis (sealhulgas makseraskuste tõttu restruktureeritud nõue) ning viivisportfellis olevate bilansiliste ja bilansiväliste krediidiga seotud kirjete koosseis ning kvaliteet, sealhulgas krediidiportfelli väärtuse languse ja mahakandmiste ning makseviivituse määrade tase ja muutus aja jooksul.

Pädevad asutused peaksid hindama riski olulisust seoses praeguse portfelliga ning samuti varasema ja tulevikku suunatud perspektiiviga (varasemad muutused nendes arvudes ja prognoosides, kui need on kättesaadavad).

Olulisuse hindamise täiendava teabeallikana peaksid pädevad asutused – kui see on võimalik ja asjakohane – võtma arvesse finantsinstitutsiooni poolt kasutatavaid sisemisi krediidiriski parameetreid. See hõlmab nende adekvaatsuse hindamist erinevate portfellide krediidiriski positsioonide täpseks kvantifitseerimiseks, pöörates erilist tähelepanu finantsinstitutsiooni valideerimisfunktsiooni täitja koostatud aastaaruandest saadud tõenditele, täpsemalt järeltestimise tulemustele, st võrreldes hinnangulisi parameetreid finantsinstitutsiooni täheldatud tulemustega. Pädevad asutused peaksid pöörama erilist tähelepanu portfellidele, mille puhul hinnangulised parameetrid on alahinnanud tegelikke tulemusi.

Pädevad asutused peaksid arvestama finantsinstitutsiooni tehtud stressitestide tulemusi, et tuvastada varem tuvastamata krediidiriski allikad, näiteks need, mis on põhjustatud krediidikvaliteedi, krediidi kontsentratsioonide, tagatise väärtuse ja krediidiriski positsiooni muutustest stressiperioodil.

Võttes aluseks eelmistes lõikudes läbi viidud olulisuse hindamise ning finantsinstitutsiooni krediidiriski ja krediidiportfelli mahu ning keerukuse, peaksid pädevad asutused valima hindamiseks sobiva üksikasjalikkuse taseme.

Finantsinstitutsiooni bilansiliste ja bilansiväliste kirjete olemus, suurus ning koosseis

Pädevad asutused peaksid hindama krediidi riskipositsiooni olemust (s.o laenuvõtjate ja riskipositsioonide tüüpe) ning analüüsima finantsinstitutsiooni krediidiportfelli koosseisu. Sellel hindamisel peaksid pädevad asutused arvestama ka, kuidas krediidiriski positsiooni olemus saab mõjutada riskipositsiooni suurust (nt laenuvõtjate kasutatavad krediidiliinid/kasutamata kohustused, välisvaluutas nomineerimine), arvestades finantsinstitutsiooni õigusvõimet tühistada ühepoolselt kohustuse kasutamata krediidilimiidi summad.

Krediidiriski olemuse hindamiseks peaksid pädevad asutused kaaluma vähemalt järgmisi krediidiriski alamkategooriaid, hinnates üksikasjalikumalt neid alamkategooriaid, mida peetakse finantsinstitutsiooni jaoks kõige asjakohasemaks²⁸ :

• a. krediidi kontsentratsioonirisk;
• b. vastaspoole krediidirisk, arveldus- ja ülekanderisk;
• c. riigirisk;
• d. väärtpaberistamise krediidirisk;
• e. välisvaluutas laenu andmise risk;
• f. kinnisvararisk ning
• g. aktsiarisk pangaportfellis;
• h. lahjendusrisk;
• i. regulatiivselt heakskiidetud mudelite mudelirisk.

²⁸ Krediidiriski alamkategooriate mittetäielik jaotus ja nende hindamise lisateave on esitatud I lisas.

Kui eriotstarbelisi laene peetakse oluliseks, peaksid pädevad asutused hindama selliseid laene muudest laenuandmise tegevustest eraldi, arvestades, et nende riskipositsioonide risk on seotud vara või rahastatava projekti (nt kaubandusliku kinnisvara, energiatootmisjaama, transpordi, kaupade) ja mitte laenuvõtja (kes on tavaliselt eriotstarbeline ettevõtja) kasumlikkusega. Selle hindamise käigus peaksid pädevad asutused kaaluma järgmist:

• a. projektide kasumlikkus ja äriplaanide aluseelduste (sh põhiklientide krediidiriski) konservatiivsus;
• b. õigusaktide muudatuste mõju tuleviku rahavoogudele, eelkõige subsideeritud sektorites;
• c. kui asjakohane, rahastatava objekti muutuva turunõudluse ja võimaliku tulevase müügi turu olemasolu mõju;
• d. sündikaadi või muude krediidiriski jagavate laenuandjate olemasolu;
• e. sponsorite antud mis tahes vormis tagatised;
• f. nende tegevustega kaasneda võiva kontsentratsiooniriski võimalik suurenemine.

Portfelli krediidikvaliteet

Krediidikvaliteedi portfelli hindamisel peaksid pädevad asutused pöörama eritähelepanu krediidiriski positsioonide klassifikatsiooni adekvaatsusele ja hindama võimaliku vale klassifikatsiooni mõju ning sellele järgnevat viivitust seoses provisjoneerimise ja kahju tuvastamisega finantsinstitutsiooni poolt.

Pädevad asutused peaksid tegema analüüsi, et eristada nõuetekohaselt teenindatavate nõuete, viivisnõuete ja makseraskuste tõttu restruktureeritud nõuete kategooriaid, võttes arvesse nii võlgnike arvu kui ka asjakohaseid summasid/mahte. Pädevad asutused peaksid finantsinstitutsiooni üldise krediidiriski määramiseks hindama üldist krediidikvaliteeti portfelli tasandil ja iga eespool nimetatud kategooria eri kvaliteediklasse. Selle hindamise raames peaksid pädevad asutused analüüsima makseviivituse ja reitingute muutumise riski riskipositsiooni klasside kaupa, võttes arvesse krediidikvaliteedi suundumusi aja jooksul, ning nad peaksid kaaluma, kas portfelli tegelik krediidikvaliteet on kooskõlas teatatud riskivalmidusega, ning tegema kindlaks võimalike kõrvalekallete põhjused.

Selle tulemuseks peaks olema üldine hinnang finantsinstitutsiooni läbivale krediiditsüklile alates tegevuse alustamisest kuni iga riskipositsiooni kategooria jälgimise ja juhtimiseni. Pädevad asutused peaksid selles analüüsis kasutama konkurentide võrdlemist ja võrdlusportfelle (st finantsinstitutsioonide konsolideerimisgruppide jaoks ühiste laenuvõtjate portfelle), kui see on asjakohane ja võimalik. Analüüsi tegemisel tuleks arvesse võtta järgmist:

• a. varade kvaliteedi näitajad, varasemad suundumused ja kasvumäärad laenuvõtjate liikide, sektorite ja toodete kaupa, laenuvõtjate krediidiklasside jaotus, varasemad reitingute muutumise määrad krediidiklasside lõikes, viivisseisundi ja makseviivituse määrad eri ajavahemike lõikes;
• b. viivisnõuete määrad ja kattevara portfell, sektori, geograafilise asukoha ja aja jooksul toimunud muutuste kaupa, võttes arvesse ka iga asjaomase portfelli asjaomast sissevoolu/väljavoolu, riskipositsioonide jaotust viivisnõuete klasside lõikes (st tähtajaks tasumata, kahtlased), iga asjaomase teguri puhul väärtuse langust ning mahakandmiste taset ja muutuseid aja jooksul, varasemaid sissenõudmismäärasid ja sissenõudmisprotsessi kestust, sundtäitmisel olevaid varasid ning muutuseid aja jooksul, samuti aega, mis kulus riskipositsioonide viivisnõueteks liigitamisest.

Pädevad asutused peaksid hindama, kas laenukahjumi eraldiste ja krediidiväärtuse korrigeerimiste tase on asjakohane riskipositsioonide kvaliteedi ja (kui asjakohane) tagatise taseme jaoks, hinnates eelkõige seda, kas laenukahjumi eraldiste tase on kooskõlas eri portfellide riskitasemega aja jooksul ning võrreldes finantsinstitutsiooni asjaomaste konkurentidega ja asjaomaste makromajanduse suundumustega ning kas krediidiväärtuse korrigeerimised tuletisinstrumentide turuväärtustes kajastavad asjaomaste vastaspoolte krediidikvaliteeti. Kui vaja, peaksid pädevad asutused hindama kohapealsete kontrollide või muude asjakohaste järelevalvemeetmetega, kas laenukahjumi eraldiste ja riskikatte tase on adekvaatne, hinnates näiteks laenude valimit. Sellise hindamise läbiviimisel peaksid pädevad asutused arvesse võtma ka sise- ja välisaudiitorite poolt esitatud järeldusi, kui need on kättesaadavad.

Pädevad asutused peaksid finantsinstitutsiooni olemusliku krediidiriski hindamisel arvestama ka tema tehtud stressitestide tulemusi, et tuvastada varem tuvastamata krediidiriski allikad, näiteks need, mis on põhjustatud krediidikvaliteedi, krediidi kontsentratsioonide, tagatise väärtuse ja krediidiriski positsiooni muutustest stressiperioodil.

Krediidiriski maandamise raamistiku tase ja kvaliteet

Pädevad asutused peaksid arvestama ka garantiide (sh krediidituletisinstrumendid) ning krediidisündmuste korral krediidikahju leevendamiseks olemasoleva tagatise taset ja kvaliteeti, sealhulgas neid, mis ei ole aktsepteeritavad kõlblike krediidiriski maandamise tehnikatena omavahendite arvutuste jaoks. Pädevad asutused peaksid hindamisel kaaluma järgmist:

• a. tagatiste ning portfelli, laenuvõtja tüübi, reitingu, majandussektori ja muude asjakohaste aspektide garantiidega tagatud kate;
• b. nõuetekohaselt teenindatavate nõuete ja viivisnõuete tagatise väärtused;
• c. varasemad sissenõudmise määrad tagatise ja garantiide tüübi ning summa alusel.

Pädevad asutused peaksid hindama ka jääkriski (nagu on viidatud direktiivi 2013/36/EL artiklis 80) olulisust, eelkõige tagatislepingute ja garantiide adekvaatsust ning jõustatavust, ajastust ja võimet realiseerida tagatisi ning täita garantiisid riikliku õigusraamistiku alusel, tagatise varade väärtuse likviidsust ja volatiilsust ning tagatise sissenõutavat väärtust mis tahes krediidi jõustamismeetmete korral. Pädevad asutused peaksid hindama ka garantii andjate ja tagatise kontsentratsiooni ning samuti korrelatsiooni laenuvõtjate krediidikvaliteediga (st korrelatsiooniriski) ning võimalikku mõju kaitse tõhususele.

Keskkonnaalased, sotsiaalsed ja juhtimisega seotud tegurid

Hinnates keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide ning keskkonnariskide mõju eelkõige sisemisele krediidiriskile, peaksid pädevad asutused püüdma võtta arvesse nende riskide eriomadusi, näiteks tulevikku suunatud olemust ja erinevat mõju eri ajavahemike vältel, tunnistades pikaajaliste prognoosidega seotud ebakindlust, arendades samas oma suutlikkust arvestada neid omadusi hindamisel.

6.2.3. Krediidiriski juhtimise ja kontrolliraamistiku hindamine

Pädevad asutused peaksid finantsinstitutsiooni krediidiriski profiili põhjalikuks mõistmiseks vaatama läbi finantsinstitutsiooni krediidiriski juhtimise ja kontrolliraamistiku ning selle adekvaatsuse seoses sisemiste krediidiriski positsioonidega. Hindamisel peaksid pädevad asutused tuginema ka järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi teiste elementide (nt ärimudeli analüüsi ja juhtimise valdkondade) hindamise tulemustele. Finantsinstitutsioonide korral, mille suhtes kohaldatakse viivisnõuete (vähendamise) strateegiaid ning nendega seotud juhtimis- ja tegevussuuniseid peaksid pädevad asutused hindama ka seda, kas finantsinstitutsioonid täidavad asjakohastes EBA suunistes selliste strateegiate ja nende rakendamise kohta sätestatud erinõudeid, sealhulgas seoses tarbijakaitsekohustuste täitmisega.

Krediidiriskistrateegia ja -valmidus

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioonil on usaldusväärne, selgelt sõnastatud ja dokumenteeritud krediidiriskivalmidus, -strateegia ja -limiidid, mille juhtorgan on heaks kiitnud. Hindamisel peaksid pädevad asutused muu hulgas arvestama juhtorgani rolli krediidiriskistrateegia ja -valmiduse määramisel, heakskiitmisel ja läbivaatamisel, selle strateegia nõuetekohast rakendamist kõrgema juhtkonna poolt ning selle asjakohasust finantsinstitutsiooni jaoks, arvestades tema ärimudelit, üldist riskivalmidust, praegust ja tulevast turukeskkonda ning finantsseisundit.

Organisatsiooniline ja sisekontrolliraamistik

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioonil on asjakohane organisatsiooniline raamistik ja juhtimiskord, et võimaldada krediidiriski tõhusat võtmist, haldamist, mõõtmist ja kontrolli nõutavate ülesannete täitmiseks piisavate (nii kvalitatiivsete kui kvantitatiivsete) inim- ja tehnilised ressurssidega. Eelkõige peaksid nad hindama, kas finantsinstitutsiooni juhtorgan ja kõrgem juhtkond mõistavad krediidi mõõtmise süsteemi aluseeldusi. Selle hindamise käigus peaksid pädevad asutused võtma arvesse vastutusalade piisavust ning töötajate oskusi ja kogemusi oma ülesannete täitmisel, krediidiriski võtmisel, mõõtmisel, jälgimisel ja sellest teatamisel, sealhulgas viivisnõuete haldamisel ja eelkõige viivisnõuete restruktureerimisel, ning viimaks riskivõtjate ja riskijuhtide selget eristamist.

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioonil on olemas asjakohased põhimõtted ja menetlused krediidi andmiseks, krediidiriski kindlakstegemiseks, mõõtmiseks, aruandluseks ja kontrollimiseks ning kas need on kooskõlas asutuse krediidiriski strateegiaga ja hõlmavad kõiki peamisi tegevusvaldkondi ning protsesse. See hõlmab hindamist, kas need põhimõtted on selgelt vormistatud, neist on teavitatud ning neid rakendatakse järjepidevalt kogu finantsinstitutsioonis ja pangakontsernis, kuhu see kuulub. Selle hindamise käigus peaksid pädevad asutused võtma arvesse, kas juhtorgan kiidab need põhimõtted heaks ning arutab ja vaatab neid regulaarselt läbi kooskõlas riskistrateegiatega, samuti seda, kas kõrgem juhtkond vastutab juhtorgani poolt määratletud põhimõtete ja menetluste väljatöötamise ning rakendamise eest.

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioonil on asjakohane raamistik krediidiriski tuvastamiseks, mõistmiseks, mõõtmiseks, jälgimiseks ja aruandluseks kooskõlas finantsinstitutsiooni suuruse ning keerukusega. Sellega seoses peaksid pädevad asutused kaaluma, kas asutusel on piisav andmetaristu ja kas analüüsimeetodid on sobivad, et võimaldada finantsinstitutsioonil oma krediidiriski asjakohaselt hallata, täita järelevalvealaseid aruandlusnõudeid ning tuvastada, mõõta ja regulaarselt jälgida kõigi bilansi ja bilansiväliste tegevustega seotud krediidiriski (vajaduse korral kontserni tasandil).

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsiooni juhtorgan ja kõrgem juhtkond mõistavad krediidi mõõtmise süsteemi aluseeldusi ja kas nad on teadlikud asjakohase mudeliriski määrast. Nad peaksid hindama, kas finantsinstitutsioon on teinud stressiteste, et mõista ebasoodsate sündmuste mõju tema krediidiriski positsioonidele ja krediidiriski eraldise adekvaatsusele, arvestades stressitesti sagedust, tuvastatud asjakohaseid riskitegureid, stressistsenaariumi aluseeldusi ning stressitestide tulemuste asutusesisest kasutamist kapitali planeerimiseks ja krediidiriskistrateegiateks.

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioon on määratlenud ja rakendanud krediidiriski positsioonide (sh krediidi kontsentratsiooni) pideva ja tõhusa järelevalve kogu finantsinstitutsioonis, muu hulgas konkreetsete näitajate ja asjakohaste käivitajate abil tulemuslike varajaste hoiatuste tagamiseks. Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioon teatab regulaarselt krediidiriski positsioone, sealhulgas regulaarselt stressitestide tulemusi juhtorganile, kõrgemale juhtkonnale ja asjaomastele krediidiriski juhtidele.

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioonil on tugev ja põhjalik kontrolliraamistik ning usaldusväärsed kaitsemeetmed enda krediidiriski maandamiseks kooskõlas tema krediidiriskistrateegia ja -valmidusega. Selle hindamise käigus peaksid pädevad asutused pöörama erilist tähelepanu sellele, et finantsinstitutsiooni kontrollifunktsioonid hõlmaksid piisavat ulatust (sealhulgas kõiki konsolideeritud üksusi, geograafilisi asukohti ja laenutegevusi), ning sellele, kas on kehtestatud tegevuspiirangud ja muud tavad, mille eesmärk on hoida krediidiriskipositsioone finantsinstitutsioonile vastuvõetaval tasemel vastavalt selle riskivalmidusele ja piirangutele. Selleks peaksid pädevad asutused pöörama erilist tähelepanu sellele, kas finantsinstitutsioonil on asjakohased sisekontrollid ja tavad, et tagada põhimõtete, menetluste ja limiitide (või nende erandite) rikkumisest õigeaegne teatamine asjakohasele juhtkonna tasandile meetmete võtmiseks, sealhulgas kontrollid, et tuvastada, hinnata ning juhtida rahapesu ja terrorismi rahastamise riske, millele finantsinstitutsioon on avatud laenuandmistegevuse tõttu.

Selle hindamise läbiviimisel peaksid pädevad asutused kaaluma, kas limiidisüsteem on asjakohane, arvestades finantsinstitutsiooni keerukust ning selle võimet krediidiriski mõõta ja juhtida. See hõlmab ka hindamist, kas kehtestatud limiidid on absoluutsed või kas nende rikkumisi võib esineda. Viimasel juhul peaks finantsinstitutsiooni poliitika selgelt kirjeldama ajavahemikku ja eritingimusi, mille korral on sellised limiitide rikkumised võimalikud. Lisaks peaksid pädevad asutused hindama kehtestatud menetluste asjakohasust, et hoida krediidijuhte kursis nende limiitidega, ning seda, kas sellised limiidid vaadatakse korrapäraselt läbi ja neid ajakohastatakse (nt et need oleksid kooskõlas strateegia muudatustega).

Pädevad asutused peaksid hindama ka siseauditi funktsiooni toimimist, pöörates tähelepanu krediidiriski juhtimise raamistiku siseauditite piisavusele, ulatusele ja sagedusele. Need auditid peaksid hõlmama kogu finantsinstitutsiooni krediidiriski juhtimise, mõõtmise ja kontrollimehhanismide raamistiku peamiste elementide läbivaatamist, samuti sisemiste eeskirjade ja protseduuride vastavust asjakohastele välistele õigusaktidele ning kõiki kõrvalekaldeid nendest.

Finantsinstitutsioonide korral, kes kasutavad krediidiriski omavahendite miinimumnõuete kindlaksmääramiseks sisereitingute meetodit, peaksid pädevad asutused hindama ka seda, kas sisemine valideerimisprotsess on usaldusväärne ja tõhus mudeli eelduste kontrollimisel ning krediidiriski juhtimise süsteemiga seotud võimalike puuduste tuvastamisel. See hindamine peaks võimaluse korral põhinema teabel, mis pärineb sisemudelitega seotud juba tehtud järelevalvetegevusest (nt kohapealsed kontrollid), ja võtma arvesse järelevalvetavasid, mida on üksikasjalikult kirjeldatud EBA järelevalvekäsiraamatus sisereitingutel põhinevate süsteemide valideerimise kohta²⁹ .

6.2.4. Tulemuste kokkuvõte, skoori määramine ja järelevalvemeetmed

²⁹ EBA/REP/2023/29.

finantsinstitutsiooni krediidiriskist ja vastaspoole riskist. See seisukoht peaks kajastuma tulemuste kokkuvõttes, mis esitatakse koos tabelis 6 kirjeldatud kaalutluste alusel määratud riskiskooriga. Kui pädev asutus otsustab teatud riski alamkategooriate olulisuse tõttu neid hinnata ja anda neile punkte eraldi, tuleks alljärgneva tabeli juhiseid kohaldada analoogia alusel nii suures ulatuses kui võimalik.

Tabel 6. Krediidiriski ja vastaspoole riski skoori määramise järelevalvekaalutlused Riskisk Järelevalveline Olemusliku riskiga seotud Adekvaatse juhtimise ja oor arvamus kaalutlused kontrollidega seotud kaalutlused

Allpool esitatud tabelis on toodud mittetäielik loetelu järelevalvemeetmetest, mida pädevad asutused võivad võtta juhul, kui finantsinstitutsiooni krediidi- ja vastaspoole riski juhtimise raamistikus tuvastatakse puudusi. Pädevad asutused peaksid otsustama, mis liiki meedet kasutada, lähtudes selle tõhususest konkreetse tuvastatud puuduse kõrvaldamisel. Pädevad asutused võivad kohaldada täiendavaid järelevalvemeetmeid (sh kvantitatiivseid meetmeid vastavalt direktiivi 2013/36/EL artikli 104 lõike 1 punktile a) või nende kombinatsiooni, kui neid peetakse tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks asjakohasemaks. Tabel 7. Krediidi- ja vastaspoole riski võimalikud ja mittetäielikud järelevalvemeetmed Pädevate asutuste võimalikud järelevalvemeetmed kooskõlas direktiivi 2013/36/EL artikli 104 lõike 1 punktidega b, d, e, f, j, l, m ja n – pädevad asutused võivad nõuda, et finantsinstitutsioon teeb järgmist: A. kaasab juhtorgani või selle komiteed aktiivsemalt asjakohaste krediidiotsuste tegemisse; B. parandab krediidiriski mõõtmise süsteeme; C. parandab kontrolli krediidiprotsesside, sealhulgas krediidi andmise, järelevalve ja sissenõudmise üle; D. täiustab tagatisraha juhtimist, hindamist ja järelevalvet; E. parandab juhtorganile ja kõrgemale juhtkonnale krediidiriskist teatamise kvaliteeti ja sagedust; F. kohaldab konkreetset provisjoneerimispoliitikat ning kui majandusarvestuse eeskirjad ja määrused seda lubavad, suurendab eraldisi; G. korrigeerib sisemise riski parameetreid ja/või riski osakaalusid, mille alusel arvutatakse konkreetsete toodete, sektorite või võlgnike tüüpide riskipositsioonide summad; H. kehtestab tagatise väärtusele suuremad väärtuskärped; I. vähendab krediidi kontsentratsiooniriski suuri riskipositsioone või muid allikaid; J. muudab kõigi või teatud toote- või võlgnike kategooriate korral krediidi andmise kriteeriume rangemaks; K. vähendab oma riskipositsioone või hangib kaitse seoses konkreetset tüüpi vahendite (nt hüpoteegid, ekspordi rahastamine, äri kinnisvara, väärtpaberistamine), võlgnike kategooriate, sektorite, riikide jm osas; L. rakendab asjakohast strateegiat viivisnõuete summa või osakaalu vähendamiseks; M. tõhustab keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega, eelkõige keskkonnariskidega seotud krediidiriski juhtimist, tuginedes selleks võimaluse korral ühele või mitmele eespool loetletud meetmele.