6.1 General requirements specific to LGD estimation

Finantseerimisasutused, kes on määruse (EL) nr 575/2013 artikli 143 lõike 2 kohaselt saanud loa makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnangute kasutamiseks, peaksid makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangu määrama kõigi makseviivituses mitteolevate riskipositsioonide jaoks ning makseviivituses olevatest riskipositsioonidest tingitud kahjumäära hinnangu ja täpseima oodatava kahju määra hinnangu kõigi makseviivituses olevate riskipositsioonide jaoks, mis kuuluvad vastava loaga seotud reitingusüsteemi kohaldamisalasse kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artiklitega 172 ja 173. Finantseerimisasutused peaksid makseviivitusest tingitud kahjumäärasid hindama eraldi tehingupõhise reitinguskaala kõigi tehingupõhiste reitinguklasside või kõigi reitingusüsteemi inkorporeeritud kogumite puhul. Makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamise otstarbel peaksid finantseerimisasutused käsitlema iga konkreetset makseviivituses olevat tehingut eraldiseisva makseviivituse vaatluse objektina, kui ühe tehingu puhul ei võetud arvesse rohkem kui ühte sõltumatut makseviivitust, mis ei vasta lõikes 101 määratletud tingimustele.

Kui makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamisel on ühe tehingu makseviivituse korral riskipositsiooni makseviivituses mitteoleva staatuse ja sellele järgneva makseviivitusena klassifitseerimise vaheline aeg lühem kui üheksa kuud, peaksid finantseerimisasutused vastavat riskipositsiooni käsitlema alates makseviivituse tekkimise esimesest hetkest pidevalt makseviivituses olevana. Finantseerimisasutused võivad makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamisel kahe järjestikuse makseviivituse ühe makseviivitusena arvestamise otstarbel määratleda üheksast kuust pikema perioodi, kui see on konkreetse riskipositsiooni liigi puhul adekvaatne ning kajastab makseviivitusjuhu majanduslikku tähendust.

Finantseerimisasutused peaksid makseviivitusest tingitud kahjumäära sisehinnangud andma kantud kahju ning sissenõudmisega seotud kogemuste põhjal, mis kajastuvad makseviivituses olevaid riskipositsioone käsitlevates ajaloolistes andmetes. Finantseerimisasutused võivad makseviivituses olevaid riskipositsioone käsitlevaid ajaloolisi siseandmeid täiendada välisandmetega. Eelkõige ei tohiks finantseerimisasutused makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnanguid tuletada üksnes finantsinstrumentide (sh kaubeldavate laenude, võlakirjade või krediidiriski vahetusinstrumentide) turuhindadest, kuid nad võivad seda teavet kasutada ajalooliste siseandmete täiendamiseks.

Kui finantseerimisasutused tuletavad kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 161 lõikega 2 ning artikli 181 lõike 2 punktiga a jaenõuete ja äriühingute vastu olevate ostetud nõuete puhul makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangud realiseerunud kahjudest ning asjakohastest makseviivituste tõenäosuse hinnangutest, peaksid nad tagama alljärgnevatele nõuetele vastavuse:

• (a) kogukahju hindamise protsess peab vastama määruse (EL) nr 575/2013 artikli 179 nõuetele ning tulemus peab vastama nii mainitud määruse artikli 181 lõike 1 punktis a sätestatud makseviivitusest tingitud kahjumäära põhimõttele kui ka 6. peatükis täpsustatud nõuetele, eeskätt jaos 6.3.1 määratletud majandusliku kahju kontseptsiooni osas;
• (b) makseviivituse tõenäosuse hindamise protsess peab vastama nii määruse (EL) nr 575/2013 artiklitele 179 ja 180 kui ka 5. peatükis täpsustatud nõuetele.

Makseviivitusest tingitud kahjumäära mudel võib hõlmata mitut erinevat meetodit, eeskätt mitmesuguste tagatise liikide osas, mida kombineeritakse konkreetse tehingu jaoks makseviivitusest tingitud kahjumäära kindlaks tegemiseks.

Finantseerimisasutused peaksid olema suutelised tõendama, et makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamiseks valitud meetodid on sobivad lähtuvalt nende tegevusest ja riskipositsiooni liigist, millele hinnangud kohalduvad, ning nad peaksid olema suutelised põhjendama vastavate meetodite aluseks olevaid teoreetilisi eeldusi. Makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamisel kasutatavad meetodid peaksid eelkõige olema kooskõlas finantseerimisasutuse vastuvõetud ülevõtmise ja sissenõudmise põhimõtetega ning neis tuleks arvesse võtta nii võimalikke sissenõudmise stsenaariumeid kui ka asjaomaste jurisdiktsioonide õiguskeskkonna potentsiaalseid erinevusi.

Finantseerimisasutuse kasutatavad meetodid, vastavate meetodite aluseks olevad eeldused, võimaliku majanduslanguse mõjuga arvestamine, kasutatavate andmeseeriate pikkus, konservatiivsusmarginaal, inimese poolt tehtavad otsused ja, kui see on asjakohane, riskitegurite valik peavad olema vastavuses riskipositsiooni liigiga, mille suhtes neid rakendatakse.

6.1.2 Makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamisele kohalduvad andmenõuded

Makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamise otstarbel peaksid finantseerimisasutused kasutama võrdlusandmete kogumit, mis hõlmab kõiki alljärgnevaid elemente:

• (a) kõik kooskõlas jaoga 6.3.2.1 määratletud ajaloolisel vaatlusperioodil kindlaks tehtud makseviivitused;
• (b) kõik andmed, mis on vajalikud jao 6.3.1 kohaselt realiseerunud makseviivitusest tingitud kahjumäärade arvutamiseks;
• (c) asjakohased tegurid, mida saab kasutada makseviivituses olevate riskipositsioonide otstarbekaks rühmitamiseks, ning asjakohased kahjuspetsiifilised tegurid, muu hulgas nende väärtus makseviivituse tekkimise hetkel ja vähemalt ühe aasta jooksul enne makseviivitust, kui andmed on kättesaadavad.

Finantseerimisasutused peaksid võrdlusandmete kogumisse lisama teabe sissenõudmise protsesside tulemuste, sh iga konkreetse makseviivituses oleva riskipositsiooniga seotud sissenõutud summade ja kahjumite kohta. Sellel otstarbel peaksid finantseerimisasutused andmekogumisse kaasama alljärgneva:

• (a) teave makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamise aruandekuupäevani lõpetamata sissenõudmise protsesside tulemuste kohta;
• (b) teave sissenõudmise protsesside tulemuste kohta portfelli tasandil, kui selline andmete koondamine on õigustatud, ning eeskätt krediidi iseloomuga nõuete portfelli kaudsete kulude ja müügi osas;
• (c) teave makseviivitusest tingitud kahjumäärade hindamisel kasutatud väliste või koondatud andmete kohta.

Võrdlusandmete kogum peaks sisaldama vähemalt järgmist teavet:

• (a) võlgniku, tehingu ja finantseerimisasutusega seotud riski tunnused ning lõikes 121 osutatud välistegurid, mis on asjaomastel aruandekuupäevadel potentsiaalsed riskitegurid, nagu on täpsustatud lõikes 122;
• (b) makseviivituse tekkimise hetk (kuupäev);
• (c) kõik esinenud makseviivitust käivitavad sündmused, muu hulgas nii tähtajaks tasumata jätmise juhud kui ka tõenäolisele maksmata jätmisele osutavad juhud ka siis, kui need on leidnud aset pärast makseviivituse tuvastamist; makseraskustest tuleneva restruktureerimisega seotud makseviivituste korral finantskohustuse vähenemise ulatus, mis arvutatakse kooskõlas Euroopa Pangandusjärelevalve koostatud makseviivituse määratlust käsitlevate suunistega;
• (d) makseviivituse tekkimise hetkel riskipositsiooniga seotud tasumata summa, muu hulgas põhisumma, intress ja teenustasud;
• (e) makseviivitusele järgneva täiendava krediidilimiidi kasutamise ulatus ja ajastus;
• (f) mahakandmiste ulatus ja ajastus;
• (g) riskipositsiooniga seotud tagatiste väärtused ja, kui see on asjakohane, väärtuse hindamise meetod (näiteks turuväärtus või hüpoteekimisväärtus, nagu on määratletud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktides 74 ja 76), väärtuse hindamise kuupäev, märge selle kohta, kas tagatis on müüdud, ning müügihind;
• (h) teave võlgniku ja tagatise või tagatise andja riskide vahelise mis tahes sõltuvuse kohta;
• (i) kaudse krediidiriski kaitse liigid, summad ja tähtajad, muu hulgas kaitse andja spetsifikatsioon ning krediidikvaliteet;
• (j) sissenõudmiste suurus, ajastus ja allikad;
• (k) sissenõudmise protsessidega seotud otsese kulu suurus, ajastus ja allikad;
• (l) sissenõudmise protsessi lõpetamise liigi täpne määratlus;
• (m) kui see on asjakohane, kahe või enama järgmise elemendi valuuta mittevastavus: valuutaühik, mida finantseerimisasutus kasutab seoses finantsaruannete, alusvaraks oleva kohustuse, otsese või kaudse krediidiriski kaitse ning võlgniku varade realiseerimisest saadavate mis tahes rahavoogudega;
• (n) realiseerunud kahju ulatus.

Kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 229 lõikega 1 võivad finantseerimisasutused kinnisvaratagatise väärtuse hindamiseks kasutada mitmesuguseid meetodeid, mille hulka kuuluvad eeskätt turuväärtus või hüpoteekimisväärtus, nagu on määratletud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktides 74 ja 76. Kui finantseerimisasutused kasutavad teatava reitingusüsteemi kohaldumisalasse kuuluvate riskipositsioonide tagatiseks oleva kinnisvaraga seonduvalt erinevaid lähenemisi hindamisele, peaksid nad koguma ja talletama võrdlusandmete kogumisse väärtuse hindamise meetodi teabe ning kasutama vastavaid andmeid makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamisel ja hinnangute rakendamisel järjepidevalt.

Kui finantseerimisasutused tuletavad makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangud realiseerunud kahjudest ja asjakohastest makseviivituste tõenäosuse hinnangutest kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 161 lõikega 2 ning artikli 181 lõike 2 punktiga a, peaksid nad kasutama võrdlusandmete kogumit, mis hõlmab kõiki kooskõlas jaoga 6.3.2.1 määratletud ajaloolisel vaatlusperioodil kindlaks tehtud makseviivitustega seonduvalt realiseerunud kahjusid ning asjakohaseid kahjuspetsiifilisi tegureid.

Koondatud teabe kogumisel ning talletamisel peaksid finantseerimisasutused töötama välja sissenõutud summade ja kulude konkreetsete makseviivituses olevate riskipositsioonide vahel jagamiseks sobiva meetodi ning rakendama seda meetodit riskipositsioonide ja aja lõikes järjepidevalt. Igal juhul peaksid finantseerimisasutused tõendama, et sissenõutud summade ja kulude jagamise protsess on efektiivne ning ei põhjusta makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangutes moonutusi.

Finantseerimisasutused peaksid tõendama, et nad koguvad ning talletavad oma andmebaasidesse kõik otseste ja kaudsete kulude arvutamiseks vajalikud andmed. Vastavatele riskipositsioonidele tuleks määrata kõik olulised kaudsed kulud. See kulude jaotamise protsess peaks tuginema samasugustele põhimõtetele ning meetoditele, mida finantseerimisasutused kasutavad enda kuluarvestussüsteemides. Kaudsete kulude jaotamise otstarbel võivad finantseerimisasutused kasutada nõuete suurustega kaalutud keskmistel põhinevaid meetodeid või statistilisi meetodeid, mis põhinevad makseviivituses olevate võlgnike või tehingute üldkogumi esinduslikul valimil.

Finantseerimisasutused peaksid võtma mõistlikud meetmed rahavoogude allikate arvestamiseks ning määrama need adekvaatselt konkreetsele tagatisele või kaudsele krediidiriskile, mis on realiseerunud. Kui rahavoogude allikaid ei ole võimalik kindlaks teha, peaksid finantseerimisasutused täpsustama selged põhimõtted vastavate sissenõutud rahavoogude käsitlemiseks ning jaotamiseks, millega ei tohiks makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamisel kaasneda moonutusi.

6.1.3 Tagatistelt sissenõutud summad

Finantseerimisasutused peaksid pidama sissenõutud summasid tagatistelt tulenevaks kõigil alljärgnevatel juhtudel:

• (a) võlgnik müüb tagatise ning saadud hinda kasutatakse makseviivituses oleva krediidi iseloomuga nõude tasumata summa osaliselt või tervikuna katmiseks;
• (b) tagatis on finantseerimisasutuse, emaettevõtja või mõni tema nimel tegutsevate tütarettevõtjate poolt välja nõutud või müüdud;
• (c) tagatis müüakse kinnisvara avalikul enampakkumisel kohtuotsuse alusel või sarnasel menetlusel kooskõlas kohaldatava õigusraamistikuga;
• (d) krediidi iseloomuga nõue müüakse koos tagatisega ning krediidi iseloomuga nõude müügihind hõlmab olemasolevat tagatist;
• (e) liisingute puhul juhud, kus finantseerimisasutus müüb liisinguobjekti;
• (f) tagatis realiseeritakse mis tahes muu meetodiga, mis on asjaomase jurisdiktsiooni õigusraamistikus aktsepteeritud.

Lõike 115 punkti (b) kohaldamisel peaksid finantseerimisasutused väljanõutud väärtuse määrama väärtusena, mille võrra võlgniku krediidi iseloomuga nõue tagatise väljanõudmise tulemusel vähenes ning millega väljanõutud tagatis oli finantseerimisasutuse bilansis varana kirjendatud. Kui need kaks väärtust erinevad, peaksid finantseerimisasutused väljanõutud väärtusena arvestama väiksemat väärtust. Väljanõutud väärtust tuleks arvestada sissenõutud väärtusena väljanõudmise kuupäeva seisuga ning see tuleks kaasata majandusliku kahju ja realiseerunud makseviivitusest tingitud kahjumäära kalkulatsiooni kooskõlas jaoga 6.3.1.

Finantseerimisasutused peaksid hindama, kas väljanõutud vara väärtus kajastab väljanõutud tagatise väärtust adekvaatselt ning on vastavuses tagatiste haldamisele, õiguskindlusele ja riskijuhtimisele kohalduvate mis tahes kehtestatud sisemiste nõuetega. Kui väljanõutud tagatis täidab komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/61 artiklis 10 määratletud kõrge kvaliteediga 1. tasandi likviidsetele varadele kohalduvaid kriteeriumeid, võivad finantseerimisasutused realiseerunud sissenõudmisena otseselt arvestada tagatise väljanõudmise aegset turuväärtust. Kõigil muudel juhtudel peaksid finantseerimisasutused väljanõudmise väärtust asjakohaselt kärpima ning lisama majandusliku kahju kalkulatsiooni sissenõutud summa väljanõudmise väärtuses pärast asjakohast kärbet. Finantseerimisasutused peaksid vastava väärtuskärpe hindamisel võtma arvesse kõiki alljärgnevaid tingimusi.

• (a) Väärtuskärbe peaks kajastama väljanõudmise aegse tagatise potentsiaalseid väärtuse hindamise vigu, võttes arvesse väljanõudmise ajal kasutusel olnud väärtuse hindamise meetodit, hindamise kuupäeva ning vastava vara liigi turu likviidsust.
• (b) Väärtuskärpe hindamine peaks tuginema eeldusel, et finantseerimisasutus kavatseb väljanõutud tagatise müüa sõltumatule kolmandale isikule, ning see peaks kajastama nii vastavast müügist potentsiaalselt saadavat hinda, müügiga seotud kulusid kui ka väljanõudmise ajast müügini jäävale perioodile kohalduva diskonteerimise mõju, võttes arvesse vastava vara liigi turu likviidsust.
• (c) Kui on olemas sama liiki tagatiste väljanõudmise ja edasimüügi vaatlustulemused, peaks väärtuskärpe hindamine põhinema vastavatel vaatlustulemustel, mida tuleks regulaarselt järeltestida; sellel otstarbel peaksid finantseerimisasutused pöörama tähelepanu kõigele alljärgnevale:
• (i) väljanõudmise väärtuse ja müügihinna erinevus, eelkõige kui turu- ja majandustingimustes ei esinenud väljanõudmise ja müügi toimumise vahelisel ajal märkimisväärseid muutusi;
• (ii) väljanõudmise kuupäeva ja müügihetke vahelisel perioodil täheldatud vastava varaga seotud mis tahes tulu ning kulud;
• (iii) diskonteerimise mõju;
• (iv) kas finantseerimisasutus nõudis tagatise välja vahetu müügi kavatsusega või rakendas mõnda muud strateegiat.
• (d) Kui ajaloolised vaatlustulemused sarnast liiki tagatiste väljanõudmise ja edasise müümise kohta puuduvad, peaks väärtuskärpe hindamine põhinema juhtumipõhisel hindamisel, sh selle ajahetke turu- ja majandustingimuste analüüsil.
• (e) Mida vähem on finantseerimisasutusel andmeid varasemate väljanõudmiste kohta ja mida väiksem on konkreetset liiki vara turu likviidsus, seda suurem on hinnangute ebakindlus ning seda tuleks asjakohaselt kajastada konservatiivsusmarginaalis kooskõlas jaoga 4.4.3.

Igal juhul tuleks tagatise väljanõudmist arvestada väljanõudmise hetkel ning see ei tohiks tõkestada finantseerimisasutusel sissenõudmise protsessi lõpetada kooskõlas lõikega 155.

Makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamisse tuleks hindamismeetodile sobival viisil kaasata krediidi iseloomuga nõuete lõike 115 punkti (d) kohane mis tahes müük, võttes arvesse kõiki alljärgnevaid tingimusi:

• (a) kui finantseerimisasutused müüvad krediidi iseloomuga nõudeid sissenõudmise protsesside osana regulaarselt, peaksid nad müügiga seotud vaatlustulemusi mudeli arendustegevuse protsessis asjakohaselt kajastama;
• (b) kui finantseerimisasutused ei müü krediidi iseloomuga nõudeid sissenõudmise protsesside osana regulaarselt ning tagatistega seotud hinna osa määramine oleks liiga koormav või annaks liiga ebausaldusväärseid tulemusi, võivad nad otsustada vastavaid vaatlustulemusi mudeli arendustegevuse protsessis mitte arvestada;
• (c) finantseerimisasutused ei tohiks tagatud krediidi iseloomuga nõuete müügist saadavaid sissenõutud summasid käsitleda tagatiste kasutamiseta realiseerunud sissenõudmistena, kui nad ei saa tõendada, et vastavate tagatistega seotud sissenõutud summad on ebaolulised;
• (d) igal juhul peaksid finantseerimisasutused pikaajalise keskmise makseviivitusest tingitud kahjumäära kalkulatsiooni kaasama kõik vaatlustulemused, muu hulgas andmed krediidi iseloomuga nõuete müügi kohta.

Kooskõlas lõike 115 punktiga (f) võivad finantseerimisasutused määratleda ning arvestada tagatiste realiseerimise mis tahes teisi vorme, mis vastavad finantseerimisasutuse kasutatavatele tagatise liikidele ning on asjaomases õigusraamistikus aktsepteeritud. Tagatise realiseerimise alternatiivsete vormide arvestamisel peaksid finantseerimisasutused pöörama tähelepanu sellele, et tagatistel võib olla mitmesuguseid vorme ning et erinevad tagatiste vormid võivad olla seotud sama varaga. Kui tagatise erinevad vormid seonduvad sama varaga, kuid tagatistest ühe realiseerimine ei vähenda teise väärtust, peaksid finantseerimisasutused neid makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamise protsessis pidama eraldiseisvateks tagatisteks. Eelkõige peaksid finantseerimisasutused arvestama eraldi sellist tagatise vormi, mis annab õiguse vara väljanõudmiseks või müügiks (näiteks hüpoteek), ja sellist tagatise vormi, mis annab õiguse nõuda sisse varaga loodud rahavooge (näiteks rendi loovutamine või teenustasud).