Põhimõtted ja metodoloogilised kaalutlused

Sõltuvalt käsitlusviisi keerukusest võivad stsenaariumid esineda lihtsate narratiivide või üksikasjalikumate kvantitatiivsete prognoosidena.

Pädevad asutused võivad võrreldavuse tagamiseks kasutada kõigi finantseerimisasutuste jaoks samu stsenaariume või kohandada neid konkreetsete asutuste kategooriatele, võttes arvesse asutuste riskiprofiile ja ärimudeleid.

Ülalt-alla ja alt-üles lähenemisviisid

Pädevad asutused peaksid hindama ülalt-alla ja alt-üles lähenemisviisi eeliseid, valides sobivaima meetodi lähtuvalt konkreetsetest eesmärkidest, finantseerimisasutuste valmisolekust viia läbi keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisriskidega seotud stressitestid ning hindamisega hõlmatud riskide olemusest, võttes arvesse järgmisi kaalutlusi:

• ▪ Ülalt-alla lähenemisviis, kus pädevad asutused arvutavad stressitesti stsenaariumide mõju keskselt, tagab finantseerimisasutuste teatava võrreldavuse ja annab pädevatele asutustele suurema kontrolli protsessi ja metoodika üle, vähendades sellega sektori koormust.
• ▪ Alt-üles lähenemisviis, kus finantssektori ettevõtjad arvutavad stressitestide stsenaariumide mõju ise, tagab suurema detailsuse, võimaldades hõlmata idiosünkraatilised elemendid, mis on omased teatavatele portfellidele, vastaspooltele ja riskipositsioonidele. Samuti soodustab see suuremat osalust stressitestimise protsessis ja aitab tõhustada finantssektori ettevõtjate suutlikkuse suurendamist.

Alt-üles lähenemisviisi kasutamisel peaksid pädevad asutused kehtestama selged metoodilised raamistikud, et tagada finantseerimisasutuste vaheline ühtsus ja võrdsed tingimused, sh proportsionaalsuse kaalutlused seoses mõju arvutamise keerukuse eeldustega.

Võiks kaaluda hübriidset lähenemisviisi, mis kombineeriks mõlema metoodika tugevaid külgi. Pädevad asutused võivad otsustada sobiva lähenemisviisi üle andmete kättesaadavuse ja mudeli omandiõiguse alusel, arvestades, et konkreetsed portfellid või tegevused, nt kindlustusrisk, võivad nõuda üksikasjalikumaid andmeid ja modelleerimist, kui on võimalik ülalt-alla lähenemisviisi korral.

Detailsus

Detailsuse taseme üle otsustamisel peaksid pädevad asutused leidma asjakohase tasakaalu lihtsuse ja täpsuse vahel, arvestades andmete kättesaadavust, kvaliteeti ja metoodilist küpsust. Näiteks võib olla vaja üksikasjalikumaid andmeid, et asjakohaselt kajastada üleminekuriski mõju tegevuse või üksuse tasandil või füüsiliste riskide piirkondlikku/kohalikku mõju.

Pädevad asutused peaksid arvesse võtma vähemalt järgmisi detailsuse mõõtmeid:

• a. portfelli tasand: eristamine varaklasside alusel (nt ettevõttelaenud, hüpoteeklaenud, riiginõuded, aktsiad ja äriühingute võlakirjad);
• b. sektori tasand: klassifitseerimine tööstussektori alusel (nt suure CO2-heitega tööstusharud, energeetika, kinnisvara, põllumajandus); konkreetsete sektorite puhul võib kaaluda suuremat detailsust (nt elektrienergia, läbimurdelise tehnoloogiaga sektor, fossiilkütusel põhinevad tööstusharud); kinnisvara puhul võib kaaluda ärikinnisvara ja elamukinnisvara riskide eristamist;
• c. geograafiline tasand : piirkonnapõhine eristamine (nt NUTS 3. tasand), et hinnata kokkupuudet asukohapõhiste keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisriskide, eelkõige füüsilistele riskidega;
• d. vastaspoole tasand: detailsus üksikute võlgnike või võlgnikurühmade kaupa, kui kontsentratsiooniriskid on märkimisväärsed;
• e. riskikategooria: füüsiliste riskide (ägedad ja kroonilised kliimaohud), üleminekuriskide (poliitika, tehnoloogia ja turumuutused) ning muude keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimistegurite (nt elurikkuse vähenemine, saaste, sotsiaalsed ja juhtimisriskid) eraldi tuvastamine.

Pädevad asutused peaksid kindlaks määrama andmete asjakohase detailsuse taseme sõltuvalt vara/portfelli liigist ja hindamise eesmärgist. Näiteks riiginõuete puhul võib piisata riigi tasandist, samas kui laenu- või kindlustusportfellide puhul tuleks füüsilise riski hindamiseks uurida andmeid vähemalt piirkonna tasandil kuni geolokatsiooni andmeteni.

Kui see on võimalik ja kooskõlas kohaldatavate valdkondlike eeskirjadega, võivad pädevad asutused fondiosaluste puhul kaaluda aluspositsioonide arvessevõtmise meetodit.

Bilansiga seotud eeldused

Keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisriskidega seotud stressitestimisel peaksid pädevad asutused kasutama esmalt staatilist bilansimeetodit, mida kasutatakse tavapärastes stressitestides. Siiski võivad nad sõltuvalt ajahorisondist arvestada finantssektori ettevõtjate üleminekukava struktuurset mõju, kui see on teostatav ja asjakohane.

Keskmise ja pikaajalise kestusega testide korral võib suurema realistlikkuse tagamiseks kasutada dünaamilist bilansimeetodit (piirangutega või ilma), keskendudes potentsiaalselt peamistele bilansikirjetele, mis kajastavad portfelli koosseisu muutusi (muutuvad riskipositsioonid, varade ümberjaotamine ja riskimaandusmeetmed vastusena keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisriskidega seotud šokkidele).

Võttes arvesse üleminekukavade, poliitikasuundumuste ja turureaktsioonidega seotud ebakindlust, peaksid pädevad asutused kaaluma finantssektori ettevõtjatelt kavandatud meetmete põhjenduste nõudmist, tagamaks, et bilansi korrigeerimised – näiteks portfelli ümberjaotamine, muutused laenu- või kindlustusandmise põhimõtetes või rahastamisstruktuurides – oleks realistlikud ja kooskõlas nende avalikustatud üleminekustrateegiatega.

Finantseerimisasutuste tunnustatud juhtimismeetmeid tuleks hinnata nende teostatavuse, ajakohasuse ja võimalike soovimatute tagajärgede alusel, vältides liigset tuginemist optimistlikele eeldustele. Pädevad asutused peaksid tagama, et piirangutega dünaamiline bilansimeetod suurendaks keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisalaste stressitestide realistlikkust ja tulevikku suunatust, hõlmates usaldusväärseid kavasid ja juhtimismeetmeid ning säilitades samal ajal minimaalsed kaitsemeetmed eelduste ülemäärase paindlikkuse vastu ja suurendades stressitestide tulemuste võrreldavust. Finantseerimisasutuste valim

Pädevad asutused peaksid koostama asjakohase valimi finantssektori ettevõtjatest, kes osalevad keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisriskidega seotud stressitestimises ja/või keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisriskide stsenaariumianalüüsis, tagades piisava valdkondliku/turukatvuse, võttes arvesse kehtestatud eesmärke ja temaatiliste hindamiste korral testi fookust. Stressitesti ülesehitust tuleks vajaduse korral kohandada, et see kajastaks erinevate finantseerimisasutuste kategooriate eriomadusi.

Pädevad asutused peaksid kaaluma ka üksuste konkreetsete alamhulkadele suunatud testide korraldamist, et käsitleda konkreetseid haavatavusi või muutuvaid keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisriskide suundumusi.

Proportsionaalsus

Pädevad asutused peaksid kohaldama proportsionaalsuse põhimõtteid, mis võimaldavad metoodilisi lihtsustusi seoses finantssektori ettevõtjate tegevuse suuruse, olemuse ja keerukuse ning riskide olulisusega. Proportsionaalsuse põhimõte peaks hõlmama aruandlusnõudeid, stsenaariumide koostamist ja modelleerimise eeldusi, tagades piisava tasakaalu analüütilise usaldusväärsuse ja praktilise teostatavuse vahel.

Arvestades keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisalaste stressitestide modelleerimise ning andmete kättesaadavuse varajast etappi, võivad pädevad asutused kaaluda analüüsi ulatuse piiramist, tagades nii pädevatele asutustele kui ka finantssektori ettevõtjatele sobiva kulude ja tulude tasakaalu.

Mudelite piirangud

Pädevad asutused peaksid tunnistama, et kõigil mudelitel on olemuslikud piirangud, ja see kehtib eelkõige arenevate keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimismudelite kohta. Alt-üles stressitestide korral tuleks selliste piirangute leevendamiseks ning keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisalaste stressitestide ja vastupidavuse analüüsi usaldusväärsuse ja usutavuse suurendamiseks kasutada tulemuste ristvalideerimiseks ja nende tõenäosuse tagamiseks lisaanalüüse, võrdlusmeetodeid ning tulemuste ristvalideerimist alternatiivsete meetoditega.

Pädevad asutused peaksid tagama, et protsessi jaoks eraldataks piisavad ja asjakohased materiaalsed ja inimressursid. See hõlmab keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisriskide hindamise, stressitestimise meetodite ja finantsjärelevalvega tegelevate töötajate alalist või sihtotstarbelist kaasamist.

Pädevatel asutustel peaks olema andmehaldus- ja -kogumissuutlikkus, mis toetab juurdepääsu kvaliteetsetele keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisandmetele. Samuti peaksid nad arendama ja hooldama IT-taristut, mis võimaldab tõhusat andmete kogumist, sobiva stsenaariumi määramist ja tulemuste analüüsi. Testimise ajakava

Pädevad asutused peaksid kehtestama keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisriskidega seotud stressitestide ja stsenaariumianalüüside läbiviimiseks asjakohased tähtajad, tasakaalustades täielikkuse ja täpsuse vajadust otsustusprotsessi nõuetega. Finantseerimisasutustele tuleks anda piisavalt aega asjakohase teabe kogumiseks ja hindamiste läbiviimiseks, võimaldades pädevatel asutustel samal ajal teostada põhjalikku läbivaatamist ja tagada aruandluse täpsus.

Protsess peaks olema struktureeritud, et hõlbustada tõhusat analüüsi, järelduste järjepidevat edastamist ja lõimimist laiemasse järelevalveraamistikku.

Andmekogumine

Ülalt-alla testide korral peaksid pädevad asutused tuginema võimalikult suures ulatuses regulatiivsele aruandlusele ning kasutama vajadusel olemasolevaid avalikustamisraamistikke ja välisressursse. Erakorraline andmekogumine võib olla täiendav teabeallikas. Kogutav teave peaks piirduma analüüsides ja valideerimises kasutatava teabega.

Andmelünkade esinemisel peaksid pädevad asutused edendama mõistlike asendusnäitajate, hinnangute ja eksperdihinnangute kasutamist, julgustades samas finantssektori ettevõtjaid parandama aja jooksul asutusesisest andmevõimekust.

Kvaliteedi tagamise protsess

Stressitestide tulemuste täpsuse, järjepidevuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks tuleks rakendada ranget kvaliteedi tagamise protsessi. Pädevad asutused peaksid kehtestama hindamismehhanismid (nt võrdlusanalüüsid või vastastikused hindamised), et hinnata andmete kvaliteeti, metoodika usaldusväärsust ja vajaduse korral stsenaariumide piisavust. Kvantitatiivseid tulemusi tuleks vajaduse korral toetada eksperdihinnangutega, et leevendada mudelite piiranguid.

Tõhus dialoog finantseerimisasutustega

Pädevad asutused peaksid pidama finantssektori ettevõtjatega kogu stressitestimise protsessi jooksul tulemuslikku ja struktureeritud dialoogi. See hõlmab selgete juhiste andmist eelduste kohta, olulistes etappides osalemise hõlbustamist ja finantseerimisasutustele metoodiliste aspektide selgitamise võimaluse tagamist. Korrapärane suhtlus suurendab testide usaldusväärsust ja finantssektori ettevõtjate suutlikkust võtta keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisriskidega seotud kaalutlusi oma riskijuhtimisraamistikes arvesse.

Piiri- ja süsteemiülene koordineerimine

Kui asjakohane ja võimalik, peaksid pädevad asutused koordineerima tegevust jurisdiktsioonide vahel, et võimaldada ühtlustatud lähenemisviisi keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisriskidega seotud stressitestimisele piiriülestes finantskontsernides. See hõlmab koostööd teiste järelevalveasutustega, et ühtlustada meetodeid, jagada parimaid tavasid ja vältida regulatiivset killustatust.