Finantsinstitutsiooni likviidsus- ja rahastamispõhised stressitestid

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioon on rakendanud adekvaatse likviidsuspõhise stressitestimise kooskõlas EBA suunistega finantseerimisasutuste stressitestide kohta⁴⁶ :

• a. et mõista kõrvalekallete mõju oma riskipositsioonile ning suuta hinnata oma likviidsete varade, tasakaalustamisvõime ja rahastamisstruktuuri piisavust;
• b. eri tüüpi stressistsenaariumide korral avalduda võivate riskide hõlmamiseks ja/või kontrolli, juhtimise või muudest puudustest tulenevate riskide käsitlemiseks.

⁴⁶ EBA/GL/2018/04

Pädevad asutused peaksid arvesse võtma, kas raamistik võimaldab asutusel:

• a. määrata finantsinstitutsiooni üleelamise ajavahemiku, arvestades tema olemasolevat likviidsuspuhvrit ja stabiilseid rahastamisallikaid ning arvestades finantsinstitutsiooni riskivalmidust tõsise, kuid usutava likviidsusstressi perioodi vältel;
• b. analüüsida stressistsenaariumidest tema konsolideeritud grupiülesele likviidsuspositsioonile ning konkreetsete ettevõtjate ja ärivaldkondade likviidsuspositsioonile avalduvat mõju;
• c. mõista riskide tekkevaldkondi olenemata tema organisatsioonilisest struktuurist ja likviidsusriski tsentraalse juhtimise määrast.

Pädevad asutused peaksid tagama, et finantsinstitutsioon esitab eri liiki stressistsenaariumide modelleeritud mõju (nagu on selgitatud EBA suunistes finantsinstitutsioonide stressitestimise kohta) ning mitu tundlikkustesti (proportsionaalsuse alusel). Simuleeritavad stressistsenaariumid ja nendes kajastatud šokid ei peaks põhinema ainult minevikul, vaid neis tuleks kasutada ka eksperthinnangutel põhinevaid hüpoteetilisi stressistsenaariume. Pädevad asutused peaksid analüüsima, kas on arvestatud vähemalt järgmisi stsenaariume:

• a. lühiajaline ja pikaajaline;
• b. finantsinstitutsioonipõhine ja turuülene (toimub samal ajal mitmel turul);
• c. punktide a ja b kombinatsioon.

Tähtis asjaolu, mida pädevad asutused peaksid finantsinstitutsiooni stressitestimise raamistiku hindamisel arvestama, on hüpoteetilis(t)est stressistsenaariumi(de)st tema rahavoogudele ja likviidsuse tagamise suutlikkusele ning üleelamise ajavahemikule avalduva mõju modelleerimine ning kas modelleerimine kajastab eri mõju, mida majandusstress võib avaldada nii tema varadele kui ka sisse- ja väljavooludele.

Pädevad asutused peaksid hindama ka, kas finantsinstitutsiooni lähenemisviis stressitestimise eelduste määramisel on konservatiivne. Olenevalt stsenaariumi tüübist ja tõsidusest peaksid pädevad asutused vajadusel arvestama paljude eelduste, eelkõige järgmiste asjakohasust:

• a. jaerahastamise ammendumine;
• b. tagatud ja tagamata hulgimüügi rahastamise vähenemine;
• c. rahastamisturgude ja eri turgude vahelise hajutamise korrelatsioon;
• d. täiendavad tingimuslikud bilansivälised riskipositsioonid;
• e. rahastamistähtajad (nt kui rahastamise pakkujal on tagasiostu võimalus);
• f. finantsinstitutsiooni krediidireitingu mis tahes halvenemise mõju;
• g. välisvaluuta konverteeritavus ja juurdepääs valuutaturgudele ning korrespondentpanga kontodele;
• h. võime kanda likviidsust üle ettevõtjate, sektorite ja riikide vahel;
• i. tuleviku bilansikasvu hinnangud ning
• j. maineriskidest põhjustatud kaudne nõue, et finantsinstitutsioon uuendaks varasid ja pikendaks või säilitaks muid likviidsuse toetamise vorme.

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsiooni likviidsuspõhise stressitestimise juhtimisraamistik on asjakohane ja kas see on nõuetekohaselt lõimitud üldisesse riskijuhtimisstrateegiasse. Nad peaksid võtma arvesse järgmist:

• a. kas stressitestide ulatus ning sagedus on asjakohane seoses finantsinstitutsiooni olemuse ja keerukuse, tema likviidsusriski positsioonide ning suhtelise tähtsusega finantssüsteemis;
• b. kas stressitestide tulemused on integreeritud finantsinstitutsiooni likviidsuse ja rahastamise strateegiakavade koostamise protsessidesse ning kas neid kasutatakse kriisiolukorras likviidsuse juhtimise tõhususe suurendamiseks, sealhulgas finantsinstitutsiooni likviidsuse, talitluspidevuse ja taastamise kavas;
• c. kas finantsinstitutsioonil on olemas adekvaatne protsess stressitestimiseks sobivate riskitegurite tuvastamiseks, arvestades kõiki olulisi haavatavusi, mis võivad halvendada tema likviidsuspositsiooni;
• d. kas eeldusi ja stsenaariume vaadatakse läbi ning ajakohastatakse piisava sagedusega;
• e. kui hinnatakse grupi likviidsuse juhtimist, kas finantsinstitutsioon pöörab piisavalt tähelepanu grupi piires likviidsuse ülekandmise mis tahes võimalikele takistustele.

Likviidsus- ja rahastamisriski sisekontrolliraamistik

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioonil on tugev ja terviklik sisepiir ja kontrolliraamistik ning usaldusväärsed kaitsemeetmed, et maandada oma likviidsus- ja rahastamisriski kooskõlas oma riskivalmidusega ning tagada mitmekesise rahastamisstruktuuri kättesaadavus. Nad peaksid arvestama, kas piirangute ja kontrollimehhanismide raamistik on finantsinstitutsiooni keerukusele, suurusele ja ärimudelile piisav ning kajastab likviidsusriski erinevaid olulisi mõjutegureid ja likviidsuse stressitestide tulemusi.

Pädevad asutused peaksid kaaluma, kas finantsinstitutsioonil on kehtestatud limiidid, et tagada kooskõla nende likviidsete varade vääringu nimiväärtuse ja likviidsete vahendite netoväljavoolu valuutade kaupa jaotamise vahel, vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/61 artikli 8 lõikele 6.

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsiooni pädevad organid on riskilimiidid heaks kiitnud ja vaatavad neid regulaarselt läbi ning teatavad need selgelt kõigile asjakohastele ärivaldkondadele See protsess, samuti finantsinstitutsiooni poolt piirangute järgimise jälgimise viis ja rikkumiste edastamise kord, peaks olema selgelt dokumenteeritud finantsinstitutsiooni protseduurides.

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioon on rakendanud oma likviidsusriski kontrolliraamistiku osana adekvaatse ülekande hinnakujunduse süsteemi, mis hõlmab kõiki asjakohaseid likviidsuskulusid, -tulusid ja -riske. Pädevad asutused peaksid arvesse võtma, kas siirdehindade mehhanism võimaldab juhtkonnal pakkuda asjakohaseid stiimuleid likviidsusriski juhtimiseks ning kas süsteemi ja selle kalibreerimist vaadatakse läbi ja ajakohastatakse asjakohaselt, arvestades finantsinstitutsiooni suurust ja keerukust. Lisaks peaksid pädevad asutused hindama, kas finantsinstitutsiooni poliitikat vahendite ülekande hinnakujunduse metoodika lõimimiseks hinnakujunduse siseraamistikku kasutatakse klientidega tehtavate tehingute hindamiseks ja nende üle otsustamiseks (see hõlmab bilansi mõlemat poolt, st laenude andmist ja hoiuste võtmist).

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsioonil on likviidsete varade puhvri suhtes piisavad kontrollimeetmed, sealhulgas kontsentratsioonipiirangud ning puhvri piisavuse ja turutingimuste muutuste asjakohane pidev jälgimine, mis võivad mõjutada finantsinstitutsiooni võimet oma varasid kiiresti likvideerida.

Likviidsuse hädaolukorrakavad

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsiooni likviidsuse hädaolukorrakavas on piisavalt täpsustatud põhimõtted, menetlused ja tegevuskavad, et reageerida tõsistele võimalikele häiretele finantsinstitutsiooni suutlikkuses rahuldada oma likviidsusvajadusi ja end ise rahastada. Nad peaksid arvestama likviidsuse hädaolukorra lahendamise kavasse lisatud hädaolukorra rahastamise meetmete sisu ja ulatust ning eelkõige järgmisi tegureid:

• a. kas likviidsuse hädaolukorra lahendamise plaan selgitab adekvaatselt selle käivitamiseks ja teostamiseks vajalikku juhtimiskorraldust;
• b. kas likviidsuse hädaolukorrakava kajastab asjakohaselt finantsinstitutsiooni likviidsus- ja rahastamispõhist ning laiemat riskiprofiili;
• c. kas finantsinstitutsioonil on likviidsuse varajase hoiatuse indikaatorite raamistik, sealhulgas need, mis on EBA suunistes finantsseisundi taastamise kava näitajate kohta kehtestatud likviidsusnäitajatena ja mis tõenäoliselt võimaldavad finantsinstitutsioonil õigeaegselt tuvastada halvenevaid turutingimusi ja määrata kiiresti kindlaks, mis meetmeid tuleb võtta;
• d. kas likviidsuse hädaolukorra lahendamise kava kirjeldab selgelt, et likviidsuskattekordaja likviidsuspuhvrit kasutatakse stressiolukorras, isegi kui selle tulemusena on likviidsuskattekordaja väärtus alla 100%, sealhulgas, et stressi korral on see osa eeldatavast likviidsusriski juhtimisest, et kehtestatud väiksemate likviidsuskattekordaja väärtuste saavutamise järel toimub teabevahetus kõrgema juhtkonnaga. Likviidsuse hädaolukorra lahendamise kava peaks selgelt kajastama ja kirjeldama, kuidas likviidsusriski tuleks stressiolukorras juhtida, et saavutada likviidsuskattekordaja sihttasemele võimalikult lähedased tasemed;
• e. kas likviidsuse hädaolukorra lahendamise plaanis on selgesti märgitud kõik olulised (võimalikud) rahastamisallikad, sealhulgas likviidsuse eri allikate jaoks saada olevad hinnangulised summad ning nendest vahendite saamiseks vajalik hinnanguline aeg;
• f. kas meetmed on kooskõlas finantsinstitutsiooni üldise riskistrateegia ja likviidsusriskide valmidusega;
• g. keskpanga rahastamise rolli eelduste asjakohasus finantsinstitutsiooni likviidsuse hädaolukorra lahendamise kavas. Näited teguritest, mida pädevad asutused võivad arvestada, võivad hõlmata finantsinstitutsiooni arvamust järgmisest:

I. keskpanga laenuandmise programmidega seotud võimalike alternatiivsete rahastamisallikate praegune ja tulevane kättesaadavus; II. laenuvõimaluste tüübid, aktsepteeritav tagatis ja tegevusmenetlused keskpanga vahenditele juurdepääsu saamiseks; III. tingimused, mille korral oleks vaja keskpanga rahastust, nõutav summa ja ajavahemik, mille vältel oleks sellist keskpanga rahastust tõenäoliselt vaja.

Pädevad asutused peaksid hindama, kas likviidsuse hädaolukorra lahendamise kavas kirjeldatud meetmed on teostatavad seoses nende stressistsenaariumidega, mille rakendamiseks need on ette nähtud. Nad peaksid arvestama näiteks järgmisi tegureid:

• a. finantsinstitutsiooni likviidsusega seotud stressitestide, tema likviidsuse hädaolukorra lahendamise plaani, likviidsuse varajase hoiatuse näitajate ja (kui asjakohane) likviidsusega seotud finantsseisundi taastamise kava järjepidevuse ja koostoime tase;
• b. kas likviidsuse hädaolukorra lahendamise plaanis määratletud meetmed võimaldavad finantsinstitutsioonil tõenäoliselt adekvaatselt reageerida erinevatele raske likviidsusstressi võimalikele stsenaariumidele, sealhulgas finantsinstitutsioonile omase ja turuülesele stressile ning nende võimalikule vastastikmõjule, ning kas likviidsuse hädaolukorra lahendamise plaanis määratletud meetmed on usaldusväärselt kvantifitseeritud seoses likviidsuse tekitamise suutlikkusega stressitingimustes ja nende rakendamiseks vajaliku ajaga, arvestades tegevusnõudeid, näiteks tagatise pantimist keskpangas.

Pädevad asutused peaksid hindama finantsinstitutsiooni juhtimisraamistiku asjakohasust seoses tema likviidsuse hädaolukorra lahendamise kavaga. Nad peaksid arvestama näiteks järgmisi tegureid:

• a. eskaleerimis- ja prioriseerimismenetluste asjakohasus, millega määratakse iga meetme võtmise aeg ja viis;
• b. kas finantsinstitutsioonil on adekvaatsed poliitikad ja menetlused seoses tema sise- ja välissuhtlusega;
• c. likviidsuse hädaolukorra lahendamise kava⁴⁷ ja finantsinstitutsiooni talitluspidevuse kava kooskõla.

Rahastamiskavad

⁴⁷ Kui likviidsuse hädaolukorra lahendamise plaan on finantsseisundi taastamise kavasse täielikult integreeritud, lisatakse see likviidsuse üldise taastamissuutlikkuse skoori. Kui likviidsuse hädaolukorra lahendamise plaan ei ole finantsseisundi taastamise kavasse lisatud ja need kaks dokumenti on eraldi, tuleb likviidsuse hädaolukorra lahendamise plaani analüüsida eraldi.

Pädevad asutused peaksid hindama, kas rahastamiskava on teostatav ja asjakohane seoses finantsinstitutsiooni olemuse, mastaabi ja keerukuse, tema praeguste ja tulevaste tegevuste ning tema likviidsuse ja rahastamisprofiiliga. Nad peaksid arvestama näiteks järgmisi tegureid:

• a. kas rahastamiskavas on arvestatud alternatiivseid stsenaariume. Pädevad asutused peaksid pöörama erilist tähelepanu sellele, et kava, millega toetatakse kavandatavat äritegevust ebasoodsate stsenaariumite korral, oleks piisavalt kindel;
• b. rahastamiskava täitmisest põhjustatud eeldatav muutus finantsinstitutsiooni rahastamisprofiilis ning kas see on sobiv, arvestades tema tegevusi ja ärimudelit;
• c. kas rahastamiskava toetab mis tahes nõutavaid või soovitud parandusi finantsinstitutsiooni rahastamisprofiilis;
• d. nende enda arusaam oma jurisdiktsioonis planeeritud finantsinstitutsioonide turutegevusest (ja selle muutustest) agregeeritud tasandil ning sellest, mida see tähendab individuaalsete rahastamiskavade teostatavusele, ning
• e. kas rahastamiskava on

I. lõimitud finantsinstitutsiooni üldisesse strateegiakavasse;

II. kooskõlas tema ärimudeliga;

III. kooskõlas tema likviidsusriski valmidusega;

Lisaks sellele võivad pädevad asutused arvestada järgmist:

• a. kas finantsinstitutsioon analüüsib adekvaatselt rahastamiskava asjakohasust ja adekvaatsust ning on sellest teadlik, arvestades finantsinstitutsiooni praegusi likviidsuse ja rahastamise positsioone ja nende prognoositavaid muutusi. Selle osana võivad pädevad asutused kaaluda, kas finantsinstitutsiooni kõrgem juhtkond suudab põhjendada rahastamiskava teostatavust ja selgitada selle puudusi;
• b. finantsinstitutsiooni poliitika selle määramisel, mis rahastamismõõtmed ja mis turud on tema jaoks asjakohased (ja kas see on adekvaatne);
• c. finantsinstitutsiooni poolt ette nähtud ajavahemik üleminekuks teistsugusele rahastamisprofiilile, kui seda on vaja või seda soovitakse, arvestades, et lõppolukorrani liiga kiire või aeglase liikumise korral võivad tekkida riskid;
• d. kas rahastamiskava sisaldab eri strateegiaid ja selgeid juhtimismenetlusi strateegiamuudatuste õigeaegseks rakendamiseks.

Pädevad asutused peaksid hindama, kas finantsinstitutsiooni rahastamiskava on asjakohaselt rakendatud. Nad peaksid arvestama vähemalt järgmist:

• a. kas rahastamiskava on nõuetekohaselt dokumenteeritud ja teatatud kõigile asjaomastele töötajatele;
• b. kas rahastamiskava hõlmab finantsinstitutsiooni igapäevast tegevust, eelkõige rahastamisotsuste tegemise protsessi.

Lisaks sellele võivad pädevad asutused arvestada, kas finantsinstitutsioon suudab kooskõlastada rahastamiskava andmetega, mida esitatakse pädevatele asutustele rahastamiskava vormiga.

Pädevad asutused peaksid arvestama finantsinstitutsiooni rahastamiskava rakendamise järelevalve protsesside kvaliteeti ja tema suutlikkust kõrvalekalletele õigeaegselt reageerida. Hindamisel peaksid pädevad asutused arvestama järgmist:

• a. (kõrgemale) juhtkonnale esitatavate uuenduste kvaliteet seoses rahastamiskava praeguse täitmise olekuga;
• b. kas rahastamiskavaga nähakse ette alternatiivsed asendusmeetmed, mis rakendatakse turutingimuste muutumise korral;
• c. finantsinstitutsiooni poliitika ja tavad seoses rahastamiskava regulaarse läbivaatamise, järeltestimise ja ajakohastamisega, kui saadud tegelik rahastamine erineb oluliselt rahastamiskavast.