4.1 Konkreetsed kaalutlused iga ülekandevahendi puhul

Kui kriisilahendusstrateegia sisaldab ettevõtte võõrandamise vahendit, peaksid kriisilahendusasutused osana kriisilahenduse kavandamisest hindama vara- ja aktsiatehingute täitmise riski⁵ ning kaaluma kõige vähem sekkuvaid tehinguid, millega saavutatakse kõige paremini kriisilahenduse eesmärgid kooskõlas lõigetega 10–15.

⁵ Aktsiatehing seisneb (direktiivi 2014/59/EL artikli 2 lõike 1 punktis c määratletud) omandiõiguse instrumentide (nagu on määratletud direktiivi 2014/59/EL artikli 2 lõike 1 punktis 61) üleandmises (nagu on määratletud direktiivi 2014/59/EL artikli 2 lõike 1 punktis 80) saajale (nagu on määratletud direktiivi 2014/59/EL artikli 2 lõike 1 punktis 80), samas kui varatehinguks on varade, õiguste ja/või kohustuste üleandmine (nagu on määratletud direktiivi 2014/59/EL artikli 63 lõike 1 punktis d) saajale (nagu on määratletud direktiivi 2014/59/EL artikli 2 lõike 1 punktis 80).

Aktsiatehingute puhul peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud analüüsima, kuidas ülekandmisala teenib turuhuvi, võttes arvesse eesmärki maksimeerida nii palju kui võimalik ülekandeala müügihinda, võttes arvesse finantsseisundi taastamise kavandamist, võrreldavaid tehinguid, hindamisviiteid või turusuundumusi. Seejärel peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud edastama selle analüüsi tulemused kriisilahendusasutustele, et nad saaksid seda ülekantavuse hindamisel kriisilahenduse kavandamise kontekstis arvesse võtta. Hindamisel tuleks võimaluse korral arvesse võtta tegevust, ärimudelit, majandustulemusi, kliendisuhteid, turustusahelaid ja ülekandeala geograafilist jaotust.

Varatehingute puhul peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud analüüsima, mil määral ülekandeala teenib turuhuvi, kaaludes täiendavaid kirjeid, mis muudaksid ala ostjale atraktiivsemaks, sealhulgas raha, muid likviidseid varasid ja teenivaid laene. Seejärel peaksid nad edastama selle analüüsi tulemused kriisilahendusasutustele, et nad saaksid seda ülekantavuse hindamisel kriisilahenduse kavandamise kontekstis arvesse võtta.

Kooskõlas käesolevate suuniste punktiga 11 peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud aitama kindlaks teha olemasolevaid võimalusi ülekandeala paremaks määratlemiseks, et hõlbustada ülekandmise rakendamist Eelkõige peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud kaaluma, kas ülekandmise ulatust saaks lihtsustada, et vähendada kriisilahendusega seotud täitmise riske. Samuti peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud kaaluma võimalusi, mida kohaldada üleandmise ulatuse määratlemisel, et maksimeerida üleandmise edukust, näiteks varade portfelli tagatised (direktiivi 2014/59/EL artikli 101 lõike 1 punkt a) või teatavate soovimatute varade, õiguste ja/või kohustuste erandid, mis ei ole vajalikud kriitiliste funktsioonide ja/või põhiäriliinide jätkamiseks, võimendades ülekandeala ühikute kindlakstegemist vastavalt lõikele 21.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid samuti analüüsima turusuutlikkust ülekandeala vastuvõtmiseks, hinnates piisavate rahaliste vahenditega kolmandatest isikutest investorite olemasolu, juhul kui krediidiasutustel on ülemäärane kapital ja/või piisav turulepääs, varasemad integratsioonikogemused ning nad sobivad konkurentsi ja strateegiliste kaalutlustega. Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid seejärel edastama analüüsi tulemused kriisilahendusasutustele.

Kriisilahendusasutused peaksid võimendama eespool esitatud suuniste punktides 18 ja 25 kirjeldatud tegevust, et kaaluda erinevate potentsiaalsete omandajate võimalust ülekandeala eri osade puhul vastavalt asjaomastele turgudele, nende vastuvõtuvõimele või tegevuse geograafilisele asukohale, et maksimeerida ülekandestrateegia eduvõimalusi ja toetada kriisilahenduskõlblikkust. Vajaduse korral ja kooskõlas direktiivi 2014/59/EL artikli 39 lõikega 1 peaksid kriisilahendusasutused kaaluma ülekandeala osadeks jaotamist, et kohandada kriisilahendusstrateegiat paremini vastavalt kriisilahenduse ettenägematutele tingimustele ja erinevatele võimalikele stsenaariumidele, mida tuleb katsetada.

Võimaluste piires ja kriisilahenduskõlblikkuse edasiseks parandamiseks peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud analüüsima võimalikke nihkeid ülekandealas, mis võivad tekkida krediidiasutuse või investeerimisühingu äritegevuse arengu ja majandustingimuste muutumise ajal, ning edastama selle analüüsi tulemused kriisilahendusasutustele. Struktuurimuutusi ja prognoositavat mõju tuleks arvesse võtta nii palju kui võimalik. Arvesse tuleks võtta vähemalt finantsseisundi taastamise võimaluste mõju varadele, õigustele ja/või kohustustele, mis on kõlblikud nende suuniste punktides 13.a, 19 ja 20 ja eespool toodud esimese tasandi ülekandealale.

4.1.2 Sildasutus

Kriisilahendusasutused peaksid sildasutusele ülekantava ala määratlemise metoodika kindlaksmääramisel arvesse võtma sildasutuse eesmärke ja väljumisstrateegiat, võttes arvesse vaadeldavat stsenaariumi, kui käesolevate suuniste punktidest 10 ja 13 ei tulene teisiti. Eelkõige võib põhilise (esimese tasandi) ülekandeala määratleda erinevalt, kui sildasutus on loodud selleks, et täiendavalt rakendada krediidiasutuses või investeerimisühingus nõutavat eraldamist või koguda varasid, õigusi ja kohustusi erinevatelt krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt, kelle suhtes kohaldatakse kriisilahendust vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 40 lõikele 1, või kui sildasutus müüakse tervikuna või osadena kooskõlas direktiivi 2014/59/EL artikli 41 lõikega 2.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid toetama kriisilahendusasutusi, kontrollides ülekandeala määratluse kohaldatavust (vastavalt käesolevate suuniste punktile 12b ja 15), toetades täitmise riski hindamist, andes nõu ülekandeala võimaliku parandamise kohta ning hinnates turuvalmidust ja suutlikkust ülekandeala vastu võtta. See aitab kriisilahendusasutustel maksimeerida sildasutuse turustatavust ja toetab selle kriisilahendusvahendi valikut kriisilahenduse kavades.

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid hindama ülekantavate kõlblike varade, õiguste ja kohustuste riskiprofiili ning toetama kriisilahendusasutuste hinnangut nende kokkusobivuse kohta sildasutuse elujõulisusega, mille eesmärk on jätkata kriitiliste funktsioonide täitmist. Lõppkokkuvõttes ei tohiks ülekandmisala riskiprofiil (sealhulgas krediidiriskid, tururiskid või operatsiooniriskid) ohustada sildasutuse elujõulisust enne selle müügiprotsessi.

Kui sildasutus peaks toetama ainult üht krediidiasutust või investeerimisühingut, peaks krediidiasutus või investeerimisühing toetama kriisilahendusasutust ülekandeala kapitali- ja likviidsuspositsiooni kalibreerimise hindamisel, tagades, et kohustuste väärtus kooskõlas direktiivi 2014/59/EL artikli 40 lõikega 3 ei ületa kriisilahenduse menetluses olevast krediidiasutusest või investeerimisühingust üle kantud või muudest allikatest saadud varade väärtust, ning kriisilahendusasutus peaks hindama ülekandeala mõju sildasutuse kapitali- ja likviidsuspositsioonidele. Et tagada sildasutuse tasakaalustatud likviidsuspositsioon, peaks varade lõpptähtaeg olema kooskõlas kohustuste tähtajaga ning erilist tähelepanu tuleks pöörata kohustuste koguintressikaalule võrreldes varadest tuleneva koguintressimääraga.

Kriisilahenduskõlblikkuse edasiseks parandamiseks peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud aitama kriisilahendusasutustel hinnata võimalikke ülekandeala nihkeid sarnaselt käesolevate suuniste punktis 22 sätestatud põhimõtetega, mis võivad mõjutada ülekandeala, nagu on määratletud punktides 13.a ja 23–26.

Kriisilahendusasutused peaksid kaaluma tingimusi, mille korral oleks tagasimaksmine krediidiasutusele või investeerimisühingule kriisilahendusstrateegia seisukohast vajalik ja/või kasulik. Seda kaalutlust tuleks kohaldada ülekandeala üksuse tasandil.

Kriisilahendusasutused peaksid kaaluma, kas aktsiatehingu tegemine sildasutuse raames on teostatav.

4.1.3 Vara eraldamise vahend

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid kriisilahendusasutuste edastatud teabe põhjal märkima asutustele varad, õigused ja/või kohustused, mis vastavad direktiivi 2014/59/EL artikli 42 lõike 5 tingimustele ja EBA suunistes vara eraldamise vahendi kohta sätestatud põhimõtetele⁶ , et uurida, mil määral saab vara eraldamise vahendit kohaldada vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 12 lõike 3 punktile b.

⁶ EBA suunised selle kohta, millal võib varade või kohustuste likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses avaldada negatiivset mõju ühele või mitmele finantsturule vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 42 lõikele 14 (EBA/GL/2015/05).

Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid kriisilahendusasutustelt saadud suuniste alusel kindlaks määrama ülekandealasse lisatavad kirjed, et need vastaksid kriisilahendusasutuste määratletud varahaldusettevõtja tunnustele. Sellega seoses peaksid kriisilahendusasutused kooskõlas direktiivi 2014/59/EL artikli 42 lõike 5 punktiga c hindama, kas ülekandmine on vajalik likvideerimistulu maksimeerimiseks, mistõttu varahaldusettevõtja ärimudelit ja väljumisstrateegiat ei tohiks tähelepanuta jätta. Eelkõige peaksid kriisilahendusasutused tagama järgmist:

• - Ülekandeala on kooskõlas varahaldusettevõtja ärimudeliga, kui see on juba loodud, või kaalutakse varahaldusettevõtja ärimudeli loomist. Varahaldusettevõtjaid võib kavandada nii, et nad oleksid keskendunud ühele varale või spetsialiseerunud geograafilisele piirkonnale;
• - eelkõige varahaldusettevõtja puhul, kes eeldatavasti võtab vastu eri krediidiasutuste ja investeerimisühingute portfellid ja tegevused, on ülekandeala ja võõrandamisstrateegia vahel sidusus, mis tagab likvideerimistulu maksimeerimise, vältides väärtuse hävimist ja käivitades mastaabiefekti;
• - Ülekandeala võimaldab varahaldusettevõtjal saavutada nii palju kui võimalik kriitilise suuruse, et mastaabisäästust kasu saada. Ideaaljuhul peaks kriitiline suurus jääma selle turu proportsioonidesse, kus ta tegutseb;
• - Ülekandeala annab varahaldusettevõtjale võimaluse taastada pikaajaline väärtus, mis on suurem kui turuväärtus hindamiskuupäeval kooskõlas käesolevate suuniste punktiga 32, mis tähendab, et pikaajaliste negatiivsete väljavaadetega portfelle tuleks hoolikalt kaaluda.

Kriisilahendusasutused peaksid kehtestama krediidiasutustele ja investeerimisühingutele metoodika, et struktureerida varahaldusettevõtjale määratud ülekandeala nii, et selle pikaajaline väärtus oleks kõrgem kui selle turuväärtus, et vältida väärtuse hävitamist, minimeerida kriisilahenduse kulusid ja kaitsta avaliku sektori vahendeid (direktiivi 2014/59/EL artikli 31 lõige 2). Pikaajalist väärtust saab hinnata toimivate portfellide praeguse turuväärtuse alusel. Probleem tekib aga seoses langenud väärtusega või viivisportfellidega, mille puhul peaksid asutused hindama asjaomaste portfellide ja turgude paranemise väljavaateid, mis tulenevad kättesaadavatest turuanalüüsidest, võimendavat mõju järelevalveasutuste hinnangule ja hindama võimalikke kombinatsioone toimivate varadega (eri osakute kombinatsioon käesolevate suuniste punkti 15 kohaselt), et positiivselt mõjutada ülekandeala üldist profiili.

Kriisilahenduskõlblikkuse edasiseks parandamiseks peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud toetama kriisilahendusasutusi võimalike ülekandeala nihete hindamisel, mis võivad mõjutada ülekandealasid, nagu sätestatud käesolevate suuniste punktis 22.

Kriisilahendusasutused peaksid kaaluma tingimusi, mille korral oleks tagasimaksmine krediidiasutusele või investeerimisühingule kriisilahendusstrateegia seisukohast vajalik ja/või kasulik. Seda kaalutlust tuleks kohaldada ülekandeala üksuse tasandil.