6.3.2.3 Treatment of incomplete recovery processes

Määruse (EL) nr 575/2013 artikli 181 lõike 1 punkti a kohaldamisel peaksid finantseerimisasutused makseviivitusest tingitud kahjumäära hindamisel andmeallikates sisalduvate kõigi ajaloolisel vaatlusperioodil täheldatud makseviivituste kasutamise nõudega seonduvalt tagama lõpetamata sissenõudmise protsessidest pärineva asjakohase teabega arvestamisel konservatiivsuse. Makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnang peaks põhinema pikaajalisel keskmisel makseviivitusest tingitud kahjumääral.

Finantseerimisasutused peaksid täheldatava keskmise makseviivitusest tingitud kahjumäära arvutama iga tehingupõhise reitinguklassi või kogumi jaoks ning makseviivitusest tingitud kahjumäära mudeliga kaetud portfelli tasandil, võttes arvesse ajaloolisel vaatlusperioodil täheldatud kõigi makseviivitustega seonduvalt realiseerunud makseviivitusest tingitud kahjumäärasid, mis on seotud lõpetatud sissenõudmise protsessidega kooskõlas lõigetega 155 kuni 157, ilma mis tahes eeldatavaid tulevasi sissenõudmisi kaasamata. Täheldatav keskmine makseviivitusest tingitud kahjumäär tuleks kaaluda kalkulatsiooni kuulunud makseviivituste arvuga.

Finantseerimisasutused peaksid oma sisemistes põhimõtetes selgelt määratlema sissenõudmise protsesside lõpetamise hetke. Täheldatava keskmise makseviivitusest tingitud kahjumäära arvutamise otstarbel tuleks kõiki lõpetatud sissenõudmise protsesse vastavalt käsitleda.

Finantseerimisasutused peaksid konkreetset liiki riskipositsioonide jaoks määratlema makseviivituse tekkimise hetkest algava sissenõudmise protsessi maksimaalse ajaperioodi, mis on vastavuses lõpetatud sissenõudmise protsesside eeldatava vaatlusperioodiga, mille jooksul finantseerimisasutus realiseerib suurema enamuse sissenõutud summadest, võtmata arvesse märkimisväärselt pikemate sissenõudmise protsessidega erandlikke vaatlustulemusi. Sissenõudmise protsesside maksimaalse ajaperiood tuleks määratleda nii, et see tagaks lõpetamata sissenõudmise protsesside osas vastavasse perioodi jäävate sissenõudmiste hindamiseks vajalike andmete piisavuse. Sissenõudmise protsesside maksimaalse ajaperioodi pikkus võib erinevat liiki riskipositsioonide puhul varieeruda. Sissenõudmise protsessi maksimaalse ajaperioodi täpsustus tuleks selgelt dokumenteerida, selle aluseks peaksid olema täheldavate sissenõudmise mustrite tõendusmaterjalid ning see peaks olema kooskõlas tehingute iseloomu ja riskipositsiooni liigiga. Pikaajalise keskmise makseviivitusest tingitud kahjumäära otstarbel sissenõudmise protsessi maksimaalse ajaperioodi täpsustamine ei tohiks takistada finantseerimisasutustel võtta sissenõudmisega seotud meetmeid isegi nende riskipositsioonidega seoses, mis on makseviivituses vastavat liiki riskipositsioonidele määratletud sissenõudmise protsessi maksimaalsest ajaperioodist kauem.

Täheldatava keskmise makseviivitusest tingitud kahjumäära arvutamise otstarbel peaksid finantseerimisasutused põhjendamatu viivituseta käsitlema lõpetatud sissenõudmise protsessidena kõiki vähemalt ühte alljärgnevatest kategooriatest kuuluvaid makseviivituses olevaid riskipositsioone:

• (a) riskipositsioonid, mille osas finantseerimisasutus arvatavasti ei võta täiendavaid sissenõudmisega seotud meetmeid;
• (b) riskipositsioonid, mille makseviivituses olek kestab kauem kui vastavat liiki riskipositsioonidele määratletud sissenõudmise protsessi maksimaalne ajaperiood;
• (c) riskipositsioonid, mis on täies ulatuses tagasi makstud või mahakantud;
• (d) riskipositsioonid, mis on ümber liigitatud makseviivituses mitteoleku alla.

Punktides a ja b määratletud kategooriatesse kuuluvate makseviivituses olevate riskipositsioonide osas tuleks kõiki enne hindamist või hindamise ajal realiseerunud sissenõutud summasid ja kulusid täheldatava keskmise makseviivitusest tingitud kahjumäära arvutamise otstarbel arvestada, muu hulgas mis tahes sissenõutud summasid, mis realiseeruvad pärast sissenõudmise protsessi maksimaalse ajaperioodi möödumist.

Finantseerimisasutused peaksid pikaajalise keskmise makseviivitusest tingitud kahjumäära kindlaks tegemisel täheldatavat keskmist makseviivitusest tingitud kahjumäära kohandama, võttes arvesse teavet, mis puudutab protsesse, mis ei olnud lõpetatud („lõpetamata sissenõudmise protsesse“), ning olukordi, kus ajavahemik makseviivituse tekkimise hetkest hindamiseni on lühem kui vastavat liiki riskipositsioonidele määratletud sissenõudmise protsessi maksimaalne ajaperiood. Nende protsesside puhul peaksid finantseerimisasutused järgima mõlemat alljärgnevat nõuet:

• (a) finantseerimisasutused peaksid arvesse võtma kõiki täheldatud kulusid ning sissenõutud summasid;
• (b) finantseerimisasutused võivad hinnata tulevasi kulusid ning sissenõudmisi, nii neid, mis tulenevad olemasolevate tagatiste realiseerimisest, kui ka neid, mis realiseeritakse sissenõudmise protsessi maksimaalsel ajaperioodil ilma tagatisi kasutamata.

Lõike 158 punktis (b) osutatud hindamine peaks vastama alljärgnevatele põhimõtetele.

• (a) Tulevaste kulude ning sissenõudmiste hindamise otstarbel peaksid finantseerimisasutused analüüsima vastavate riskipositsioonidega seonduvalt kuni hindamishetkeni realiseerunud kulusid ning sissenõutud summasid võrdluses keskmiste kulude ja sissenõudmistega, mis on sarnasel ajaperioodil realiseerunud sarnaste riskipositsioonidega seonduvalt; sellel otstarbel peaksid finantseerimisasutused analüüsima nii lõpetatud kui ka lõpetamata sissenõudmise protsesside puhul täheldatavaid sissenõudmise mustreid, võttes arvesse üksnes hindamishetkeks realiseerunud kulusid ning sissenõutud summasid.
• (b) Nii eeldatavate tulevaste kulude ja sissenõudmiste kui ka täheldatava keskmise makseviivitusest tingitud kahjumäära kohandamise aluseks olevad eeldused peaksid olema alljärgnevad:
• i. eeldused peaksid olema järeltestimisega tõendatult täpsed;
• ii. eeldused peaksid tuginema mõistlikul majanduslikul õigustusel;
• iii. eeldused peaksid olema proportsionaalsed, lähtudes sellest, et makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangud peaksid põhinema makseviivituste arvuga kaalutud pikaajalisel keskmisel makseviivitusest tingitud kahjumääral, kasutades kõiki ajaloolisel vaatlusperioodil täheldatud makseviivitusi.
• (c) Tulevaste sissenõudmiste hindamisel peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse potentsiaalset moonutust, mis tuleneb lõpetamata sissenõudmise protsessidest, millele on iseloomulikud keskmisest pikemad sissenõudmise protsessid või lõpetatud sissenõudmise protsesside keskmisest madalamad sissenõutud summad.
• (d) Olemasolevate tagatiste realiseerimisest tulenevate tulevaste sissenõutud summade hindamisel peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse tagatisele seatud nõuete õiguskindlust ning selle realiseerumise võimalikkusega seotud realistlikke eeldusi.
• (e) Täheldatava keskmise makseviivitusest tingitud kahjumäära kohandamist võib hinnata konkreetsete riskipositsioonide tasandil, reitinguklassi või kogumi tasandil või makseviivitusest tingitud kahjumäära mudeliga kaetud portfelli tasandil.
• (f) Lõpetamata sissenõudmise protsessidest tulenevate tulevaste sissenõudmiste hinnanguga seotud mis tahes ebakindlust tuleks kajastada sobivas konservatiivsusmarginaalis, mida rakendatakse kooskõlas jaoga 4.4.