5.2 Model development in PD estimation

Mudeli arendustegevuseks peaksid finantseerimisasutused tagama, et võrdlusandmete kogum sisaldaks asjakohaste ajahetkede riskitegurite väärtuseid. Vastavad ajahetked võivad eri riskitegurite lõikes varieeruda. Asjakohaste ajahetkede valimisel peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse nii dünaamikat kui ka riskitegurite ajakohastamise sagedust kogu perioodi lõikes, mille kestel võlgnik portfelli kuulus, ning makseviivituse korral makseviivitusele eelnenud aasta lõikes.

5.2.2 Riskitegurid ja reitingukriteeriumid

Riskitegurite ja reitingukriteeriumide valimise protsessis peaksid finantseerimisasutused arvestama suure hulga andmetega, mis on reitingusüsteemiga kaetud riskipositsiooni liigi seisukohast olulised. Analüüsitavad potentsiaalsed riskitegurid peaksid sisaldama eelkõige järgmist:

• (a) võlgniku tunnused, äriühingute puhul ka sektor ja geograafiline asukoht;
• (b) finantsteave, sh finantsaruanded või kasumiaruanded;
• (c) suundumuste teave, sh müügi või kasumimarginaali suurenemise või vähenemise andmed;
• (d) käitumist käsitlev teave, sh viivises olemise ja krediidilimiitide kasutamise andmed.

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et riskitegurite ja reitingukriteeriumide valimisel konsulteeritakse ärilise põhjendatuse ning kaalutletavate riskitegurite ja reitingukriteeriumide riskide mõju osas finantseerimisasutuse ärivaldkondade ekspertidega.

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et teabe (nt laenu andmisel hangitud võlgniku tunnuseid puudutavad andmed) usaldusväärsuse alanemine aja lõikes kajastuks asjakohaselt makseviivituse tõenäosuse hinnangus. Samuti peaksid finantseerimisasutused kindlustama, et mudel hindab riskitaset nõuetekohaselt, lähtudes kõigist asjakohastest, hetkel kättesaadavatest ja uusimatest andmetest, ning et ajakohase teabe puudumisest tingitud suurema ebakindluse korral kohaldatakse sobivat konservatiivsusmarginaali. Eelkõige peaks mudel või reitinguklassidesse ja kogumitesse jagamise protsess tagama adekvaatse ning konservatiivse korrigeerimise mõlemal alljärgnevatest juhtudest:

• (a) kooskõlas sisereitingute meetodil põhinevat hindamismetoodikat käsitlevate regulatiivsete tehniliste standardite artikli 24 lõike 1 punktiga g vanemate kui 24 kuud finantsaruannete korral, kui neist pärinev teave on oluline riskitegur;
• (b) vanemate kui 24 kuud krediidiinfo andmete korral, mis sel hetkel on jätkuvalt asjakohased, kui krediidiinfo andmed on oluline riskitegur.

Finantseerimisasutused peaksid mudeli arendustegevuses, kalibreerimisel ning rakendamisel kasutama riskitegureid ja reitingukriteeriumeid järjepidevalt, eelkõige seoses kaalutletud ajaperioodiga.

Kui kavandatavas jaenõuete reitingusüsteemis kasutab märkimisväärne osa klientidest mitut sama liiki tehingut, peaksid finantseerimisasutused analüüsima vastavate klientide riskitaset üksnes ühte asjakohast liiki tehingut kasutavate klientidega võrreldes ning, kui see on vajalik, kajastama asjakohaste riskitegurite abil mudelis riskitaseme erinevust.

5.2.3 Kolmandate isikute reitingute käsitlemine

Finantseerimisasutused peaksid kehtestama selged põhimõtted, täpsustades tingimused, mille korral võib võlgniku riski hindamisel võtta arvesse sellise kolmanda isiku reitingut, kellel on finantseerimisasutuse võlgnikuga lepinguline või organisatsiooniline suhe. Vastavates põhimõtetes tuleks arvestada alljärgnevaid võimalikke viise, kuidas sellise kolmanda isiku reitingut võlgniku riski hindamisel arvesse võtta:

• (a) sellise kolmanda isiku reitingu võib asjaomasele võlgnikule üle kanda („reitingu ülekandmine“), kui võlgniku ja seotud isiku vahel puudub riski erinevus tänu asjakohasele garantiile ning kolmanda isiku sisereiting määratakse reitingusüsteemi kohaselt, mille kasutamiseks on finantseerimisasutused kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 143 lõikega 2 loa saanud;
• (b) sellise kolmanda isiku reitingut arvestatakse asjaomase võlgniku reitinguklassi või kogumisse määramise korrigeerimise osutusena;
• (c) sellise kolmanda isiku reitingut võidakse kasutada makseviivituse tõenäosuse mudeli sisendina, kajastades seotud isiku lepingualust toetust võlgnikule.

Kolmanda isiku sise- või välisreitingute makseviivituse tõenäosuse mudelisse inkorporeerimisel peaksid finantseerimisasutused tagama kõigile alljärgnevatele nõuetele vastavuse:

• (a) kolmanda isiku reiting peab täitma kõiki jaos 5.2.2 täpsustatud asjaomastele riskiteguritele kohalduvaid nõudeid;
• (b) muud võlgniku ja tehingute riski asjaomased tunnused peavad olema mudelis nõuetekohaselt kajastatud kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 170 lõike 1 punktiga a ja artikli 170 lõike 3 punktiga a ning sise- või välisreitingu andmetele suure kaalu andmine ei tohi põhjustada olulisi moonutusi;
• (c) kolmandate isikutega mis tahes suhete mõju ei tohi topeltarvestada.

Reitingu ülekandmine ei tohiks muuta riskipositsioonide riskipositsiooni klassidesse, reitingusüsteemidesse või mudelitesse määramist, vaid tohiks mõjutada üksnes reitinguklassi või kogumisse jagamist. Reitingute ülekandmine tuleks korraldada nii, et mis tahes muudatused kolmanda isiku reitingus, mis annab võlgniku või riskipositsiooni kohta olulist teavet määruse (EL) nr 575/2013 artikli 173 lõike 1 punktiga b seonduvalt, kajastuksid õigeaegselt kõigis mõjutatud reitingutes.

Võlgniku poolt kolmandale isikule pakutavat olulist lepingualust toetust tuleks pidada toetust pakkuva võlgniku autonoomset majanduslikku tugevust, sh finantseerimisasutusele kõigi kohustuste täies ulatuses tagasi maksmise võimalusi vähendavaks. Seda tuleks kajastada toetust pakkuva võlgniku reitingus.

5.2.4 Reitingute andmise põhimõtted

Võlgnike või riskipositsioonide reitinguklassidesse või kogumitesse jagamisel peaksid finantseerimisasutused valima asjakohased põhimõtted („reitingute andmise põhimõtted“), võttes arvesse kõiki alljärgnevaid printsiipe.

• (a) Finantseerimisasutused peaksid hindama, kas riskiparameetri kvantifitseerimiseks kasutatav meetod on reitingute andmise põhimõtete seisukohast adekvaatne, ning mõistma kasutatavast meetodist tulenevat võlgnike või riskipositsioonide reitinguklassidesse või kogumitesse jagamise („reitingute määramise“) ja riskiparameetri hinnangute tunnuseid ning dünaamikat.
• (b) Finantseerimisasutused peaksid hindama kasutatavast meetodist tulenevat reitingute määramise ja riskiparameetri hinnangute tunnuste ning dünaamika adekvaatsust seoses nende mitmesuguse kasutusega ning mõistma nende mõju omavahendite nõuete dünaamikale ja volatiilsusele.
• (c) Reitingute andmise põhimõtteid tuleks arvesse võtta ka järeltestimisega eesmärgil. Üldjuhul võimaldavad majandustingimuste suhtes tundlike põhimõtete alusel tehtud makseviivituse tõenäosuse hinnangud iga-aastaseid makseviivituse määrasid paremini prognoosida. Teisalt annavad majandustingimuste suhtes vähem tundlikud põhimõtted tulemuseks makseviivituste tõenäosuse hinnangud, mis on eri majandustingimuste lõikes keskmisele makseviivituse tõenäosusele sarnasemad, kuid erinevad täheldatavatest makseviivituse määradest aastatel, mil majandustingimused on keskmisest paremad või halvemad. Seega esineb täheldatavate makseviivituse määrade ja asjaomase reitinguklassi pikaajalise keskmise makseviivituse määra vahelisi kõrvalekaldeid tõenäolisemalt nendes reitingusüsteemides, mis on majandustingimuste suhtes vähem tundlikud. Reitinguklasside muutumist esineb seevastu tõenäolisemalt majandustingimuste suhtes tundlikes reitingusüsteemides. Vastavaid mustreid tuleks arvesse võtta järeltestimise ja, kui see on asjakohane, võrdlusaluse analüüsi tulemuste hindamisel.

Finantseerimisasutused peaksid valitud reitingute andmise põhimõtteid aja lõikes järjepidevalt rakendama. Finantseerimisasutused peaksid analüüsima võlgnike või riskipositsioonide reitinguklassidesse või kogumitesse jagamisel kasutatavate põhimõtete („reitingute andmise põhimõtete“) asjakohasust, võttes arvesse kõiki alljärgnevaid aspekte:

• (a) riskitegurite ülesehitus;
• (b) liikumised reitinguklasside või kogumite vahel;
• (c) muutused kõigi reitinguklasside või kogumite iga-aastastes makseviivituse määrades.

Kui finantseerimisasutused kasutavad erinevaid reitingusüsteeme, millele on omased erinevad reitingute andmise põhimõtted, peaksid nad määratud reitinguid või riskiparameetri hinnanguid puudutavat teavet kasutama ettevaatusega, eeskätt siis, kui nad kasutavad välistelt reitinguagentuuridelt saadud reitinguandmeid või makseviivitusjuhtude andmeid. Kui finantseerimisasutused kasutavad mitmesuguseid reitingusüsteeme, millel on erinevad tunnused (näiteks erinevad põhimõtted või erinevad objektiivsuse, täpsuse, stabiilsuse või konservatiivsuse nivood), peaksid nad tagama reitingusüsteemide asjakohase kooskõla määra ning omama selget ülevaadet nendevahelistest mis tahes erinevustest. Niisugune ülevaade peaks miinimumina võimaldama finantseerimisasutusel määrata kindlaks sobiva viisi erinevate reitingusüsteemidega loodud teabe kombineerimiseks või koondamiseks, kui see on tema põhimõtete kohaselt vajalik. Finantseerimisasutusel peaks olema täielik arusaam vastava kombineerimise või koondamise eeldustest ning sellega kaasnevast potentsiaalsest ebatäpsusest.

5.2.5 Võlgnike reitinguklasside või kogumite homogeensus

Määruse (EL) nr 575/2013 artikli 170 lõike 1 ja artikli 170 lõike 3 punkti c ning sisereitingute meetodil põhinevat hindamismetoodikat käsitlevate regulatiivsete tehniliste standardite artikli 38 nõuete täitmiseks peaksid finantseerimisasutused kontrollima samadesse reitinguklassidesse või kogumitesse jagatud võlgnike või riskipositsioonide homogeensust. Eelkõige tuleks reitinguklassid määratleda nii, et kõigil samasse reitinguklassi või kogumisse kuuluvatel võlgnikel oleks vastuvõetaval määral sarnane makseviivituse risk ning välistatud oleks reitinguklasside või kogumite vaheline makseviivituse riski jaotuste märkimisväärne kattuvus.