8.4. Likviidsus- ja rahastamisriski juhtimis- ja kontrolliraamistiku hindamine

Pädevad asutused peaksid finantsinstitutsiooni likviidsus- ja rahastamisriski profiili ning nende omavahelisest seotuse põhjalikuks mõistmiseks vaatama läbi ka tema likviidsus- ja rahastamisriski aluseks oleva juhtimiskorralduse ja riskijuhtimise raamistiku. Selleks peaksid pädevad asutused hindama järgmist:

• a. likviidsusrisk ja rahastamisstrateegia ning likviidsus- ja rahastamisriskivalmidus;
• b. organisatsiooniline raamistik, poliitikad ja menetlused;
• c. riski tuvastamine, mõõtmine, juhtimine, järelevalve ja aruandlus;
• d. asutuse likviidsus- ja rahastamispõhised stressitestid;
• e. likviidsusriski ja rahastamisriski juhtimise sisekontrolliraamistik;
• f. likviidsuse hädaolukorrakavad ja finantsseisundi taastamise kavad;
• g. finantsinstitutsiooni rahastamiskavad.

Likviidsus- ja rahastamisriski strateegia ja riskivalmidus

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioonil on usaldusväärne, selgelt sõnastatud, dokumenteeritud ja edastatud likviidsus-/rahastamisriski strateegia ja huvi, mille juhtorgan on heaks kiitnud. Selle hindamise puhul peaksid pädevad asutused muu hulgas võtma arvesse juhtorgani rolli likviidsus-/rahastamisriski strateegia ja valmiduse (sealhulgas selle aluseks olevate peamiste eelduste) kehtestamisel, heakskiitmisel ja läbivaatamisel, selle strateegia nõuetekohast rakendamist juhtorgani poolt ning selle asjakohasust finantsinstitutsiooni jaoks, arvestades tema ärimudelit, üldist riskitaluvust, rolli finantssüsteemis, finantsseisundit ja rahastamissuutlikkust.

Organisatsiooniline raamistik, poliitikad ja menetlused

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioonil on likviidsus- ja rahastamisriski juhtimiseks asjakohane organisatsiooniline raamistik ja juhtimiskord, sealhulgas usaldusväärne sisemise likviidsuse adekvaatsuse hindamise protsessi raamistik kooskõlas käesolevate suuniste jaotise 5 punktiga 91. Lisaks peaksid nad hindama, kas finantsinstitutsioon on rakendanud asjakohaseid mõõtmis- ja kontrollifunktsioone koos piisavate inim- ja tehniliste ressurssidega nende funktsioonide väljatöötamiseks ja rakendamiseks ning nõutavate seireülesannete täitmiseks. Likviidsusriski juhtimist ning süsteemide ja protsesside järelevalvet peaks teostama sõltumatu üksus.

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioonil on likviidsus- ja rahastamisriski juhtimiseks asjakohased põhimõtted ja menetlused ning kas need on kooskõlas finantsinstitutsiooni likviidsusriski taluvusega. See hõlmab hinnangut, kas poliitikad ja menetlused on nõuetekohaselt määratletud ja sõnastatud ning neist teavitatakse tõhusalt kogu finantsinstitutsioonis. Juhtorgan peaks põhimõtted ja menetlused heaks kiitma ja korrapäraselt läbi vaatama ning neid peaks rakendama kõrgem juhtkond.

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsiooni lähenemisviis turulepääsu säilitamiseks olulistel rahastamisturgudel on asjakohane, sealhulgas turulepääsu testimine, finantsinstitutsiooni lähenemisviis jätkuva kohaloleku säilitamiseks turgudel (konkreetsete väikeste finantsinstitutsiooni või spetsialiseerunud ärimudelite puhul ei pruugi turulepääsu testimine olla asjakohane), finantsinstitutsiooni lähenemisviis tugevate suhete arendamiseks rahastajatega ning mis tahes tõendid selle kohta, et finantsinstitutsioonil oleks stressiolukorras jätkuvalt juurdepääs turule.

Riski tuvastamine, mõõtmine, juhtimine, järelevalve ja aruandlus

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioonil on asjakohane raamistik ja IT-süsteemid likviidsus- ja rahastamisriski tuvastamiseks ning mõõtmiseks kooskõlas tema suuruse, keerukuse, riskivalmiduse ja riskide võtmise suutlikkusega. Nad peaksid arvestama järgmisi tegureid:

• a. kas finantsinstitutsioon on rakendanud asjakohased meetodid asjakohaste ajavahemike vältel oma rahavoogude prognoosimiseks tava- ja stressiolukordades ning hõlmates kõiki olulisi riskitegureid;
• b. kas finantsinstitutsioon kasutab asjakohaseid peamisi eeldusi ja metoodikaid, mida vaadatakse regulaarselt läbi, arvestades mitmesuguste riskide (krediidi-, tururisk, pangaportfelli intressirisk jm) vastastikmõju, mis tekib nii bilansi- kui ka bilansivälistest kirjetest;
• c. kas finantsinstitutsioon mõistab oma võimet saada juurdepääs finantsinstrumentidele nende hoidmiskohast olenemata, arvestades mis tahes õigus-, regulatiiv- ja tegevuspiiranguid nende kasutamisele, sealhulgas näiteks juurdepääsu puudumist varadele koormatiste tõttu eri ajavahemike jooksul.

Pädevad asutused peaksid hindama, kas asutustel on likviidsus- ja rahastamisriski jaoks asjakohane aruandlusraamistik, mille on heaks kiitnud kõrgem juhtkond. Nad peaksid arvesse võtma aruandluse koostamiseks kasutatavate infosüsteemide ja sisemiste teabevoogude kvaliteeti ning seda, kas aruanded on sihtrühmale arusaadavad, täpsed ja kasutatavad (nt õigeaegsed, mitte liiga keerulised, õige ulatusega). Aruandeid tuleks esitada regulaarselt asjakohastele saajatele (näiteks juhtorganile, kõrgemale juhtkonnale või varade ja kohustuste komiteele).

Pädevad asutused peaksid hindama päevasisese likviidsusriski mõõtmise protsessi adekvaatsust, eelkõige nende finantsinstitutsioonide korral, mis osalevad maksete, arveldamise ja kliiringu süsteemides. Nad peaksid arvestama, kas finantsinstitutsioon jälgib ja kontrollib piisavalt päevasiseste nõuete täitmiseks kättesaadavaid rahavooge ja likviidseid vahendeid ning prognoosib, millal rahavood päeva jooksul tekivad, ja kas ta teeb päevasiseste toimingute jaoks adekvaatseid konkreetseid stressiteste, arvestades ka äritegevuse arengut (nt välkmaksete võimalust).

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioonil on piisav likviidsus- ja rahastamisnäitajate kogum. Nad peaksid võtma arvesse järgmist:

• a. kas näitajad kajastavad piisavalt finantsinstitutsiooni likviidsusriskiprofiili, sealhulgas likviidsuspuhvris olevate varade diversifitseerituse astet ning likviidsete varade vääringute ja likviidsusväljavoolude vääringulise jaotuse vahelist kooskõla;
• b. kas näitajad katavad piisavalt peamisi likviidsusriski aspekte, mis on seotud võimalike kaljuefekti riskidega, näiteks väljavoolu tähtaegade kontsentratsioon (võttes arvesse ka kohustuste võimalikku ennetähtaegset sissenõudmist) ja keskpankade toetusprogrammid;
• c. kas näitajad võimaldavad tuvastada finantsinstitutsiooni struktuurse rahastamise haavatavused, sealhulgas mis tahes kontsentratsioonid konkreetsetel turgudel, valuutades, vastaspooltes ja lõpptähtaegades;
• d. kas näitajad annavad ülevaate finantsinstitutsiooni rahastamise „püsivusest“ (sõltumata sellest, milliseid eeldusi kasutatakse likviidsuskattekordaja või stabiilse netorahastamise kordaja puhul), sealhulgas jaotuse homogeensetesse kategooriatesse vastavalt nende riskitunnustele ning tagatis- või kindlustusskeemi kohaldamisalast välja jäävate hoiuste osakaalu.

Finantsinstitutsioon peaks suutma tõendada, kas näitajaid dokumenteeritakse adekvaatselt ja vaadatakse regulaarselt läbi, kas neid kasutatakse sisenditena finantsinstitutsiooni riskivalmiduse määramisel, juhtimisaruandluses ja tegevuspiirangute kehtestamisel.