6.3. Tururiski hindamine

Tururiski juhtimise raamistiku hindamisel peaksid pädevad asutused hindama muu hulgas seda, kas finantsinstitutsioon järgib lõikes 12 osutatud õigusakte, mis on eraldi avaldatud EBA veebisaidil.

Käesolevates suunistes hõlmavad viited tururiskile kõiki järgmisi riske, mida pädevad asutused peaksid hindama:

• a. tururisk, mis tuleneb kõigist bilansilistest ja bilansivälistest positsioonidest, mille puhul võib tekkida kahjum turuhindade kõikumise tõttu, st riskid kauplemisportfelli positsioonides ning valuuta- ja kaubarisk pangaportfellis;
• b. krediidiväärtuse korrigeerimise summade muutustest tulenevate kahjude risk seoses vastaspoole krediidiriski marginaalide ja/või turuhindade muutustega, mis mõjutavad tuletistehingute ja vajaduse korral väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute õiglast väärtust;
• c. risk, mis on seotud õiglase väärtusega instrumentide hindamisega määruse (EL) nr 575/2013 artikli 105 tähenduses.

Pädevad asutused võivad teha vähem detailse analüüsi finantsinstitutsioonide kohta, kes vastavad määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 94 sätestatud väikese kauplemisportfelli tingimustele. Nende asutuste puhul, kelle riskipositsioonid on ebaolulised, peaks hindamine keskenduma riskijuhtimise ja juhtimisstruktuuri piisavusele ning süsteemide ja kontrollimehhanismide kvaliteedile ja tõhususele.

Pädevad asutused peaksid võtma arvesse keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide mõju sisemisele tururiskile ning keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega seotud tururiski juhtimise raamistiku ja kontrollide adekvaatsust, pöörates erilist tähelepanu keskkonnariskidele.

6.3.2. Olemusliku tururiski hindamine

Pädevad asutused peaksid olemuslikku tururiski hinnates määrama finantsinstitutsiooni riskipositsiooni põhitegurid ning hindama sellest tema usaldatavusele avalduva olulise mõju riski. Sellise arusaama kujundamiseks peaksid pädevad asutused kõigepealt tuvastama tururiskid, millele finantsinstitutsioon on või võib olla avatud, ning keskenduma alamkategooriatele ja teguritele, mida peetakse finantsinstitutsiooni jaoks kõige olulisemaks.

Selle analüüsi toetuseks peaksid pädevad asutused võtma arvesse vähemalt finantsinstitutsiooni tooteid, tegevusi ja ärivaldkondi. Nad peaksid võrdlema tururiski ning krediidiväärtuse korrigeerimise riski omavahendite nõudeid ning finantsinstitutsiooni omavahenditest maha arvatud täiendavat väärtuse korrigeerimist omavahendite nõuete kogusummaga. Kui asjakohane, peaksid nad võrdlema finantsinstitutsiooni poolt nendele riskidele eraldatud sisemist kapitali kogu sisemise kapitaliga. Samuti võivad nad arvesse võtta tururiskipositsioonide suhtelist osakaalu koguvarade suhtes, tururiskipositsioonidest saadud netokasumi suhtelist osakaalu kogu tegevustulust ning nende näitajate ja prognooside varasemaid muutusi. Samuti tuleks arvesse võtta finantsinstitutsiooni turutegevuste strateegiat ja sellega seotud riskivalmidust. Turutegevuste kaalutlemisel peaksid pädevad asutused lähtuma lõikes 161 nimetatud riskidest, mis võivad hõlmata kauplemisportfelliga seotud ja kauplemisportfelliväliseid riske.

Finantsinstitutsiooni riski tegevuste olemus ja koosseis

Finantsinstitutsiooni olemusliku tururiski laadi hindamise esimene samm on teha järjepidevalt ja põhjalikult kindlaks tema tururiski positsioonid. Pädevad asutused peaksid kasutama olemasolevaid regulatiivse aruandluse vorme, nagu COREP ja FINREP, sisearuandlust, järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi teiste elementide (nt ärimudeli analüüsi) hindamisest või varasematest järelevalvemeetmetest saadud teadmisi ning võrdlusi asjaomase asutuse sarnaste asutustega, kui need on kättesaadavad.

Pädevad asutused peaksid oma hindamisel lähtuma eelkõige tuvastatud kõige olulisematest riskiallikatest, hinnates nende olulisust finantsinstitutsiooni jaoks usaldatavusnõuete seisukohast. Pädevad asutused peaksid tururiski olemuse hindamiseks arvestama vähemalt järgmisi krediidiriski alamkategooriaid³⁰ :

• a. intressirisk (kauplemisportfell);
• b. krediidimarginaal (väljaspool väärtpaberistamist), krediidimarginaal (väärtpaberistamine) (kauplemisportfell);
• c. aktsiarisk (kauplemisportfell);
• d. reitingute muutumise risk (maksejõuetusriski lisamaksuga hõlmatud ettevõtete puhul)³¹ ;
• e. makseviivituse risk (maksejõuetusriski lisamaksuga hõlmatud ettevõtete puhul);
• f. valuutarisk, sh ümberarvestuslik risk (nii kauplemis- kui ka pangaportfellis);
• g. kaubarisk (kauplemis- ja pangaportfell);
• h. krediidiväärtuse korrigeerimise risk (kauplemis- ja pangaportfell);
• i. väärtuse hindamise risk (kauplemisportfelli kuuluvad ja kauplemisportfellivälised õiglase väärtusega instrumendid).

³⁰ Tururiski alamkategooriate mittetäielik jaotus on esitatud II lisas.

³¹ Reitingute muutumise riski käsitletakse kauplemisportfelli põhjaliku läbivaatamise raames krediidiriski marginaali osana.

Pädevad asutused peaksid arvestama ka järgmist:

• a. finantstoodete keerukus (nt mudelipõhise hindamise meetodi abil hinnatud tooted, tooted, mis kannavad muid riske kui deltarisk, ja alusriskid). Pädev asutus võib seda hinnata, kasutades näitajana jääkriskidest tulenevat lisandit vastavalt määruse 575/2013/EL artiklile 325u;
• b. asutuse riskipositsiooni likviidsus. Pädev asutus saab seda teha, hinnates, kas finantsinstitutsioon on avatud suure likviidsusperioodiga alamkategooriatele vastavalt määruse 575/2013/EL artikli 325bd tabelile 2;
• c. tururiski koondumine konkreetsete nimede, sektorite, majanduste ja riskiklasside suunas;
• d. selliste konkreetsete turutoimingute kasutamine, mille riski ei pruugi tururiski omavahendite nõuded täielikult kajastada (nt välkkauplemine).

Kui asjakohane, peaksid pädevad asutused arvestama ka finantsinstitutsioonide siseseid riskimeetmeid. Need võivad olla sisesed riskiväärtused, mida ei kasutata omavahendite nõuete või tururiski tundlikkuse arvutustes erinevate riskitegurite ja võimalike kahjude suhtes.

Pädevad asutused peaksid samuti hindama finantsinstitutsiooni võimet saada terviklik ülevaade turukontsentratsiooniriski ulatusest, millele finantsinstitutsioon on avatud, olgu see seotud ühe riskiteguriga või mitme omavahel korrelatsioonis oleva riskiteguriga, pöörates sealjuures erilist tähelepanu kontsentratsioonidele keerulistes ja mittelikviidsetes toodetes. Nad peaksid vaatama läbi äriühingu enda hinnangu kontsentratsioonide ja mittelikviidsete positsioonide kohta. Pädevad asutused peaksid finantsinstitutsioonidelt nõudma, et nad vähendaksid liigse kontsentratsiooniriski korral riskipositsiooni konkreetse keskse vastaspoole suhtes või korrigeeriksid riskipositsioone oma arvelduskontodel kooskõlas määruse (EL) nr 648/2012 artikli 7 punktiga a.

Kui pädevad asutused määravad kooskõlas lõikega 300, kas finantsinstitutsioonile avalduva tururiski suhtes tuleks kehtestada teise samba kapitalinõue, peaksid nad kaaluma, kas esimese samba metoodika hõlmab riski piisavalt, arvestades järgmist:

• a. finantsinstitutsioonid, kes kasutavad alternatiivset standardmeetodit, peavad 1. samba kohaselt arvutama lisamäära (jääkriski lisamäära) keeruliste finantstoodete sisemiste riskide puhul, mida tundlikkusel põhinev meetod ja maksejõuetusriski lisamäär ei hõlma piisavalt;
• b. finantsinstitutsioonid, kes kasutavad sisemudeli meetodit või alternatiivset sisemudeli meetodit, peavad võtma arvesse kõiki neis sisemudelites sisalduvaid olulisi riske;
• c. alternatiivse standardmeetodi kohased riskikaalud, määruse 575/2013/EL artiklis 325bb osutatud eeldatava puudujäägi näitajad ja määruse 575/2013/EL artiklis 325bk osutatud stressistsenaariumi riskinäitajad alternatiivse sisemudeli meetodi korral on ette nähtud selleks, et katta positsioonide likviidsus kooskõlas määruse 575/2013/EL artikli 325bd tabelis 2 osutatud likviidsusperioodiga.

Pädevad asutused peaksid tururiskipositsioonide ja nendega seotud juhtimiskorra raames tuvastama ja analüüsima kõiki siirdehindade kokkuleppeid, mis on sõlmitud liidus asuvate, kolmandast riigist pärit kontserni kuuluvate asutuste ja selle kontserni teiste, väljaspool liitu asuvate ning ELi emaettevõtja poolt konsolideerimata üksuste vahel. Analüüs peaks hõlmama järgmist:

• a. kvantitatiivne komponent, mille abil määratakse kindlaks siirdehindade kokkulepete olulisus võrreldes kauplemisportfelli kogukasumi ja -kahjumiga ning asutuse omavahenditega;
• b. kvalitatiivne komponent, mille abil hinnata, kas kõnealuste meetmete mõju on finantsinstitutsiooni juhatusele läbipaistev ja kas see kajastub asjakohaselt riskijuhtimise juhtimisstruktuuris;
• c. kvalitatiivne komponent, mille abil hinnatakse, kuidas siirdehindade kokkulepe mõjutab finantsinstitutsiooni äriotsuseid, sealhulgas seda, kuidas siirdehindade kokkuleppe dünaamika võib mõjutada esindusosakondade otsuseid, ning võimalikke huvide konflikte, mida see kokkulepe võib tekitada.

Pädevad asutused peaksid kindlaks määrama siirdehindade olulisuse kauplemisportfelli positsioonide kontekstis, keskendudes nendele siirdehindade kokkulepetele, mis vastavad järgmistele tingimustele:

• a. need hõlmavad vähemalt ühte konsolideerimisgrupi üksust, mis on asutatud väljaspool liitu ja mille kõrgeim konsolideerimistase on väljaspool liitu;
• b. need põhinevad tehingupõhise kasumi meetodil – või mis tahes muul majanduslikult võrdväärsel meetodil –, mille kohaselt jaotatakse mitme üksuse positsioonidega seotud kasum ja kahjum nende üksuste vahel ümber, lähtudes iga üksuse marginaalsest panusest
• (m) hinnakujunduskokkuleppes sätestatud põhimõõtmete saavutamisse.

Lõike 173 alapunktis a sätestatud nõuete rikkumise korral, kui kasum ja kahjum, mis jaotatakse ümber tehingupõhise kasumi meetoditel põhinevate siirdehindade kokkulepete alusel, on oluline (nt moodustab üle 5% finantsinstitutsiooni saadud kasumist ja kahjumist) ning see risk ei ole kaetud või täielikult kaetud täiendavate esimese samba omavahendite nõudega, peaksid pädevad asutused tegema järgmist:

• a. võtma seda riski arvesse teise samba kapitalinõude määramisel;
• b. võtma arvesse lõikes 172 loetletud komponentide tulemusi, näiteks siirdehindade kokkulepete olulisust, seoses selle portfelli tururiskikapitalinõuetega, mille kasumit ja kahjumit kasutatakse finantsinstitutsioonile ülekantava summa kindlaksmääramiseks, samuti seonduvate juhtimiskorralduste võimalikke puudusi;
• c. määrama kindlaks teise samba kapitalinõuded, mis katavad piisavalt tururiske, mida esimese samba omavahendite nõuded ei hõlma ja mis tekivad siirdehindade kokkuleppe alusel. Selleks võivad pädevad asutused kasutada V lisas sätestatud arvutusmeetodit või alternatiivset metoodikat, mis võimaldab täpselt mõõta riski, mida esimese samba omavahendite nõuded ei hõlma, ning määrata kindlaks sellest tuleneva teise samba kapitalinõude, võttes aluseks V lisas esitatud metoodika.

Kasumlikkuse analüüs ja stressitestimine

Pädevad asutused peaksid hindama turutegevuste varasemat kasumlikkust, sealhulgas kasumi volatiilsust, et mõista paremini finantsinstitutsiooni turu riskiprofiili. Kõnealuse analüüsi võib teha portfelli tasandil, samuti jaotatuna ärivaldkondade, varaklasside või üksuste kaupa, sõltuvalt finantsinstitutsiooni riskipositsioonide olulisusest ja keerukusest (mis tulenevad ärimudeli analüüsist või muust järelevalvealasest teabest).

Pädevad asutused peaksid eristama ühelt poolt kauplemistulu ja kauplemisega mitteseotud tulu (nt vahendustasud, klientide tasud jne) ning teiselt poolt saadud ja saamata jäänud kasumit/kahjumit.

Märkimisväärset kasumit või kahjumit tekitavate varaklasside ja/või riskipositsioonide korral peaksid pädevad asutused hindama kasumlikkust finantsinstitutsiooni poolt võetava riski tasemega võrreldes (nt riskiväärtus / kauplemiseks hoitavate finantsvarade ja kohustuste kaudu saadav netotulu), et tuvastada võimalikud vastuolud ja neid analüüsida. Kui võimalik, peaksid pädevad asutused võrdlema finantsinstitutsiooni näitajaid tema varasema tulemuslikkusega ja tema konkurentidega.

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioon on rakendanud adekvaatsed stressitestid, mis täiendavad tema riskimõõtmissüsteemi. Selleks peaksid nad arvestama järgmisi elemente:

• a. stressitestide sagedus;
• b. kas asjakohased riskitegurid on tuvastatud (nt mittelikviidsus / avamis- ja sulgemishindade oluline erinevus, kontsentreeritud positsioonid, ühesuunalised turud);
• c. stressistsenaariumi aluseeldused ning
• d. stressitestide tulemuste sisemine kasutamine kapitali planeerimiseks ja tururiskistrateegiateks.

6.3.3. Tururiski juhtimise ja kontrolliraamistiku hindamine

Pädevad asutused peaksid finantsinstitutsiooni riskiprofiilile vastava tururiski juhtimise põhjalikuks mõistmiseks vaatama läbi finantsinstitutsiooni riskijuhtimis- ja kontrolliraamistiku ning selle adekvaatsuse seoses olemuslike riskipositsioonide suhtes. Selle hindamise puhul peaks pädev asutus lähtuma käesolevas jaotises sätestatud lõigetest, kasutades samal ajal ära ka järgmisi vahendeid:

• a. järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi muude elementide (nt ärimudeli analüüsi ja juhtimisvaldkondade) hindamise tulemus;
• b. määruse 575/2013/EL artiklis 325c osutatud hindamise tulemus finantsinstitutsioonide puhul, kes kasutavad alternatiivset standardmeetodit, ning delegeeritud määruse (EL) 2024/1085 kohaselt tehtud hindamise tulemus, eelkõige seoses määruse 575/2013/EL artiklites 104b, 325bi ja 325bj osutatud nõuetega.

Pädevad asutused peaksid hindama ka finantsinstitutsioonide poliitikat ja menetlusi positsioonide määramiseks kauplemisportfellile ja pangaportfellile, nagu on kirjeldatud määruse 575/2013/EL 3. peatüki 1. jaotises.

Tururiskistrateegia ja riskivalmidus

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioonidel on usaldusväärne, selgelt sõnastatud ja dokumenteeritud riskivalmidus, -strateegia ja -limiidid, mille nende juhtorgan on heaks kiitnud. Hindamisel peaksid pädevad asutused muu hulgas arvestama juhtorgani rolli riskistrateegia ja -valmiduse määramisel, heakskiitmisel ja läbivaatamisel, selle strateegia nõuetekohast rakendamist juhtorgani poolt ning selle asjakohasust finantsinstitutsiooni jaoks, arvestades tema ärimudelit, üldist riskivalmidust, praegust ja tulevast turukeskkonda ning finantsseisundit.

Organisatsiooniline ja sisekontrolliraamistik

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioonil on sobiv organisatsiooniraamistik, et võimaldada tururiski tõhusat tuvastamist, mõistmist, seiret ja kontrolli nõutavate ülesannete täitmiseks piisavate (nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt) töötajate ja tehniliste vahenditega. Hindamisel peaksid pädevad asutused võtma arvesse tururiski võtmise, jälgimise, aruandluse ja kontrollimise vastutusalade piisavust, nende hõlmatust kogu finantsinstitutsiooniga, ees- ja tagakontori ning riskide võtmise ja kontrollifunktsioonide selget eristamist ning kaasatud töötajate oskusi ja eksperditeadmisi.

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioonil on tururiski kindlakstegemiseks, juhtimiseks, mõõtmiseks ja kontrollimiseks selgelt määratletud põhimõtted ja protseduurid ning kas need on usaldusväärsed ja kooskõlas finantsinstitutsiooni riskistrateegiaga ning hõlmavad kõiki peamisi tegevusi ja protsesse. See hõlmab hindamist, kas need põhimõtted ja menetlused on selgelt vormistatud, neist on teavitatud ning neid rakendatakse kogu finantsinstitutsioonis järjepidevalt.

Eelkõige peaks hindamine hõlmama regulatiivsetel eesmärkidel kauplemisportfelli lisatavaid või sellest välja arvatavaid positsioone, sisemiste riskimaanduste põhimõtteid ning uute turutegevuste ja/või toodete menetlusi.

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioonil on olemas asjakohane tururiskide tuvastamise, mõistmise ning mõõtmise raamistik kooskõlas tema suuruse ja keerukusega ning kas see raamistik vastab asjakohaste rakendusõigusaktide asjakohastele miinimumnõuetele.

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioonil on olemas adekvaatne tururiskide järelevalve- ja aruandlusraamistik, millega tagatakse rikkumiste korral kiire tegutsemine tema kõrgema juhtkonna või juhtorgani asjakohasel tasandil. Järelevalvesüsteem peaks hõlmama konkreetseid näitajaid ja asjakohaseid käivitajaid, et tagada tõhusad varajased hoiatused, ning peaks teavitama juhtorganit ja kõrgemat juhtkonda olemasolevatest riskipositsioonidest ja meetmetest võrreldes poliitikas sätestatud piirangutega.

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioonil on tugevad ja põhjalikud limiidisüsteemid ja kontrolliraamistik ning usaldusväärsed kaitsemeetmed enda riski maandamiseks kooskõlas oma riskistrateegia ja -valmidusega. Selle hindamise käigus peaksid pädevad asutused pöörama erilist tähelepanu sellele, et finantsinstitutsiooni kontrollifunktsioonid hõlmaksid piisavat ulatust (sealhulgas kõiki konsolideeritud üksusi, geograafilisi asukohti ja turutegevusi), ning sellele, kas on kehtestatud tegevuspiirangud (sh ametikoha või äriüksuse tasandil individuaalsed piirangud, mida tuleks iga päev jälgida) ja muud tavad, mille eesmärk on hoida tururiskipositsioone finantsinstitutsioonile vastuvõetaval tasemel vastavalt selle riskivalmidusele ja piirangutele.

Pädevad asutused peaksid samuti hindama, kas sisemine valideerimisprotsess on usaldusväärne ja tõhus mudeli eelduste kontrollimisel ning tururiski juhtimissüsteemiga seotud võimalike puuduste tuvastamisel. Finantsinstitutsioonide puhul, kes kasutavad tururiski omavahendite miinimumnõuete kindlaksmääramiseks sisemist lähenemisviisi, peaks see hindamine põhinema – kui see on võimalik – teabel, mis pärineb sisemudelite suhtes juba läbi viidud järelevalvemeetmetest (näiteks kohapealsetest kontrollidest).

Pädevad asutused peaksid hindama ka siseauditi funktsiooni toimimist, pöörates tähelepanu tururiski juhtimise raamistiku siseauditite piisavusele, ulatusele ja sagedusele. See peaks hõlmama kogu finantsinstitutsiooni riskijuhtimise, mõõtmise ja kontrollimehhanismide raamistiku peamiste elementide läbivaatamist, samuti sisemiste eeskirjade ja protseduuride vastavust asjakohastele välistele õigusaktidele ning kõiki kõrvalekaldeid nendest. 6.3.4. Tulemuste kokkuvõte, skoori määramine ja järelevalvemeetmed

Pärast eespool nimetatud hindamist peaksid pädevad asutused kujundama seisukoha finantsinstitutsiooni tururiskist. See seisukoht peaks kajastuma tulemuste kokkuvõttes, mis esitatakse koos tabelis 8 kirjeldatud kaalutluste alusel määratud riskiskooriga. Kui pädev asutus otsustab teatud riski alamkategooriate olulisuse tõttu neid hinnata ja anda neile punkte eraldi, tuleks alljärgneva tabeli juhiseid kohaldada analoogia alusel nii suures ulatuses kui võimalik.

Tabel 8. Tururiski skoori määramise järelevalvekaalutlused Adekvaatse juhtimise ja

Allpool esitatud tabelis on toodud mittetäielik loetelu järelevalvemeetmetest, mida pädevad asutused võivad võtta juhul, kui finantsinstitutsiooni tururiski juhtimise raamistikus tuvastatakse puudusi. Pädevad asutused peaksid otsustama, mis liiki meedet kasutada, lähtudes selle tõhususest konkreetse tuvastatud puuduse kõrvaldamisel. Pädevad asutused võivad kohaldada muid järelevalvemeetmeid (sh kvantitatiivseid meetmeid vastavalt direktiivi 2013/36/EL artikli 104 lõike 1 punktile a) või nende kombinatsiooni, kui neid peetakse tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks asjakohasemaks.

Tabel 9. Tururiski võimalikud ja mittetäielikud järelevalvemeetmed Pädevate asutuste võimalikud järelevalvemeetmed kooskõlas direktiivi 2013/36/EL artikli 104 lõike 1 punktidega b, d, e, f, j, l, m ja n – pädevad asutused võivad nõuda, et finantsinstitutsioon teeb järgmist: A. suurendab finantsinstitutsiooni juhtorganile ja kõrgemale juhtkonnale tururiskist teatamise kvaliteeti ja sagedust; B. suurendab finantsinstitutsiooni sisemeetodite tulemuslikkuse või tema järeltestimise või stressitestimise suutlikkust; C. teostab turutegevuse kohta sagedamini ja põhjalikumaid siseauditeid; D. piirab teatud toodetesse investeerimist, kui finantsinstitutsiooni poliitikad ja menetlused ei taga, et toodetest tekkiv risk on adekvaatselt kaetud ja reguleeritud; E. nõuab finantstoodete investeeringust väljumist, kui finantsinstitutsiooni väärtuse hindamise protsessidest ei saada määruse (EL) nr 575/2013 standarditele vastavaid konservatiivseid hinnanguid; F. vähendab olemusliku tururiski taset (nt riskide maandamise või varade müügi või kesksete vastaspoolte kaudu arveldatavate tuletisinstrumentide suurendamise kaudu), kui finantsinstitutsiooni mõõtmis- või kontrollisüsteemides on leitud olulisi puudusi; G. esitab kava, kuidas järk-järgult vähendada oma riskipositsioone probleemsete varade ja/või mittelikviidsete positsioonide suhtes.