4.2 Krediidiriski juhtimise tavade ja eeldatava krediidikahju arvestamise põhimõtted

Krediidiasutuse juhtorgan peaks vastutama krediidiasutuse krediidiriski juhtimise strateegia ning peamiste põhimõtete ja protsesside heakskiitmise ja korrapärase läbivaatamise eest, et teha krediidirisk kindlaks, seda mõõta, hinnata, jälgida, sellest aru anda ja seda maandada vastavalt heakskiidetud riskivalmidusele, mille juhtorgan on määranud. Et piirata riski, mida laenunõuded hoiustajate ja üldiselt finantsstabiilsuse seisukohalt tekitavad, peaks krediidiasutuse juhtorgan muu hulgas nõudma, et kõrgem juhtkond kehtestaks laenude väljastamise usaldusväärsed tavad ja neid järgiks⁸ .

⁸ 2012. aasta aprillis avaldas finantsstabiilsuse nõukogu põhimõtted eluaseme hüpoteeklaenude väljastamise usaldusväärsete tavade kohta, mis on aadressil www.financialstabilityboard.org/publications/r_120418.pdf. Nende eesmärk on pakkuda eri jurisdiktsioonide asutustele vastuvõetavaid laenude väljastamise miinimumstandardeid seoses kinnisvaralaenude riskipositsioonidega. EBA on avaldanud krediidivõimelisuse hindamise suunised (EBA/GL/2015/11), mis on finantsstabiilsuse nõukogu põhimõtetega vastavuses ja hõlmavad neist mõnda.

Nende kohustuste täitmiseks peaks juhtorgan tegema kõrgemale juhtkonnale ülesandeks

• a. töötada välja ning hoida alal sobivad, süsteemsed ja järjepidevalt kohaldatavad protsessid, millega määratakse kindlaks asjakohane allahindlus kooskõlas kohaldatava raamatupidamistavaga;
• b. luua ja võtta kasutusele tõhus sisekontrollisüsteem krediidiriski hindamiseks ja mõõtmiseks; anda korrapäraselt aru krediidiriski hindamise ja mõõtmise protsesside tulemustest, sealhulgas krediidiasutuse eeldatava krediidikahju allahindluse hinnangutest;
• c. luua ja võtta kasutusele sobivad põhimõtted ja menetlused, millega teavitatakse krediidiriski hindamise ja mõõtmise protsessist asutusesiseselt kogu asjassepuutuvat personali, eelkõige protsessiga seotud töötajaid, ja vajadusel ajakohastada neid põhimõtteid ja menetlusi.

Kõrgem juhtkond peaks vastutama juhtorgani heakskiidetud krediidiriski strateegia elluviimise ning eelnimetatud põhimõtete ja protsesside väljatöötamise eest.

Tõhus krediidiriski hindamise ja mõõtmise sisekontrollisüsteem peaks hõlmama:

• a. meetmeid kohaldatavate õigusaktide, eeskirjade, asutusesiseste põhimõtete ja menetluste täitmiseks;
• b. meetmeid, millega tehakse järelevalvet kasutatud teabe terviklikkuse üle ja mis mõistlikult tagavad, et krediidiasutuse pädevale asutusele esitatud finantsaruannetes ja aruannetes kajastuv allahindlus on tehtud kooskõlas kohaldatava raamatupidamistava ning asjaomaste järelevalvenõuetega;
• c. täpselt kindlaksmääratud krediidiriski hindamise ja mõõtmise protsesse, mis on sõltumatud laenuandmistegevusest (võttes seda samas kohaselt arvesse) ja mille hulka kuuluvad:
• i. tõhus krediidiriski reitingusüsteem, mida kohaldatakse järjepidevalt, mille abil toimub krediidiriskitunnuste põhjal korrektne klassidesse liigitamine, tuvastatakse õigel ajal krediidiriski muutused ja soovitatakse sobivaid meetmeid;
• ii. tõhus protsess, millega tagatakse, et krediidiriski hindamisel ja eeldatava krediidikahju mõõtmisel võetakse asjakohaselt arvesse kogu asjaomast, mõistlikku ja põhjendatud teavet, sealhulgas ettevaatavaid andmeid. See kätkeb asjakohaste aruannete, tehtud läbivaatamiste andmete säilitamist ning asjassepuutuvate töötajate ülesannete ja kohustuste kindlaksmääramist ja kirjeldamist;
• iii. hindamispõhimõtted, mis tagavad, et eeldatavat krediidikahju mõõdetakse individuaalse laenunõude tasandil ja vajaduse korral nõuetekohaselt kooskõlas kohaldatava raamatupidamistavaga ühise portfelli tasandil, rühmitades riskipositsioonid kindlakstehtud ühiste krediidiriskitunnuste alusel;
• iv. tõhus mudeli valideerimise protsess tagamaks, et krediidiriski hindamise ja mõõtmise mudelite abil saab koostada jooksvalt täpseid, järjepidevaid ja erapooletuid prognooshinnanguid. Muu hulgas kehtestatakse põhimõtted ja menetlused, millega määratakse kindlaks mudeli valideerimise protsessi raamatupidamis- ja aruandlussüsteem, mudelite muutuste hindamise ja heakskiitmise sise-eeskirjad ning mudeli valideerimise tulemuste aruandlus;
• v. selge ametlik teabevahetus ja kooskõlastustegevus krediidiasutuse krediidiriski ja finantsaruandluse osakonna personali, kõrgema juhtkonna, juhtorgani ja teiste krediidiriski hindamise ja eeldatava krediidikahju mõõtmise protsessis osalejate vahel. Seda peaksid tõendama kirjalikud põhimõtted ja menetlused, juhtimisaruanded ja osalevate komiteede, näiteks juhtorgani või kõrgema juhtkonna komiteede koosolekute protokollid, ning
• d. siseauditiüksus,⁹ kes:
• i. hindab sõltumatult krediidiasutuse krediidiriski hindamise ja mõõtmise süsteeme ja protsesse, sealhulgas krediidiriski reitingusüsteemi, ning
• ii. annab soovitusi hindamise käigus tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks.

4.2.2 2. põhimõte. Usaldusväärsed eeldatava krediidikahju hindamise meetodid

Krediidiasutus peaks vastu võtma, dokumenteerima ja rakendama põhimõtted, mis hõlmavad kõigi laenunõuete krediidiriski hindamise ja mõõtmise usaldusväärset metoodikat, menetlust ja kontrolli. Allahindluse mõõtmine peaks põhinema sellel metoodikal ja andma tulemuseks eeldatava krediidikahju nõuetekohase ja õigeaegse kajastamise kooskõlas kohaldatava raamatupidamistavaga.

⁹ Direktiivi 2013/36/EL artikkel 74 ja EBA suunised sisejuhtimise kohta (GL 44).

Krediidiriski hindamise ja mõõtmise protsess peaks pakkuma kõrgemale juhtkonnale vajalikku teavet, et anda kogemuspõhine hinnang laenunõuete krediidiriski kohta ja hinnata sellega seoses eeldatavat krediidikahju.

Krediidiasutus peaks võimalikult suurel määral võimendama ja koondama ühised protsessid, süsteemid, vahendid ja andmed, mille abil ta teeb kindlaks, kas, millal ja mis tingimustel laenu antakse, et jälgida krediidiriski ja mõõta allahindlust nii raamatupidamisarvestuse kui ka kapitali adekvaatsuse otstarbel.

Krediidiasutuse allahindlusmeetodite abil tuleks selgelt dokumenteerida krediidiriski ja eeldatava krediidikahju mõõtmisega seotud põhimõistete määratlused (näiteks kahju- ja reitingute muutumise määrad, kahjumit põhjustavad sündmused ja makseviivitus). Kui tegevusvaldkonniti (näiteks raamatupidamine, kapitali adekvaatsus ja krediidiriski juhtimine) kasutatakse eri termineid, teavet või eeldusi, peaks kõrgem juhtkond dokumenteerima ja heaks kiitma nende erinevuste aluspõhimõtted. Eeldatava krediidikahju hindamisel kasutatud teave ja eeldused tuleks üle vaadata ja ajakohastada, kui see on nõutav kohaldatava raamatupidamistavaga.

Krediidiasutuses peaksid olemas olema vajalikud protsessid ja süsteemid, et krediidiriski tase nõuetekohaselt kindlaks määrata, seda mõõta, hinnata, jälgida, sellest aru anda ja seda maandada. Eeldatava krediidikahju raamatupidamismudelile üle minnes tuleks olemasolevaid protsesse ja süsteeme hinnata ja vajaduse korral muuta, et koguda ja analüüsida vajalikku teavet, mis mõjutab krediidiriski hindamist ja eeldatava krediidikahju mõõtmist.

Krediidiasutus peaks vastu võtma ja rakendama kirjalikud põhimõtted ja menetlused, milles täpsustatakse asutuse krediidiriski meetodites kasutatud krediidiriski süsteeme ja kontrollimeetmeid ning krediidiasutuse juhtorgani ja kõrgema juhtkonna ülesandeid ja kohustusi.

Krediidiriski hindamise ja allahindlustaseme mõõtmise usaldusväärne metoodika (sõltuvalt riskipositsiooni tüübist, näiteks kas jaemüük või hulgimüük) peaks eelkõige

• a. sisaldama tõhusat protsessi, mis võimaldab krediidiasutusel määrata laenunõude esmasel kajastamisel kindlaks krediidiriski tase, laad ja põhjused, et tagada krediidiriski hilisemate muutuste tuvastamine ja mõõtmine;
• b. hõlmama kriteeriume, mille alusel võetakse nõuetekohaselt arvesse ettevaatavate andmete, sealhulgas makromajanduslike tegurite mõju. Olenemata sellest, kas krediidiriski hinnatakse kollektiivsel või individuaalsel alusel, peaks krediidiasutus suutma tõestada, et selline kaalumine on toimunud, nii et eeldatava krediidikahju kajastamisega ei viivitata. Nende kriteeriumide kohaldamise tulemusel selguvad tagasimaksmist mõjutavad tegurid, mis on seotud laenuvõtja stiimulite, valmisoleku või suutlikkusega lepingulisi kohustusi täita või laenunõude tingimustega. Arvesse võetud majanduslikud tegurid (näiteks töötuse või tööhõive määr) peaksid olema hindamise seisukohast asjakohased. Sõltuvalt asjaoludest võib hindamine toimuda rahvusvahelisel, riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil;
• c. kätkema kollektiivselt hinnatavate riskipositsioonide puhul kirjeldust, milline on ühiste krediidiriskitunnustega riskipositsioonide portfellide rühmade moodustamise alus;
• d. tuvastama ja dokumenteerima eeldatava krediidikahju hindamise ja mõõtmise meetodid (näiteks kahjumäära meetod, makseviivituse tõenäosuse / makseviivitusest tingitud kahjumäära meetod või muu meetod), mida iga riskipositsiooni või portfelliga seoses kasutatakse;
• e. dokumenteerima valitud meetodi sobivuse põhjused, eriti kui eri portfellide ja eri tüüpi individuaalsete riskipositsioonide suhtes kohaldatakse erinevaid eeldatava krediidikahju mõõtmise meetodeid. Krediidiasutus peaks suutma selgitada pädevatele asutustele iga mõõtmismeetodi muudatuse aluspõhimõtet (näiteks üleminek kahjumäära meetodilt makseviivituse tõenäosuse / makseviivitusest tingitud kahjumäära meetodile) ja kvantitatiivset mõju;
• f. dokumenteerima:
• i. allahindluse hindamise protsessis kasutatud sisendteavet, andmeid ja eeldusi, näiteks varasemad kahjumäärad, makseviivituse tõenäosuse / makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnangud ja majandusprognoosid;
• ii. kuidas on kindlaks määratud riskipositsiooni või portfelli kehtivusaeg (sealhulgas see, kuidas eeldatavaid ettemakseid ja makseviivitusi arvesse võetakse);
• iii. ajavahemikku, mille kohta varasemat kahju on hinnatud;
• iv. kõiki kohandusi, mis on vajalikud eeldatava krediidikahju hindamiseks kooskõlas kohaldatava raamatupidamistavaga. Kui näiteks praegused ja prognoositavad majandustingimused erinevad tingimustest, mis valitsesid arvesse võetaval varasemal hindamisperioodil, tuleks teha kohandusi, mis on nende erinevustega otseses vastavuses. Peale selle ei pruukinud krediidiasutusel varasemal analüüsitaval perioodil tegelikku kahju olla või oli see väike. Siiski võivad praegused või tulevased tingimused varasema perioodi tingimustest erineda ning nende muutuste mõju eeldatavale krediidikahjule tuleks hinnata ja mõõta;
• g. kasutama eeldatava krediidikahju mõõtmiseks valitud meetodi oluliste sisendandmete ja eelduste sobivuse hindamise protsessi. Allahindluse hindamise protsessis kasutatavate sisendandmete ja eelduste alused peaksid üldiselt olema perioodist perioodi järjepidevad. Kui on olemas sisendandmed ja eeldused või nende muudatuste alused, tuleks nende aluspõhimõtted dokumenteerida;
• h. määrama kindlaks olukorrad, mis üldiselt tingivad perioodilised muudatused eeldatava krediidikahju hindamise meetodites, sisendandmetes või eeldustes (näiteks võib krediidiasutus väita, et laen, mida hinnati varem kollektiivselt makseviivituse tõenäosuse / makseviivitusest tingitud kahjumäära meetodi alusel, on eemaldatud ja seda hinnatakse individuaalselt, kasutades diskonteeritud rahavoogude meetodit, kui saadakse laenuvõtjalt uut teavet, näiteks töökoha kaotamise kohta);
• i. võtma arvesse vajalikke sise- ja välistegureid, mis võivad mõjutada eeldatava krediidikahju hinnanguid, näiteks laenude väljastamise standardeid, mida kohaldatakse laenunõude algse väljastamise ajal, ning majandusharu, geograafiliste, majandus- ja poliitiliste tegurite muutusi;
• j. uurima, kuidas eeldatava krediidikahju hinnangud on kindlaks määratud (näiteks varasemad kahjumäärad või krediidireitingute muutuste analüüs lähtepunktis, mida on kohandatud praeguste ja oodatavate tingimuste teabega). Krediidiasutus peaks eeldatava krediidikahju hindamisel erapooletult vaatlema oma laenuandmistegevusega seotud ebakindlust ja riske;
• k. tegema kindlaks, mis tegureid kaaluti nende sobivate varasemate ajavahemike kindlaksmääramisel, mille suhtes hinnati varasemat kahju. Krediidiasutus peaks säilitama piisaval hulgal varasema kahju andmeid, mis võimaldavad mõtestatult analüüsida tema varasemat krediidikahju ja kasutada seda allahindlustaseme kollektiivsel või individuaalsel hindamisel lähtepunktina;
• l. määrama kindlaks, mis ulatuses mõjutavad eeldatavat krediidikahju tagatise väärtus ja muud krediidiriski maandavad tegurid;
• m. andma ülevaate krediidiasutuse mahakandmis- ja sissenõudmispõhimõtetest ja - menetlustest;
• n. nõudma, et analüüsid, hinnangud, läbivaatamise ja muud ülesanded/protsessid, mis on krediidiriski hindamise ja mõõtmise protsessi sisend- ja väljundandmeteks, teostaksid pädevad ja hea väljaõppega töötajad ja need valideeriksid krediidiasutuse laenuandmistegevusest sõltumatud töötajad. Nende valdkondade sisend- ja väljundandmed peaksid olema hästi dokumenteeritud ja dokumendid peaksid sisaldama analüüse, hinnanguid ja läbivaatamist tõendavaid arusaadavaid selgitusi;
• o. dokumenteerima eeldatava krediidikahju mudelite valideerimise meetodid (näiteks järeltestid);
• p. tagama, et eeldatava krediidikahju hinnangud sisaldavad asjakohaselt ettevaatavaid andmeid, sealhulgas makromajanduslikke tegureid, mida ei ole arvestatud individuaalselt mõõdetud riskipositsiooni allahindluses. See võib eeldada, et juhtkond kasutab kogemuspõhist krediidihinnangut, et võtta arvesse kogu laenuportfelli üldisi suundumusi, krediidiasutuse ärimudeli muutusi, makromajanduslikke tegureid jne, ja
• q. rakendama protsessi, millega hinnatakse allahindluse üldist asjakohasust kooskõlas asjaomase raamatupidamistavaga, sealhulgas vaatama korrapäraselt läbi eeldatava krediidikahju mudelid.

Krediidiasutuse krediidiriski kindlakstegemise protsess peaks tagama krediidiriski muutusi ning eeldatava krediidikahju hinnanguid mõjutavate tegurite korrapärase ja nõuetekohase tuvastamise. Lisaks peaks uutele toodetele ja tegevusele omase krediidiriski arvestamine olema krediidiriski kindlakstegemise protsessi, krediidiriski hindamise ja eeldatava krediidikahju mõõtmise põhietapp.

Kõrgem juhtkond peaks kaaluma vajalikke fakte ja asjaolusid, sealhulgas ettevaatavaid andmeid, mis võivad põhjustada eeldatava krediidikahju erinevusi võrreldes varasema kogemusega ning mõjutada krediidiriski ja rahavoogude täielikku laekuvust.

Mis puudutab laenuvõtjate omaduste, suutlikkuse ja kapitaliga seotud tegureid, laenunõuete tingimusi ja tagatisena panditud varasid koos muude krediidiriski maandavate teguritega, mis võivad mõjutada rahavoogude täielikku laekuvust, siis peaks krediidiasutus (sõltuvalt riskipositsiooni tüübist) võtma arvesse:

• a. oma laenuandmise põhimõtteid ja menetlusi, sealhulgas oma laenude väljastamise standardeid ja laenutingimusi, mis kehtisid laenuvõtja laenunõude esmasel kajastamisel, ning seda, kas laenunõue väljastati põhimõtetest tehtud erandi alusel. Krediidiasutuse laenuandmise põhimõtted peaksid sisaldama asutuse laenude väljastamise standardite üksikasju ning suuniseid ja menetlusi, millest krediidiasutuse laenuandmise heakskiitmise protsessis juhindutakse;
• b. laenuvõtja püsivaid sissetulekuallikaid, millest ta kavatseb tasuda osamakseid;
• c. laenuvõtja suutlikkust luua finantsinstrumendi kehtivuse ajal piisav rahavoog;
• d. laenuvõtja üldist finantsvõimenduse taset ja finantsvõimenduse muutumise ootusi;
• e. laenuvõtja stiimuleid või valmisolekut oma kohustusi täita;
• f. koormamata vara,¹⁰ mida laenuvõtja võib turul tagatisena või kahepoolselt pantida, et koguda vahendeid, ja selle vara väärtuse eeldatavat muutumist;
• g. mõistlike eelduste kohaselt võimalikke ühekordseid sündmusi ja korduvat käitumist, mis võib mõjutada laenuvõtja suutlikkust täita lepingulisi kohustusi, ja
• h. tagatise väärtuse õigeaegset hindamist ja tegureid, mis võivad mõjutada tagatise tulevast väärtust (pidades meeles, et tagatiste väärtused mõjutavad otseselt makseviivitusest tingitud kahjumäära hinnanguid).

¹⁰ Komisjoni 18. detsembri 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 2015/79, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 680/2014 (millega sätestatakse rakenduslikud tehnilised standardid seoses krediidiasutuste ja investeerimisühingute järelevalvelise aruandlusega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 575/2013) seoses vara koormatistega, ühtse andmepunktide mudeliga ja valideerimiseeskirjadega.

Krediidiasutus peaks arvesse võtma oma ärimudeli ning praeguste ja prognoositavate makromajanduslike tingimustega seotud tegureid, kui need võivad mõjutada tema suutlikkust nõuda sisse saadaolevaid summasid. Muu hulgas tuleb arvesse võtta

• a. konkurentsi-, õigus- ja regulatiivnõudeid;
• b. asutuse üldise laenumahu suundumusi;
• c. krediidiasutuse laenunõuete üldist krediidiriski profiili ja seotud eeldatavaid muutusi;
• d. krediidi kontsentreerumist laenuvõtjate või tooteliigi, segmendi või geograafilise turu järgi;
• e. laekumise, mahakandmise ja sissenõudmisega seotud eeldusi;
• f. krediidiasutuse krediidiriski läbivaatamise süsteemi kvaliteeti ja krediidiasutuse kõrgema juhtkonna ja juhtorgani järelevalve taset ning
• g. muid tegureid, mis võivad mõjutada eeldatavat krediidikahju, muu hulgas töötuse määra eeldatavad muutused, sisemajanduse koguprodukt, võrdlusintressimäärad, inflatsioon, likviidsustingimused või tehnoloogia.

Usaldusväärse krediidiriski metoodika peab kaaluma erinevaid võimalikke stsenaariume ega tohi tugineda pelgalt subjektiivsetele, erapoolikutele või liiga optimistlikele kaalutlustele. Krediidiasutus peaks välja töötama ja dokumenteerima eeldatava krediidikahju hindamisel kasutatavate asjaomaste stsenaariumide koostamise protsessid. Eelkõige:

• a. peaks krediidiasutus tõendama ja dokumenteerima, kuidas muutuksid eeldatava krediidikahju hinnangud koos stsenaariumide muutustega, sealhulgas selliste asjaomaste välistingimuste muutustega, mis võivad mõjutada eeldatava krediidikahju hinnanguid või eeldatava krediidikahju komponentide arvutamist (nt makseviivituse tõenäosuse ja makseviivitusest tingitud kahjumäära parameetrid);
• b. peaks krediidiasutusel olema dokumenteeritud protsess, kuidas määratakse kindlaks stsenaariumide ajavahemik ja kuidas hinnatakse vajadusel eeldatavat krediidikahju seoses riskipositsioonidega, mille kehtivusaeg ületab kasutatud majandusprognoosi(de)ga hõlmatud perioodi;
• c. võib asutus ise stsenaariumid koostada või allhankida. Asutuses koostatud stsenaariumide jaoks peaks olema hulk eri eksperte, näiteks riskieksperdid, ökonomistid, ärijuhid ja kõrgema juhtkonna liikmed, kes aitavad valida stsenaariume, mis on krediidiasutuse krediidiriski positsiooni profiili seisukohalt olulised. Allhangitud stsenaariumide korral peaks krediidiasutus tagama, et väline teenusepakkuja kohandab stsenaariume nii, et need kajastavad krediidiasutuse ettevõtlus- ja krediidiriski positsiooni profiili, sest krediidiasutus vastutab nende stsenaariumide eest;
• d. tuleks teha järelteste tagamaks, et eeldatava krediidikahju hinnangud võtavad arvesse ja hõlmavad kõige olulisemaid majandustegureid, mis mõjutavad laekuvust ja krediidiriski, ning
• e. kõrgem juhtkond võiks võtta kättesaadavad turunäitajad (näiteks krediidiriski vahetuslepingud) kehtivaks võrdlusaluseks, mille suhtes kontrollida oma otsuste järjepidevust.

Kuigi krediidiasutus ei pea stsenaariumisimulatsiooni abil tuvastama või mudeldama igat võimalikku stsenaariumi, peaks ta eeldatava krediidikahju hinnangute väljatöötamisel kaaluma kogu mõistlikku ja põhjendatud teavet, mis on toote, laenuvõtja, ärimudeli või majandusliku ja õiguskeskkonna seisukohalt oluline. Kui krediidiasutus koostab selliseid hinnanguid finantsaruandluse tarbeks, peaks ta võtma arvesse kogemusi ja õppetunde, mis ta on saanud samalaadsest regulatiivsel otstarbel tehtud tegevusest (kuigi stressistsenaariumid ei ole otseselt ette nähtud raamatupidamislikel eesmärkidel kasutamiseks). Ettevaatavad andmed, sealhulgas majandusprognoosid ja seotud krediidiriski tegurid, mida kasutatakse eeldatava krediidikahju hinnangutes, peaksid olema kooskõlas finantsaruannetes, eelarves, strateegilistes ja kapitaliplaanides sisalduvate teiste asjaomaste hinnangute sisendandmete ning muu teabega, mida kasutatakse krediidiasutuse juhtimisel ja aruandluses.

Kõrgem juhtkond peaks suutma tõendada, et ta mõistab ja kaalub laenunõuete hindamisel nõuetekohaselt olemuslikke riske. Krediidiasutus peaks pöörama erilist tähelepanu järgmistele faktilistele seaduspäradele, mis võivad osutada eeldatava krediidikahju ebaõigetele hinnangutele:

• a. laenuvõtjale laenu andmine nõrga tuluvoo alusel (mis ei pruugi majanduslanguse ajal jätkuda) või laenuvõtja sissetulekuallikaid tõendavate dokumentide puudumine või nende piiratud kontrollimine;
• b. suured võlateenindusnõuded võrreldes laenuvõtja olemasoleva eeldatava netorahavooga;
• c. paindlikud maksegraafikud, sealhulgas maksepuhkused, ainult intresside maksmine ja negatiivse amortisatsiooni tunnused;
• d. kinnisvara või varapõhise rahastamise korral laenusummad, mis on rahastatud vara väärtusega võrdsed või seda ületavad või ei paku muul viisil piisavat tagatise kaitsemäära;
• e. laenuvõtja finantsraskustest tingitud põhjendamatult sage laenunõuete muutmine¹¹ või laenunõuete uuesti läbirääkimine / muutmine muudel põhjustel (näiteks krediidiasutustele avalduv konkurentsisurve);
• f. klassifitseerimise ja reitingu nõuetest kõrvalehoidmine, sealhulgas laenunõuete ajatamine, refinantseerimine või ümberklassifitseerimine;
• g. krediidimahu põhjendamatu suurenemine, eriti seoses sama turu teistelt laenuandjatelt võetud laenumahu suurenemisega, ja
• h. tähtajaks tasumata laenude, halva kvaliteedi ja langenud väärtusega laenude suurenev maht ja mõju.

¹¹ Vt ka komisjoni 9. jaanuari 2015. aasta rakendusmäärus (EL) nr 2015/227, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 680/2014, millega sätestatakse rakenduslikud tehnilised standardid seoses krediidiasutuste ja investeerimisühingute järelevalvelise aruandlusega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 575/2013 (ELT L 41, 20.2.2015, lk 1), milles kehtestatakse makseraskuste tõttu restruktureerimise ja viivisnõuete määratlused.

Krediidiasutuse raamatupidamisarvestuse põhimõtted ja allahindlusmetoodika peaksid sisaldama kriteeriume a) finantsraskustest või muudest põhjustest tulenevateks laenunõuete uuesti läbirääkimiseks / muutmiseks, arvestades ka komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 680/2014 V lisa 2. osas sätestatud makseraskuste tõttu restruktureerimise erimääratlusi ja

• b) ostetud või väljastatud, krediidi tõttu langenud väärtusega laenunõuete käsitlemist, nagu on kindlaks määratud kohaldatavas raamatupidamistavas:
• a. mis puudutab laenunõuete uuesti läbirääkimist / muutmist, siis peaks krediidiasutus võtma arvesse järgmisi kriteeriume:
• i. allahindlusmetoodika peab võimaldama krediidiasutusel hinnata põhjalikult krediidiriski ja mõõta eeldatavat krediidikahju nii, et allahindlustase kajastab ka edaspidi uuesti läbiräägitud / muudetud riskipositsiooni põhiosa laekuvust sõltumata sellest, kas algse vara kajastamine on kehtiva raamatupidamistava alusel lõpetatud või mitte;
• ii. uuesti läbirääkimine / muutmine ei tohiks automaatselt tähendada, nagu oleks riskipositsiooni krediidirisk kohe vähenenud. Aruandluses kajastatud paranenud krediidiriskist tingitud allahindlustaseme alanemist peaksid toetama tugevad tõendid. Enne kui leitakse, et krediidirisk on vähenenud, peaksid kliendid tõendama mõistliku ajavahemiku jooksul pidevalt rahuldavat maksevõimet, võttes arvesse ka komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 680/2014 V lisa 2. osas määratletud katseajaga riskipositsioonide nõudeid;
• iii. krediidiasutus peaks hoolikalt kaaluma, kas laenu põhiosa laekumine on mõistlikult tagatud, kui pärast uuesti läbirääkimist või muutmist toimub tagasimaksmine vaid intressimaksetena. Pealegi võivad edasised eeldatavad viivitused nende rahavoogude maksmisel tõendada, et krediidirisk ei ole paranenud, ja seega tuleks eeldatava krediidikahju tase hoolikalt ümber hinnata;
• iv. metoodika kohaselt tuleks paluda laenu andvatel töötajatel teatada viivitamata krediidiasutuse raamatupidamisüksusele, kui riskipositsioonid on uuesti läbi räägitud või neid on muudetud, et tagada muudatuse nõuetekohane arvestus. Kui uuesti läbirääkimine ja muutmine on keerukam, peaksid laenu andvad töötajad ja raamatupidamisüksus korrapäraselt teavet vahetama;
• b. krediidi tõttu langenud väärtusega ostetud või väljastatud laenunõuetega seoses peaks krediidiasutus võtma arvesse järgmisi kriteeriume:
• i. metoodika peaks võimaldama krediidi tõttu langenud väärtusega ostetud või väljastatud laenude nõuetekohast kindlakstegemist ja arvestamist;
• ii. nende laenunõuete rahavoogude prognoosid tuleks igal aruandeperioodil läbi vaadata ja vajadusel ajakohastada. Ajakohastamine peaks olema nõuetekohaselt tõendatud ja dokumenteeritud ning kõrgem juhtkond peaks selle heaks kiitma.

4.2.3 3. põhimõte. Krediidiriski reitingu andmise protsess ja rühmitamine

Krediidiasutuses peaks kehtima krediidiriski reitingu andmise protsess, et rühmitada laenunõudeid asjakohasel viisil ühiste krediidiriskitunnuste alusel.

Krediidiriski reitingu andmise protsess

Krediidiriski hindamise protsessi raames peaks krediidiasutus kehtestama kõikehõlmavad menetlused ja infosüsteemid, mille abil tehakse järelevalvet laenunõuete kvaliteedi üle. Nende hulka kuulub tõhus krediidiriski reitingu andmise protsess, mis kajastab aja jooksul ilmneda võivat krediidiriski muutuvat taset, laadi ja põhjuseid ning mille eesmärk on mõistlikult tagada, et kõiki laenunõudeid jälgitakse korrektselt ja eeldatava krediidikahju allahindlust mõõdetakse asjakohasel viisil.

Krediidiriski reitingu andmise protsessi osaks peaks olema sõltumatu läbivaatamistegevus. Selle käigus peaks sõltumatu sisekontroll läbi vaatama riskipositsioonidele esialgu määratud klassid ja nende jooksvad ajakohastused laenuandmisega tegeleva esmatasandi personali poolt.

Krediidiasutus peaks võtma laenunõude krediidiriski klassi esmasel kajastamisel arvesse mitut kriteeriumi, sealhulgas vajalikul määral tooteliiki, tingimusi, tagatise liiki ja suurust, laenuvõtja omadusi ja geograafilist paiknemist või nende kriteeriumide kombinatsiooni.

Kui krediidiasutus muudab määratud krediidiriski klasse kas portfelli alusel või individuaalselt, peaks ta võtma arvesse muid asjaomaseid tegureid, muu hulgas näiteks majandusharu väljavaate muutusi, ettevõtluse kasvumäära, tarbijate kindlustunnet ja majandusprognooside muutusi (näiteks seoses intressimäärade, töötusmäära ja toormehindadega) ning pärast esmast kajastamist laenude väljastamisel tuvastatud puudusi.

Krediidiriski muutuste mõju hindamisel peaks krediidiriski reitingusüsteem kajastama kõiki laenunõudeid, mitte ainult neid, mille krediidirisk võib olla märgatavalt suurenenud, mis on kandnud kahju või on muul viisil langenud väärtusega laenud. See on vajalik selleks, et krediidiriski reitingusüsteemis saaks krediidiriski asjakohasel viisil eristada ja laenunõudeid rühmitada ning kajastada üksikute riskipositsioonidega seotud riski ning kõigi riskipositsioonide koondamisel krediidiriski taset portfellis tervikuna. Selles kontekstis võimaldaks tõhus krediidiriski reitingusüsteem krediidiasutusel kindlaks teha nii krediidiriski reitingu muutused kui ka krediidiriski suured muutused.

Krediidiasutus peaks kirjeldama oma krediidiriski reitingusüsteemi elemente, määrates selgelt iga krediidiriski klassi ja töötajad, kes vastutavad süsteemi kavandamise, elluviimise, toimimise ja tulemuslikkuse eest, samuti need, kes vastutavad korrapärase katsetamise ja valideerimise eest (st sõltumatu läbivaatamistegevus).

Krediidiriski klassid tuleks läbi vaadata iga kord, kui saadakse uut asjakohast teavet või kui krediidiasutuse ootused krediidiriski suhtes on muutunud. Määratud krediidiriski klassid tuleks korrapäraselt ametlikult läbi vaadata (näiteks vähemalt kord aastas või sagedamini, kui see on jurisdiktsioonis nõutav), et tagada mõistlikul viisil nende klasside täpsus ja ajakohasus. Selliste individuaalselt hinnatud laenunõuete krediidiriski klassid, mis kujutavad endast suuremat riski või langenud väärtusega laene, tuleks läbi vaadata sagedamini kui kord aastas. Eeldatava krediidikahju prognoose peaks õigel ajal ajakohastama, et kajastada riskipositsioonide rühmade või üksikute riskipositsioonide krediidiriski klasside muutusi.

Rühmitamine ühiste krediidiriskitunnuste alusel

Krediidiasutus peaks rühmitama ühiste krediidiriskitunnustega riskipositsioonid piisavalt suure täpsusastmega, et oleks võimalik mõistlikult hinnata krediidiriski muutusi ja seega mõju nende rühmade eeldatava krediidikahju hindamisele.

Krediidiasutuse riskipositsioonide rühmitamise metoodika krediidiriski hindamisel (näiteks instrumendi liigi, tootetingimuste, majandusharu või turusegmendi, geograafilise asukoha või väljalaskeaasta alusel) peaks olema dokumenteeritud, see tuleb asjakohasel viisil läbi vaadata ja kõrgem juhtkond peab selle asutusesiseselt heaks kiitma.

Laenunõuded tuleks rühmitada ühiste krediidiriskitunnuste alusel nii, et krediidiriski taseme muutused on vastavuses mõjuga, mida muutuvad tingimused avaldavad krediidiriski ühtsetele põhjustele. See hõlmab ettevaatavate andmete, sealhulgas makromajanduslike tegurite muutumisest kontserni krediidiriskile avalduva mõju arvessevõtmist. Kõrgem juhtkond peaks rühmitamise alused läbi vaatama tagamaks, et rühma kuuluvad riskipositsioonid jäävad krediidiriski põhjustele reageerides ühtseks ning et asjaomased krediidiriskitunnused ja nende mõju rühma krediidiriski tasemele ei muutu aja jooksul.

Riskipositsioone ei tohiks rühmitada nii, et teatavate riskipositsioonide krediidiriski suurenemine jääb rühma kui terviku tulemuslikkuse varjus märkamatuks.

Krediidiasutus peaks olema kehtestanud usaldusväärse protsessi, millega on tagatud tema laenunõuete asjakohane esialgne rühmitamine. Kui seejärel saadakse uut asjakohast teavet või kui krediidiasutuse muutunud ootused krediidiriski suhtes näitavad, et püsivad kohandused on põhjendatud, tuleb riskipositsioonide rühmitamist uuesti hinnata ja riskipositsioonid ümber jaotada. Kui krediidiasutus ei ole suuteline riskipositsioone õigel ajal ümber jaotama, tuleks kasutada ajutisi kohandusi. Ajutiste kohanduste kasutamine

Krediidiasutus peaks kasutama allahindluse ajutisi kohandusi üksnes ajutise lahendusena, eelkõige mööduvates oludes või juhul, kui ei ole piisavalt aega, et lisada uus vajalik teave sobival viisil olemasolevasse krediidiriski reitingu andmise ja modelleerimise protsessi või jaotada laenunõuete olemasolevad rühmad ümber, või kui laenunõuete rühma kuuluvad laenunõuded reageerivad teguritele või sündmustele teistmoodi, kui esialgu eeldati.

Püsiva riskiteguri korral ei tohiks selliseid kohandusi pika aja vältel järjepidevalt kasutada. Kui eeldatakse, et kohandamise põhjus ei ole ajutine – näiteks ilmneb uus riski põhjus, mida ei ole krediidiasutuse allahindluse metoodikasse lisatud –, tuleks metoodikat lähiajal ajakohastada, et lisada tegur, mis avaldab arvatavasti eeldatava krediidikahju mõõtmisele püsivat mõju.

Ajutiste kohanduste kasutamine nõuab oluliste hinnangute tegemist ja loob võimaluse erapoolikuseks. Erapoolikuse tekke vältimiseks peaksid ajutised kohandused olema otseses kooskõlas tulevikuprognoosidega, neid peaksid toetama asjakohased dokumendid ja nende suhtes tuleks kohaldada sobivaid juhtimisprotsesse.

4.2.4 4. põhimõte. Allahindluse piisavus

Krediidiasutuse allahindluste koondsumma peaks olema piisav ja kooskõlas kohaldatava raamatupidamistava eesmärkidega, olgu allahindlused kindlaks määratud kollektiivsel või individuaalsel alusel.

Krediidiasutus peaks rakendama usaldusväärset krediidiriski metoodikat, et töötada eeldatava krediidikahju jaoks välja allahindluse üldine saldo kooskõlas kohaldatava raamatupidamistavaga ja peegeldada selle tava raames eeldatavat krediidikahju õigesti.

Allahindluse piisavust hinnates tuleks krediidiasutusel võtta arvesse aruandekuupäeval olemas olevaid asjaomaseid tegureid ja ootusi, mis võivad mõjutada ülejäänud rahavoogude laekuvust laenunõuete rühma või üksiku laenunõude kehtivusaja jooksul. Krediidiasutus peaks kooskõlas kohaldatava raamatupidamistavaga arvesse võtma teavet, mis ulatub kaugemale varasematest ja praegustest andmetest, ning mõistlikke ja põhjendatud ettevaatavaid andmeid, sealhulgas makromajanduslikke tegureid, mis on hinnatava(te) riskipositsiooni(de) seisukohast olulised (näiteks jae- või hulgimüük).

Sõltuvalt võimalusest lisada eeldatava krediidikahju hindamisse ettevaatavad andmed võib krediidiasutus kasutada individuaalse või kollektiivse hindamise meetodeid. Olenemata hindamismeetodist peab see olema vastavuses asjakohaste raamatupidamisnõuetega ega tohi põhjustada märgatavalt erinevat allahindluse mõõtmist. Individuaalne ja kollektiivne hindamine moodustavad koos eeldatava krediidikahju allahindluse aluse.

Kasutatud eeldatava krediidikahju hindamise meetod peaks olema konkreetsetes tingimustes kõige sobivam ja üldiselt kooskõlas viisiga, kuidas krediidiasutus laenunõuet haldab. Näiteks kasutatakse kollektiivset hindamist sageli ühiste krediidiriskitunnustega ühtsete laenunõuete suurte rühmade, näiteks jaemüügiportfellide korral. Individuaalset hindamist kasutatakse tihti oluliste riskipositsioonide korral või siis, kui üksiklaenu tasandil on tuvastatud krediidiprobleeme, näiteks jälgimisnimekirjad ja tähtajaks tasumata laenud.

Olenemata krediidiasutuse kasutatavast hindamismeetodist (individuaalne või kollektiivne) peaks asutus tagama, et selle tulemusena ei kajastata eeldatavat krediidikahju viivitusega.

Kui krediidiasutus kasutab individuaalset hindamist, peaks eeldatava krediidikahju hindamine hõlmama alati kõikide mõistlike ja põhjendatud ettevaatavate andmete, sealhulgas makromajanduslike tegurite eeldatavat mõju laekuvusele ja krediidiriskile. Nagu kollektiivsel hindamisel, nii peaks ka individuaalse hindamise meetodi kasutamisel näitama krediidiasutuse dokumentatsioon selgelt, kuidas individuaalne hindamine kajastab ettevaatavaid andmeid, sealhulgas makromajanduslikke tegureid.

Kui krediidiasutuse riskipositsioonide individuaalsel hindamisel ei arvestata ettevaatavaid andmeid piisavalt ja et teha kindlaks ettevaatavate andmete ja eeldatava krediidikahju hinnangute vahelised seosed, mis ei pruugi olla individuaalsel tasandil nähtavad, peaks krediidiasutus ühiste krediidiriskitunnustega laenunõuded rühmitama, et hinnata ettevaatavate andmete, sealhulgas makromajanduslike tegurite mõju. Kui aga krediidiasutus otsustab vastupidiselt, et kõik mõistlikud ja põhjendatud ettevaatavad andmed on eeldatava krediidikahju hindamisse kaasatud, ei tuleks teha uut ettevaatavat kollektiivset hindamist, kui see võib tingida topeltarvestuse.

4.2.5 5. põhimõte. Eeldatava krediidikahju mudeli valideerimine

Krediidiasutus peaks kehtestama eeldatava krediidikahju mõõtmise mudelite asjakohase valideerimise põhimõtted ja mudelid.

Eeldatava krediidikahju hindamise ja mõõtmise protsessis võib krediidiasutus kasutada nii üksiku laenunõude kui ka kogu portfelli tasandil riski kindlakstegemiseks ja mõõtmiseks mudeleid ja eeldustepõhiseid prognoose, mille hulka kuuluvad krediidi liigitamine, krediidiriski kindlakstegemine, eeldatava krediidikahju allahindluse mõõtmine raamatupidamise tarbeks, stressitestide tegemine ja kapitali jaotamine. Eeldatava krediidikahju hindamise ja mõõtmise protsessis kasutatavates mudelites tuleks arvestada muutuste mõju laenuvõtjale ja sellistele krediidiriskiga seotud näitajatele nagu makseviivituse tõenäosus, makseviivitusest tingitud kahjumäärad, riskipositsioonide summad, tagatise väärtus, makseviivituse tõenäosuse muutumine ja asutusesisese laenuvõtja krediidiriski klassid, tuginedes varasematele, praegustele ja ettevaatavatele mõistlikele ja põhjendatud andmetele, sealhulgas makromajanduslikele teguritele.

Krediidiasutus peaks olema kehtestanud kindlad põhimõtted ja menetlused, millega mudeli kasutuselevõtul ja jooksvalt sobival viisil valideeritakse krediidiriski hindamise ja eeldatava krediidikahju mõõtmise mudelite täpsust ja järjepidevust, sealhulgas mudelipõhiseid krediidiriski reitingu süsteeme ja protsesse ning kõigi asjaomaste riskikomponentide hindamist. Sellised põhimõtted ja menetlused peaks asjakohasel viisil hõlmama professionaalset hinnangut.

Mudel tuleks valideerida siis, kui eeldatava krediidikahju mudelid on juba välja töötatud ja neis tehakse olulisi muudatusi. Valideerimine peaks tagama, et mudelid on ettenähtud kasutusviisiks jätkuvalt sobivad.

Usaldusväärne valideerimisraamistik peaks sisaldama muu hulgas järgmisi elemente.

• a. Selged ülesanded ja kohustused, et valideerida mudelit piisava sõltumatuse ja pädevusega. Mudelit tuleks valideerida selle väljatöötamise protsessist sõltumatult ja seda peaksid tegema vajalike kogemuste ja eksperditeadmistega töötajad. Mudeli valideerimisel saadud järeldustest ja tulemustest tuleks asjakohast juhtimistasandit kiiresti ja õigel ajal teavitada. Kui krediidiasutus on valideerimistegevuse allhankinud, jääb krediidiasutus vastutavaks kogu mudeli valideerimise töö tulemuslikkuse eest ja peaks tagama, et välise teenuseosutaja töö vastab järjepidevalt mudeli usaldusväärse valideerimise raamistiku elementidele.
• b. Mudeli valideerimise asjakohane ulatus ja metoodika peaksid hõlmama süstemaatilist protsessi, mille käigus hinnatakse mudeli usaldusväärsust, järjepidevust ja täpsust, samuti kestvat asjakohasust selle aluseks oleva individuaalse laenunõude või portfelli seisukohalt. Tõhus mudeli valideerimise protsess peaks võimaldama tuvastada ka mudeli võimalikud piirangud ja need õigel ajal kõrvaldada. Valideerimine peaks hõlmama ka mudeli sisendandmete läbivaatamist, mudeli kavandamist ja väljundeid/tulemuslikkust.
• • Mudeli sisendandmed. Krediidiasutus peaks kehtestama mudeli sisendandmetena kasutatava teabe kohta (varasemad, praegused ja ettevaatavad andmed) asutusesisesed kvaliteedi- ja usaldusväärsuse standardid. Eeldatava krediidikahju allahindluse hindamiseks kasutatavad andmed peaksid olema krediidiasutuse portfellide seisukohast olulised ning võimalikult täpsed, usaldusväärsed ja täielikud (st eranditeta, mis võivad muuta eeldatava krediidikahju hinnangud erapoolikuks). Valideerimine peaks tagama, et kasutatavad andmed vastavad nendele standarditele.
• • Mudeli kavandamine. Mudeli kavandamise valideerimisel tuleks hinnata, kas mudeli aluseks olev teooria on kontseptuaalselt usaldusväärne, tunnustatud ja ettenähtud otstarbeks üldiselt heaks kiidetud. Ettevaatavalt tuleks valideerimisel hinnata ka seda, mis ulatuses saab mudelis üldisel ja üksiku riskiteguri tasandil arvesse võtta majandus- või laenukeskkonna, portfelli äriprofiili või strateegia muutusi, ilma et see vähendaks märkimisväärselt mudeli töökindlust.
• • Mudeli väljund/tulemuslikkus. Krediidiasutus peaks olema kehtestanud asutusesisesed mudeli vastuvõetava tulemuslikkuse standardid. Kui tulemuslikkuse künnist ületatakse olulisel määral, tuleks võtta parandusmeetmeid kuni mudeli ümberkalibreerimise või ümbertegemiseni.
• c. Mudeli valideerimise raamistik ja protsess tuleks igakülgselt dokumenteerida. Selle käigus tuleks kirja panna valideerimismenetlus, valideerimismetoodika ja vahendite muudatused, kasutatud andmete ulatus, valideerimistulemused ja vajadusel võetud parandusmeetmed. Krediidiasutus peaks tagama dokumentatsiooni korrapärase läbivaatamise ja ajakohastamise.
• d. Mudeli valideerimise protsessi peaksid läbi vaatama sõltumatud isikud (nt asutusesisesed või - välised pooled), et hinnata mudeli valideerimise protsessi üldist tulemuslikkust ja sõltumatust väljatöötamisprotsessist. Läbivaatamisel saadud järeldustest tuleks teavitada asjakohast juhtimistasandit (nt kõrgem juhtkond, auditikomitee) kiiresti ja õigel ajal.

4.2.6 6. põhimõte. Kogemuspõhine krediidihinnang

Krediidiriski hindamisel ja eeldatava krediidikahju mõõtmisel on hädavajalik, et krediidiasutus kasutaks kogemuspõhist krediidihinnangut, eriti kui ta kaalub mõistlikke ja põhjendatud ettevaatavaid andmeid, sealhulgas makromajanduslikke tegureid.

Krediidiasutusel peaksid olema vajalikud vahendid, et tagada eeldatava krediidikahju usaldusväärne hindamine ja õigeaegne kajastamine. Kuivõrd teave varasema kahju või praeguste tingimuste mõju kohta ei pruugi laenunõuetega seotud krediidiriski täielikult kajastada, peaks krediidiasutus kasutama kogemuspõhist krediidihinnangut, et võtta hoolikalt arvesse kõikide mõistlike ja põhjendatud ettevaatavate andmete, sealhulgas makromajanduslike tegurite oodatavat mõju oma eeldatava krediidikahju hinnangule. Krediidiasutuse kogemuspõhise krediidihinnangu kasutamine tuleks dokumenteerida krediidiasutuse krediidiriski metoodikas ja selle üle peaks tegema asjakohast järelevalvet.

Varasem teave annab kasuliku aluse, mille põhjal tuvastada laenunõuetega seotud krediidiriski põhjuste kindlakstegemiseks vajalikud suundumused ja korrelatsioon. Siiski ei tohi eeldatava krediidikahju hinnangutes eirata (tuleviku-)sündmuste ja tingimuste mõju neile põhjustele. Hinnang peaks kajastama sellisest mõjust tulenevat eeldatavat rahapuudujääki tulevikus.

Ettevaatavate andmete arvessevõtmist ei tohiks vältida põhjusel, et krediidiasutus peab selliste andmete kaasamise kulu väga suureks või tarbetuks, või põhjusel, et tulevikustsenaariumide koostamisel esineb ebakindlust, välja arvatud juhul, kui lisakulu ja kaasnev koormus ei aita kaasa eeldatavat krediidikahju käsitleva raamatupidamistava kvaliteetsele täitmisele.

Krediidiasutus peaks suutma tõendada, et eeldatava krediidikahju hindamisel arvesse võetavad ettevaatavad andmed on seotud konkreetsete riskipositsioonide või portfellide krediidiriski põhjustega. Et ametlike statistiliste terminite kohast tugevat seost teatavate andmeliikide vahel või isegi kogu teabekogumi ja krediidiriski põhjuste vahel ei pruugi olla võimalik tõendada, peaks krediidiasutus kasutama üksiku või ühise allahindluse asjakohase taseme kindlaksmääramisel oma kogemustel põhinevat krediidihinnangut. Kui individuaalne või kollektiivne hindamine ei hõlma oluliseks peetavat ettevaatavat tegurit, võib olla vaja teha ajutisi kohandusi.

Makromajanduslikke prognoose ja muud asjaomast teavet tuleks kohaldada järjepidevalt kõigi portfellide suhtes, mille krediidiriski põhjuseid need prognoosid/eeldused ühteviisi mõjutavad. Lisaks peaks krediidiasutus kasutama eeldatava krediidikahju prognooside väljatöötamiseks kogemuspõhist krediidihinnangut, et võtta arvesse oma asukohta krediiditsüklis, mis võib olla erinev eri jurisdiktsioonides, kus asutusel on laenunõudeid.

Krediidiasutus peaks olema raamatupidamises kajastatava eeldatava krediidikahju allahindlustaseme kindlaksmääramisel hoolas tagamaks, et saadud hinnangud on asjakohased (st järjekindlalt erapooletud, mitte ala- ega ülehinnatud).

Peale selle peaks krediidiasutus oma eeldatava krediidikahju hindamisel kasutama suurt hulka

• – muu hulgas ettevaatavat – teavet, mis on saadud krediidiriski juhtimise protsessi käigus riskijuhtimise ja kapitali adekvaatsuse kohta.

4.2.7 7. põhimõte. Ühised protsessid, süsteemid, vahendid ja andmed

Krediidiasutuses peaks olema usaldusväärne krediidiriski hindamise ja mõõtmise protsess, mis annab asutuse ühiste protsesside, süsteemide, vahendite ja andmete jaoks tugeva aluse, mille abil hinnata krediidiriski ja arvestada eeldatavat krediidikahju.

Krediidiasutusel tuleks krediidiriski hindamiseks, eeldatava krediidikahju mõõtmiseks raamatupidamislikel eesmärkidel ja eeldatava kahju kindlaksmääramiseks kapitali adekvaatsuse jaoks kasutada võimalikult suures ulatuses ühiseid protsesse, süsteeme, vahendeid ja andmeid, et parandada tulemuseks saadud eeldatava krediidikahju hinnangute usaldusväärsust ja järjepidevust, suurendada läbipaistvust ning pakkuda turudistsipliini kaudu stiimuleid usaldusväärse krediidiriski tavade järgimiseks.

Krediidiriski tavad tuleks korrapäraselt läbi vaadata tagamaks, et kogu krediidiasutuse organisatsioonis läbivalt kättesaadavad asjaomased andmed on olemas ja süsteeme ajakohastatakse, kui krediidiasutuse laenude väljastamise või äritavad aja jooksul muutuvad või edasi arenevad. Luua tuleks tagasiside ahel, mis kindlustab, et krediidiriski eksperdid, raamatupidamise ja regulatiivse aruandlusega tegelevad töötajad ning eeskätt laene väljastavad töötajad jagavad teavet eeldatava krediidikahju hinnangute, krediidiriski muutuste ja laenunõuetest tegelikult saadud kahju kohta.

Eespool nimetatud ühiste protsesside, süsteemide, vahendite ja andmete hulka võiksid kuuluda krediidiriski reitingusüsteemid, makseviivituse hinnanguline tõenäosus (millele kohaldatakse asjakohaseid kohandusi), tähtajaks tasumata laenude seis, laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarv, varasemad kahjumäärad, tooteliik, kavandatud amortisatsioon, sissemaksetega seotud nõuded, turusegment, geograafiline asukoht, väljalaskeaasta (st väljastamiskuupäev) ja tagatise liik. 4.2.8 8. põhimõte. Avalikustamine

Krediidiasutuse avalikustamistegevus peaks edendama läbipaistvust ja võrreldavust, andes õigeaegset, asjakohast ja otsuste tegemiseks vajalikku teavet.

Avalikustamise eesmärk on anda selgel ja arusaadaval viisil suurele hulgale kasutajatele otsuste tegemiseks vajalikku teavet krediidiasutuse finantsseisundi, tulemuslikkuse ja nende muutuste kohta. Krediidiasutus peaks püüdma pakkuda asjakohast ja võrreldavat teavet, nii et kasutajad saaksid teha õigeaegseid, teadlikke otsuseid ning neil oleks võimalik hinnata juhtorgani ja kõrgema juhtkonna juhtimistööd.

Finants- ja krediidiriski juhtimise teave tuleks avalikustada vastavalt kohaldatavatele raamatupidamistavadele ja järelevalveraamistikele¹² . Krediidiasutus peaks avalikustama teabe, milles kirjeldatakse õiglaselt asutuse krediidiriski positsiooni, sealhulgas tema eeldatava krediidikahju hinnanguid, ning andma vajalikku teavet krediidiasutuse laenude väljastamise tavade kohta.

¹² Kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 VIII osaga, EBA suunistega GL/2016/11 avalikustamisnõuete kohta vastavalt määruse (EL) nr 573/2013 VIII osale ja EBA suunistega GL/2014/14 olulisuse, ärisaladusena käsitatavuse, konfidentsiaalsuse ja teabe avalikustamise sageduse kohta vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artikli 432 lõigetele 1 ja 2 ning artiklile 433. 13 Täpsemad suunised makseviivituse määratluse kohta on järgmise jao punktides 89 ja 90.

Vastavalt kohaldatavatele raamatupidamisstandarditele ja -eeskirjadele peaks krediidiasutuse kõrgem juhtkond korraldama hindamise, et otsustada, mis määral avalikustatavaid andmeid koondada ja osadeks jagada, et järgida avalikustamisel jätkuvalt raamatupidamisnõudeid ning anda kasutajatele ülevaade krediidiasutuse krediidiriski positsioonist ja eeldatavast krediidikahjust, et nad saaksid teha üksikute asutuste analüüse ja võrdlusi teiste sarnaste rühmadega.

Tervikuna võttes peaks avalikustatud kvantitatiivne ja kvalitatiivne teave andma kasutajatele teada, milliseid peamisi eeldusi/sisendandmeid kasutatakse eeldatava krediidikahju hinnangute koostamiseks. Avalikustamisel tuleks rõhutada eeldatava krediidikahju hindamisega kaasnevaid põhimõtteid ja määratlusi (näiteks alus, mille põhjal krediidiasutus rühmitab laenunõuded sarnaste krediidiriskitunnustega portfellidesse, ja tema makseviivituse määratlus¹³ ), tegureid, mis põhjustavad muudatusi eeldatava krediidiriski hinnangutes, ning viisi, kuidas on kasutatud kõrgema juhtkonna kogemuspõhist krediidihinnangut. Oluliste põhimõtete avalikustamisel tuleks märkida, kuidas neid põhimõtteid on krediidiasutuses mingis konkreetses olukorras rakendatud.

Krediidiasutus peaks avalikustama kvalitatiivse teabe selle kohta, kuidas ettevaatavad andmed, sealhulgas makromajanduslikud tegurid lisatakse eeldatava krediidikahju hindamise protsessi vastavalt kohaldatavale raamatupidamistavale, eriti kui hindamine toimub individuaalsel alusel.

Laenunõuete rühmitamise aluse avalikustamisel tuleks anda teavet selle kohta, kuidas kõrgem juhtkond kontrollib, et laenunõuded on asjakohaselt rühmitatud, nii et nende rühmade krediidiriskitunnused on ka edaspidi samasugused.

Et parandada eeldatava krediidikahju hinnangute jaoks avalikustatava teabe kvaliteeti ja sisukust, peaks krediidiasutus andma selgitusi eeldatava krediidikahju hindamisel periooditi tekkivate oluliste muudatuste kohta. See teave peaks sisaldama vajalikke kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid andmeid, mis parandavad arusaama sellest, kuidas eeldatava krediidikahju hinnangud muutuvad.

Krediidiasutuse juhtorgan peaks oma avalikustamispõhimõtted korrapäraselt läbi vaatama tagamaks, et avalikustatud teave on krediidiasutuse riskiprofiili, toodetele kontsentreerumise, majandusharu normide ja praeguste turutingimuste seisukohast endiselt asjakohane. Seejuures peaks krediidiasutus avalikustama teabe, mis lihtsustab võrdlusi konkurentidega, võimaldades kasutajatel jälgida eri perioodide muutusi krediidiasutuse eeldatava krediidikahju hinnangutes ning teha sarnaste riigisiseste ja rahvusvaheliste rühmade sisulisi analüüse.