III jaotis. Nõuded pädevatele asutustele, kui kohaldatakse määruse (EL) nr 575/2013 artikli 243 lõiget 4 või artikli 244 lõiget 4 ning kui kohaldatakse määruse (EL) nr 575/2013 artikli 243 lõiget 2 või artikli 244 lõiget 2, kui kehtib mõni II jaotise kohastest asjaoludest

Krediidiriski ülekandmise olulisuse hindamine

Pädevad asutused peaksid hindama tehingu algatanud krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt seoses väärtpaberistamisega esitatud dokumente ja tõendeid, et leida, kas vastav krediidirisk on kantud kolmandatele isikutele üle, ja nõudma täiendavat teavet, kui seda on hindamiseks vaja. Pädevad asutused peaksid pöörama eritähelepanu muu hulgas järgmistele teguritele, nagu asjakohane:

• a. riskiga kaalutud riskipositsioonide summad ning, kui asjakohane, oodatava kahju summad, mis on arvutatud väärtpaberistatavate positsioonide kohta enne väärtpaberistamist ning vastavad summad ülekantavate ja algatava krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt pärast väärtpaberistamist säilitatavate seeriate kohta;
• b. seoses tehinguid algatavate krediidiasutuste või investeerimisühingutega, kes tõendavad riski olulise osa ülekandmist kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 243 lõikega 4 või artikli 244 lõikega 4, meetodid, millega tõendatakse, et üle kantud krediidirisk on proportsionaalne võimaliku omavahendite nõuete vähenemisega;
• c. kui tehingu algatanud krediidiasutus või investeerimisühing on kasutanud riski olulise osa ülekandmise tõendamiseks sisemudeleid, siis kas need mudelid on piisavalt usaldusväärsed, ning kui on kasutatud välismudeleid, siis kas need on integreeritud algatanud krediidiasutuse või investeerimisühingu tavapärastesse menetlustesse ning kas ta mõistab asjakohaselt, kuidas ja mis eelduste alusel mudel toimib;
• d. kui tehingu algatanud krediidiasutus või investeerimisühing on kasutanud aluseks võetud varade kogumi suhtes spetsiifilisi stressieeldusi, siis nende eelduste sobivus ning nende ja neist tulenevate oodatavate kahjude võrdlus järelevalve stressitestide omadega või selliste andmete muude empiiriliste allikatega, näiteks reitinguagentuuridega.

Pädevad asutused peaksid kaaluma, kas tehingu algatanud krediidiasutusel või investeerimisühingul on alusvarade kohta piisavalt teadmisi, et suuta asjakohaselt analüüsida krediidiriski ülekandmist, ning peaks samuti kaaluma, kas esineb idiosünkraatilist riski portfellis, mida tehingu algatanud krediidiasutuse või investeerimisühingu krediidiriski hindamine või kapitaliarvutused ei hõlma. Idiosünkraatilist riski tuleks arvestada konservatiivsemate eeldustega kui standardses põhijuhtumi stsenaariumis. Sellise konservatiivsuse eesmärk on tuvastada idiosünkraatiline risk, mis võib vastata stressijuhtumi stsenaariumile, kui asjakohane.

Kui tehingut algatav krediidiasutus või investeerimisühing tugineb oma väärtpaberistamisjärgsete omavahendite nõuete kindlaksmääramisel järelevalve valemile, peaksid pädevad asutused kaaluma, kui tundlikud on tehingut algatava krediidiasutuse või investeerimisühingu säilitatavatele väärtpaberistamise positsioonidele kehtivad omavahendite nõuded aluseks olevate sisereitingute meetodite parameetrite muutustele. Kui säilitatud väärtpaberistamise positsioonidele kehtivad kapitalinõuded on nende parameetrite väikeste muutuste suhtes väga tundlikud, on vähem tõenäoline, et proportsionaalne krediidiriski osa on üle kantud.

Struktuuritegurite hindamine

Pädevad asutused peaksid hindama, kas tehingus on struktuuritegureid, mis võivad ohustada väidetavat krediidiriski ülekandmist kolmandatele isikutele, näiteks võimalikke ostuoptsioone või muid lepingulisi asjaolusid, mis traditsiooniliste väärtpaberistamise tehingute korral suurendavad tõenäosust, et varad viiakse tagasi tehingu algatava krediidiasutuse või investeerimisühingu bilanssi, või sünteetiliste väärtpaberistamise tehingute korral suurendavad tõenäosust, et krediidiriski kaitse lõpeb ette tehingu tähtaega.

Traditsiooniliste väärtpaberistamise tehingute korral ei peaks pädevad asutused käsitlema krediidiriski tõhusat ülekandmist kahjustavatena ainult järgmisi ostuoptsioone (kui optsioonid ei anna tehingut algatavale krediidiasutusele või investeerimisühingule õigust isikult, kellele ta positsioonid eelnevalt loovutas, tagasi osta, et realiseerida neilt saadav kasu, ega pane talle kohustust võtta ülekantud krediidirisk uuesti enda kanda):

• a. regulatiivsed ostuoptsioonid või maksuostuoptsioonid, kui neid saab kasutada ainult siis, kui muutub õigus- või regulatiivraamistik, millel on mõju väärtpaberistamise tehingu lepingulise suhte sisule või mis mõjutab väärtpaberistamise tehingu majanduskasu jaotust tehingu mis tahes osalise jaoks;
• b. lõpetavad ostuoptsioonid, mis vastavad krediidiriski määruse artikli 243 lõike 5 punktis f viidatud tingimustele.

Sünteetiliste tehingute korral ei pea pädevad asutused arvestama ostuoptsioone, mille korral on täidetud punkti 5 alapunkti 2 alapunkti a või b kriteeriumid.

Lisaks sellele ning ebakindluse vältimiseks peaksid pädevad asutused traditsioonilise väärtpaberistamise korral arvestama tehingut algatava krediidiasutuse või investeerimisühingu krediidiriski tõhusat ülekandmist takistavana kõiki optsioone, mida antakse väärtpaberistamise investoritele, välja arvatud neid, mida saab kasutada ainult siis, kui tehingu algatanud krediidiasutus või investeerimisühing lepingut rikub.

Sünteetiliste väärtpaberistamise tehingute korral ei peaks pädevad asutused käsitlema tehingu algatanud krediidiasutuse või investeerimisühingu krediidiriski tõhusat ülekandmist takistavana väärtpaberistamise investoritele või krediidiriski kaitse pakkujatele antavaid optsioone, mida saab kasutada ainult siis, kui teised tehinguosalised lepingut rikuvad, kui on täidetud krediidiriski määruse artikli 244 lõike 5 punkti c tingimused. Pädevad asutused peaksid hindama kõiki teisi väärtpaberistamise investoritele või krediidiriski kaitse pakkujatele antud optsioone, sest need võivad põhjustada täiendavaid omavahendite nõudeid tähtaegade erinevuste tõttu.

Pädevad asutused peaksid kaaluma, kas tehingu algatanud krediidiasutus või investeerimisühing on varem investorite kaitseks ostnud tehinguid tagasi ning kas tehingu algatanud krediidiasutus või investeerimisühing on järginud riski tõhusa ülekandmise tagamisel määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 248 sätestatud kaudse toetuse eeskirju.

Kui tehingud hõlmavad vahendite täiendamise perioode, peavad pädevad asutused kaaluma aluseks oleva kogumi varade aktsepteeritavuse kriteeriumeid ning arvestama aktsepteeritavate varade minimaalset ja maksimaalset krediidikvaliteeti, kaaludes samuti, kas riski tõhusa ülekandmise tagamiseks saab varasid struktuuris asendada, pidades silmas investorite kaitsmist kahjude eest, suurendades samal ajal tehingu algatanud krediidiasutuse või investeerimisühingu krediidiriski.

Pädevad asutused peaksid kaaluma, et tehingud ei sisaldaks ühtki sisseehitatud mehhanismi tehingut algatavas krediidiasutuses või investeerimisühingus, mis vähendaks krediidiriski ülekandmist tehingut algatava krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt kolmandatele isikutele aja jooksul ebaproportsionaalselt.

6. Krediidiriski kaitse ja alusvarade mittevastavused sünteetiliste väärtpaberistamise tehingute korral

Pädevad asutused peaksid kaaluma, kas pakutava kaitse ja alusvarade vahel on tähtaegade või valuutade mittevastavusi. Kaitse tähtaega arvestades peaksid pädevad asutused kaaluma, kas võimalikud ostuoptsioonid või muud tegurid võiksid vähendada praktikas kaitse tähtaega ning kuidas see seondub makseviivituste eeldatava ajaga varade kogumis.

Pädevad asutused peaksid hindama tähtaegade mittevastavusi tehingute korral, mille varade kogumeid võidakse täiendada, sest tehinguid algatavad krediidiasutused või investeerimisühingud võivad asendada pikema tähtajaga varade kaitseperioodi lõpus, suurendades võimalikku tähtaegade mittevastavust.

Pädevad asutused peaksid hindama võimalikke valuutade mittevastavusi selliste tehingute korral, mille varade kogumid sisaldavad kohustustest erinevat valuutaprofiili. Selliste mittevastavuste esinemisel tuleks rakendada taotletavale kapitalinõuetest vabastamisele põhjendatud kärpeid vastavalt pädevate asutuste seisukohtadele. Leevendusmeetmeid, näiteks valuuta vahetustehinguid tuleks hinnata sobivuse seisukohast vahetatava koguse, vahetuse enda kestuse ning võimalike tingimuslike käivitavate sündmuste suhtes.

7. Krediidiriski kaitse küsimused sünteetiliste väärtpaberistamise tehingute korral

Kui väärtpaberistamine saavutatakse sünteetiliselt krediidi tuletisinstrumenti või garantiid kasutades, peaksid pädevad asutused tagama, et krediidiriski kaitse vastab kõigile määruses (EL) nr 575/2013 sätestatud tingimustele ning tagab piisava maksekindluse, et mitte ohustada krediidiriski ülekandmist. Kui krediidiriski kaitse on otsene, tuleks kaaluda tagatiskokkuleppeid, sealhulgas seda, et need vastaksid kõigile määruses (EL) nr 575/2013 sätestatud otsese krediidiriski kaitse asjakohastele nõuetele. Kui krediidikaitse on kaudne, peaksid pädevad asutused kaaluma, kas on kehtestatud sobiv kord õigeaegse maksmise tagamiseks.

Pädevad asutused peaksid kaaluma krediidisündmusi, mida hangitav krediidiriski kaitse hõlmab (näiteks kas see hõlmab standardseid krediidisündmusi, nt pankrot, maksevõimetus või laenude restruktureerimine).

Kui krediidiriski kaitse pakkujatele makstavaid preemiaid ei ole tehingut algatava krediidiasutuse või investeerimisühingu kasumi- ja kahjumiarvutuses arvestatud, peaksid pädevad asutused kaaluma, kas krediidiriski kaitse pakkujatele makstav preemia ei ole liiga suur nii palju, et see ohustaks riski olulise osa ülekandmist. Seda saab hinnata mitmel viisil, näiteks võrreldes preemiat i) varade kogumi intressiga või ii) kaitsega hõlmatud kahjudega või iii) õiglaste turuintressimääradega või iv) nende tegurite kombinatsiooniga. Samuti peaksid pädevad asutused kaaluma, kas tehingul on muid omadusi peale preemia, näiteks tasud, mis suurendavad tegelikult pakutava kaitse maksumust sedavõrd, et see ohustab krediidiriski ülekandmist.

Kui preemia makstakse ette või ei ole seotud kaitstava või muul viisil tagatava varade kogumi kahjumitega, peaksid pädevad asutused seda arvestama, kui see vähendab krediidiriski ülekandmise ulatust.

8. Riski olulise osa ülekandmine kolmandatele isikutele

Pädevad asutused peaksid hindama, kas riski oluline osa kantakse üle kolmandatele isikutele, kes ei ole tehingu algatanud krediidiasutuse või investeerimisühinguga seotud viisil, mis võiks krediidiriski ülekandmist ohustada. Pädevad asutused peaksid riski olulise osa ülekandmise hindamisel arvestama investorite või krediidiriski kaitse pakkujate ning tehingu algatanud krediidiasutuse või investeerimisühingu kõiki asjakohaseid seoseid ning seda, kas tehingu algatanud krediidiasutus või investeerimisühing pakub neile kolmandatele isikutele olulist rahastamist. 9. Krediidireitingud

Kui tehingut algatav krediidiasutus või investeerimisühing kasutab oma väärtpaberistamise positsioonide omavahendite nõuete arvutamiseks määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 261 sätestatud reitingupõhist meetodit, peaksid pädevad asutused kaaluma, kas valitud krediidireitingu agentuuril on pädevale asutusele teadaolevalt hinnatava varadeklassi jaoks sobiv kogemus ja asjatundlikkus.

10. Krediidiriski ja riski olulise osa ülekandmise hindamise sisepoliitika

Pädevad asutused peaksid arvestama, kas tehingu algatanud krediidiasutusel või investeerimisühingul on olemas sobiv sisepoliitika krediidiriski ülekandmise ja riski olulise osa ülekandmise hindamiseks. See peaks hõlmama peale tehingu esialgse hindamise ajal, kui tehingut algatav krediidiasutus või investeerimisühing esimest korda taotleb väärtpaberistatud riskipositsioonide välja jätmist riskiga kaalutud vara ja, kui asjakohane, oodatava kahju arvutusest, ka seda, et seejuures hinnataks olemasoleva riski olulise osa ülekandmist tehingu kehtivuse ajal.