5.2 Laenuvõtja krediidivõimelisuse hindamine

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid analüüsima laenuvõtja laenutaotlust, et tagada selle kooskõla asutuse krediidiriskivalmiduse, põhimõtete, laenuandmise kriteeriumide, limiitide ja asjakohaste mõõdikutega ning makrotasandi usaldatavusjärelevalve rakendatavate võimalike makrotasandi usaldatavusmeetmetega.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud ning krediidiandjad peaksid asjakohaste tarbijakaitse õigusaktide alusel hindama laenuvõtja võimet ja võimalust täita laenulepingu tingimusi, pöörates erilist tähelepanu laenuvõtja tagasimaksete allika hindamisele, arvestades laenu üksikasju, nt olemust, kestust ja intressimäära.

Tagatisega laenu korral ei tohiks tagatis iseenesest olla peamine laenu heakskiitmise kriteerium ja see ei saa üksinda õigustada laenulepingu kinnitamist. Tagatist tuleks käsitada kui asutuse varuvarianti laenuvõtja kohustuste täitmata jätmisel või riskiprofiili olulisel halvenemisel, mitte kui peamist tagasimakseallikat, välja arvatud juhul, kui laenuleping näeb ette, et laenu tagasimaksmine põhineb tagatiseks seatud kinnisvara müügil või likviidsel tagatisel.

Hinnates laenuvõtja võimet täita laenulepingu tingimusi, peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud ning krediidiandjad arvestama asjakohaseid tegureid, mis võivad mõjutada laenuvõtja praegust ja tulevast tagasimaksevõimet, ning vältima alusetute raskuste ja liigse võlakoormuse tekitamist. Need tegurid võiksid muu hulgas olla muud maksete tasumise kohustused, nende ülejäänud kestus, intressimäärad ja tasumata põhisumma ning tagasimaksekäitumine, nt tõendid mis tahes tegemata jäänud maksete ja nende asjaolude kohta, samuti otseselt seotud maksud ja kindlustus (kui teada).

Kui laenulepingu esitavad mitu laenuvõtjat ühiselt, peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud ning krediidiandjad hindama nende krediidivõimelisust, võttes aluseks laenuvõtjate ühise tagasimaksevõime.

Kui laenuleping hõlmab kolmandate isikute mis tahes vormis garantiisid, tuleks hinnata garantii pakutava kaitse taset ja vajadusel garantii andja krediidivõimelisust, võttes aluseks käesolevate suuniste vastavad sätted, olenevalt sellest, kas garantii andja on füüsiline isik või ettevõte.

Kui krediidiasutused ja investeerimisühingud ning krediidiandjad hindavad laenuvõtja võimet täita laenulepingu tingimusi, peaksid nad suuniste järgimiseks võtma kasutusele sobivad meetodid, näiteks mudelid. Sobivate ja piisavate meetodite valimine peaks sõltuma riskitasemest, laenu suurusest ja liigist.

5.2.2 Elamukinnisvaraga seotud tarbijalaenud

Selles punktis on esitatud tegurid, mis on olulised kontrollimaks väljavaadet, et tarbija täidab oma krediidilepingust tulenevaid kohustusi, nagu on sätestatud direktiivi 2014/17/EL artikli 18 lõikes 1 ja artikli 20 lõikes 1. Seoses laenulepingutega, mida reguleerivad riiklikud õigusaktid, millega see direktiiv üle võeti, peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud ning krediidiandjad kohaldama lisaks punkti 5.2.1 sätetele käesoleva jao nõudeid.

Kui see on vajalik, eelkõige füüsilisest isikust laenuvõtjate või hooajalist või muul viisil ebaregulaarset töötasu saavate laenuvõtjate puhul, peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud ning krediidiandjad esitama vajalikke päringuid ning võtma vajalikke meetmeid, et kontrollida tagasimaksete allikat käsitlevat teavet.

Kui laenuperiood ulatub laenuvõtja eeldatavasse pensioniaega, tuleks nõuetekohaselt arvestada laenuvõtja tõenäolise tagasimaksete allika piisavust ning võimet jätkata laenulepingu kohustuste täitmist pensioni ajal.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud ning krediidiandjad peaksid tagama, et laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise võime ei rajane laenuvõtja sissetuleku eeldatavale olulisel suurenemisel, välja arvatud juhul, kui selle kohta on piisavalt tõendavaid dokumente.

Hinnates laenuvõtja võimet täita laenulepingust tulenevaid kohustusi, peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud ning krediidiandjad arvestama kulukohustusi ning muid mittediskretsionaarseid kulusid, näiteks laenuvõtja praeguseid kohustusi, sh asjakohaselt põhjendatud ja arvesse võetud elamiskulusid.

Krediidivõimelisuse hindamisel tuleks teha tundlikkusanalüüsid, mis kajastavad võimalikke tulevasi negatiivseid sündmuseid, sh sissetuleku vähenemist, intressimäära tõusu (ujuva intressimäära korral), laenu amortisatsiooni ja suuri lõppmakseid ning põhisumma või intressi edasilükkunud makseid.

Kui tegemist on välisvaluutas laenuga, nagu on määratletud direktiivi 2014/17/EL artikli 4 lõikes 28, peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud ning krediidiandjad arvestama laenuvõtja hindamisel ka tema võimet täita kohustusi laenuvõtja sissetuleku valuuta ja laenuvaluuta vahelise vahetuskursi võimalike negatiivsete stsenaariumide korral. Arvestada ja hinnata tuleks ka riskide maandamise strateegiaid ning võetud maandusmeetmeid, sh riskide loomulikku maandamist, et leevendada välisvaluutas laenude vahetuskursiga seotud riske.

Kui kinnisasjaga seotud laenulepingus on selgelt märgitud, et kinnisasi ei tohi olla laenuvõtja või tema pereliikme elukoht (nt üürimiseks ostetud kinnisasi), nagu on viidatud direktiivi 2014/17/EL artikli 3 lõike 3 punktis b, tuleks kohaldada punktis 5.2.3 esitatud kriteeriume.

5.2.3 Muud tagatisega tarbijalaenud

Kui laenulepingu tagatis on muu kui punktis 5.2.2 nimetatud kinnisasi, peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud ning krediidiandjad kohaldama lisaks punktile 5.2.1 ka käesolevas jaos esitatud nõudeid.

Kui kinnisasi on veel ehitusjärgus ja peaks valmimisel tooma omanikule rendi- või müügitulu, tuleks hinnata arendusetappi ja valmimisjärgset etappi, millal projektist saab tulutoov kinnisasi. Selliste laenulepingute korral peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud ning krediidiandjad selgitama välja, kas:

• a. laenuvõtjal on projektiga seotud reaalne plaan, sh kõigi arendusega seotud kulude hinnang;
• b. laenuvõtjal on ligipääs ehitajatele, arhitektidele, inseneridele ja töövõtjatele, kes arenduses osalevad;
• c. laenuvõtja on saanud või tal on võimalik saada kõik arenduseks vajalikud load ja sertifikaadid.

Kui kinnisasjaga seotud laenulepingus on selgelt märgitud, et kinnisasi ei tohi olla laenuvõtja või tema pereliikme elukoht (nt üürimiseks ostetud kinnisasi), tuleks hinnata kinnisasja tulevase renditulu ja laenuvõtja kohustuste täitmise võime vahelist suhet.

Krediidivõimelisuse hindamisel peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud tegema tundlikkusanalüüsid, mis kajastavad võimalikke tulevasi negatiivseid sündmusi ja idiosünkraatilisi sündmusi, mis on olulised seoses laenu liigi ja eesmärgiga. Need sündmused võivad hõlmata sissetuleku vähenemist, intressimäära tõusu (ujuva intressimäära korral), laenu amortisatsiooni, suuri lõppmakseid ning põhisumma või intressi edasilükkunud makseid ja (kui asjakohane) kinnisasja turukõlblikkuse halvenemist, vabade pindade osakaalu suurenemist ja sarnaste kinnisasjade rendihindade langust. Arvestada tuleks ka valuutakursi muutustest tulenevat riski, nagu on sätestatud punktis 108.

5.2.4 Tagatiseta tarbijalaenud

Selles jaos on täpsustatud direktiivi 2008/48/EÜ artiklis 8 sätestatud laenuvõtja krediidivõimelisuse hindamise nõuded. Seoses laenulepingutega, mida reguleerivad riiklikud õigusaktid, millega see direktiiv üle võeti, peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud ning krediidiandjad kohaldama lisaks punktile 5.2.1 ka käesolevas jaos esitatud nõudeid.

Kui see on vajalik, eelkõige füüsilisest isikust laenuvõtjate või hooajalist või muul viisil ebaregulaarset töötasu saavate laenuvõtjate puhul, peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud ning krediidiandjad esitama vajalikke päringuid ning võtma vajalikke meetmeid, et kontrollida tagasimaksete allikat käsitlevat teavet.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud ning krediidiandjad peaksid tagama, et laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise võime ei rajane laenuvõtja sissetuleku eeldatavale olulisel suurenemisel, välja arvatud juhul, kui selle kohta on piisavalt tõendavaid dokumente.

Krediidivõimelisuse hindamisel tuleks teha asjakohasel juhul tundlikkusanalüüsid, mis kajastavad võimalikke tulevasi negatiivseid sündmuseid, mis on seotud laenu liigiga. Arvestada tuleks ka valuutakursi muutustest tulenevat riski, nagu on sätestatud punktis 108. 5.2.5 Laenuandmine mikro- ja väikeettevõtetele

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hindama, kas laenuvõtja on praegu ja edaspidi võimeline täitma laenulepingust tulenevaid kohustusi. Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid analüüsima laenuvõtja laenutaotlust, et tagada selle kooskõla asutuse krediidiriskivalmiduse, põhimõtete, laenuandmise kriteeriumide, limiitide ja asjakohaste mõõdikutega ning makrotasandi usaldatavusjärelevalve rakendatavate võimalike makrotasandi usaldatavusmeetmetega.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid arvestama, et laenuvõtja tavapärasest äritegevusest saadav rahavoog ja varade müügist saadav tulu, kui see on laenulepingu eesmärgi raames asjakohane, on tagasimaksete põhiallikad.

Laenuvõtja krediidivõimelisuse hindamisel tuleks panna rõhku laenuvõtja tegelikule ja tulevasele kestlikule sissetulekule ja rahavoole, mitte olemasolevale tagatisele. Tagatis ei tohiks iseenesest olla peamine laenu heakskiitmise kriteerium ja see ei saa üksinda õigustada ühegi laenulepingu kinnitamist. Tagatist tuleks käsitada kui asutuse varuvarianti laenuvõtja kohustuste täitmata jätmisel või riskiprofiili olulisel halvenemisel, mitte kui peamist tagasimakseallikat, välja arvatud juhul, kui laenuleping näeb ette, et laenu tagasimaksmine põhineb tagatiseks seatud kinnisvara müügil või likviidsel tagatisel.

Krediidivõimelisuse hindamisel tuleks:

• a. analüüsida laenuvõtja finantsseisundit ja krediidiriski, nagu on selgitatud allpool;
• b. analüüsima laenuvõtja ärimudelit ja -strateegiat, nagu on selgitatud allpool;
• c. määrata laenuvõtja krediidi- või sisereiting (kui kohaldatav) ning hinnata seda krediidiriski põhimõtete ja korra alusel;
• d. kaaluda kõiki laenuvõtja finantskohustusi, nt kasutatud ja kasutamata siduvad laenud, sh käibekapital, laenuvõtja krediidipositsioon ja varasem maksekäitumine ning muud maksukohustused või muud riigiasutuste või sotsiaalkindlustusfondidega seotud kohustused;
• e. hinnata tehingu struktuuri, sh struktuurset alluvust ja seotud tingimusi, nt lepinguklausleid, ning kolmandate isikute garantiisid ja nende struktuuri (kui kohaldatav).

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hindama krediidivõimelisust seoses laenu üksikasjadega, nagu laenu olemus, kestus ja intressimäär.

Kui hinnatakse laenuvõtja võimet täita laenulepingu tingimusi, tuleks suuniste järgimiseks võtta kasutusele sobivad meetodid, näiteks mudelid. Sobivate ja piisavate meetodite valimine peaks sõltuma riskitasemest, laenu suurusest ja liigist.

Kui laenuvõtja kuulub omavahel seotud klientide gruppi, peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud hindama laenuvõtjat eraldi ja vajaduse korral ka grupi tasandil vastavalt EBA suunistele omavahel seotud klientide kohta, eriti kui tagasimaksed sõltuvad omavahel seotud isikute rahavoost. Kui laenuvõtja kuulub omavahel seotud klientide gruppi, mis on seotud keskpankade ja valitsustega, sh keskvalitsuste, piirkondlike ja kohalike omavalitsustega, ning avaliku sektori asutustega, tuleks hinnata üksust eraldi.

Kui laenud sisaldavad piiriüleseid elemente (nt kaubanduse rahastamine, ekspordi finantseerimine), tuleks arvestada poliitilist, majandus- ja õiguskeskkonda, kus kliendi välismaine osaline tegutseb. Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hindama ostja võimet vahendeid üle kanda, tarnija võimet tellimust täita, sh järgida kohalikke õigusnõudeid, ning tarnija finantssuutlikkust seoses tehingute võimalike viivitustega.

Hinnata tuleks laenuvõtja riskipositsiooni seoses keskkonna-, ühiskonna- ja juhtimisteguritega ja kliimamuutustele avalduva mõjuga ning laenuvõtja märgitud leevendusstrateegiate asjakohasust. See analüüs tuleks teha laenuvõtja alusel, ent vajaduse korral võiks kaaluda analüüsi tegemist ka portfelli alusel.

Et tuvastada laenuvõtjad, keda ohustavad otseselt või kaudselt keskkonna-, ühiskonna- ja juhtimisteguritega seotud riskid, tuleks kaaluda termokaartide kasutamist, milles tuuakse välja näiteks teatud majandus(all)sektorite kliima- ja keskkonnariskid graafiku või hindamissüsteemina. Suurema keskkonna-, ühiskonna- ja juhtimisteguritega seotud riskidega laenude või laenuvõtjate puhul peaks vajadusel tegema laenuvõtja tegeliku ärimudeli põhjalikuma analüüsi, sh ülevaade praegusest ja prognoositud kasvuhoonegaasiheitest, turukeskkonnast ning keskkonna-, ühiskonna- ja juhtimisteguritega seotud järelevalvenõuetest ning keskkonna-, ühiskonna- ja juhtimisteguritega seotud eeskirjade võimalikust mõjust laenuvõtja finantsseisundile.

Laenuvõtja finantsseisundi analüüs

Kui asutused teevad eespool kirjeldatud krediidivõimelisuse hindamise raames finantsseisundi analüüsi, peaksid nad arvesse võtma järgmist:

• a. praegune ja prognoositud finantsseisund, sh bilanss, tagasimaksete allika võime täita lepingust tulenevaid tingimusi, sh võimalikud ebasoodsad sündmused ning asjakohasel juhul kapitali struktuur, käibekapital, tulu ja rahavoog;
• b. kui asjakohane, laenuvõtja võimenduse tase, dividendide jaotus ja prognoositud kapitalikulu ning käibekapitali tsükkel seoses kavandatava laenuga;
• c. kui asjakohane, riskipositsiooni profiil kuni lõpptähtajani võimalike turuliikumiste kontekstis, nt välisvaluutas nomineeritud laenud ja tagasimaksevahendiga tagatud riskipositsioonid;
• d. makseviivituse tõenäosus, võttes aluseks krediidi- või sisereitingu (kui kohaldatav);
• e. nõuetekohaste finants-, varaklassi- või tootepõhiste mõõdikute ja näitajate kasutamine kooskõlas krediidiriskivalmiduse, põhimõtete ja limiitidega, mis on määratud punktide 4.2 ja 4.3 alusel, sh 3. lisas esitatud mõõdikud, kui need on vastava laenupakkumise suhtes kohaldatavad ja asjakohased.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid tagama, et analüüsis kasutatavad finantsprognoosid on realistlikud ja mõistlikud. Need prognooside peaksid põhinema vähemalt varasematel finantstulemustel. Asutused peaksid hindama, kas need prognoosid on kooskõlas asutuse majandus- ja turuootustega. Kui finantsprognooside usaldusväärsus tekitab suuri kahtlusi, tuleks koostada laenuvõtja finantspositsiooni ja tagasimaksevõime kohta oma prognoos.

Valdusettevõtetele laenu andmisel tuleks asjakohasel juhul hinnata finantsseisundit nii üksuse, st konsolideeritud tasandil, kui ka üksikettevõtte tasandil, kui valdusettevõte ei ole ise tegutsev ettevõte või tegutsevad ettevõtted ei paku valdusettevõttele garantiisid.

Laenuvõtjate finantsseisundi hindamisel tuleks hinnata tulevase tagasimaksevõime kestlikkust ja tõenäosust võimalikes ebasoodsates tingimustes, mis on olulised laenu liigi ja eesmärgi seisukohalt ning võivad esineda laenulepingu kehtivuse ajal. Need sündmused võivad hõlmata tulu ja muu rahavoo vähenemist, intressimäärade tõusu, laenu amortisatsiooni, põhisumma või intressi edasilükkunud makseid, turuolukorra ja laenuvõtja tegutsemistingimuste halvenemist ning (kui asjakohane) valuutakursi muutusi.

Laenuvõtja ärimudeli ja -strateegia analüüs

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hindama laenuvõtja ärimudelit ja -strateegiat, sh pidades silmas laenu eesmärki.

Hinnata tuleks laenuvõtja teadmisi ja kogemusi ning laenulepingutega seotud äritegevuse, varade või investeeringute juhtimise võimet (nt konkreetne kinnisasi ärikinnisvara puhul).

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hindama äriplaani teostatavust ja seonduvaid finantsprognoose laenuvõtja tegevusvaldkonna eripärast lähtuvalt.

Nad peaksid hindama laenuvõtja sõltuvust põhilepingutest, klientidest ja tarnijatest ning seda, kuidas need mõjutavad rahavoo tekkimist, sh kontsentratsioone.

Nad peaksid hindama ka võimalike võtmeisikute sõltuvust laenuvõtjast ja vajaduse korral tuvastama koos laenuvõtjaga võimalikud riskimaandusmeetmed.

Garantiide ja tagatiste hindamine

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid võrdlema riskide maandamiseks kasutatavat panditud tagatist asutuse krediidiriskivalmiduses, põhimõtetes ja korras kehtestatud tagatist käsitlevate nõuetega, sh selle väärtust ja omandiõigust, ning kontrollima kõiki asjakohaseid dokumente (nt kas kinnisasi on registreeritud vajalikes registrites).

Nad peaksid hindama garantiisid, kokkuleppeid, tagatise andmise piiramise klausleid ja laenuteeninduslepinguid, mida kasutatakse riskide maandamiseks.

Kui see on laenuotsuse tegemiseks oluline, tuleks hinnata laenuvõtja omakapitali ja krediidikvaliteeti parandavaid tegureid, näiteks hüpoteegikindlustus, väljamaksekohustused ning tagasimaksegarantiid välisallikatest.

Kui laenuleping hõlmab kolmandate isikute mis tahes vormis garantiid, tuleks hinnata garantii pakutava kaitse taset ja vajadusel garantii andja krediidivõimelisust, võttes aluseks käesolevate suuniste vastavad sätted, olenevalt sellest, kas garantii andja on füüsiline isik või ettevõte. Garantii andja krediidivõimelisuse hindamine peaks olema proportsionaalne garantii suurusega lähtuvalt laenust ja garantii andja liigist.

5.2.6 Laenuandmine keskmise suurusega ettevõtetele ja suurettevõtetele

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hindama, kas laenuvõtja on praegu ja edaspidi võimeline täitma laenulepingust tulenevaid kohustusi. Asutused peaksid analüüsima laenuvõtja laenutaotlust, et tagada selle kooskõla asutuse krediidiriskivalmiduse, põhimõtete, laenuandmise kriteeriumide, limiitide ja asjakohaste mõõdikutega ning makrotasandi usaldatavusjärelevalve rakendatavate võimalike makrotasandi usaldatavusmeetmetega.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid arvestama, et laenuvõtja tavapärasest äritegevusest saadav rahavoog ja varade müügist saadav tulu, kui see on laenulepingu eesmärgi raames asjakohane, on tagasimaksete põhiallikad.

Laenuvõtja krediidivõimelisuse hindamisel tuleks panna rõhku laenuvõtja tegelikule ja tulevasele kestlikule sissetulekule ja rahavoole, mitte olemasolevale tagatisele. Tagatis ei tohiks iseenesest olla peamine laenu heakskiitmise kriteerium ja see ei saa üksinda õigustada ühegi laenulepingu kinnitamist. Tagatist tuleks käsitada kui asutuse varuvarianti laenuvõtja kohustuste täitmata jätmisel või riskiprofiili olulisel halvenemisel, mitte kui peamist tagasimakseallikat, välja arvatud juhul, kui laenuleping näeb ette, et laenu tagasimaksmine põhineb tagatiseks seatud kinnisvara müügil või likviidsel tagatisel.

Krediidivõimelisuse hindamisel tuleks:

• a. analüüsida laenuvõtja finantsseisundit ja krediidiriski, nagu on selgitatud allpool;
• b. analüüsida laenuvõtja organisatsioonilist struktuuri, ärimudelit ja -strateegiat, nagu on selgitatud allpool;
• c. määrata laenuvõtja krediidi- või sisereiting (kui kohaldatav) ning hinnata seda krediidiriski põhimõtete ja korra alusel;
• d. kaaluda kõiki laenuvõtja finantskohustusi, näiteks kasutatud ja kasutamata siduvad laenud, sh käibekapital, laenuvõtja krediidipositsioon ja varasem maksekäitumine ning muud maksukohustused või muud riigiasutuste või sotsiaalkindlustusfondidega seotud kohustused;
• e. hinnata tehingu struktuuri, sh struktuurset alluvust ja seotud tingimusi, nt lepinguklausleid, ning kolmandate isikute garantiisid ja nende struktuuri (kui kohaldatav).

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hindama krediidivõimelisust seoses laenu üksikasjadega, nagu laenu olemus, kestus ja intressimäär.

Hinnata tuleks laenuvõtja riskipositsiooni seoses keskkonna-, ühiskonna- ja juhtimisteguritega ja kliimamuutustele avalduva mõjuga ning laenuvõtja märgitud leevendusstrateegiate asjakohasust.

Kui laenuvõtja kuulub omavahel seotud klientide gruppi, peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud hindama laenuvõtjat eraldi ja vajaduse korral ka grupi tasandil vastavalt EBA suunistele omavahel seotud klientide kohta, eriti kui tagasimaksed sõltuvad omavahel seotud isikute rahavoost. Kui laenuvõtja kuulub omavahel seotud klientide gruppi, mis on seotud keskpankade ja valitsustega, sh keskvalitsuste, piirkondlike ja kohalike omavalitsustega, ning avaliku sektori asutustega, tuleks hinnata üksust eraldi.

Kui laenud sisaldavad piiriüleseid elemente (nt kaubanduse rahastamine, ekspordi finantseerimine), tuleks arvestada poliitilist, majandus- ja õiguskeskkonda, kus kliendi välismaine osaline tegutseb. Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hindama ostja võimet vahendeid üle kanda, tarnija võimet tellimust täita, sh järgida kohalikke õigusnõudeid, ning tarnija finantssuutlikkust seoses tehingute võimalike viivitustega.

Et tuvastada laenuvõtjad, keda ohustavad otseselt või kaudselt keskkonna-, ühiskonna- ja juhtimisteguritega seotud riskid, tuleks kaaluda termokaartide kasutamist, milles tuuakse välja näiteks teatud majandus(all)sektorite kliima- ja keskkonnariskid graafiku või hindamissüsteemina. Suurema keskkonna-, ühiskonna- ja juhtimisteguritega seotud riskidega laenude või laenuvõtjate puhul peaks vajadusel tegema laenuvõtja tegeliku ärimudeli põhjalikuma analüüsi, sh ülevaade praegusest ja prognoositud kasvuhoonegaasiheitest, turukeskkonnast ning keskkonna-, ühiskonna- ja juhtimisteguritega seotud järelevalvenõuetest ning keskkonna-, ühiskonna- ja juhtimisteguritega seotud eeskirjade võimalikust mõjust laenuvõtja finantsseisundile.

Laenuvõtja finantsseisundi analüüs

Kui asutused teevad eespool kirjeldatud krediidivõimelisuse hindamise raames finantsseisundi analüüsi, peaksid nad arvesse võtma järgmist:

• a. praegune ja prognoositud finantsseisund, sh bilanss ja kapitali struktuur, käibekapital, tulu, rahavoog, tagasimaksete allika võime täita lepingust tulenevaid tingimusi, sh laenu teenindamise võime, sh võimalikud ebasoodsad sündmused (vt ka tundlikkusanalüüs) – muu hulgas tuleks analüüsida võimaliku laenuvõtja laenu teenindamiseks vaba rahavoogu;
• b. netokogutulu ja kasumlikkus, eriti seoses intressi kandva võlaga;
• c. laenuvõtja võimenduse tase, dividendide jaotus ning tegelik ja prognoositud kapitalikulu ning käibekapitali tsükkel seoses kavandatava laenuga;
• d. riskipositsiooni profiil kuni lõpptähtajani võimalike turuliikumiste kontekstis (nt välisvaluutas nomineeritud laenud ja tagasimaksevahendiga tagatud riskipositsioonid);
• e. makseviivituse tõenäosus, võttes aluseks krediidi- või sisereitingu (kui kohaldatav);
• f. nõuetekohaste finants-, varaklassi- või tootepõhiste mõõdikute ja näitajate kasutamine kooskõlas krediidiriskivalmiduse, põhimõtete ja limiitidega, mis on määratud punktide 4.2 ja 4.3 alusel, sh 3. lisas esitatud mõõdikud, kui need on vastava laenupakkumise suhtes kohaldatavad ja asjakohased.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid tagama, et analüüsis kasutatavad prognoosid on realistlikud ja mõistlikud ning kooskõlas nende majandus- ja turuootustega. Kui nende finantsprognooside usaldusväärsus tekitab suuri kahtlusi, tuleks koostada laenuvõtja finantspositsiooni ja tagasimaksevõime kohta oma prognoos ning vajaduse korral kasutama neid laenuvõtja esitatud prognooside vaidlustamiseks.

Lisaks tuleks hinnata laenuvõtja võimet saavutada tulevikus kasumlikkus, et hinnata jaotamata kasumi mõju ja seega ka mõju omakapitalile, eriti kui laenuvõtja pole aja jooksul suutnud kasumit saada.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid koostama laenuvõtja käibekapitali tsükli hinnangu, mõõtes aega, mis kulub ettevõttel selleks, et konverteerida inventari ja muudesse ressurssidesse tehtud investeeringud rahaks oma kaupade ja teenuste müügi kaudu. Nad peaksid suutma mõista laenuvõtja käibekapitali tsüklit käibekapitali vajaduste hindamiseks ja korduvate kulude tuvastamiseks, et hinnata olemasolevat võimet laen aja jooksul tagasi maksta.

Nad peaksid vajaduse korral võrdlema neid finantsnäitajaid krediidiriskivalmiduses, põhimõtetes ja korras sätestatud näitajatega kooskõlas punktidega 4.2 ja 4.3.

Valdusettevõtetele laenu andmisel tuleks asjakohasel juhul hinnata finantsseisundit nii üksuse, st konsolideeritud tasandil, kui ka üksikettevõtte tasandil, kui valdusettevõte ei ole ise tegutsev ettevõte või tegutsevad ettevõtted ei paku valdusettevõttele garantiisid.

Krediidivõimelisuse hinnangu tundlikkusanalüüs

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hindama laenuvõtja finantspositsiooni ning tulevase tagasimaksevõime kestlikkust ja tõenäosust võimalikes ebasoodsates tingimustes, mis võivad esineda laenulepingu kehtivuse ajal. Selleks peaksid nad tegema ühe või mitme teguriga tundlikkusanalüüsi, arvestades turgu ja idiosünkraatilisi sündmuseid või nende kombinatsiooni.

Tundlikkusanalüüs peaks hõlmama kõiki üldiseid, varaklassiga seotud ja tootepõhiseid aspekte, mis võivad laenuvõtja krediidivõimelisust mõjutada.

Kui krediidiasutused ja investeerimisühingud teevad laenuvõtja tagasimaksevõime tundlikkusanalüüsi tulevaste negatiivsete olude tingimustes, peaksid nad arvestama järgmiseid sündmuseid, mis on laenuvõtja konkreetsete asjaolude ja ärimudeli seisukohalt kõige olulisemad:

Idiosünkraatilised sündmused

• a. laenuvõtja tulu või kasumimarginaali suur ja realistlik vähenemine;
• b. raske ja realistlik tegevusriski juhtum;
• c. suured ja realistlikud juhtimisprobleemid;
• d. oluliste kaubanduspartnerite, klientide või tarnijate tõrked;
• e. suur ja realistlik mainekahju;
• f. suur ja realistlik likviidsuse vähenemine, rahastamise muutused või laenuvõtja bilansi finantsvõimenduse kasv;
• g. selliste varade hindade negatiivsed muutused, millega laenuvõtja on peamiselt seotud (nt tooraine või lõpptoode) ja valuutakursimuutus;

Turusündmused

• h. suur ja realistlik makromajanduslik langus;
• i. suur ja realistlik langus majandussektorites, kus laenuvõtja ja tema kliendid tegutsevad;
• j. suur poliitiline, regulatiivne ja geograafiline oht;
• k. suur ja realistlik rahastuskulude kasv, nt kõigi laenuvõtja laenude intressimäära tõus 200 baaspunkti võrra.

Laenuvõtja ärimudeli ja -strateegia analüüs

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hindama laenuvõtja ärimudelit ja -strateegiat, sh pidades silmas laenu eesmärki.

Hinnata tuleks laenuvõtja teadmisi ja kogemusi ning laenulepingutega seotud äritegevuse, varade või investeeringute juhtimise võimet (nt konkreetne kinnisasi ärikinnisvara puhul).

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hindama äriplaani teostatavust ja seonduvaid finantsprognoose laenuvõtja tegevusvaldkonna eripärast lähtuvalt.

Nad peaksid hindama laenuvõtja sõltuvust põhilepingutest, klientidest ja tarnijatest ning seda, kuidas need mõjutavad rahavoo tekkimist, sh kontsentratsioone.

Garantiide ja tagatiste hindamine

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid võrdlema panditud tagatist asutuse krediidiriskivalmiduses, põhimõtetes ja korras kehtestatud tagatist käsitlevate nõuetega, sh selle väärtust ja omandiõigust, ning kontrollima kõiki asjakohaseid dokumente (nt kas kinnisasi on registreeritud vajalikes registrites).

Hinnata tuleks garantiisid, kokkuleppeid, tagatise andmise piiramise klausleid ja laenuteeninduslepinguid, mida kasutatakse riskide maandamiseks. Peale selle tuleks kaaluda, kas tagatise väärtus on kuidagi seotud laenuvõtja äritegevuse või võimega tekitada rahavoogu.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hindama laenuvõtja omakapitali ja krediidikvaliteeti parandavaid tegureid, nagu hüpoteegikindlustus, väljamaksekohustused ning tagasimaksegarantiid välisallikatest.

Kui laenuleping hõlmab kolmandate isikute mis tahes vormis garantiisid, tuleks hinnata garantii pakutava kaitse taset ja vajadusel garantii andja krediidivõimelisust, võttes aluseks käesolevate suuniste vastavad sätted, olenevalt sellest, kas garantii andja on füüsiline isik või ettevõte. Garantii andja krediidivõimelisuse hindamine peaks olema proportsionaalne garantii suurusega lähtuvalt laenust ja garantii andja liigist.

Kui sündikaatlaenu või projektide rahastamise tehingute korral kulgeb maksejada läbi kolmanda isiku (nt määratud esindaja), peaksid asutused (või volitatud juhtivhaldurid või nende esindajad) hindama esindaja usaldusväärsust. Piiriülese laenuandmise ja projektide rahastamise tehingute korral peaks esindaja olema tagatiste, akreditiivide või tehingu raames tarnija nimel väljastatavate sarnaste dokumentide ainuväljastaja.

5.2.7 Ärikinnisvaralaenud

Kui krediidiasutused ja investeerimisühingud hindavad ärikinnisvaralaenude väljastamisel laenuvõtja krediidivõimelisust, peaksid nad kohaldama lisaks punktides 5.2.5 ja 5.2.6 esitatud krediidivõimelisuse hindamise üldkriteeriumidele käesoleva jao konkreetseid kriteeriume. Kui nad hindavad ärikinnisvaralaenude väljastamisel laenuvõtja krediidivõimelisust, kuid laenuvõtja on ärikinnisvara omanik, peaksid nad kohaldama ainult punktide 5.2.5 ja 5.2.6 kriteeriume.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hindama ja kontrollima laenuvõtja kogemust seoses ärikinnisvara liigi, suuruse ja geograafilise asukohaga. Kui laenuvõtja on teise ettevõtte spondeeritud eriotstarbeline ettevõte, tuleks hinnata spondeeriva asutuse kogemust seoses ärikinnisvara liigi, suuruse ja geograafilise asukohaga.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hindama vara tulu teenimise võimet ja refinantseerimise võimalust. Hinnangus tuleks arvestada kõnealuse ärikinnisvaralaenu tähtajalist krediidilimiiti.

Laenuvõtja tagasimaksevõime hindamiseks tuleks asjakohasel juhul hinnata järgmist:

• a. rahavoogude jätkusuutlikkus;
• b. rentnike kvaliteet, praeguse renditulu muutuste mõju amortisatsioonikavale, renditingimused ja tähtajad ning rentniku maksete ajalugu (kui on);
• c. edasirentimise võimalused, laenu teenindamiseks vajalik rahavoog, kui on vajadus kinnisasi edasi rentida; varade tulemuslikkus majanduslanguse korral ja renditulu kõikumine aja jooksul, et hinnata liiga väikse tulu olemasolu;
• d. kinnisasja jaoks vajalik kapitalikulu kogu laenuperioodi jooksul.

Kinnisasja edasirentimise võimaluste hindamisel tuleks võtta arvesse rentnike nõudlust selle kinnisasja järele, arvestades võrreldavate kinnisasjade pakkumist, kinnisasja olukorda, üksikasju ja asukohta ning kaugust kinnisasja teenindavast taristust.

Kui ärikinnisvara rahastamiseks antakse ainult intressipõhiseid laene, tuleks hinnata kinnisasja rahavoogu, et see toetaks amortisatsiooni taset kinnisasja prognoositud majandusliku eluea suhtes, et kliirida laenu põhisumma ja intress laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvu (LTV) suurenemise korral või korrapärase LTV tasemeni asjakohasel turul. Sellist analüüsi tuleks kaaluda ka juhul, kui esinevad laenuvõtja krediidikvaliteeti parandavad tegurid, nt varade võõrandamine, mis on mõistliku aja jooksul õiguslikult jõustatav.

Tundlikkusanalüüsi tegemisel ebasoodsate turutingimuste ja idiosünkraatiliste sündmuste korral tuleks lisaks punktis 5.2.5 ja punktis 5.2.6 loetletud sündmustele arvestada järgmist (kui asjakohane):

• a. edasirentimine, sh rendihindade muutused, rendilepingu kehtivusaeg seoses laenu tähtaja teenusetasudega, vabade pindade osakaalu suurenemine, hooldus- ja renoveerimiskulud, rendivabad perioodid ja rendisoodustused;
• b. refinantseerimisega seotud riskid ja viivitused;
• c. kapitalikulude risk;
• d. muud asjakohased tegurid.

5.2.8 Kinnisvaraarenduse laenud

Kui krediidiasutused ja investeerimisühingud hindavad kinnisvaraarenduse laenude väljastamisel laenuvõtja krediidivõimelisust, peaksid nad kohaldama lisaks punktides 5.2.5 ja 5.2.6 esitatud krediidivõimelisuse hindamise üldsätetele käesoleva jao konkreetseid nõudeid.

Krediidivõimelisuse hinnang peaks hõlmama laenu elutsükli kohaselt nii arendusetappi, sh vajadusel alaetappe, ja arendusjärgset etappi, kui projekt läheb üle ärikinnisvaralaenuks. Viimast etappi peaks hindama kui ärikinnisvaralaenu kooskõlas käesolevate suuniste sätetega.

Arendusetapi hindamisel tuleks välja selgitada, kas laenuvõtjal on:

• a. reaalne äriplaan, sh arenduse põhjendus ja arenduskulude prognoos, mille on kinnitanud sõltumatu asjatundja;
• b. ligipääs ehitajatele, arhitektidele, inseneridele ja ettevõtjatele, kes kinnisvara arenduses osalevad;
• c. ta on saanud või tal on võimalik saada kõik arenduseks vajalikud load ja sertifikaadid projekti edenedes ning enne väljamakse(te) tegemist.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid tagama, et arendusega seotud kuluarvutused hõlmavad ettenägematuid kulusid. Planeeritud ettenägematud kulud peaksid olema lisatud krediidilimiiti või omakapitali. Hinnata tuleks laenuvõtja rahareservi taset ja likviidsusprofiili, et tagada tema võime katta planeerimata ettenägematud kulud võimalike ülekulude ja viivituste korral.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hindama prognoositud netomüügitulu tõenäosust seoses nii müügi väärtuse ja mahu kui ka tähtaegadega.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid korraldama vajadusel kohapealseid külaskäike koos nõuetekohaselt kvalifitseeritud isikuga, et teha kindlaks arenduse põhikomponendid, sh juurdepääs ja üksikasjad, ning salvestama külastuse kokkuvõtte laenuvõtja faili.

Lisaks laenuvõtja krediidivõimelisuse hindamisele tuleks vajaduse korral (nt lisatagatise nõude korral) hinnata projekti omakapitaliinvestoreid, keskendudes nende finantspositsioonide, vajaliku pädevuse ja sarnastes projektides osalemise kogemuse ning omakapitaliinvestorite ja sama projekti jaoks laenu pakkuvate asutuste huvide ühitamise hindamisele.

5.2.9 Võimendusega tehingud

Kui krediidiasutused ja investeerimisühingud hindavad laenuvõtja krediidivõimelisust võimendusega tehingute korral, peaksid nad lisaks punktides 5.2.5 ja 5.2.6 esitatud krediidivõimelisuse hindamise üldsätetele tuvastama laenu väljastamisel ülemäärase finantsvõimenduse, mis on määratletud järgmiselt: koguvõla ning intressi-, maksu- ja amortisatsioonieelse kasumi (EBITDA) suhe. Ülemäärase finantsvõimendusega tehingud peaksid jääma erandiks (ja vastama asutuse riskivalmidusele) ning moodustama osa asutuse laenu delegeerimise ja riskijuhtimise eskaleerimise raamistikust.

Mõistliku aja jooksul tuleks põhjalikult hinnata laenuvõtja tagasimaksevõimet või jätkusuutliku võlataseme tagamiseks toimuvat finantsvõimenduse vähenemist.

5.2.10 Laevanduse rahastamine

Kui krediidiasutused ja investeerimisühingud hindavad laenuvõtja krediidivõimelisust laevanduse rahastamise korral, peaksid nad kohaldama lisaks punktides 5.2.5 ja 5.2.6 esitatud krediidivõimelisuse hindamise üldsätetele käesoleva jao konkreetseid kriteeriume. Eelkõige tuleks hinnata järgmist:

• a. laeva tulude ja kulude (tegevuskulud, sh kindlustus, palgad, hooldus, määrdeained ja intressikulud) suhe;
• b. laeva praeguse vanuse ja eeldatava kasuliku eluea suhe;
• c. laenuvõtja laevastiku omadused võrreldes üleilmse laevastikuga (uue ehitustegevuse maht, kasutusel olevate laevade arv, igas segmendis mahakantud laevade arv ning laevade vanus määravad kindlaks ületonnaaži ja mõjutavad veo hindasid);
• d. laevade väärtus väärtuskärpega ja ilma (kui need on lisatud tagasimakseallikana), et kajastada müügikulu, raha ajaväärtust ning ebakindlust seoses vara likviidsuse ja turustatavusega, v.a juhul, kui üksikväärtusi pole võimalik näidata, sest laevu käitatakse osana suuremast laevastikust, millel on väga erinevad tuluteenimise liigid.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid arvestama ka teisi tegureid, näiteks kõnealuse laevaga seotud pakkumine ja nõudlus turul, kõnealuse laevaga seotud praegune ja tulevane kaubandusstruktuur, regressiõiguseta või garantiiga laenu vajadus või pikaajaline veoleping nõuetekohase lõppkasutajaga, ning kas laeva omanik saab pakkuda muid tagatisi, näiteks veolepingute ja kindlustuse määramine, aktsiatega seotud tasud ja sularahatagatised või hüpoteegid muule varale, nt kinnisvarale ja sõsarlaevadele seatud hüpoteegid.

Laevaehitusele antavate laenude korral tuleks kindlaks teha, kas laenuvõtjal on:

• a. reaalne äriplaan, sh arenduse põhjendus ja arenduskulude prognoos, mille on kinnitanud sõltumatu asjatundja;
• b. ligipääs ehitajatele, merearhitektidele, inseneridele ja laevaehituse ettevõtjatele;
• c. ta on saanud või tal on võimalik saada kõik arenduseks vajalikud load ja sertifikaadid.

5.2.11 Projektide rahastamine

Kui krediidiasutused ja investeerimisühingud hindavad laenuvõtja krediidivõimelisust projekti rahastamise korral, peaksid nad kohaldama lisaks punktides 5.2.5 ja 5.2.6 esitatud krediidivõimelisuse hindamise üldsätetele käesoleva jao konkreetseid kriteeriume.

Hinnata tuleks laenu tagasimakse peamist allikat, mis on finantseeritavatest varadest (projektist) teenitav tulu. Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hindama projektiga seotud rahavoogu, sh edasist tulu teenimise võimet, kui projekt on valmis, arvestades võimalikke kehtivaid regulatiiv- või õiguspiiranguid (nt hinnaregulatsioon, tulumäära reguleerimine, võta-või-maksa-lepingutest tulenevad tulud, keskkonnaõigusaktid, projekti kasumlikkust mõjutavad eeskirjad).

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid võimaluse piires tagama, et kõik projekti varad ning praegused ja tulevased rahavood ja kontod oleksid panditud laenu andvale asutusele või sündikaattehingute korral esindajale/emissiooni tagajale. Kui projekti jaoks luuakse eriotstarbeline ettevõte, peaksid ettevõtte osakud olema panditud laenu andvale asutusele, et asutus/esindaja saaks vajaduse korral ettevõtte üle võtta. Sündikaattehingute korral tuleks iga laenuvõtja juurdepääsu panditud vahenditele ja varadele reguleerida krediidiandjate vaheliste lepingutega.

Projekti arendusetapi hindamisel tuleks kindlaks teha, kas laenuvõtjal on:

• a. reaalne äriplaan, sh arenduse põhjendus ja arenduskulude prognoos, mille on kinnitanud sõltumatu asjatundja;
• b. ligipääs ehitajatele, arhitektidele, inseneridele ja projekti alltöövõtjatele;
• c. ta on saanud või tal on võimalik saada kõik arenduseks vajalikud load ja sertifikaadid.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid tagama, et arendusega seotud laenuvõtja esitatud kuluarvutused hõlmavad ettenägematuid kulusid. Planeeritud ettenägematud kulud peaksid olema lisatud krediidilimiiti või omakapitali. Hinnata tuleks laenuvõtja või omakapitaliinvestorite rahareservi taset ja likviidsusprofiili, et tagada nende võime katta planeerimata ettenägematud kulud võimalike ülekulude ja viivituste korral.

Lisaks laenuvõtja krediidivõimelisuse hindamisele tuleks hinnata projekti omakapitaliinvestoreid, keskendudes vajaduse korral nende finantspositsioonide, vajaliku pädevuse ja sarnastes projektides osalemise kogemuse hindamisele ning tahtele ja võimele toetada projekti selle eluea jooksul.