8.2. Olemusliku likviidsusriski hindamine

Pädevad asutused peaksid hindama finantsinstitutsiooni lühiajalist ja keskpikka likviidsusriski asjakohaste ajavahemike, sealhulgas päevasiseste ajavahemike jooksul, et tagada, et ta säilitab likviidsuspuhvrite adekvaatsed tasemed nii tava- kui ka stressitingimustes. See hindamine hõlmab järgmisi elemente:

• a. lühiajalise ja keskpika perspektiivi likviidsusvajaduste hindamine;
• b. päevasisese likviidsusriski hindamine;
• c. likviidsuspuhvri ja likviidsuse tagamise suutlikkuse hindamine;
• d. järelevalvelised likviidsuse stressitestid.

Likviidsusvajaduste, puhvrite ja tasakaalustamissuutlikkuse hindamiseks tavatingimustes peaksid pädevad asutused esitama koos analüüsiga tõendid täiendava järelevalve parameetrite aruandlusvormidelt, nagu on sätestatud rakenduslikus tehnilises standardis järelevalvelise aruandluse kohta. Likviidsusvajaduste hindamisel stressitingimustes peaksid pädevad asutused arvestama ka meetmeid, mida finantsinstitutsioonid võivad võtta oma maine/frantsiisi säilitamiseks. Seejuures tuleks arvesse võtta mainemõju suurtele hulgi- ja jaekaubanduse vastaspooltele, sealhulgas neile, mis võivad tekkida sotsiaalsete või muude kanalite kaudu. Pädevad asutused võivad teha vähem detailse päevasisese likviidsusriski hindamise ja likviidsuse stressitestimise, kui see on põhjendatud nende riskiallikate väiksema olulisusega, eelkõige 3. ja 4. kategooria finantsinstitutsioonide korral, ning võttes arvesse sisemise likviidsuse adekvaatsuse hindamise protsessi tulemusi.

Lühiajalise ja keskpika perspektiivi likviidsusvajaduste hindamine

Pädevad asutused peaksid hindama finantsinstitutsiooni likviidsusvajadusi lühiajalises ja keskpikas perspektiivis nii tavatingimustes kui ka stressitingimustes. Nad peaksid arvesse võtma mõju finantsinstitutsiooni likviidsusvajadustele stressiolukorras enne 30 päeva, näiteks 30 päeva ja 3 kuu vahelisel ajavahemikul ning pärast näiteks kolme kuni kaheteistkümne kuu möödumist tõsistest, kuid tõenäolistest stressiolukordadest, mis hõlmavad finantsinstitutsioonile omaseid, kogu turgu mõjutavaid ja kombineeritud šokke. Pädevad asutused peaksid analüüsima ka likviidsusvajaduste mahtu, asukohta ja valuutat ning erinevates olulistes valuutades esinevate šokkide eraldi mõjusid, et võtta arvesse valuuta konverteeritavuse riski ja riski, et juurdepääs valuutaturgudele võib häiruda (sealhulgas eripärad, nagu näiteks juurdepääsu kaotamine välisvaluutas nomineeritud korrespondentpangakontole).

Pädevad asutused peaksid toetama lühiajalise likviidsusriski hindamist, analüüsides komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2015/61 sätestatud likviidsuskattekordajat, sealhulgas seda, kas likviidsuskattekordaja on õigesti mõõdetud ja esitatud ning kas see kajastab piisavalt finantsinstitutsiooni likviidsusvajaduste katmist. Pädevad asutused peaksid hindama ka seda, kas finantsinstitutsioonid testivad korrapäraselt oma suutlikkust esitada likviidsuskattekordajat iga päev, et tagada, et finantsinstitutsioonid suudavad vajaduse korral esitada usaldusväärseid andmeid kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikliga 414.

Šokkidest finantsinstitutsiooni likviidsuse vajadustele avalduva mõju hindamisel peaksid pädevad asutused võtma arvesse finantsinstitutsiooni likviidsusriski kõiki olulisi allikaid, eelkõige järgmist:

• a. võimalus, et mis tahes kohaldatav ELi regulatiivne nõue ei määra piisavalt kindlaks finantsinstitutsiooni likviidsusvajadusi nõude puhul kasutatava stressistsenaariumi tüübi korral, sealhulgas juhul, kui tähtajad on lühemad kui 30 päeva;
• b. hulgimüügi vastaspooltega seotud riskid, mis tulenevad bilansis kajastatud kirjetest ja rahastamise kontsentratsioonidest. Pädevad asutused peaksid võtma arvesse nende vastaspoolte pakutava rahastamise volatiilsust, kes kõik kuuluvad kõige olulisemasse teenindatavasse sektorisse, ning võimalikke negatiivse mõju ülekandumise riske. Sellega seoses tuleks erilist tähelepanu pöörata rahastamisele, mis on saadud uute ärivaldkondade ja turustuskanalite kaudu, samuti klientidelt, kelle tegevusega kaasneb kõrgem riskitase (krüptovara emitendid ja teenusepakkujad);
• c. tingimuslikest rahavoogudest / bilansivälistest kirjetest (näiteks krediidiliinid, lisatagatise nõuded) ja tegevustest (näiteks konsolideerimata eriotstarbeliste ettevõtjate lepingulisi kohustusi ületava toetamise likviidsus) tekkivad riskid;
• d. neto- ja brutosissevool ning -väljavool: kui sissevool ja väljavool on väga suur, peaksid pädevad asutused pöörama eritähelepanu krediidiasutusele või investeerimisühingule sissevoolu eeldatud ajal mittelaekumisest tulenevale riskile, isegi kui väljavool on piiratud;
• e. jaeklientidest vastaspooltega seoses tekkivad riskid, sealhulgas rahastamise kontsentratsioonid. Selleks peaksid pädevad asutused kasutama jaehoiuste eri riskiklassidesse liigitamise metoodikat vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/61 artiklitele 24 ja 25.
• f. Risk, et keskpika kuni pika perspektiivi rahastamisprofiili liigsed riskid mõjutavad kahjulikult vastaspoolte käitumist, mis on seotud lühiajalise likviidsuspositsiooniga, ning
• g. anonüümsete hoiuste kontekstis tekkiv risk⁴⁵ .

⁴⁵ Parimad tavad on esitatud EBA aruandes: „Likviidsuskattekordaja rakendamise järelevalve ELis – teine aruanne“ (EBA/REP/2021/07).

Pädevad asutused peaksid tagama, et finantsinstitutsiooni lühiajaliste likviidsusvajaduste hindamisel võetaks arvesse digitaliseerimise mõju (sealhulgas näiteks välkmaksed) ning seda, kuidas teabe levik sotsiaalmeedias võib stressistsenaariumi korral kiirendada raha väljavõtmist.

Päevasisese likviidsusriski hindamine

Pädevad asutused peaksid hindama finantsinstitutsiooni päevasisese likviidsusriski positsiooni valitud ajavahemiku jooksul. See hinnang peaks hõlmama vähemalt päevasisese likviidsuse hindamist, mis on kättesaadav või juurdepääsetav tavapärastel tingimustel või finants- või tegevusstressi all (nt infotehnoloogia tõrked, õiguslikud piirangud rahaliste vahendite ülekandmisel, korrespondentpanga teenustele ja/või finantsinstitutsiooni jaoks oluliste valuutade, kaupade või instrumentide arveldusteenustele juurdepääsu peatamine/lõpetamine). Selle puhul tuleks eelkõige arvesse võtta, kuidas stressiolukorras võib finantsinstitutsiooni suurenenud päevasisene tagatisvajadus piirata tema võimet kasutada vajaduse korral likviidsuspuhvrit, et katta stressiolukorras tekkivaid väljavoolusid.

Jurisdiktsioonides, kus päevasisese riski teatamine ei ole veel võimalik, võivad pädevad asutused tugineda finantsinstitutsiooni enda päevasisese likviidsusriski analüüsile.

Likviidsuspuhvri ja likviidsuse tagamise suutlikkuse hindamine

Pädevad asutused peaksid hindama finantsinstitutsiooni likviidsuspuhvri ja tasakaalustamissuutlikkuse asjakohasust seoses eri stressistsenaariumides arvesse võetavate varade omadustega ühe kuu jooksul ja eri ajavahemike jooksul, mis võivad olla kuni üks aasta, sealhulgas üleöö. Hindamisel tuleks arvestada likviidsete varade liigitamist ja kvaliteeti (nagu on sätestatud komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2015/61), nende vastavust kvaliteetsete likviidsete varade üld- ja tegevusnõuetele ning seda, kas likviidsuspuhver ja likviidsuse tagamise suutlikkus on kooskõlas finantsinstitutsiooni riskivalmidusega.

Pädevad asutused peaksid arvestama tegureid, mis võivad vähendada finantsinstitutsiooni võimet muuta oma likviidsed varad stressiperioodil õigeaegselt rahaks, sealhulgas näiteks suured kontsentratsioonid üksikute vastaspooltega või varade liik, puhvris olevad varad, mis on koormatud või laenuks võetud, ning likviidsete varade nomineerimine muus valuutas kui finantsinstitutsiooni likviidsusvajadused. Pädevad asutused peaksid arvestama ka likviidsuse tagamise suutlikkuse hulka kuuluda võivate kokkulepitud likviidsuse tagamise tehingute tõenäolist väärtust.

Pädevad asutused peaksid (kui asjakohane) läbi vaatama finantsinstitutsiooni nende eelduste asjakohasuse, mis on seotud tema võimega pääseda stressiperioodil juurde repoturgudele ja keskpanga rahastamisele, sealhulgas seoses tagatisena kasutatavate varade sobivuse ja kättesaadavusega. Nad peaksid arvestama, kas finantsinstitutsioon testib oma turulepääsu, tehes regulaarselt müügi- või repotehinguid. Samuti peaksid nad läbi vaatama finantsinstitutsiooni eeldused likviidsuse saavutamise aja kohta stressiolukorras. Järelevalvelised likviidsuse stressitestid

Pädevad asutused peaksid tegema oma likviidsuse stressitestid, et hinnata sõltumatult lühiajalisi ja keskpika perioodi likviidsusriske. Stressistsenaariumid peaksid olema seotud 30 päeva likviidsuskattekordaja stressi eeldustega, kuid pädevad asutused võivad laiendada oma hindamise ulatust, uurides riske 30 päeva jooksul ja ka rohkem kui 30 päeva jooksul ning muutes likviidsuskattekordaja eeldusi, et kajastada likviidsuskattekordajaga adekvaatselt katmata riske. See peaks hõlmama järelevalve stressitesti, milles on kombineeritud finantsinstitutsioonipõhine ja turuülene stress.