4.2 Keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide kindlakstegemine ning mõõtmine

Finantseerimisasutuste sisemenetlused peaksid keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide kindlakstegemise ning mõõtmise miinimumnõuete raames hõlmama vahendeid ja meetodeid keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriski tegurite ning nende ülekandemehhanismide eri usaldatavusriski kategooriatesse ja finantsriski mõõdikutesse hindamiseks, mis mõjutavad finantseerimisasutuse riskipositsioone, sealhulgas tulevikku suunatud perspektiivis.

Keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide nõuetekohase kindlakstegemise ja juhtimise tagamiseks peaksid finantseerimisasutused kaaluma nende riskide võimalikku mõju lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis. Finantseerimisasutuste kasutatavate andmepunktide, kvantifitseerimisvahendite, meetodite ja näitajate detailsuse ning täpsuse tasemes tuleks arvestada nende olulisuse hindamisega ning suuruse ja keerukusega ning see peaks üldiselt olema kõrgem lühikeses ja keskpikas perspektiivis. Pikemaajalisi perioode tuleks kaaluda vähemalt kvalitatiivsest perspektiivist ning need peavad toetama strateegilisi hindamisi ja otsuste tegemist.

Keskkonnariskidega seoses peaksid sisemenetlused ja -meetodid võimaldama finantseerimisasutustel:

• a. kvantifitseerida kliimaga seotud riske, näiteks hinnates kliimaga seotud teguritest tulenevate finantsmõjude realiseerumise tõenäosust ja ulatust;
• b. mõista nõuetekohaselt finantsriske, mis võivad tuleneda muud liiki keskkonnariskidest, näiteks riskidest, mis on tingitud looduse seisukorra halvenemisest, sealhulgas bioloogilise mitmekesisuse vähenemisest ja ökosüsteemi teenuste kadumisest, või tegevuse vastuoludest meetmetega, mille eesmärk on kaitsta, taastada ja/või vähendada negatiivset mõju loodusele;
• c. kehtestada peamised riskinäitajad, mis hõlmavad vähemalt lühi- ja keskpikka ajavahemikku ning riskipositsioonide ja portfellide ulatust, mis määratakse kindlaks vastavalt olulisuse hindamise tulemustele.

Sotsiaalsete ja juhtimisega seotud riskide puhul, mille kohta kvantitatiivne teave esialgu puudub, peaksid finantseerimisasutuste sisemenetlused nägema ette meetodid, millega hinnatakse kõigepealt kvalitatiivselt nende riskide võimalikku mõju finantseerimisasutuse tegevusele ja finantsriskidele ning töötatakse järk-järgult välja täiustatud kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed meetmed. Finantseerimisasutused peaksid oma lähenemisviise kooskõlas regulatiivsete, teaduslike, andmete kättesaadavust puudutavate ja metoodikate edusammudega sammhaaval täiustama.

Keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide vastavate eri kategooriate koostoime osas tuleks finantseerimisasutuste sisemenetlustega tagada, et iga riskikategooriat hinnatakse kõigepealt, võttes arvesse selle konkreetseid omadusi, ja seejärel kaalutakse võimalikke seoseid ja vastastikust sõltuvust nende riskide mõõtmisel.

4.2.2. Andmetega seotud protsessid

Finantseerimisasutuste sisemenetlused peaksid tagama usaldusväärsete infohaldussüsteemide rakendamise, et kindlaks teha, koguda, struktureerida ja analüüsida andmeid, mida on vaja keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide hindamise, juhtimise ning jälgimise toetamiseks. Sellised süsteemid tuleks rakendada terves institutsioonis üldise andmehalduse ja IT-taristu osana. Finantseerimisasutused peaksid oma tavad regulaarselt läbi vaatama, et tagada nende ajakohasus seoses ühiskonna (nt regulatiivsete algatuste tõttu suurenenud andmete kättesaadavus) ja turu arenguga, ning neil peaks olema kehtestatud kord andmete kvaliteedi hindamiseks ja parandamiseks.

Finantseerimisasutuste sisemenetlused peaksid tagama, et finantseerimisasutused koguvad ja kasutavad teavet, mida on vaja praeguste ja tulevaste keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide hindamiseks, juhtimiseks ja jälgimiseks, millega nad võivad oma vastaspoolte kaudu kokku puutuda, seades eesmärgiks koguda klientide ja varade tasandil piisavalt detailseid andmeid.

Finantseerimisasutuste sisemenetlused peaksid tuginema nii asutusesiseselt kui ka -väliselt kättesaadavatele keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisandmetele, sealhulgas tuleb regulaarselt läbi vaadata institutsioonide vastaspoolte avalikustatud kestlikkusteave ja seda kasutada, eelkõige kooskõlas direktiivi 2013/34/EL alusel välja töötatud Euroopa kestlikkusaruandluse standarditega või börsil noteerimata väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) vabatahtliku aruandlusstandardiga, nagu on sätestatud teatises COM(2023) 535 VKEde toetuspaketi kohta⁹ .

⁹ COM (2023) 535 – komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „VKEde abipakett“.

Finantseerimisasutused peaksid hindama, mis muud andmeallikad toetaksid tõhusalt keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide hindamist, juhtimist ja jälgimist, näiteks teave, mis on saadud klientide ja vastaspooltega suheldes uute ja olemasolevate ärisuhete raames, või kolmandate isikute andmed. Kui finantseerimisasutused kasutavad keskkonna-, sotsiaalsetele ja juhtimisandmetele juurdepääsu saamiseks kolmandast isikust teenuseosutajate teenuseid, peaksid finantseerimisasutused tagama, et nad saavad andmeesitajate kasutatavatest allikatest, andmetest ja meetoditest, sealhulgas nende võimalikust piiratusest piisavalt hästi aru.

Kui andmete kvaliteet või kättesaadavus ei ole riskijuhtimisvajaduste täitmiseks esialgu piisav, peaksid finantseerimisasutused neid lünki ja nende võimalikku mõju hindama. Finantseerimisasutused peaksid võtma parandusmeetmeid ja need dokumenteerima, sealhulgas kasutama hinnanguid või asendusnäitajaid, näiteks sektori- ja/või piirkondliku tasandi tunnuste alusel, ning neid võimaluse korral vastaspoole spetsiifiliste aspektidega arvestamiseks kohandama. Finantseerimisasutused peaksid püüdma aja jooksul, kui keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisandmete kättesaadavus ja kvaliteet paranevad, hinnangute ja asendusnäitajate kasutamist vähendada.

Direktiivi 2013/34/EL artikli 3 lõikes 4 määratletud suurtest äriühingutest vastaspoolte puhul peaksid finantseerimisasutused kaaluma vajaduse korral järgmiste andmepunktide kogumist või hankimist:

• a. keskkonnariskide puhul:
• i. peamiste varade (nt tootmiskohtade) geograafiline asukoht ja kokkupuude keskkonnaohtudega (nt temperatuuri, tuule, vee, tahkete massidega seotud ohud) piisavalt detailselt asjakohase füüsilise riskianalüüsi ja kindlustuse kasutamise jaoks;
• ii. praegused ja võimaluse korral eesmärgiks võetud kasvuhoonegaaside 1., 2. ja 3. valdkonna heitkogused absoluutväärtuses ja – kui see on asjakohane – heitemahukust näitavas väärtuses;
• iii. sõltuvus fossiilkütustest kas majanduslike tegurite sisendite või tulubaasi alusel;
• iv. energia- ja veenõudlus ja/või -tarbimine majandustegurite sisendite või tulubaasi alusel;
• v. kinnisvaraga seotud riskipositsioonide energiatõhususe tase ja vastaspoole võla teenindamise suutlikkus;
• vi. keskkonnariskide ja -võimaluste praegune ja prognoositav finantsmõju vastaspoole finantsseisundile, finantstulemustele ja rahavoogudele;
• vii. üleminekuga seotud strateegilised kavad, sealhulgas direktiivi (EL) 2022/2464 artikli 19a või artikli 29a kohaselt avalikustatud kliimamuutuste leevendamise üleminekukava, kui see on kättesaadav;
• b. sotsiaalsete ja juhtimisriskide puhul:
• i. vastavusse viimine OECD suunistega hargmaistele ettevõtetele, ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetega ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni tööalaste aluspõhimõtete ja põhiõiguste deklaratsiooniga;
• ii. oluline negatiivne mõju oma töötajatele, väärtusahela töötajatele, mõjutatud kogukondadele ja tarbijatele/lõpptarbijatele, sealhulgas teave tegevuse kohta hoolsuskohustuse järgimise või selliste mõjude vältimise ja heastamise protsesside kohta.

Muude vastaspoolte kui suurte äriühingutega seotud riskipositsioonide korral peaksid finantseerimisasutused:

• a. määrama selle hindamise toetamiseks kindlaks keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide kindlakstegemiseks, mõõtmiseks ning juhtimiseks vajalikud andmepunktid, võttes arvesse punktis 28 esitatud loetelu;
• b. kasutama vajaduse korral vastavalt punktile 27 andmete puuduste kõrvaldamiseks ekspertide hinnanguid, kvalitatiivseid andmeid, portfelli tasandil hinnanguid ja asendusandmeid. 4.2.3. Keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide kindlakstegemise ning mõõtmise võrdlusmeetodite põhitunnused

Finantseerimisasutuste sisemenetlustega tuleks ette näha riskihindamise meetodite kombinatsioon, sealhulgas riskipositsioonipõhised, sektoripõhised, portfellipõhised ja stsenaariumipõhised meetodid, nagu on sätestatud punktides 31–42. Meetodite kombinatsioon tuleks koostada viisil, mis võimaldab finantseerimisasutustel põhjalikult hinnata keskkonna-, sotsiaalseid ja juhtimisriske kõigil asjakohastel ajavahemikel. Eelkõige peaksid finantseerimisasutused kasutama vähemalt riskipositsioonipõhiseid meetodeid, et saada lühiajaline ülevaade sellest, kuidas keskkonna-, sotsiaalsed ja juhtimisriskid mõjutavad nende vastaspoolte riskiprofiili ja kasumlikkust, ning sektori-, portfelli- ja stsenaariumipõhiseid meetodeid, et toetada finantseerimisasutuse seatud strateegiliste eesmärkide suunas juhtimiseks keskpika perioodi planeerimisprotsessi ning riskipiirangute ja riskivalmiduse kindlaksmääramist, ning hindama stsenaariumipõhiste meetodite abil nende tundlikkust keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide suhtes eri ajavahemikel, sealhulgas pikkadel perioodidel.

• a. Riskipositsioonipõhised meetodid

Vastavalt EBA laenude päritolu ja järelevalvet käsitlevate suuniste punktidele 126 ja 146 peaksid finantseerimisasutused kehtestama sisemenetlused, et hinnata oma vastaspoolte tegevuse ja peamiste varade riskipositsioone keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimistegurite suhtes, eelkõige keskkonnategurite ja kliimamuutuste mõju suhtes, ning leevendusmeetmete asjakohasust. Selleks peaksid finantseerimisasutused tagama, et keskkonna-, sotsiaalseid ja juhtimistegureid, eelkõige keskkonnategureid, kajastatakse nende asutusesisestes riskiklassifitseerimismenetlustes nõuetekohaselt, võetakse arvesse laenuvõtja makseviivituse riski üldisel hindamisel ning – kui see on nende olulisuse tõttu põhjendatud – kaasatakse riskinäitajatesse, sisemistesse krediidihindamismudelitesse või reitingumudelitesse, samuti tagatise hindamisse.

Seoses riskipositsioonide tasandil keskkonnariskide hindamisega peaksid finantseerimisasutuste sisemenetlused hõlmama riskitegurite ja kriteeriumide kogumit, mis hõlmavad nii füüsilisi kui ka üleminekuriski põhjustajaid. Suurte finantseerimisasutuste puhul hõlmab see vajaduse korral vähemalt järgmist:

• a) keskkonnaohtude suhtes haavatavuse tase, võttes arvesse vastaspoolte ja garantii andjate peamiste varade või riskipositsioone toetava füüsilise tagatise geograafilist asukohta nii bilansiliste kui ka bilansiväliste riskipositsioonidega arvestades;
• b) haavatavuse määr üleminekuriskide suhtes, võttes arvesse asjakohaseid tehnoloogilisi arenguid, vastaspoole tegevusvaldkonda mõjutavate kohaldatavate või tulevaste keskkonnaeeskirjade mõju, vastaspoole praegust ja vajaduse korral eesmärgiks seatud kasvuhoonegaaside heidet absoluut- ja vajaduse korral heitemahukust näitavas väärtuses, muutuvate turueelistuste mõju ning energiatõhususe taset elamu- või ärikinnisvaraga seotud riskipositsioonide puhul koos vastaspoolte võlateenindusvõimega;
• c) vastaspoole ärimudeli ja/või tarneahela riskipositsioon seoses kriitiliste häiretega, mis tulenevad sellistest keskkonnateguritest nagu bioloogilise mitmekesisuse vähenemise, veepuuduse või reostuse mõju;
• d) vastaspoole maineriskide ja kohtuvaidluste riski riskipositsioon, võttes arvesse keskkonnaküsimustega seotud lõpetatud, pooleliolevaid või eelseisvaid kohtuvaidlusi;
• e) riskipositsiooni või vara (kavandatud) lõpptähtaeg või tähtajaline struktuur;
• f) riskimaandamistegurid, näiteks era- või avaliku sektori kindlustuskaitse, mis põhineb näiteks kohaldatavatel riiklikel katastroofiskeemidel või muudel sarnastel raamistikel, ning vastaspoole suutlikkus tagada vastupanuvõime ülemineku- ja füüsilistele riskidele, sealhulgas tulevikku suunatud ülemineku kavandamise kaudu.

Kui teatavate kriteeriumide hindamiseks vajalikud andmed ei ole veel kättesaadavad, näiteks väiksematest äriühingutest vastaspoolte korral, peaksid finantseerimisasutused järgima punktides 26, 27 ja 29 kirjeldatud meetmeid.

Seoses sotsiaalsete ja juhtimisriskide hindamisega riskipositsiooni tasandil peaksid finantseerimisasutused rakendama hoolsuskohustuse protsesse, et hinnata vastaspoolte ärimudelist tulenevaid sotsiaal- ja juhtimisteguritega seotud finantsmõjusid ja haavatavust, arvestades ärisektori vastaspoolte vastavust sotsiaalsetele ja juhtimisstandarditele, näiteks punkti 28 alapunkti b alapunktis i nimetatud standarditele, vastaspoole avatust sotsiaalsetest või juhtimisprobleemidest tingitud kohtuvaidlusriskile ning vastaspoole tegutsemiskoha jurisdiktsioonis kohaldatavaid õigusakte.

• b. Valdkonnapõhised, portfellipõhised ja portfelli kooskõlastamise meetodid

Finantseerimisasutuste siseprotseduurides tuleks sätestada sektori- ja portfellipõhised meetodid, eelkõige intensiivsuskaardid, mis näitavad konkreetsete majandussektorite (majanduse allsektorite) keskkonna-, sotsiaalseid ja juhtimisriske EBA laenude päritolu ja jälgimise suuniste punktides 127 ja 149 viidatud graafikus või skaleerimissüsteemis. Finantseerimisasutuste meetodid peaksid võimaldama kaardistada nende portfellid vastavalt keskkonna-, sotsiaalsetele ja juhtimisriskidele ning kindlaks teha mis tahes kontsentratsiooni ühe või mitme keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide liigi suunas.

Seoses keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisteguritega, mis ei ole seotud kliimaga, peaksid suured finantseerimisasutused välja töötama järgmise:

• a) ökosüsteemiteenustest tugevalt sõltuvate või neile olulist mõju avaldavate sektorite kindlakstegemise meetodid ning vahendid, millega mõõta looduse seisundi halvenemise rahalist mõju, ja meetmed looduse kaitsmiseks, taastamiseks ja/või looduse avalduva negatiivse mõju vähendamiseks;
• b) meetodid, millega mõõdetakse nende portfellide positiivset või negatiivset mõju ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamisele ja hinnatakse võimalikke seonduvaid finantsriske.

Kliimaga seotud riskide puhul tuleks finantseerimisasutuste sisemenetlustes ette näha vähemalt ühe portfellide kooskõlastamise meetodi kasutamine, et hinnata sektoripõhiselt finantseerimisasutuse portfellide vastavust kliimaga seotud suundumustele ja/või võrdlusstsenaariumidele. Samuti peaksid finantseerimisasutused kaaluma vastaspoole tasandil vastavuse hindamist, näiteks võrreldes asjaomase vastaspoole kasvuhoonegaaside heite intensiivsust kohaldatava sektoripõhise võrdlusalusega.

Punkti 37 kohaldamisel peaksid finantseerimisasutused kasutama teaduspõhiseid, majandustegevuse sektorite ja nende riskipositsioonide geograafilise asukoha seisukohast asjakohaseid, ajakohaseid ja sellistest riiklikest, ELi või rahvusvahelistest organisatsioonidest nagu riiklikud keskkonnaagentuurid, Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus, Rahvusvaheline Energiaagentuur, finantssüsteemi keskkonnasäästlikumaks muutmise võrgustik või valitsustevaheline kliimamuutuste eksperdirühm pärit stsenaariume. Valdkondlikud süsinikuheite vähendamise stsenaariumid peaksid olema kooskõlas kohaldatava poliitikaeesmärgiga, näiteks ELi eesmärgiga saavutada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside netonullheide ja vähendada heitkoguseid 2030. aastaks võrreldes 1990. aasta tasemega, või mis tahes riikliku eesmärgiga, kui see on asjakohane, 55 % võrra.

Punkti 37 kohaldamisel peaksid finantseerimisasutused määrama portfelli kooskõlastamise hindamise asjakohase ulatuse ja kasutatavate meetodite keerukuse astme, lähtudes oma portfellide omadustest, olulisuse hindamise tulemustest ning oma suurusest ja keerukusest. Suured finantseerimisasutused, kelle väärtpaberitega kaubeldakse liidu reguleeritud turul, peaksid võtma arvesse komisjoni rakendusmääruse (EL) 2022/2453 I lisa vormis 3 esitatud sektorite loetelu¹⁰ . Väikesed ja mittekeerukad finantseerimisasutused ning muud mittesuured finantseerimisasutused võivad kasutada oma portfellide kooskõlastamise hindamiseks riskipositsioonide representatiivseid valimeid.

¹⁰ Komisjoni 30. novembri 2022. aasta rakendusmäärus (EL) 2022/2453, millega muudetakse rakendusmääruses (EL) 2021/637 sätestatud rakenduslikke tehnilisi standardeid seoses keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisriskide avalikustamisega (ELT L 324, 19.12.2022, lk 1).

Finantseerimisasutused peaksid oma metoodilisi valikuid, sealhulgas stsenaariumi(de) ja baasaasta valikut, sektorite valikut ning väikeste ja mittekeerukate finantseerimisasutuste ja muude mittesuurte finantseerimisasutuste puhul riskipositsioonide representatiivse valimi kindlaksmääramist, samuti kõiki olulisi aja jooksul tehtavaid metoodilisi muudatusi põhjendama ja need dokumenteerima. Kui vastavuse mõõtmiseks vajalikud andmed puuduvad, peaksid finantseerimisasutused järgima punktides 26, 27 ja 29 sätestatud meetmeid.

Finantseerimisasutused peaksid kaaluma kliimaportfellide kooskõlastamise meetoditest saadud teadmisi, et:

• a. hinnata ja jälgida kliimaga seotud üleminekuriske, mis tulenevad vastaspoolte ja/või portfellide vastuoludest ELi, liikmesriigi või kolmanda riigi kohaldatavate kliimaeesmärkidega kooskõlas olevate regulatiivsete eesmärkide ja lahendustega, ning võimalikke seotud finantsriske;
• b. kasutada oma otsustusprotsessis oma riskivalmiduse, äristrateegia ja ülemineku kavandamise väljatöötamisel ja rakendamisel saadud teavet, sealhulgas teatavate vastaspooltega suhtlemise prioriseerimise osas.
• c. Stsenaariumipõhised meetodid

Lisaks riskipositsioonipõhistele, sektoripõhistele, portfellipõhistele ja portfelli kooskõlastamise meetoditele peaksid finantseerimisasutuste sisemenetlused nägema ette stsenaariumipõhiste analüüside kasutamise, et testida oma vastupidavust keskkonna-, sotsiaalsetele ja juhtimisriskidele (alustades kliimaga seotud riskidest) erinevate stsenaariumide korral¹¹ .

¹¹ Direktiivi 2013/36/EL artikli 87a lõikes 5 sätestatud volituse punkti d käsitletakse täiendavate EBA suuniste väljatöötamisega stsenaariumianalüüsi kohta, et testida finantseerimisasutuste vastupanuvõimet keskkonna-, sotsiaalsetele ja juhtimisteguritele.