4.7 Individuaalsed riskivaldkonnad

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et üksikriski stressitestimine on nende äritegevuse ja riskide laadi, suuruse ja keerukuse suhtes proportsionaalne.

Samuti peaksid finantseerimisasutused võtma üksiktasandil arvesse järelmõju osa stressitestimise üksikriskides.

4.7.1 Krediidirisk ja vastaspoole risk

Finantseerimisasutused peaksid analüüsima vähemalt järgmist:

• a) laenuvõtja võime oma kohustusi tagasi maksta, näiteks makseviivituse tõenäosus;
• b) tagasimaksmise määr laenuvõtja maksejõuetuse korral, sealhulgas tagatisvarade väärtuse või garantii andja krediidivõime vähenemine, näiteks makseviivitusest tingitud kahjumäär (LGD); ning
• c) krediidipositsiooni suurus ja muutumine, sealhulgas laenuvõtja kasutamata krediidilimiitide mõju, näiteks makseviivituses olev riskipositsioon (EAD).

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et nende kogu finantseerimisasutust hõlmavad krediidiriski stressitestid kajastavad kõiki nende positsioone nii panga- kui ka kauplemisportfellis, sealhulgas riskimaanduspositsioone ja kesksete arveldusvastaspoolte positsioone.

Finantseerimisasutused peaksid püüdma määrata kindlaks konkreetsed riskitegurid ja kirjeldama esialgu, kuidas need tegurid võivad mõjutada nende krediidiriski kogukahjusid ja kapitalinõudeid. Finantseerimisasutused peaksid püüdma seda määratleda riskiklasside kaupa (näiteks hüpoteekide puhul asjakohased tegurid võivad erineda ettevõtete varaklasside puhul asjakohastest teguritest).

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et krediidiriski hinnatakse erinevatel šokistsenaariumide tasemetel alates lihtsast tundlikkusanalüüsist kuni kogu finantseerimisasutust hõlmavate stressitestideni või kontserni stressitestideni, eelkõige järgmistes stsenaariumides:

• a) kogu turgu hõlmavad šokistsenaariumid (näiteks majanduse järsk langus, mis mõjutab kõigi võlausaldajate portfellide kvaliteeti);
• b) mõne vastaspoole puhul spetsiifilised ja idiosünkraatilised šokistsenaariumid (näiteks suurima pangast võlausaldaja pankrot);
• c) konkreetsete sektorite ja regioonide šokistsenaariumid; ning
• d) kombinatsioon eespool nimetatutest.

Finantseerimisasutused peaksid kohaldama riskitegurite suhtes tundlikkusanalüüse, mis peaksid omakorda tekitama kvantitatiivset taustteavet stsenaariumide kavandamiseks.

Finantseerimisasutused peaksid kasutama stressistsenaariumide kohaldamisel erinevaid ajalisi perspektiive. Ajalised perspektiivid võiksid ulatuda üleöisest (ühekordsed mõjud) kuni pikaajalisteni (näiteks n-ö hiiliv majanduslangus).

Finantstagatisvarade väärtuste stressitestimisel peaksid finantseerimisasutused määratlema tingimused, mis mõjutaksid ebasoodsalt nende tagatisvara positsioonide realiseeritavat väärtust, sealhulgas tagatisvara emitentide krediidikvaliteedi halvenemine või turu vähene likviidsus.

Stsenaariumide kavandamisel peaksid finantseerimisasutused kaaluma stressisündmuste mõju teistele riskitüüpidele, näiteks likviidsusriskile ja tururiskile, ning võimalikku ülekanduvat mõju finantseerimisasutuste vahel.

Finantseerimisasutused peaksid väljendama stsenaariumi mõju arvuliselt krediidikahjude (s.o eraldised), avatud riskipositsioonide, tulu ja omavahendite nõuete osas. Lisaks peaksid finantseerimisasutused olema võimelised kvantifitseerima selliseid mõjusid vastavate segmentide/portfellide kaupa.

Võimaluse korral peaksid finantseerimisasutused kaaluma järgmiseid asjakohaseid parameetreid: makseviivituse tõenäosus, makseviivitusest tingitud kahjumäär, makseviivituses olev riskipositsioon, eeldatav kahju ja riskipositsiooni suurus ning mõju krediidikahjudele ja omavahendite nõuetele.

Stressitestides tulevaste kahjude hindamiseks peaksid finantseerimisasutused tuginema vajaduse korral krediidiriski parameetritele, mis erinevad kapitalinõuete arvutamisel kasutatutest ning mis on tavaliselt maksejõuetuse tõenäosuse puhul tsüklipõhised või hübriidparameetrid (tsüklipõhiste ja ajahetke parameetrite kombinatsioon) ning makseviivitusest tingitud kahjumäära puhul majanduslanguse tingimused. Eelkõige peaksid finantseerimisasutused kasutama asjakohasel juhul ajahetke parameetritel põhinevaid hinnanguid kooskõlas krediidikahjude prognoosimiseks kasutatava stsenaariumi raskusastmega.

Makseviivituses oleva riskipositsiooni arvutamisel peaks finantseerimisasutus kaaluma ka tehingute ümberhindlustegurit (CCF) ning eriti mõju, mis tuleneb finantseerimisasutuse võimest tühistada ühepoolselt kasutamata krediidilimiite, eriti stressitingimustes.

Finantseerimisasutused peaksid kohaldama sobivas ulatuses krediidiriski sisemudeli meetodeid, mis testivad ajaloolisi seoseid ja andmeid, ning krediidikvaliteedi liikumise simulatsioone riskipositsioonide kategooriate vahel, et saada kahjude hinnang.

Hinnates oma riski finantsvõimendusega vastaspoolte või varipanganduse üksuste suhtes, peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse riskikontsentratsioone ning ei tohiks eeldada tagatisvarade või pideva ümberhindamise kokkulepete olemasolu, mis ei pruugi tõsiste turušokkide korral kättesaadavad olla. Finantseerimisasutused peaksid püüdma selliseid korreleeruvaid äärmuslikke riske piisavalt hästi arvesse võtma.

4.7.2 Väärtpaberistamine

Finantseerimisasutused peaksid võtma arvesse väärtpaberistamise riske, mis tulenevad struktureeritud krediiditoodetest, mis luuakse tavaliselt teatud varakogumist tuleneva rahavoo ümberpakkimise teel mitmesugustesse seeriatesse või varadega tagatud väärtpaberitesse, võttes arvesse erinevaid positsioone, mis võib finantseerimisasutusel väärtpaberistamise protsessis olla, tegutsedes kas algataja, sponsori või investorina.

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et väärtpaberistatud varade stressitestimisel käsitletakse alusvarade kogumi krediidiriski, sealhulgas maksejõuetuse riski, potentsiaalselt mittelineaarseid ja dünaamilisi korrelatsioone ning tagatisvarade väärtuse muutumist. Finantseerimisasutuse peaksid võtma arvesse kogu asjakohast teavet seoses iga väärtpaberistamise konkreetse struktuuriga, näiteks seeria nõudeõiguse järk, seeria paksus, krediidikvaliteedi parandused ja granulaarsus, väljendatuna tegeliku riskipositsioonide arvuna.

Hoolikalt tuleks arvesse võtta kõigi struktureeritud toote tasandite tundlikkust süsteemsete turumõjude suhtes, mis mõjutab näiteks likviidsuse kulumist või varade korrelatsioonide kasvu. Lisaks peaks hindama maineriskide mõju, mis tekitavad näiteks rahastamisprobleeme.

Stressitestid peaksid käsitlema kõiki asjakohaseid lepinguid, neis sisalduvate käivitavate sündmuste võimalikku mõju (näiteks ennetähtaegse amortisatsiooni sätted), väärtpaberistamise struktuuri finantsvõimendust ning struktuurist tulenevaid likviidsuse/rahastamise riske (s.o rahavoogude mittevastavusi ja ennetähtaegse tagasimakse tingimusi, muu hulgas seoses intressimäära muutustega).

Stsenaariumid peaksid arvestama ka ühe või mitme väärtpaberistamise struktuuri kuuluva lepingulise vastaspoole maksejõuetusega, eriti nende puhul, kes toimivad teatud väärtpaberistamise seeriate garantii andjatena.

Kui finantseerimisasutus tugineb väärtpaberistatud toodete riski hindamisel välisreitingutele, tuleks välisreitingud kriitiliselt üle vaadata ning hinnata stsenaariume, mis panevad stressiolukorda reitingud, sealhulgas reitinguklasside konkreetsed väärtuse languse määrad, näiteks pannes stressiolukorda (ajaloolised) reitingute muutumise maatriksid.

Stressitestimise meetodi kavandamisel peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse järgmist:

• a) struktureeritud krediiditoodete stressitestide mõjud materialiseeruvad varakogumi tasandil makseviivituste (või vastavalt olukorrale makseviivituste tõenäosuse või makseviivitustest tingitud kahju) kasvuna ja seetõttu tuleks eeldada šokkide ajal suuremaid eeldatava kahju või väärtuse languse määrasid ning regulatiivseid kapitalinõudeid (ja allahindluste tõenäosuse suurenemist); ning
• b) täiendavad mõjud võivad tuleneda netorahavoo vähenemisest, kauplemiskahjude ja väärtuse muutuste suurenemisest või regulatiivsete näitajate, näiteks stabiilse netorahastamise kordaja halvenemisest.

4.7.3 Tururisk

Finantseerimisasutused peaksid võtma arvesse tururiski, eriti riske, mida tekitavad turuhindade liikumistest tulenevate positsioonide väärtuse ebasoodsate muutuste põhjustatud kahjud kaupade, krediidi, omakapitali, välisvaluuta ja intressimäära riskitegurite seas. Finantseerimisasutused peaksid kauplemisportfelli positsioonide intressiriske võtma arvesse tururiski ühe komponendina.

Finantseerimisasutused peaksid kauplemisportfelli ning muu koondkasumi kaudu väljendatud õiglase väärtuse puhul (s.o raamatupidamisterminid finantsvarade klassifitseerimiseks) tegema oma finantsinstrumentide positsioonide kohta stressiteste, hõlmates väärtpaberistamise instrumente/positsioone ja nendega hõlmatud võlakirju. Neid stressiteste tuleks teha kogu finantseerimisasutust hõlmava stressitestimise osana ning tururiski juhtimise ja arvutamise otstarbel.

Finantseerimisasutused peaksid kohaldama raskeid, kuid usutavaid stsenaariume kõigi eelmises punktis osutatud positsioonide suhtes, näiteks turuhindade erandlike muutuste, turu likviidsuspuudujääkide ja suurte turuosaliste maksejõuetuse suhtes. Erinevate turgude vahelisi sõltuvusi ja korrelatsioone ning sellest tulenevalt ka ebasoodsaid korrelatsioonide muutusi tuleks samuti vajaduse korral kaaluda ja arvestustesse lisada. Mõju raamatupidamisega seotud krediidiväärtuse korrigeerimisele ning finantseerimisasutuse portfellidega seotud reservidele (näiteks likviidsuse või modelleerimise määramatuse jaoks hoitavatele reservidele) tuleks arvestada stressitestidel võrdselt. Tururiski reservi stressitestimine peaks olema põhjendatud.

Kõnealuste stressitestide kalibreerimisel peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse ka vähemalt oma portfellide ja seotud finantsinstrumentide laadi ja omadusi (näiteks lihtsad või eksootilised tooted, likviidsus, tähtajad), oma kauplemisstrateegiaid ning rasketes turutingimustes riskimaanduse ostmise või riskide juhtimise võimalikkust ja sellele kuluvat raha ja aega.

Kuna instrumendid ja kauplemisstrateegiad muutuvad aja jooksul, peaksid finantseerimisasutused tagama, et nende stressitestid nende muutuste hõlmamiseks edasi arenevad.

Finantseerimisasutused peaksid töötama välja sobiva meetodi vajaduse korral ajaloolistes andmetes äärmuslike riskide alahindamise arvesse võtmiseks (suhteliselt suure tõenäosusega äärmused), kohaldades näiteks raskeid hüpoteetilisi stsenaariume, ning kui riski hinnatakse protsentuaalsete usaldatavusnivoode suhtes, peaksid nad kaaluma äärmuslikke sündmuseid neid usaldatavustasemetest väljaspool.

Eelkõige peaksid finantseerimisasutused tegema järgmist:

• a) hindama oluliste turutõrgete tagajärgi ja määrama kindlaks usutavad olukorrad, mis võivad tuua kaasa erakordselt suuri kahjumeid, mis peaksid vajaduse korral sisaldama ka väikese tõenäosusega sündmusi kõigi riskitüüpide, eriti tururiskide erinevate komponentide puhul; portfelli tasandi stressitestide puhul võiks uurida ebasoodsate muutuste mõju korrelatsioonidele; juhtimistegevuste leevendavaid mõjusid võib arvesse võtta, kui need põhinevad usutavatel eeldustel turu likviidsuse kohta; ning
• b) kehtestama meetmete nimekirja, mis sisaldab piirmäärasid ja teisi võimalikke meetmeid, mida võiks riskide vähendamiseks ja omavahendite säilitamiseks võtta; eelkõige tuleks vajaduse korral stressitestimise arvutuste tulemuste taustal võtta arvesse finantseerimisasutuse seatud vahetuskursi, intressimäära, omakapitali hinna ja kaupade hinna riskide piirmäärasid.

4.7.4 Operatsioonirisk

Finantseerimisasutused peaksid olema teadlikud sellest, et olulised operatsiooniriskiga seotud riskiparameetrid võivad tuleneda ebapiisavatest või ebaõnnestunud siseprotsessidest, inimestest ja süsteemidest, sealhulgas juriidilistest riskidest, või välistest sündmustest ning võivad mõjutada kõiki finantseerimisasutuse tooteid ja tegevusi.

Asjakohaste riskiparameetrite stressiolukorda seadmiseks peaksid finantseerimisasutused kasutama peamise näitajana operatsioonikahjude mõju kasumiaruandele. Kõik operatsiooniriski sündmusest tulenevad olemuslikud mõjud tuleks võtta arvesse operatsiooniriski kahjudena (näiteks alternatiivkuludest tulenevad olemuslikud mõjud või sellised sisemised kulud nagu ületunnitöö, preemiad jms, kui need on seotud operatsiooniriski sündmusega). Lisaks, ja ainult stressitestimise eesmärgil, tuleks võtta arvesse kõiki operatsiooniriski sündmustest (sealhulgas makromajanduslikule keskkonnale avalduvast järelmõjust) tulenevaid tulevaste tulude vähenemisi. Vähemalt täiustatud mõõtmismudelil põhinevat meetodit kasutavad finantseerimisasutused peaksid võtma neid kahjumeid nende asutusesisesesse kahjude andmebaasi jõudmisel arvesse ka täiendavate kapitalinõuete arvutamise juures. Ajalooliste andmete, asutuseväliste andmete või stsenaariumide kasutamisel nii kasumiaruande kui ka riskiga kaalutud varade prognoosi sisendina peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse ja vältima sisendi poolel võimalikku topeltarvestamise mõju.

Kuna operatsioonikahjud võivad põhjustada järelmõjusid (näiteks mainerisk), peaks operatsiooniriski stressitestimise programm olema selliste mõjude arvesse võtmiseks põhjalikult integreeritud kogu finantseerimisasutust hõlmavasse stressitesti ning sisaldama omavahelisi seoseid likviidsuse ja omavahendite nõuetega. Finantseerimisasutused peaksid analüüsima vähemalt järgmist:

• a) finantseerimisasutuse tegevusega seotud riskipositsioon ning tema sellega seotud riskikultuur ja varasemate operatsioonikahjude ajalugu, keskendudes mõne viimase aasta kahjude ja brutotulu tasemele ja muutumisele;
• b) finantseerimisasutuse tegutsemise ärikeskkond, sealhulgas geograafilised asukohad, ning makromajanduslikud tingimused;
• c) viimase mõne aasta areng töötajate arvu, bilansimahu ja keerukuse osas, sealhulgas korporatiivsetest sündmustest (nt ühinemistest ja ülevõtmistest) tulenevad struktuursed muutused;
• d) infotehnoloogiataristu oluliste elementide muutused;
• e) motiveerimise määr ja suund hüvitusskeemides;
• f) protsesside ja menetluste, toodete ja infotehnoloogiasüsteemide keerukus;
• g) allhankimise ulatus seoses kõigi allhankelepingute ja väliste turutaristutega seotud kontsentratsiooniriskiga; ning
• h) modelleerimisriski nõrkus, eriti finantsinstrumentidega kauplemise, riskide mõõtmise ja juhtimise ning kapitalipaigutusega seotud valdkondades.

Samuti tuleks uurida ja stsenaariumi kavandamise sisendina kasutada idiosünkraatilisi riskitegureid. Täiustatud mõõtmismudelil põhinevat meetodit kasutavad finantseerimisasutused peaksid soovituslikult panema stressiolukorda oma ärikeskkonna ja sisemised kontrollitegurid.

Finantseerimisasutused peaksid oma operatsiooniriski positsiooni määramisel kaaluma idiosünkraatiliste riskitegurite vastasmõju ja üksikuid riskipositsioone.

Finantseerimisasutused peaksid analüüsima hoolikalt võimalikku vastasmõju operatsiooniriski kahjude ning krediidi- ja tururiskide vahel.

Stressitesti sündmuste analüüs peaks sisaldama eksperdihinnangut, et hõlmata vähemalt väikese sageduse ja suure raskusastmega sündmusi.

Finantseerimisasutused peaksid kavandama raskeid, kuid usutavaid stressisündmusi. Eeldused võivad erineda krediidi- ja tururiski stressistsenaariumides kasutatavatest eeldustest. Kui finantseerimisasutus laiendab oma äritegevust kohalikel või rahvusvahelistel turgudel ühinemiste ja ülevõtmiste, uute toodete või äriliini väljatöötamise teel, peaksid rasked, kuid usutavad stsenaariumid põhinema eksperdihinnangul, et kompenseerida võimalikku ajalooliste andmete puudumist.

Finantseerimisasutused peaksid rajama oma stressitestimise programmi lähtuvalt asutusesisestest ja -välistest andmetest, analüüsides hoolikalt järgmist:

• a) korrektsioonitegurite kasutamine (näiteks olukorras, kus väliseid andmeid on korrigeeritud allapoole, võib kasutada väiksemat korrektsiooni) ja võimalik vajadus täiendava mõju järele, mis tulenevad korrigeerimistegurite muutumisest stressiolukorras; ning
• b) andmete asjakohasuse määramise kriteeriumid (näiteks ebaoluliseks peetud suure kahjumi andmeid võib kasutada stressitestis lisaks kapitalinõuete määruse nõuetele).

4.7.5 Käitumisega seotud risk ja sellega seotud vaidluste lahendamise kulud

Finantseerimisasutused peaksid arvestama, et operatsiooniriski raames tekib osana juriidilisest riskist käitumisega seotud risk, mis tuleneb jooksvast või tulevasest kahju saamise riskist finantsteenuste ebasobiva pakkumise ja sellega seotud vaidluste lahendamise kulude tõttu, mis hõlmab tahtlikku või hooletusest tingitud väärkäitumist.

Finantseerimisasutused peaksid hindama oma stressitestimise käigus järgmiste käitumisega seotud riski- ja seonduvate vaidluste lahendamise kulude riskipositsioonide asjakohasust ja olulisust:

• a) ebasobivate toodete müük jae- ja hulgimüügiturgudel;
• b) toodete sunnitud ristmüük jaeklientidele, näiteks pangakontode paketid või lisandtooted, mida kliendid ei vaja;
• c) ärihuvide konfliktid;
• d) intressibaasmääradega, valuutavahetuskurssidega või muude finantsinstrumentidega või indeksitega manipuleerimine finantseerimisasutuse kasumi suurendamiseks;
• e) eluaja jooksul finantsinstrumentide vahetamise ja/või finantsteenuste osutajate vahetamise ebaõiglased piirangud;
• f) puudulikult kavandatud jaotuskanalid, mis võivad tekitada huvide konflikte petlike stiimulitega;
• g) ebaõiglane toodete automaatne uuendamine või ebaõiglased väljumistrahvid ning
• h) kliendikaebuste ebaõiglane käsitlemine.

Käitumisega seotud riski mõõtes peaksid finantseerimisasutused kaaluma a) määramatust seoses käitumisega seotud sündmustest tulenevate eraldiste või eeldatavate kahjudega ning

• b) äärmuslike riskidega seotud äärmuslikke kahjusid (ootamatud kahjud). Finantseerimisasutused peaksid hindama oma kapitalivajadusi selliste sündmuste ja stsenaariumide korral ning võtma arvesse ka käitumisega seotud kahju mõju mainele. Põhimõtteliselt peaksid teada olevatest käitumisega seotud probleemidest tulenevad eeldatavad kahjud olema kaetud eraldistega ja sisalduma kasumi ja kahjumi arvestuses, samas kui ootamatuid kahjusid kvantifitseeritakse ja hõlmatakse finantseerimisasutuse kapitalinõuetega. Võimalik summade ülejääk pärast stressiolukorra käitumisega seotud kahjude prognoosimist tuleks lisada finantseerimisasutuse hinnangule võimalike kapitalivajaduste kohta.

Selleks, et tuvastada risk, et eraldised on ebapiisavad või ajaliselt ühildumatud, peaksid finantseerimisasutused hindama raamatupidamisega seotud eraldisi ületavaid käitumisega seotud riskist tulenevaid eeldatavaid kahjusid ja võtma neid oma prognoosides arvesse. Vajaduse korral peaksid finantseerimisasutused hindama, kas tulevased kasumid on kõnealuste stsenaariumides sisalduvate täiendavate kahjude või kulude katmiseks piisavad, ning lisama selle teabe oma kapitaliplaanidesse.

Finantseerimisasutused peaksid koguma ja analüüsima kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid andmeid oma äritegevuse ulatuse kohta asjakohastes nõrkustega valdkondades. Samuti peaksid finantseerimisasutused esitama teavet käitumisega seotud kulude hinnangute aluseks olevate oluliste eelduste tõendamiseks.

Harvadel juhtudel, kui finantseerimisasutus ei saa määramatuse ulatuse tõttu esitada individuaalse olulise käitumisega seotud riski hinnangut, peaks ta seda selgitama ning esitama sellist hinnangut toetavaid tõendeid ja eelduseid.

Stressitestimist tuleks vajaduse korral kasutada ka äärmuslike riskidega seotud äärmuslike kahjude (ootamatud kahjud) ning selle hindamiseks, kas 2. sambas (Pillar 2) tuleks hoida täiendavat kapitali.

Finantseerimisasutused peaksid kujundama seisukoha käitumisega seotud sündmustest tuleneda võivate ootamatute kahjude kohta, kombineerides järgmisi elemente:

• a) hinnang;
• b) ajalooline kogemus kahjudega (näiteks finantseerimisasutuse suurim käitumisega seotud kahju viimase viie aasta jooksul);
• c) käitumisega seotud riskist tuleneva eeldatava aastase kahju suurus;
• d) käitumisega seotud stsenaariumid, milles võetakse arvesse potentsiaalseid riskipositsioone lühiajalisemas perspektiivis (viis aastat); ning
• e) sarnaste ettevõtete või sarnastes olukordades olevate ettevõtete saadud kahjud (näiteks vaidluste lahendamise kulude puhul). 4.7.6 Likviidsusrisk

Finantseerimisasutused peaksid võtma arvesse, et kui nad ei suuda täita jooksvaid ja tulevasi rahavooge, tekivad sellest likviidsuse ja rahastamise riskid.

Finantseerimisasutused peaksid arvestama, et likviidsus- ja rahastamisrisk hõlmavad:

• a) lühiajalisi kuni keskmise pikkusega likviidsusriske ning
• b) rahastamisriske.

Finantseerimisasutused peaksid analüüsima ja mõõtma end riskitegurite suhtes, mis on seotud nii varade kui kohustustega seotud elementidega ning bilansiväliste kohustustega, nagu määratletud EBA suunistes järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi kohta (SREP).

Finantseerimisasutuste riskitegurite analüüs peaks muu hulgas võtma arvesse järgmist:

• a) makromajanduslike tingimuste mõju, näiteks intressimäära šokkide mõju tingimuslikele rahavoogudele;
• b) varade ja kohustuste, sealhulgas bilansiväliste elementide valuuta, et peegeldada konverteeritavuse riski ja võimalikke tõrkeid juurdepääsul välisvaluuta turgudele;
• c) likviidsusvajaduste ja kättesaadavate vahendite asukoht, kontsernisisesed likviidsusülekanded ning jurisdiktsioonide või kontserni ettevõtete vahel vahendite ülekandmisele kehtivate piirangute risk;
• d) meetmed, mida finantseerimisasutus võib võtta, et säilitada oma mainet või frantsiisi (näiteks tagasiostuõigusega kohustuste ennetähtaegne tagasimaksmine);
• e) konkreetsete tegevustega seotud riskide sissetoomine, näiteks peamaakleri teenuse puhul, kui väärtpaberite laenuandmise ja laenuvõtmise poolte vahel on vaja teatud ulatuses sümmeetriat, s.o kliendi pikki positsioone rahastatakse kliendi lühiajalistest müükidest saadavast tulust. Sellist sümmeetriat mõjutab vastaspoolte käitumine ning seetõttu on see maineriski suhtes tundlik. Sellise riski puhul võib see käivitada tehingute realiseerimise, mis võib tekitada ootamatult olukorra, milles finantseerimisasutus on bilansis väärtpabereid ja vajadus neid rahastada;
• f) välistest, sisemistest või lepingulistest sündmustest tulenevad nõrkused rahastamise tähtaegade struktuuris;
• g) realistlikud äravoolu määrad normaaltingimustes, mis kiirenevad stressiolukordade ajal;
• h) rahastamise kontsentreeritus ning
• i) tuleviku bilansimahu kasvu hinnangud.

Finantseerimisasutused peaksid kohaldama nende riskitegurite suhtes tundlikkusanalüüse, mis peaksid omakorda tekitama kvantitatiivset taustteavet stsenaariumide kujundamise tarbeks.

Finantseerimisasutused peaksid kohaldama järgmist kolme stressistsenaariumide tüüpi: idiosünkraatiline stsenaarium, kogu turgu hõlmav stsenaarium ning nende kahe kombinatsioon. Idiosünkraatiline stressistsenaarium peaks eeldama finantseerimisasutuse puhul spetsiifilisi sündmusi (näiteks reitingu alandamine, suurima rahastava vastaspoole maksejõuetus, turujuurdepääsu kaotus, valuuta konverteeritavuse kaotus, suurimaid sissetulevaid rahavoogusid andva vastaspoole maksejõuetus), kogu turgu hõlmav stressistsenaarium aga peaks eeldama mitmele finantseerimisasutustele või kogu finantssektorile avalduvat mõju (näiteks rahastamisturu tingimuste või makromajandusliku keskkonna halvenemine või finantseerimisasutuse tegutsemiskohtade riigi reitingute alandamine).

Finantseerimisasutused peaksid kavandama oma stressitestimisele erinevad ajalisi perspektiive: need peaksid ulatuma n-ö üleöö perspektiivist kuni vähemalt 12 kuuni; samuti peaksid olema omaette stressitestid seoses likviidsusriskidega ühe päeva piires. Ajaline perspektiiv peaks näitama näiteks üht lühikest ägeda stressi etappi (kuni 30 päeva, et katta sellised perioodid ilma ärimudeli muutmise vajaduseta), millele järgneb pikem vähem ägeda, kuid kauem kestva stressi olukord (3 kuni 12 kuud).

Finantseerimisasutused peaksid kombineerima lühikese kuni keskmise pikkusega perioodi likviidsusstressi rahastamisriskiga, arvestades vähemalt 12-kuulist ajalist perspektiivi.

Finantseerimisasutused peaksid koostama ebasoodsate käitumuslike eelduste komplekti klientide, sealhulgas hoiustajate, muude vahendite pakkujate ning iga erineva stsenaariumi ja ajalise perspektiivi vastaspoolte kohta.

Stsenaariumide koostamisel peaksid finantseerimisasutused kaaluma teiste riskitüüpide stressisündmuste, näiteks krediidiriski kahjude ja maineriski sündmuste mõju enda likviidsuspositsioonile ning teiste finantseerimisasutuste poolt (näiteks ülekanduvad mõjud) või nende enda likviidsuspuhvrist tehtava kiirmüügi võimalikku mõju teiste enda hoitavate varade turuväärtusele.

Peamine mõju suuruse arvutamiseks kasutatav meetod peaks olema netorahavoo profiil. Finantseerimisasutus määratleb iga stsenaariumi ja iga stressitaseme kohta raha sissevoo ja väljavoo, mida prognoositakse iga tuleviku ajaperioodi kohta, ning neist tulenevad netorahavood. Finantseerimisasutused peaksid kaaluma hinnatava ajaperioodi madalaimat kumulatiivset netorahavoogude punkti igas antud stsenaariumis.

Finantseerimisasutused peaksid laiendama analüüsi vajadusel teistele näitajatele, näiteks:

• a) likviidsuskordajad ja muud raamistikus kasutatavad näitajad, mis peaksid muu hulgas hõlmama järelevalvealaseid likviidsuskordajaid ja -näitajaid, eriti likviidsuskattekordajat ja stabiilse netorahastamise kordajat;
• b) nende kasutatav likviidsuspuhver, mis ületab eespool nimetatud kordajaid, ning muud tasakaalustavad meetmed, s.o tasakaalustamissuutlikkus igas stressistsenaariumis; selle näitaja stressitestimist peaks täiendama koormatud varade proportsioonile ja laadile avalduva mõju hinnang;
• c) finantseerimisasutuse vastupidamise perspektiiv, mis tuletatakse tema tasakaalustamissuutlikkusest, s.o finantseerimisasutuse suutlikkusest hoida lühiajalise, keskmise pikkusega ja pika ajalise perspektiivi lõikes likviidsuse ülejääki või omada sellele juurdepääsu, et reageerida EBA järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi ühiste menetluste ja meetodite suunistes määratletud stressistsenaariumidele ning rahavoo stressiolukordadele, mida arvestatakse ühiselt enne ja pärast tasakaalustamismeetmete mõju;
• d) maksevõime ja kasumlikkus.

Erinevate stressistsenaariumide kohaldamisel peaksid finantseerimisasutused hindama ja rõhutama keskpankade tasakaalustavat mõju (rahapoliitika) ning kasutama konservatiivset lähenemisviisi.

Likviidsuse stressitesti näitajad peaksid hõlmama vajaduse korral ja eelkõige vähemalt kõigi oluliste valuutade puhul kontsentreeritust valuuta kohta, et võimaldada analüüsi stsenaariumide valuutaspetsiifiliste eelduste kohta (näiteks valuutakursside volatiilsuse või muude valuutade mittevastavuste kohta).

Finantseerimisasutused peaksid integreerima likviidsuse stressitesti vajaduse korral oma kogu finantseerimisasutust hõlmavatesse stressitestidesse ning võtma arvesse likviidsuse stressitestidega kaetud ajaperioodide ning kogu finantseerimisasutust hõlmavate stressitestidega kaetud ajaperioodide erinevusi. Miinimumnõudena peaksid finantseerimisasutused hindama kasvavate rahastamiskulude mõju kasumile ja kahjumile. Finantseerimisasutused peaksid arvestama, et rahastamiskulude sidumine maksevõimepositsiooniga võib mõjutada likviidsuse stressitesti kvaliteeti, nimelt likviidsuse liiga aeglase halvenemise kaudu.

4.7.7 Kauplemisportfellivälisest tegevusest tulenev intressirisk

Käesolev punkt ei piira EBA kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski suuniste kohaldamist.

Stressitestid peaksid toetama pangaportfelli intressiriski asutusesisese juhtimissüsteemi ja olema selle lahutamatu osa.

Stressitestimiseks, sealhulgas direktiivi 2013/36/EL artikli 98 lõike 5 kohaldamisel kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski puhul kasutatavad intressimäära stsenaariumid peaksid sobima kõigi oluliste intressimäära riskide, näiteks ümberhindamise riski, alusriski ja optsiooniriski määramiseks.

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et eelmises punktis osutatud testid ei põhine ainult lihtsal paralleelsel nihkel, vaid võtavad stsenaariumi analüüsis arvesse ka tulukõvera kujus toimuvaid liikumisi ja muutusi.

Finantseerimisasutused peaksid kaaluma järgmisi elemente:

• a) hinnavaherisk, mis tuleneb võrdlusmäärade mittevastavusest ajaliselt vastavusse seatud rahastamise ja investeeringute vahel ning
• b) optsiooni tunnustega lepingutes sisalduvad ennetähtaegse lõpetamise riskid, mis võivad sundida finantseerimisasutuse uude, vähem soodsate tingimustega lepingusse.

Finantseerimisasutused peaksid olema teadlikud potentsiaalsetest kaudsetest intressimäära mõjudest, mis tekitavad kahju mujal (näiteks edasikandumine väljaantavate laenude intressimääradele võib klientide maksevõime vähenemise tõttu krediidiriski kahjusid tekitada).

Vähem keerukate finantsinstrumentide kasutamisel peaksid finantseerimisasutused arvutama šoki mõju tundlikkusanalüüsi abil (šoki päritolu määratlemata ning lihtsa portfellile avalduva šoki kohaldamise teel). Kui finantseerimisasutus kasutab keerukamaid finantsinstrumente, millele šokk avaldab mitmeid ja kaudseid mõjusid, peaks ta kasutama täiustatumaid meetodeid konkreetsete ebasoodsate (stressi-) olukordade määratlustega, mis kajastavad vastavaid idiosünkraatilisi riske.

4.7.8 Kontsentratsioonirisk

Stressitestimine peaks olema üks kontsentratsiooniriski tuvastamise põhimeetodeid, kuna see võimaldab finantseerimisasutusel tuvastada riskipositsioonide omavahelisi sõltuvusi, mis võivad tulla ilmsiks alles stressiolukordades, ning varjatud kontsentratsioone.

Selle riski hindamisel oma stressitestimise programmides peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse iga positsiooni krediidiriski, kuid arvestama ka teatud positsioonide sarnasest käitumisest tulenevaid täiendavaid riskiallikaid (s.o suurem korrelatsioon). Kõnealuste täiendavate riskiallikate analüüs peaks muu hulgas hõlmama järgmist:

• a) ühe allika kontsentratsioonid (s.o klient või omavahel seotud klientide rühm määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 punkti 39 tähenduses);
• b) sektoripõhised kontsentratsioonid;
• c) geograafilised kontsentratsioonid;
• d) tootekontsentratsioonid ning
• e) tagatiste ja garantiide kontsentratsioonid.

Stressitestimisel, eriti kogu finantseerimisasutust hõlmaval ja kontserni stressitestimisel peaksid finantseerimisasutuseed hindama kontsentratsiooniriski, võttes arvesse bilanssi kuuluvaid ja bilansiväliseid positsioone, samuti pangaportfelli, kauplemisportfelli ja riskimaandamisportfelli positsioone.

Stressitestid peaksid võtma arvesse ilmneda võivaid ärikeskkonna muutusi, mis tooksid kaasa kontsentratsiooniriski realiseerumise. Eelkõige peaksid stressitestid võtma arvesse ebatavalisi, kuid usutavaid muutusi erinevate riskitüüpide vahelistes korrelatsioonides, nagu ka äärmuslikke ja ebatavalisi riskiparameetrite muutusi, vaadates üksikutest riskiteguritest kaugemale, et käsitleda stsenaariume, mis võtavad arvesse omavahel seotud riskitegureid ja näevad ette mitte ainult algset, vaid ka järelmõju.

Stressitestides tuleks arvesse võtta seda, kuidas kontsentreeritud riskipositsioonid samadele riskiteguritele reageerides käituvad, sealhulgas täiendavate lühiajaliste kahjude riski, mis tulenevad jae- ja korporatiivklientide laenuportfellide või kontserni erinevate üksuste vahel kontsentreeritud positsioonidest.

Finantseerimisasutused peaksid võtma arvesse üksiku riskiteguri positsioonide või mitme omavahel korreleeruva riskiteguri positsioonide mõju kauplemisportfellidele.

Selleks, et hinnata eelnevalt kontsentratsiooniriski taset ja/või stsenaariumi mõju kontsentratsiooni tasemele, peaksid finantseerimisasutused kaaluma vajaduse korral rohkem või vähem keerukaid näitajaid, näiteks Herfindahli-Hirschmani indeksit ja Gini koefitsiente.

Finantseerimisasutused peaksid kaaluma erinevate kontsentratsiooniallikate vahel esineda võivat kattumist. Finantseerimisasutused ei tohiks mõju lihtsalt summeerida, vaid peaksid kehtestama koondamismeetodid, mis võtavad arvesse aluseks olevaid tegureid.

4.7.9 Välisvaluutas antud laenude risk

Finantseerimisasutused peaksid arvestama, et välisvaluutas antud laenude risk:

• a) võib tekkida riskimaanduseta laenuvõtja (s.o jaelaenuvõtja ning loomuliku või finantsmaanduseta väikesest või keskmise suurusega ettevõtjast laenuvõtja, kes on avatud laenu- ja riskimaandusvaluuta vahelisele valuuta mittevastavusele, mis on määratletud suunistes EBA/GL/2014/13) suutmatusest teenindada laenu, mis on nomineeritud muus valuutas kui selle liikmesriigi omas, milles finantseerimisasutusel on tegevusluba;
• b) on seotud puhta krediidi- ja valuutaturu riskiga;
• c) on krediidi- ja valuutaturu riskikomponentidega mittelineaarses seoses;
• d) on mõjutatud üldisest vahetuskursiriskist ning
• e) võib tekkida käitumisega seotud riskist.

Finantseerimisasutused peaksid oma stressitestimise programmides võtma arvesse bilansi varade poolel olevat krediidilimiite mõjutavat välisvaluutas antud laenude riski ja selle mitmeid riskiallikaid, arvestades et laenuvõtja võimetus laenu tagasi maksta võib tuleneda:

• a) laenuvõtja enda sisemise tuluallikaga seotud riskidest;
• b) riskidest, mis on seotud majandusolukorraga riigis, mille vääringus on laen nomineeritud; ning
• c) valuutariskist.

Finantseerimisasutused peaksid võtma oma stressitestide stsenaariume kavandades ja rakendades arvesse, et välisvaluutas antud laenude riski mõju võib tuleneda nii laenujäägi väärtuse ja selle laenu teenindamiseks vajalike maksevoogude suurenemisest kui ka laenujäägi väärtuse suurenemisest võrreldes omavääringus nomineeritud tagatisvaraga.

Finantseerimisasutused peaksid stressistsenaariumide väljatöötamiseks muutma erinevaid parameetreid, et võimaldada prognoosi välisvaluutas krediidiportfelli toimimise kohta erinevatel juhtudel, näiteks:

• a) eeldades vastuvõtva valuuta kursi tõusu eelmääratletud protsendi võrra;
• b) eeldades välisvaluuta intressimäära muutust eelnevalt määratletud protsendi võrra; või
• c) kombineerides mõlemat eelnimetatut.

Et hinnata võimalikku nõrkust, peaksid finantseerimisasutused suutma näidata välisvaluutas antud laenude riskist tulenevaid täiendavaid krediidiriski kahjusid eraldi nendest krediidiriski kahjudest ja riskipositsioonide suurustest, mis tulenevad krediidiriski tegurite stsenaariumi mõjust.

Välisvaluutas antud laenude riski stressitestimisel peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse vähemalt järgmist:

• a) vahetuskursi režiimi tüüp ja selle võimalik mõju kohaliku ja välisvaluuta vahelise kursi muutustele;
• b) laenuvõtjate krediidireitingu/skoori ja võla teenindamise suutlikkuse tundlikkus vahetuskursi muutumise suhtes;
• c) ühes välisvaluutas või piiratud arvus suure korrelatsiooniga välisvaluutades laenuandmise tegevuse võimalik kontsentratsioon;
• d) võimalik laenutegevuse kontsentratsioon riigi valuutas konkreetsetes majandussektorites, mille põhitegevus on välisvaluutat kasutavates riikides või turgudel, ning selliste välisvaluutadega tugevas korrelatsioonis olevate sektorite vastav areng; ning
• e) suutlikkus seda tüüpi portfellile rahastamist tagada; krediidiriski kapitalinõuete arvutamiseks sisemudeleid kasutavate finantseerimisasutuste puhul tuleks välisvaluutades laenude andmisest tulenevat täiendavat riski kajastada selliste varade suuremates riskikaaludes ning mudelites kasutatavate muutujate mitteammendav loetelu peaks sisaldama intressimäära erinevusi, laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarve, valuutade vahelist ristkorrelatsiooni ja volatiilsust.

Finantseerimisasutused peaksid võtma arvesse sisemudelites potentsiaalselt sisalduvaid olulisi puudujääke, mille tõttu võidakse alahinnata valuuta hinna vähenemist seoses kliendi võimega teenindada oma võlga, arvestades järgmisi soovituslikke elemente:

• a) kriisiperioodi rahapoliitilised meetmed keskenduvad sageli reaalmajanduse stimuleerimisele baasintressimäärade olulise alandamise teel ja sisemudelid võivad anda teavet, mis on sellise kaudse mõju osas eksitav; ning
• b) valuuta hinna tõusu võib osaliselt tasakaalustada intressimäärade alanemine ning see võib põhjustada välisvaluutas antud laenudega seotud riski alahindamise, kuna nullintressimääraga keskkondades ei pruugi selline tasakaalustamine pikas perspektiivis võimalik olla.

Kui teatud stsenaariumi puhul hinnatakse välisvaluutas antud laenude võimalikku mõju kasumlikkusele, peaksid finantseerimisasutused vajaduse korral arvesse võtma õiguskorda ja vastavat jurisdiktsiooni, mis võib sundida neid välisvaluutas antud laene koduriigi valuutas turu vahetuskurssidest oluliselt madalamate kursside alusel nomineerima.