4.3 Suunised rahvusvahelisi finantsaruandlusstandardeid (IFRS 9) kohaldavatele krediidiasutustele

IFRS 9 punktis 5.5.5 on kirjas: „[K]ui finantsinstrumendi krediidirisk ei ole aruandekuupäeval esmase kajastamisega võrreldes oluliselt suurenenud, mõõdab üksus selle finantsinstrumendi kahju allahindlust 12 kuu jooksul eeldatava krediidikahju summas.“ Krediidiasutus peaks mõõtma eeldatavat krediidikahju seoses kõigi laenunõuetega ja nullallahindlust ei tohiks pidada tavapäraseks, sest eeldatava krediidikahju hinnangud on tõenäosusega kaalutud summa, mis kajastab alati võimalust, et krediidikahju tekib (vt IFRS 9 punktid 5.5.17 ja 5.5.18). Nullallahindlust võib siiski esineda näiteks täielikult tagatud laenude korral (kuigi krediidiasutus peaks olema tagatise väärtuse hinnangute väljatöötamisel ettevaatlik, sest tagatise väljastamisaegne väärtus võib laenu kehtivusaja jooksul muutuda).

Krediidiasutus peaks olema 12 kuu eeldatava krediidikahju hindamisel ja mõõtmisel aktiivne, sest see võimaldab krediidiriski muutused õigel ajal kindlaks teha ja seega neid muutusi eeldatavas krediidikahjus õigel ajal kajastada. Kooskõlas 6. põhimõttega peaksid 12 kuu eeldatava krediidikahju summa ja ajastamise hinnangud kajastama kõrgema juhtkonna kogemuspõhist krediidihinnangut ning pakkuma eeldatava krediidikahju erapooletut tõenäosusega kaalutud hinnangut, kus on arvesse võetud hulka võimalikke tulemusi.

IFRS 9s määratletakse 12 kuu eeldatav krediidikahju järgmiselt: „[i]nstrumendi kehtivusaja eeldatava krediidikahjumi osa, mis vastab finantsinstrumendiga seotud kohustuste täitmata jätmise tagajärjel 12 kuu jooksul pärast aruandekuupäeva tekkida võivale eeldatavale krediidikahjumile“¹⁴ . Seda arvestades peaks krediidiasutus meeles pidama, et 12 kuu eeldatava krediidikahju summa ei tähenda ainult järgmise 12 kuu jooksul oodatavat kahjumit. Vastavalt IFRS 9 punktile B5.5.43 on see pigem laenunõude või laenunõuete rühma kehtivuse jooksul eeldatav rahapuudujääk, mis on tingitud järgmise 12 kuu jooksul ilmneda võivatest kahjumit põhjustavatest sündmustest. Samuti tuleks krediidiasutusel teadmiseks võtta, et kui kooskõlas IFRS 9 punktiga 5.5.9 hinnatakse, kas finantsinstrumendi korral tuleks hakata kasutama kehtivusaja jooksul eeldatava krediidiriski mõõtmist, tuleb arvestada finantsinstrumendi eeldatava kehtivusaja jooksul esineva kohustuste täitmata jätmise riski muutust. Mõnel juhul lubatakse IFRS 9s kasutada sellisel hindamisel järgmise 12 kuu jooksul tekkivate kohustuste täitmata jätmise riski muutusi. Kuid alati ei pruugi see olla asjakohane ja erilist tähelepanu tuleks pöörata IFRS 9 punktis B5.5.14 esitatud näidetele.

¹⁴ Vt IFRS 9 lisa A „Mõisted“. 15 EBA on avaldanud suunised makseviivituse mõiste kohaldamise kohta määruse (EL) nr 575/2013 artikli 178 alusel.

IFRS 9 punktis B5.5.37 ei määratleta, mis on kohustuste täitmata jätmine, kuid nõutakse, et krediidiasutused määratleksid selle viisil, mis on kooskõlas asutusesiseses krediidiriskijuhtimises kasutatava määratlusega. IFRS 9 punkt B5.5.37 sisaldab ka vaidlustatavat eeldust, et kohustuste täitmata jätmist ei esine hiljem, kui maksetähtpäeva on ületatud 90 päeva. Raamatupidamislikel eesmärkidel kohustuste täitmata jätmise määratlust vastu võttes peaks krediidiasutus juhinduma määratlusest, mida kasutatakse määruse (EL) nr 575/2013¹⁵ artiklis 178 sätestatud regulatiivsel eesmärgil ja mis hõlmab

• a. kvalitatiivset kriteeriumi, mille kohaselt „krediidiasutus või investeerimisühing leiab, et võlgnik tõenäoliselt ei tasu tema vastu olevaid krediidi iseloomuga nõudeid krediidiasutusele või investeerimisühingule, tema emaettevõtjale või selle tütarettevõtjatele täielikult, kui krediidiasutus või investeerimisühing ei rakendaks selliseid meetmeid nagu tagatise realiseerimine“ (edaspidi „tõenäolise maksmatajätmise sündmused“), ja
• b. objektiivset näitajat, mille puhul „võlgnik on jätnud tema vastu oleva mis tahes olulise krediidi iseloomuga nõude krediidiasutusele või investeerimisühingule, tema emaettevõtjale või selle tütarettevõtjatele üle 90 päeva tasumata“, mis on samaväärne IFRS 9 punktis B5.5.37 esitatud vaidlustatava eeldusega.

Kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 178 lõikega 1 loetakse makseviivitus võlgnikul tekkinuks, kui on täidetud üks või mõlemad lõike 4 punktides a ja b sätestatud kriteeriumidest. Selles kontekstis peaks krediidiasutus määratlema kohustuste täitmata jätmise kooskõlas võlgnikule antud tõenäolise maksmatajätmise kriteeriumiga enne, kui riskipositsioonil tekib maksetähtpäeva 90päevase ületamise kriteeriumi järgi viivisseisund. Kooskõlas regulatiivsel eesmärgil järgitava käsitusviisiga tuleks määruse (EL) nr 575/2013 artikli 178 lõikes 3 tõenäolisele maksmatajätmisele osutavate näitajatena esitatud elementide loetelu rakendada viisil, mis tagab, et tõenäolise maksmatajätmise sündmused, mis põhjustavad lõpuks rahapuudujäägi, avastatakse õigel ajal. Kui vaadelda lõike 4 punkti b kriteeriumi, siis kuigi pädevad asutused võivad regulatiivsel eesmärgil jaemüügi ja avaliku sektori üksuste kohustuste korral asendada 90päevase näitaja eri toodete osas kuni 180 päevaga, kui seda peetakse kohalikes tingimustes asjakohaseks (vt määruse (EL) nr 575/2013 artikli 178 lõike 1 punkt b), ei tohiks seda võimalust pidada IFRS 9 punktis B5.5.37 sätestatud 90päevase vaidlustatava eelduse kohaldamisel nende riskipositsioonide suhtes erandiks.

12 kuu eeldatava krediidikahju summa hinnangu koostamisel peaks krediidiasutus kaaluma mõistlikku ja põhjendatud teavet, millele osutatakse käesolevate suuniste jaos „Mõisted“ ja 6. põhimõtte all ning mis mõjutab krediidiriski, eriti ettevaatavaid andmeid, sealhulgas makromajanduslikke tegureid. Krediidiasutus peaks tegema kogemuspõhise krediidihindamise, et kaaluda nii kvalitatiivset kui ka kvantitatiivset teavet, mis võib mõjutada krediidiasutuse krediidiriski hinnangut. IFRS 9s nähakse ette, et kui üksus määrab summat, mis võrdub 12 kuu eeldatava krediidikahju summaga, ei pea ta tegema põhjalikku teabeotsingut. Siiski peaks krediidiasutus kasutama aktiivselt teavet, mis võib mõjutada eeldatava krediidikahju hinnangut, ega tohiks jätta kõrvale või tähelepanuta asjakohast teavet, mis on mõistlikult kättesaadav.

Kui krediidiasutus väljastab suure krediidiriskiga riskipositsioone (mida ei tohiks käesoleva punkti kontekstis mõista IFRS 9 punktis 5.5.10 kirjeldatud „madala krediidiriskiga“ riskipositsioonide vastandina) ja tema allahindlusi on mõõdetud esialgu 12 kuu eeldatava krediidiriskiga, peaks krediidiasutus neid riskipositsioone krediidiriski olulise suurenemise suhtes tähelepanelikult jälgima, et tagada riskipositsiooni õigeaegne üleviimine eeldatava krediidiriski kogu kehtivusaega hõlmavale mõõtmisele, et võtta arvesse asjaolu, et suurema riskiga riskipositsioonid on tõenäoliselt volatiilsemad ja nende krediidirisk võib kiiremini suureneda.

Isegi kui krediidiriski suurenemist ei hinnata oluliseks, peaks krediidiasutus kohandama oma 12 kuu eeldatava krediidiriski hinnangut, et kajastada asjakohaselt krediidiriski muutusi. Sellised kohandused tuleks teha aegsasti enne riskipositsioonide individuaalset või ühist üleviimist eeldatava krediidiriski kogu kehtivusaega hõlmavale mõõtmisele ja arvesse tuleb võtta kõiki krediidiriski muutusi.

Ühisel hindamisel peaksid selle rühma riskipositsioonid vastama käesolevate suuniste 3. põhimõtte all sätestatud nõuetele. Eelkõige juhul, kui krediidiasutusele saab kättesaadavaks teave, mille kohaselt tuleb laenunõuete rühmas teha lisa- või teistsugune jaotus, tuleks see rühm jagada alarühmadeks ning 12 kuu eeldatava krediidikahju summaga võrduva summa mõõtmist tuleks ajakohastada igas alarühmas eraldi või kui tegu on mööduva olukorraga, tuleks kohaldada ajutist kohandamist (vt käesolevate suuniste 3. põhimõte ja selle üksikasjalikud nõuded ajutiste kohanduste kasutamise kohta). Kui kättesaadava teabe kohaselt on krediidirisk teatavas alarühmas oluliselt suurenenud, tuleks kajastada selle alarühma korral kogu kehtivusaega hõlmavat eeldatavat krediidikahju.

Laenunõudeid ei tohiks rühmitada viisil, mis takistab krediidiriski olulise suurenemise õigeaegset tuvastamist (vt ka käesolevate suuniste 3. ja 4. põhimõte, milles käsitletakse lisanõudeid rühmitamise ja eeldatava krediidikahju kollektiivse hindamise kohta).

4.3.2 Krediidiriski olulise suurenemise hindamine

IFRS 9 punktis 5.5.4 on sätestatud: „Väärtuse languse nõuete eesmärk on kajastada kehtivusaja jooksul eeldatavat krediidikahju kõigi finantsinstrumentide suhtes, mille – individuaalselt või kollektiivselt hinnatud – krediidirisk on pärast esmast kajastamist oluliselt suurenenud, võttes arvesse kogu mõistlikku ja põhjendatud informatsiooni, kaasa arvatud tulevikku vaatavat informatsiooni.“

Selle käsitlusviisi aluspõhimõte seisneb selles, et krediidihinna kujundamisel võetakse arvesse vastaspoole krediidikvaliteeti ja seega ka esmasel kajastamisel eeldatavat krediidikahju. Sellest järeldub, et nõutav intressimäär ei pruugi täielikult korvata krediidiriski suurenemist pärast laenu väljastamist, mistõttu peaks krediidiasutus hoolikalt vaagima, kas krediidirisk on oluliselt suurenenud¹⁶ . Niisugusel juhul tuleks laenunõudele kohaldada kehtivusaja jooksul eeldatava krediidikahju mõõtmist.

¹⁶ IFRS 9s nõutakse, et üksused kaaluksid krediidiriski olulise suurenemise hindamisel suurt hulka tegureid, ning hinnakujundus võib olla üks neist teguritest.

Et kaaluda, kas riskipositsiooni krediidirisk on oluliselt suurenenud, ning mõõta nõutava 12 kuu eeldatavat krediidikahju ja kehtivusaja eeldatavat krediidikahju, peaksid krediidiasutuses olema kasutusel usaldusväärne juhtimine, süsteemid ja kontrollimeetmed kooskõlas käesolevates suunistes kirjeldatud põhimõtetega. Kui seda ei ole veel tehtud, peaks krediidiasutus võtma kasutusele süsteemid, mis on võimelised töötlema ja korrapäraselt hindama suurt hulka teavet, mida on vaja otsustamaks, kas konkreetsete laenunõuete või laenunõuete rühmade krediidirisk on oluliselt suurenenud või ei, ning vajadusel kehtivusaja eeldatava krediidiriski mõõtmiseks. Emaettevõtjad ja tütarettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse direktiivi 2013/36/EL, peaksid tagama, et kogu kontsernis kasutatakse ühtset käsitlusviisi. Eelkõige tuleks võtta kasutusele protsessid, millega tagatakse, et krediidiasutuse kõrgem juhtkond vaatab läbi ja kiidab heaks eri jurisdiktsioonide majandustingimuste prognoosid ning et prognooside väljatöötamise protsessid, kontrollimeetmed ja majanduslikud eeldused ning nende sidumine krediidikahju eeldustega on kogu kontsernis järjepidevad. Järjepidevuse vajadust ei tohiks tõlgendada nõudena, et tava peab olema kogu kontsernis ühesugune. Vastupidi, sõltuvalt näiteks andmete kättesaadavusest võib järjepidevas raamistikus olla eri jurisdiktsioonidest ja toodetest tulenevaid erinevusi. Need peaksid olema nõuetekohaselt dokumenteeritud ja põhjendatud.

Krediidiasutuse juurutatud protsessid peaksid võimaldama õigel ajal ja terviklikult kindlaks määrata, kas laenunõude esmase kajastamise järel on krediidirisk oluliselt suurenenud, nii et üksik riskipositsioon või sarnaste krediidiriskitunnustega riskipositsioonide rühm viiakse kooskõlas IFRS 9 kohaste vara väärtuse languse raamatupidamisarvestuse nõuetega üle kehtivusaja eeldatava krediidikahju mõõtmisele niipea, kui krediidirisk on oluliselt suurenenud.

Nagu on märgitud IFRS 9 punktis B5.5.17, tuleb krediidiriski esmase kajastamise järgse suurenemise olulisuse hindamisel arvesse võtta suurt hulka teavet. Üldiselt kuulub siia teave makromajanduslike tingimuste, majandussektori ja geograafilise piirkonna kohta, mis on konkreetse laenuvõtja või ühiste krediidiriskitunnustega laenuvõtjate rühma seisukohalt asjakohased lisaks laenuvõtja strateegilistele, tema tegevusega seotud ja muudele omadustele. Tähtis on võtta peale kehtivate tingimuste teabe ja varasemate andmete arvesse kõiki mõistlikke ja põhjendatud ettevaatavaid andmeid, mis on ilma ülemäärase kulu ja pingutuseta kättesaadavad (vt ka käesolevate suuniste punkt 131 kasutatava teabekogumi kohta).

Allahindluse õigeaegseks kajastamiseks kooskõlas IFRS 9 nõuetega peaks krediidiasutus

• a. koguma andmeid ja tulevikuprognoose oma laenunõuete ja portfellide krediidiriski peamiste põhjuste kohta ning
• b. olema suuteline mõõtma nende andmete ja prognooside alusel iga oma laenunõude või portfelli krediidiriski.

IFRS 9 punktis B5.5.2 on märgitud: „Kehtivusajal eeldatavad krediidikahjud tuleks üldiselt kajastada enne, kui finantsinstrumendi maksetähtpäeva ületatakse. Tüüpiliselt suureneb krediidirisk oluliselt enne finantsinstrumendi maksetähtpäeva ületamist või täheldatakse muid mahajääva laenusaaja spetsiifilisi tegureid (näiteks muutmine või ümberstruktureerimine)“. Seetõttu peaks krediidiasutus võtma arvesse asjaolu, et krediidikahju mõjutavad tegurid hakkavad sageli halvenema hulk aega (kuid või mõnikord aastaid) enne, kui ilmnevad objektiivsed tõendid mõjutatud laenunõuete viivisseisundi kohta. Krediidiasutus peaks silmas pidama, et viivisseisundi andmed on üldjuhul tagasivaatavad ja sobivad iseenesest harva eeldatava krediidikahju meetodi rakendamiseks. Näiteks põhjustavad makromajanduslike tegurite ja laenuvõtja omaduste ebasoodsad suundumused üldiselt krediidiriski taseme tõusu juba enne, kui see avaldub mahajäämist kajastavas teabes viivisseisundina.

Seega peaks krediidiasutus IFRS 9 eesmärgi täitmiseks kaaluma mõistliku ja põhjendatud teabe alusel ka makromajanduslike tegurite ja laenuvõtja omaduste ning portfelli krediidiriski taseme vahelisi seoseid. Alustada tuleks varasemate seaduspärade ja praeguste suundumuste üksikasjaliku analüüsiga, mis võimaldaks kindlaks määrata kõige olulisemad krediidiriski põhjused. Kogemuspõhine krediidihinnang aitab hõlmata praegused ja prognoositud tingimused, mis riski põhjuseid, eeldatavat rahapuudujääki ja seega oodatavat kahju tõenäoliselt mõjutavad.

Krediidiasustus ei peaks tegema sedalaadi analüüse mitte ainult individuaalsete väikelaenude portfellide, näiteks krediitkaardi riskipositsioonide korral, vaid ka suurte individuaalselt hallatavate laenunõuete kontekstis. Näiteks suurte kommertskinnisvaralaenudega seoses peaks krediidiasutus arvesse võtma paljude jurisdiktsioonide kommertskinnisvaraturu silmatorkavat tundlikkust üldise makromajandusliku keskkonna suhtes ning kaaluma intressimäärade, vabade ametikohtade arvu või muude selliste andmete kasutamist, et teha kindlaks, kas krediidirisk on oluliselt suurenenud.

Krediidiasutus peaks olema kehtestanud selged põhimõtted, sealhulgas läbimõeldud kriteeriumid selle kohta, mida kujutab endast krediidiriski oluline suurenemine eri liiki laenunõuete kontekstis. Need kriteeriumid ja põhjused, miks selliseid meetodeid ja määratlusi peetakse asjakohaseks, tuleks avaldada kooskõlas IFRS 7 „Finantsinstrumendid: Avalikustatav teave“ punktiga 35F. IFRS 9 punktis 5.5.9 on nõutud, et krediidiriski olulise suurenemise hindamisel „kasutab üksus finantsinstrumendi eeldatava kehtivusaja jooksul esineva kohustuste täitmata jätmise riski muutust, mitte eeldatava krediidikahju summa muutust“. Seetõttu peaks krediidiasutus koostama hinnangu kohustuste täitmata jätmise riski ilmnemise, mitte eeldatava krediidikahju kohta (st enne tagatise, garantii või muude krediidiriski maandavate tegurite arvestamist).

Krediidiriski olulise suurenemise kindlaksmääramise meetodi väljatöötamisel peaks krediidiasutus vaagima kõiki IFRS 9 punkti B5.5.17 alapunktides a–p sätestatud 16 näitajaklassi (kuivõrd need on hinnatava finantsinstrumendi jaoks asjakohased). Lisaks peaks krediidiasutus kaaluma, kas leidub lisateavet, mida tuleks arvesse võtta. Selliseid näitajaid (nii IFRS 9s kui ka käesolevates suunistes) ei tohiks käsitada kontrollnimekirjana. Konkreetset tüüpi laenunõude krediidiriski olulise suurenemise hindamisel võib mõni näitaja paremini sobida kui teised. Samas peaks krediidiasutus eriti hoolikalt vältima ohtu, et krediidiriski olulist suurenemist ei märgata kohe, kuigi see on tegelikult olemas. Eelkõige ei tohiks krediidiasutus piirata krediidiriski olulist suurenemist olukordadega, kus finantsinstrument muutub eelduste kohaselt langenud väärtusega laenuks (vt IFRS 9 käsitletud väärtuse languse nõuete kolmas etapp). Pigem võib võlgnike krediidirisk oluliselt suureneda, ilma et oleks tõendeid, et seotud laenunõuete väärtus tõenäoliselt langeb. Tõsiasi, et krediidirisk on oluliselt suurenenud, ei tähenda tingimata, et makseviivitus on tõenäoline – see on lihtsalt palju tõenäolisem kui esmasel kajastamisel. Seda põhimõtet rõhutab IFRS 9 mudeli sümmeetria: on võimalik, et laenunõuded liiguvad kehtivusaja eeldatava krediidikahju hulka, kuid naasevad hiljem 12 kuu eeldatava krediidikahju hulka, kui krediidiriski olulise suurenemise künnist enam ei täideta.

Eelkõige peaks krediidiasutus kaaluma krediidiriski olulise suurenemise hindamisel järgmist näitajate loetelu (mis ei ole ammendav):

• a. krediidiasutuse kõrgema juhtkonna otsus selle kohta, et kui olemasolev laenunõue väljastataks hiljutisel aruandekuupäeval, oleks riskipositsiooni krediidiriski kajastav laenunõude hinnaelement konkreetse laenuvõtja või laenuvõtjate klassi krediidiriski suurenemise tõttu oluliselt suurem, kui see oli siis, kui laen tegelikult väljastati;
• b. krediidiasutuse kõrgema juhtkonna otsus tugevdada tagatist ja/või lepingunõudeid uute laenunõuete korral, mis on sarnased juba väljastatud laenunõuetega nende nõuete krediidiriski muutuste tõttu alates esmasest kajastamisest;
• c. laenusaaja krediidireitingu alandamine krediidireitinguagentuuris või krediidiasutusesiseses krediidireitingusüsteemis;
• d. järelevalve ja läbivaatamise alla kuuluvate teenindatavate laenunõuete asutusesisese krediidihinnangu kokkuvõte / krediidikvaliteedi näitaja on nõrgem kui esmasel kajastamisel;
• e. üksikvõlgniku (või võlgnike rühma) asjaomaste krediidiriski määravate tegurite halvenemine (nt tulevased rahavood) ning
• f. muudatuste ootus tulenevalt finantsraskustest, sealhulgas neist, mis kvalifitseeruvad määruse (EL) 2015/227 kohaselt makseraskuste tõttu restruktureerimiseks.

Kuigi IFRS 9 rakendamine peaks võimaluse korral kajastama krediidiriski juhtimise tavasid, ei ole see mõnikord asjakohane. Kui näiteks krediidiasutus haldab enamikku laenunõudeid ühetaoliselt olenemata krediidiriskist – v.a ainult eriti tugevad või nõrgad laenud –, ei ole laenunõude juhtimise viis tõenäoliselt usaldusväärne näitaja selle kohta, kas krediidirisk on oluliselt suurenenud.

Kui krediidiasutus hindab, kas laenunõude krediidirisk on oluliselt suurenenud, peaks ta võtma arvesse veel järgmisi tegureid seoses keskkonnaga, kus krediidiasutus või laenuvõtja tegutseb:

• a. konkreetse laenuvõtja või laenuvõtjate rühma seisukohast olulise makromajandusliku väljavaate halvenemine. Makromajanduslikud hinnangud peaksid olema piisavalt andmerohked ja peaksid sisaldama riigi, ettevõtete, kodumajapidamiste ja muud liiki laenuvõtjate seisukohast olulisi tegureid. Lisaks peaksid hinnangud käsitlema kõiki ühe jurisdiktsiooni majandustulemuste asjaomaseid piirkondlikke erinevusi,¹⁷ ning
• b. selle sektori või nende tööstusharude prognooside halvenemine, kus laenuvõtja tegutseb.

¹⁷ Vt käesolevate suuniste 6. põhimõte ettevaatavate andmete, sealhulgas makromajanduslike tegurite arvessevõtmise kohta.

Väga oluliseks tuleks pidada krediidiriski põhjuste korrektset kindlakstegemist ning nende põhjuste ja krediidiriski taseme vahelise seose usaldusväärset näitamist, sest laenu kvalitatiivsete omaduste pealtnäha väike muutus võib olla makseviivituse tekkeriski suure kasvu põhinäitaja. Lisaks sõltub IFRS 9 punkti 5.5.9 kohaselt alates esmasest kajastamisest asetleidnud krediidiriski muutuse olulisus samal ajal ilmnevast makseviivituse riskist. Seega, kui krediidiasutus kasutab makseviivituse tõenäosuse muutusi makseviivituse tekkeriski muutuste kindlakstegemise vahendina, peaks ta arvesse võtma selle muutuse olulisust makseviivituse tõenäosuse suhtes, väljendatuna suhtarvuna (või kõikumismäärana), mis on proportsionaalne makseviivituse tõenäosusega esmasel kajastamisel (st makseviivituse tõenäosuse muutus jagatud makseviivituse tõenäosusega esmase kajastamise ajal), võttes arvesse ka IFRS 9 punkti B5.5.11. Siiski tuleks arvesse võtta ka makseviivituse tõenäosuse enda muutuse ulatust (st makseviivituse tõenäosus mõõtmise kuupäeval miinus makseviivituse tõenäosus esmasel kajastamisel).

Krediidiasutus peaks vaatama kaugemale sellest, mitut klassi reitingu langetamine hõlmab, sest ühe klassi võrra liikumisel ei pruugi makseviivituse tõenäosuse muutus olla lineaarne (seniste andmete ja teatavate jurisdiktsioonide analüüside põhjal on näiteks BB-reitinguga riskipositsiooni makseviivituse tõenäosus viie aasta jooksul umbes kolm korda suurem kui BBB-reitinguga riskipositsioonil). Et ühe klassi võrra liikumise olulisus sõltub ka panga reitingusüsteemi üksikasjalikkusest – ja seega iga klassi ulatusest –, tuleks kindlaks määrata asjakohane esmane jaotus tagamaks, et krediidiriski oluline suurenemine seoses ühe laenunõude või laenunõuete rühmaga ei jää segmendis tervikuna varju. Seepärast peaks krediidiasutus tagama, et krediidiriski reitingusüsteemid hõlmavad krediidiriski asjakohaseks eristamiseks piisaval arvul klasse. Samuti tuleks silmas pidada asjaolu, et krediidiriski oluline suurenemine võib tekkida enne liikumist reitinguklasside vahel.

Krediidiasutus peaks arvesse võtma, et teatud asjaoludel ei pruugi punktides 107 ja 108 loetletud tegurite ebasoodne liikumine tähendada krediidiriski olulist suurenemist. Näiteks võib juhtuda, et AA-reitinguga laenunõude makseviivituse tõenäosus on väike ja mitte kuigi palju suurem kui AAA reitinguga laenunõudel. Sellise ilmselgelt väikese krediidiriskiga on siiski vaid väga vähesed laenunõuded ja, nagu on märgitud punktis 110, võib makseviivituse tõenäosuse tundlikkus reitinguklasside suhtes järsult suureneda, kui reitingu kvaliteet halveneb.

Veel peaks krediidiasutus teadma, et teatud asjaoludel võivad teatud tegurid liikuda ebasoodsas suunas, kuid seda võib tasakaalustada teiste tegurite paranemine (vt IFRS 9 rakendusjuhend, näide 2). Arvestades siiski, kui tähtis on tuvastada, kas krediidirisk on oluliselt suurenenud, peaks krediidiasutus kehtestama juhtimis- ja kontrolliprotsessid, millega on võimalik valideerida usaldusväärselt iga hinnangut, mis väidab, et krediidiriskile ebasoodsat mõju avaldada võivaid tegureid tasakaalustavad võimaliku positiivse mõjuga tegurid.

Krediidiasutus peaks hoolikalt arvestama ja täielikult usaldama oma juhtorgani või kõrgema juhtkonna kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuseid, mis osutavad krediidiriski muutumisele. Näiteks kui krediidiriskiga seotud kartuste pärast tehakse otsus tugevdada järelevalvet mõne laenuvõtja või laenuvõtjate klassi üle, on ebatõenäoline, et otsustaja võtaks sellise meetme, kui krediidiriski ei peetaks oluliseks.

Kui krediidiasutuse hinnangul on oluliselt suurenenud vastaspoole mõne, kuid mitte kõigi laenunõuete krediidirisk – näiteks laenuandmise erineva aja tõttu –, peaks ta tagama, et kindlaks tehakse kõik laenunõuded, mille krediidirisk on oluliselt suurenenud.

Kui krediidiasutus annab hinnangu krediidiriski olulise suurenemise kohta kollektiivsel alusel (näiteks jaemüügi korral), tuleks portfellide määratlused korrapäraselt läbi vaadata tagamaks, et neis sisalduvatel laenunõuetel on krediidiriski põhjustele reageerimisel endiselt ühised riskiomadused. Muutuvad majandustingimused võivad nõuda uut rühmitamist.

Kooskõlas IFRS 9 punktiga B5.5.1 krediidiriski olulise suurenemise hindamise kohta kollektiivsel alusel alates esmasest kajastamisest peaks krediidiasutus juhtudel, kus on ilmne, et laenunõuete rühmas on mõne laenunõude krediidirisk oluliselt suurenenud, viima laenunõuete rühma alamhulga või osa kehtivusaja eeldatava krediidikahju hindamise alla, isegi kui seda ei ole võimalik ühe laenunõude alusel kindlaks teha (vt IFRS 9 näide 5).

Kooskõlas IFRS 9 punktiga B5.5.6 ja IFRS 9 rakendusjuhendi punktiga IE39 tuleks juhul, kui ühiste krediidiriskitunnuste alusel ei ole võimalik tuvastada laenunõuete konkreetset alarühma, mille krediidirisk on oluliselt suurenenud, kohaldada kogu rühma asjaomase osa suhtes kehtivusaja eeldatava krediidikahju mõõtmist.

Sõna „oluline“ ei tohiks võrdsustada väljendiga „statistiliselt oluline“, mis tähendab, et hindamismeetod ei tohiks põhineda ainult kvantitatiivsel analüüsil. Kui portfellis on suur hulk üksikuid väikelaene ja nende kohta on rikkalikult varasemat asjaomast teavet, võib olla võimalik tuvastada krediidiriski olulist suurenemist osaliselt statistiliste meetodite abil. Teiste laenunõuete korral ei pruugi see aga olla teostatav.

Samuti ei tohiks olulisust hinnata selle järgi, kui suur on krediidiasutuse peamistele finantsaruannetele avalduv mõju. Krediidiriski oluline suurenemine tuleks kindlaks määrata ja avalikustada isegi siis, kui makseviivituse tõenäosuse seisukohalt kindlaks määratud krediidirisk ei pruugi mõjutada tehtud allahindlust – näiteks sellepärast, et riskipositsioon on tagatud enam kui täielikult –, et võimaldada krediidiasutusel kindlaks teha ja avalikustada selline suurenemine, mis on tõenäoliselt tähtis kasutajate jaoks, kes soovivad mõista krediidiasutuse laenunõuete krediidiriskile omaseid suundumusi.

Kooskõlas IFRS 9 punktiga 5.5.9 põhineb krediidiriski olulise suurenemise hindamine võrdlusel, mille käigus kõrvutatakse riskipositsioonidele aruandekuupäeval avalduvat krediidiriski krediidiriskiga esmasel kajastamisel. IFRS 9 punktis BC5.161 ja näites 6 esitatakse pigem näide selle põhimõtte kohaldamisest standardis, mitte selle põhimõtte erand. Selle näite kohaselt võib krediidiasutus esmasel kajastamisel kehtestada teatavatele portfellidele maksimaalse krediidiriski, mis toob kaasa selle, et kui krediidirisk ületab maksimumtaseme, liigub portfell kehtivusaja eeldatava krediidikahju mõõtmise alla. See lihtsustus kehtib ainult juhul, kui riskipositsioonid on jaotatud piisavalt üksikasjalikult, nii et krediidiasutusel on võimalik tõendada, et analüüs vastab IFRS 9 põhimõtetele. Eeskätt peaks krediidiasutus suutma tõendada, et portfelli kuuluvate üksuste krediidirisk ei suurenenud oluliselt enne maksimaalse krediidiklassi saavutamist.

Krediidiasutus peaks oma krediidiriski olulise suurenemise hindamise meetodi kvaliteeti rangelt kontrollima. Krediidiasutuse juhtorgan või kõrgem juhtkond peaks kaaluma, kas leidub lisategureid, mida tuleks krediidiriski olulise suurenemise hindamisel arvesse võtta, et parandada oma meetodi kvaliteeti.

Krediidiasutus peaks vältima igasugust võimalust erapoolikuse tekkeks, mis takistaks IFRS 9 eesmärkide täitmist. Kui krediidiasutus leiab, et tema rakendusmeetodiga on tõenäoliselt kaasnenud erapoolikus, peaks ta oma hindamist tuvastatud erapoolikuse ulatuses muutma ja nõnda tagama, et standardi eesmärk täidetakse (vt esmajoones IFRS 9 punktid B5.5.1–B5.5.6).

IFRS 9 punktides 5.5.12 ning B5.5.25–B5.5.27 sätestatakse krediidiriski olulise suurenemise hindamise nõuded seoses laenunõuetega, mille lepingupõhised rahavood on uuesti läbi räägitud või muudetud. Eelkõige seoses muudatustega, mille tulemusena on kajastamine vastavalt IFRS 9-le lõpetatud, peab üksus hindama, kas krediidirisk on oluliselt suurenenud. Selleks võrdleb asutus a) makseviivituse riski aruandekuupäeval muudetud lepingutingimuste põhjal ja b) makseviivituse riski esmase kajastamise seisuga algsete muutmata lepingutingimuste põhjal.

Krediidiasutus peaks tagama, et muutmine või uuesti läbirääkimine ei jäta krediidiriski suurenemist varju ega põhjusta seeläbi eeldatava krediidikahju alahindamist ja kehtivusaja eeldatava krediidikahju hilinenud üleviimist võlgnikel, kelle krediidirisk on oluliselt halvenenud, ega anna tulemuseks ebaotstarbekat liikumist kehtivusaja eeldatava krediidikahju mõõtmiselt tagasi 12 kuu eeldatava krediidikahju mõõtmise alla.

Otsustades, kas muudetud laenunõude krediidirisk on oluliselt suurenenud, peaks krediidiasutus suutma tõendada ja eeldatava krediidikahju hinnanguid koostades arvesse võtma, kas selline muutmine või uuesti läbirääkimine on parandanud või taastanud tema suutlikkust koguda intressi- ja põhimakseid võrreldes esmase kajastamise aegse olukorraga. Samuti tuleks kaaluda muudetud lepingupõhiste rahavoogude olemust ja mõju, mida muutused avaldavad laenunõude tulevasele krediidiriskile (võttes arvesse võlgniku krediidiriski). Kaaluda tasub muu hulgas järgmisi tegureid:

• a. kas lepingutingimuste muutmine või uuesti läbirääkimine ja sellest tulenevad rahavood on võlgniku jaoks majanduslikult kasulikud võrreldes algsete muutmata lepingutingimustega ja kuidas mõjutab muudatus majanduslikult võlgniku suutlikkust võlg tagasi maksta;
• b. kas on võimalik kindlaks teha tegurid, mis toetavad krediidiasutuse hinnangut võlgniku suutlikkuse kohta võlg tagasi maksta. Siia kuuluvad muutuse põhjustanud asjaolud ja võlgniku tulevikuväljavaated nende muutuste tulemusena, võttes arvesse praegusi tingimusi, makromajanduslikke prognoose ja sektori/majandusharu prognoose, milles võlgnik tegutseb, võlgniku ärimudel ning tema äri- või juhtimisplaan, milles esitatakse tema ootused oma edaspidiste tulemuste, finantsvastupidavuse ja rahavoogude suhtes, ning
• c. kas võlgniku äriplaan on laenunõude muudetud lepingutingimuste järgi teostatav, elluviidav ning kooskõlas intressi ja põhiosa tagasimaksmise graafikuga.

Laenunõudeid, mis on üle viidud kehtivusaja eeldatava krediidikahju alla ja mis seejärel uuesti läbi räägitakse või mida muudetakse ja mille kajastamist ei lõpetata, ei tohiks viia tagasi 12 kuu eeldatava krediidikahju mõõtmise alla, välja arvatud juhul, kui on piisavalt tõendeid, et krediidirisk ei ole riskipositsiooni kehtivusajal võrreldes esmase kajastamisega oluliselt suurenenud. Kui näiteks krediidiasutus teeb finantsraskustes võlgnikule erinevaid järeleandmisi – alandab intressimäära või lükkab põhimaksed edasi –, võivad laenunõudel olla väiksema krediidiriski tunnused, kuigi tegelikult võivad võlgnikul olla endiselt finantsraskused, ilma et tal oleks realistlikke väljavaateid graafikujärgsete tagasimaksete tegemiseks riskipositsiooni järelejäänud kehtivusaja jooksul. IFRS 9 punktis B5.5.27 on kirjas: „Tõendid selle kohta, et nõuded kehtivusajal eeldatava krediidikahju kajastamiseks ei ole enam täidetud, võivad hõlmata ajakohastatud infot õigeaegselt maksete tasumise ajalugu muudetud lepingutingimustes. Tüüpiliselt peaks klient enne, kui krediidiriski saab vähenenuks pidada, tõendama järjekindlalt head maksekäitumist teatud ajaperioodil. Näiteks tegemata jäetud või mittetäielike maksete ajalugu ei saa tüüpiliselt kustutada lihtsalt ühe makse tegemisega õigeaegselt pärast lepingutingimuste muutmist“.

4.3.3 Praktiliste abinõude kasutamine

IFRS 9s on hulk praktilisi abinõusid, mille eesmärk on kergendada rakenduskoormust paljude ettevõtjate jaoks, arvestades, et IFRS 9t hakkavad kasutama mitmesugused üksused, sealhulgas pangandussektorivälised üksused.

Alljärgnevates punktides käsitletakse järgmisi praktilisi abinõusid: teabekogum, mida üksus peab eeldatava krediidikahju mõõtmisel arvesse võtma; väikese krediidiriskiga positsioonide erand ja vaidlustatav eeldus maksetähtpäeva ületamise kohta rohkem kui 30 päeva.

Krediidiasutus peaks kasutama neid praktilisi abinõusid piiratud ulatuses, sest need võivad kaasa tuua suurt erapoolikust ja – arvestades asutuse tegevust – asjaomase teabe hankimisega ei kaasne tõenäoliselt „liigseid kulusid või pingutust“. Praktiliste abinõude kasutamisel peaks krediidiasutus kaaluma kohandamisvajadust, et vältida igasugust kaasnevat erapoolikust, sest ta peaks arvesse võtma, et IFRS 9 eesmärk on hinnata eeldatavat krediidikahju, kajastamaks erapooletult ja tõenäosusega kaalutult summat, mis tehakse kindlaks võimalike erinevate tulemuste hindamisel (IFRS 9, punkt 5.5.17).

Kui krediidiasutus kasutab selliseid praktilisi abinõusid, peaks ta nende kasutamise põhjused arusaadavalt dokumenteerima.

Teabekogum

IFRS 9 punkti B5.5.15 kohaselt võtab „üksus arvesse ilma liigsete kulude või pingutusteta kättesaadavat mõistlikku ja põhjendatud informatsiooni“ ja „[ü]ksusel ei ole selleks, et kindlaks määrata, kas krediidirisk on esmasest kajastamisest alates oluliselt suurenenud, vaja läbi viia põhjalikku informatsiooni otsingut“. Krediidiasutus ei tohiks pidada neid avaldusi piiravaks. Ta peaks välja töötama süsteemid ja protsessid, milles kasutatakse kogu mõistlikku ja põhjendatud teavet, mis on riskipositsioonide rühma või eraldiseisva riskipositsiooni seisukohast oluline, et saavutada raamatupidamisnõuete kvaliteetne, usaldusväärne ja järjepidev täitmine. Sellegipoolest ei ole vaja tekitada lisakulusid ja tegevuskoormust, mis ei aita kaasa IFRS 9 kvaliteetsele rakendamisele.

Väikese krediidiriski erand

IFRS 9 punktis 5.5.10 on sätestatud: „Üksus võib eeldada, et finantsinstrumendiga seotud krediidirisk ei ole pärast esmast kajastamist oluliselt suurenenud, kui aruandekuupäeva seisuga kindlaks tehtud finantsinstrumendi krediidirisk on madal“. Kuigi krediidiasutusel on väikese krediidiriskiga riskipositsioonide korral võimalus jätta hindamata, kas krediidirisk on alates esmasest kajastamisest oluliselt suurenenud, peaks selle erandi kasutamine olema piiratud. Eelkõige peaks krediidiasutus hindama õigel ajal kõigi laenunõuete krediidiriski olulist suurenemist.

Selles kontekstis peaks krediidiasutus kajastama allahindluse kaudu alati 12 kuu eeldatava krediidikahju muutusi, kui krediidirisk ei ole oluliselt suurenenud, ja viima laenunõuded kehtivusaja eeldatava krediidikahju hindamise alla, kui krediidirisk on oluliselt suurenenud. IFRS 9 kvaliteetseks rakendamiseks tuleks väikese krediidiriski erandi kasutamisel lisada selged tõendid, et aruandekuupäeval kindlaks tehtud krediidirisk on piisavalt väike, nii et see ei saanud alates esmasest kajastamisest oluliselt suureneda.

IFRS 9 punkti B5.5.22 kohase väikese krediidiriski tähenduse näitlikustamiseks esitatakse IFRS 9 punktis B5.5.23 näitena välise investeerimisjärgu krediidireitinguga instrument. Siiski ei saa kõigi krediidireitinguagentuurilt investeerimisjärgu krediidireitingu saanud laenunõuete krediidiriski automaatselt väikeseks pidada. Krediidiasutus ei peaks laenunõude krediidiriski hindamiseks tuginema ainuüksi või mehaaniliselt reitinguagentuuride reitingutele (kui need on olemas), vaid peamiselt omaenda krediidiriski hinnangutele. Siiski peaks krediidiasutuse juhtorgan või kõrgem juhtkond nõudma lisaanalüüsi ja põhjendamist, kui asutusesisesed krediidireitingud on väliste reitingutega võrreldes optimistlikud.

Vaidlustatav eeldus maksetähtpäeva ületamise kohta rohkem kui 30 päeva

Krediidiasutus peaks olema kehtestanud krediidiriski hindamise ja juhtimise protsessid tagamaks, et krediidiriski oluline suurenemine avastatakse aegsasti enne, kui riskipositsioonid jäävad tähtajaks tasumata või tekib viivisseisund. Kuigi rohkem kui 30 päeva maksetähtpäeva ületamist käsitleva vaidlustatava eelduse kasutamine kaitsemeetmena ei ole IFRS 9 kohaselt teiste, varasemate näitajate kõrval krediidiriski olulise suurenemise hindamisel välistatud, peaks krediidiasutus vältima selle kasutamist kehtivusaja eeldatava krediidiriski alla üleviimise peamise näitajana.

Kui väidetakse, et maksetähtpäeva rohkem kui 30päevase ületamise eeldus vaidlustatakse põhjendusel, et krediidirisk ei ole oluliselt suurenenud, tuleks esitada põhjalik analüüs, mis näitab selgelt, et maksetähtpäeva 30päevane ületamine ei ole krediidiriski olulise suurenemisega korrelatsioonis¹⁸ . Selles analüüsis tuleks arvestada nii praeguseid kui ka mõistlikke ja põhjendatud ettevaatavaid andmeid, mis võivad põhjustada tulevase rahapuudujäägi erinevust võrreldes varasema kogemusega.

¹⁸ Näiteks on mõnes jurisdiktsioonis levinud tava, et laenuvõtjad viivitavad teatavate riskipositsioonide tagasimaksmisega, kuid varasemate andmete kohaselt on need puuduvad maksed järgnevatel kuudel täielikult tasutud.

Seepärast peaks krediidiasutus kasutama asjakohaseid, mõistlikke, põhjendatud ja ettevaatavaid andmed, et analüüsida, kas sellise teabe ja krediidiriski põhjuste vahel on sisuline seos. Krediidiasutus tohiks kasutada maksetähtpäeva 30päevase ületamise vaidlustatavat eeldust ainult siis, kui on tõendatud, et ettevaatavatel andmetel ei ole krediidiriski põhjustega sisulist seost või selline teave ei ole ilma liigsete kulude või pingutuseta kättesaadav.

Üksikjuhul, kus teave tähtajaks tasumata jätmise kohta on krediidiasutuse jaoks parim kättesaadav kriteerium, et määrata kindlaks, millal tuleks riskipositsioonid kehtivusaja eeldatava krediidikahju alla üle viia, peaks krediidiasutus pöörama erilist tähelepanu oma 12 kuu eeldatava krediidikahju allahindluse mõõtmisele tagamaks, et eeldatav krediidikahju on kooskõlas IFRS 9 mõõtmiseesmärgiga asjakohaselt hõlmatud. Lisaks peaks krediidiasutus arvesse võtma, et suur sõltuvus ettevaatavatest andmetest lisab eeldatava krediidikahju raamatupidamismudeli rakendamisel erapoolikust, ja tagama, et IFRS 9 kohased väärtuse langust käsitlevate nõuete eesmärgid (st kajastada eeldatavat krediidikahju, mis vastab sätestatud mõõtmiseesmärkidele, ja hõlmata krediidiriski kogu oluline suurenemine) on täidetud.