4.6 Stressitestimise tüübid

Stressitesti meetodite konkreetne ülesehitus, keerukus ja üksikasjalikkus peaks vastama finantseerimisasutuse laadile, ulatusele ja suurusele ning tema äritegevuse keerukusele ja riskantsusele. See peaks võtma arvesse finantseerimisasutuse strateegiat ja ärimudelit ning portfelli omadusi.

Finantseerimisasutused peaksid võtma stressitestimise meetodite, sealhulgas stsenaariumi ja võimalike juhtimistegevuste vajaduse kavandamisel arvesse majandustsükli etappi.

Finantseerimisasutused peaksid määrama sobivad, otstarbekad ja usaldusväärsed mehhanismid riskitegurite ümberarvestamiseks asjakohasteks riskiparameetriteks (maksejõuetuse tõenäosus, makseviivitusest tingitud kahjumäär, mahakandmised, õiglase väärtuse kärped jmt), mis annavad finantseerimisasutusele või kontsernile ülevaate riskidest.

Stressiolukorra riskitegurite ja riskiparameetrite vaheline seos ei peaks põhinema üksnes finantseerimisasutuse kogemustel ja analüüsil, vaid seda tuleks võimaluse ja vajaduse korral täiendada välistest allikatest saadavate võrdlusnäitajatega ning võimalusel järelevalvealaste suunistega.

Hüpoteetiliste ja makromajanduslike riskitegurite ja stsenaariumide modelleerimisega seotud keerukuse tõttu peaksid finantseerimisasutused olema teadlikud seonduvast mudeliriskist ja tagama, et kõnealuste tegurite või stsenaariumide määratlemisel on rakendatud järgmisi abinõusid:

• a) tehtud on mudeli eelduste ja mehhanismi regulaarne ja piisavalt konservatiivne eksperdiläbivaatus ning mudeliriski arvesse võtmiseks on rakendatud konservatiivset modelleerimismeetodit;
• b) kvantitatiivselt raskesti mõõdetavate (näiteks mitmekesistamine, prognoositav eksponentsiaalne kasv, prognoositavad tasud, tulevikku vaatavad juhtimisseisukohad), kuid mudeli väljundeid mõjutada võivate eelduste määramise juures on rakendatud piisavalt konservatiivset lähenemist (näiteks eraldiste-eelse netotulu väljundid peaksid põhinema nii ärilistel kaalutlustel kui ka piisaval statistilisel alusel); ning
• c) tulemuste sõltuvust ja tundlikkust eelduste suhtes on arvesse võetud ja hinnatakse regulaarselt.

Riskitegureid kahjude või suurema riski parameetritega ühendavate mudelite ja mehhanismide puudujääke tuleks mõista, selgelt väljendada ning tulemuste tõlgendamisel arvesse võtta. Mudelid peaksid võtma arvesse maksevõime ja likviidsuse rahastamise ja rahastamiskulude vahelist vastasmõju, et mitte süsteemselt ja oluliselt alahinnata šoki mõju. Võimaluse korral tuleks võrrelda erinevate modelleerimismeetodite tulemusi (näiteks eraldiste-eelse netotulu mudelite kasutamise korral peaks olema olemas kasutatava mudeli ning teiste võimalike meetodite võrdlus ja viimaste kõrvalejätmise põhjendused). Need seosed peaksid põhinema usaldusväärsetel statistilistel mudelitel. Kui aga andmete kättesaadavus või kvaliteet või ajalooliste andmete struktuursed üleminekud ei võimalda kasulikke hinnanguid anda (näiteks eraldiste-eelse netotulu mudelite korral on vaja intressimäära tsüklit ja äritsüklit hõlmavaid ajaloolisi andmeid ning teavet äristrateegia ja organisatsiooni struktuuri muutuste kohta), peaksid kvantitatiivset analüüsi toetama kvalitatiivsed eksperdihinnangud. Isegi kui aluseks võetav modelleerimisprotsess on usaldusväärne, peaks eksperdihinnangul olema osa mudeli väljundite testimises.

Finantseerimisasutused peaksid hindama võimalikku mittelineaarse vastasmõju riskitegurite ja stressiolukorra riskiparameetrite vahel.

4.6.2 Tundlikkusanalüüs

Finantseerimisasutused peaksid tegema tundlikkuse analüüse üksikute riskipositsioonide, portfellide või äriüksuste tasandil, kogu finantseerimisasutust hõlmavalt ning konkreetsete riskitüüpide osas proportsionaalselt oma keerukusega. Finantseerimisasutused peaksid hindama, millisel koondamise tasandil on tundlikkuse analüüsid otstarbekad või isegi teostatavad. Eksperdihinnangute kasutamist tuleks üksikasjalikult selgitada, kui see on asjakohane.

Finantseerimisasutused peaksid määratlema asjakohased riskitegurid erinevatel usaldatavusnõuete kohaldamise tasanditel ning erinevate portfellide, äriüksuste ja geograafiliste asukohtade lõikes. Finantseerimisasutused peaksid tagama kõikide asjakohaste riskitegurite tüüpide, sealhulgas makromajanduslike ja makrofinantsnäitajate, riskiparameetrite statistiliste aspektide (näiteks maksejõuetuse tõenäosuse näitajate volatiilsuse) ja idiosünkraatiliste tegurite, näiteks operatsiooniriskide hõlmamise.

Finantseerimisasutused peaksid oma analüüsi olulise osana määratlema tuvastatud riskitegurid kasutades erinevaid raskusastmeid, et avastada mittelineaarsed ja künnismõjud, s.o riskitegurite kriitilised väärtused, mille ületamisel stressireaktsioonid kiirenevad.

Kui makromajanduslike/makrofinantsiliste riskitegurite ja riskiparameetrite vahelise sõltuvuse hinnangu usaldusväärsuses esineb määramatusi või on tulemusi vaja kontrollida põhjalikuma stsenaariumianalüüsi abil, peaksid finantseerimisasutused püüdma tagada, et tundlikkusanalüüse tehtaks ka portfelli riskiparameetrite statistiliste aspektide stressiolukorra alusel vastavalt ajaloolistele jaotustele, mida täiendavad hüpoteetilised eeldused (näiteks tulevaste volatiilsuste kohta).

Ühe riskiteguri analüüse tuleks täiendada lihtsate mitme riskiteguriga analüüsidega, milles eeldatakse nende kombineeritud esinemist, määratlemata tingimata stsenaariumi.

Finantseerimisasutused peaksid pidama tuvastatud riskitegurite loetelu.

4.6.3 Stsenaariumianalüüs

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et stsenaariumianalüüsil on nende stressitestimise programmides keskne osa.

Stressitesti stsenaariumide kavandamine ei tohiks põhineda ainult ajaloolistel sündmustel, vaid arvesse tuleks võtta ka hüpoteetilisi mitteajaloolistel sündmustel põhinevaid stsenaariume. Finantseerimisasutused peaksid tagama, et stsenaariumide kavandid on tulevikku suunatud ja võtavad arvesse süstemaatilisi ning finantseerimisasutuse spetsiifilisi muutusi olevikus ja prognoositavas tulevikus. Selleks peaksid finantseerimisasutused püüdma kasutada sarnastest riskikeskkondadest pärinevaid välisandmeid, mis seonduvad sarnaste ärimudelitega finantseerimisasutustega. Finantseerimisasutused peaksid kasutama andmeid, mis on asjakohased ja kättesaadavad. Asjakohased andmed võivad olla asutusesisesed ja/või -välised ning hõlmata võrdlusuuringuid ja järelevalvealaseid suuniseid.

Kaaluda tuleks erinevaid stsenaariume, mis haaraksid erinevaid sündmuseid ja raskusastmeid, kui see on otstarbekas ja teostatav.

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et nende stressitestide stsenaariumid vastavad vähemalt järgmistele nõuetele:

• a) need käsitlevad peamiseid riskitegureid, millega finantseerimisasutus võib kokku puutuda; seoses sellega tuleks üksikute riskitegurite analüüsidest saadud tulemusi, mille eesmärk on anda teavet tundlikkuse kohta üksikute riskitegurite suhtes, kasutada stsenaariumide määratlemiseks, mis hõlmavad mitme kombineeritud väga usutava riskiteguriga stressiolukorda; ükski oluline riskitegur ei tohiks stressiolukorda panemata või arvestamata jääda;
• b) need käsitlevad olulisi finantseerimisasutuse spetsiifilisi nõrkusi, mis tulenevad tema piirkondlikest ja tegevussektoriga seotud omadustest ning tema konkreetsete toote- või äriliinide riskidest ja rahastamispõhimõtetest; nii riskitüüpide sisesed kui ka nende vahelised kontsentratsiooni- ja korrelatsiooniriskid tuleks enne seda tuvastada;
• c) need sisaldavad stsenaariumi ühtset narratiivi, mis hõlmab kõiki olulisi riskitegureid ja nende (tulevikku suunatud) arengut mitme käivitava sündmuse alusel (s.o rahanduspoliitika, finantssektori arengusuundumused, kaupade hinnad, poliitilised sündmused ja loodusõnnetused); finantseerimisasutused peaksid tagama, et stsenaariumi narratiiv on usutav ega ole vastuoluline, kui eeldab riskitegurite koosliikumist ja turuosaliste vastavaid reaktsioone; ning stsenaariumi narratiivist teatud riskitegurite väljajätmise korral peaksid finantseerimisasutused tagama, et see väljajätmine on korrakohaselt põhjendatud ja dokumenteeritud;
• d) need on sisemiselt sidusad, tagamaks, et tuvastatud riskitegurid käituvad stressiolukorras muude riskiteguritega ühtselt ning et need sisaldavad konkreetseid hinnanguid ja eeldusi peamiste aluseks olevate riskitegurite vahelise sõltuvusseoste kohta; oluline on uurida näiliselt vastuolulisi riskitegurite koosliikumisi, et avastada uusi tundlikkusseoseid;
• e) need võtavad arvesse innovatsiooni ja konkreetsemalt tehnoloogilist arengut või keerukaid finantstooteid, jätmata tähelepanuta nende vastastikust toimet traditsioonilisemate toodetega; ning
• f) need tagavad, et riskitegurid väljenduksid sisemiselt järjepidevate riskiparameetritena.

Finantseerimisasutused peaksid määrama stressitestimise ajalise perspektiivi vastavalt testi eesmärgile, enda portfelli omadustele seoses selle tähtaegade ja vajaduse korral stressiolukorda pandavate positsioonide likviidsusega, samuti vastavalt enda riskiprofiilile. Maksevõime stressitestimine ja likviidsuse stressitestimine vajavad erinevaid ajalisi perspektiive ja stsenaariume.

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et:

• a) stressitestid võtavad konkreetselt arvesse muutuvaid omavahelisi sõltuvusi, näiteks majanduspiirkondade ja majandussektorite, sealhulgas finantssektori vahel;
• b) üldine stsenaarium võtab arvesse kogu süsteemi dünaamikat, näiteks teatud turgude sulgemist, ja terve varade klassi (näiteks hüpoteekide) riskikontsentratsioone; ning
• c) võetakse arvesse negatiivse tagasimõju dünaamikat, mida põhjustavad näiteks sellised tegurid nagu hindamiste, kahjude ja marginaalinõuete omavahelised suhted.

Finantseerimisasutused peaksid kvalitatiivselt hindama stressiolukorra järel- või tagasimõju üksiktasandil, kui see on asjakohane ja eriti juhul, kui usaldusväärseid kvantitatiivseid hinnanguid ei saa määratleda. Näiteks võib üksik finantseerimisasutus teha mõningaid hinna või mahu kohandusi, et võtta arvesse teatud strateegilisi mõjusid (näiteks laenude väljastamise strateegia tasemel) ja reageerida stsenaariumile asutusesiseselt.

4.6.4 Stsenaariumide raskusaste

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et stressitestimise aluseks on rasked, kuid usutavad stsenaariumid ning et nende raskusaste on vastavuses stressitesti eesmärgiga. Selleks peaksid stressitestid olema:

• a) otstarbekad selle poolest, et käsitlevad finantseerimisasutuse seisukohast asjakohaseid riske, pidades silmas finantseerimisasutuse stabiilsuse toetamist ebasoodsates tingimustes, ning süsteemselt oluliste pankade puhul ka finantssüsteemi stabiilsust kõigis majandustsükli punktides ja turgude, k.a rahastamisturgude kõikumiste lõikes; ning
• b) kogu finantseerimisasutuse raames järjepidevalt rakendatavad, mõistes, et samasuguste stsenaariumide mõju ei ole tingimata kõigi äriliinide puhul raske.

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et erinevaid raskusastmeid võetaks arvesse nii tundlikkusanalüüsi kui ka stsenaariumi stressitestimise puhul, hõlmates kapitali adekvaatsuse hindamisel ja kapitali planeerimisel vähemalt üht rasket majanduslangust.

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et raskusastme määramisel võetakse arvesse iga finantseerimisasutuse puhul spetsiifilisi nõrkusi konkreetse stsenaariumi korral, olenevalt tema ärimudelist (näiteks avatus rahvusvahelistele turgudele). Finantseerimisasutused peaksid töötama välja enda stsenaariumid ega tohiks sõltuda järelevalveasutuste stsenaariumidest. Stsenaariumi raskusastme hindamisel peaksid finantseerimisasutused teadma riskikeskkondade dünaamikat ning sarnaste ärimudelitega finantseerimisasutuste kogemusi.

Finantseerimisasutused peaksid tagama, et nende stsenaariumid hindavad riskitegurite absoluutseid ja suhtelisi muutusi. Absoluutses stsenaariumis peaks raskusaste olema riskiteguri otsene muutus ega tohiks sõltuda jooksvast tasemest. Suhtelises stsenaariumis peaks raskusaste sõltuma jooksvast tasemest ja majandusolukorrast (näiteks SKP kasvu vähenemine 2% võrra, s.o suhteline muutus absoluutse tasemega võrreldes). Näiteks 2% suurune suhteline negatiivne SKP muutus olulise positiivse SKP lõhega lähtepunktist (näiteks jooksev SKP on oluliselt suurem struktuursest SKPst) ei pruugi tähendada rasket stressimõju SKP-le absoluutselt / taseme alusel vaadelduna. Mida halvem on jooksev majandusolukord alguses, seda suurem on omakorda suhtelise stsenaariumi stressi raskusaste. Finantseerimisasutused peaksid tagama, et nende valitud stsenaarium on nii suhtelises kui absoluutses mõistes piisavalt raske. Tehtud valik ning selle mõju raskusastmele peaks olema põhjendatud ja dokumenteeritud.

Stsenaariumide sobiva raskusastme hindamisel peaksid finantseerimisasutused võrdlema neid ka oma vastupidise stressitestimise jaoks koostatud stsenaariumidega, võttes arvesse vastupidise stressitesti vormi konkreetset tähendust stsenaariumi usutavuse seisukohast.

4.6.5 Vastupidine stressitestimine

Nõuded

Finantseerimisasutused peaksid tegema osana stressitestimise programmist sobivaid vastupidiseid stressiteste, millel on sama juhtimiskord, tõhus taristu ja kvaliteedistandardid, ning mis täiendavad teisi stressitestimise tüüpe, võttes arvesse oma äritegevuste ja riskide laadi, suurust, ulatust ja keerukust. Väiksemad ja vähem keerukad finantseerimisasutused võivad keskenduda rohkem vastupidise stressitestimise kvalitatiivsetele aspektidele, samas suuremate ja keerukamate finantseerimisasutuste puhul nõutakse põhjalikumaid vastupidise stressitestimise meetodeid. Vastupidine stressitestimine peab olema vastutusalade ja eraldatud ressursside poolest selgelt määratletud ning seda peaksid toetama sobiv ja paindlik taristu ning kirjalikud põhimõtted ja menetlused. Vastupidiseid stressiteste peaksid tegema regulaarselt iga liiki finantseerimisasutused samal kohaldamise tasandil kui ICAAPi ja ILAAPi (s.o finantseerimisasutust ning kõiki asjakohaseid riskitüüpe hõlmavalt).

Finantseerimisasutused peaksid võtma arvesse vastupidise stressitestimise kaudu tuvastatud stsenaariume, et täiendada nendega enda tehtavate stressitestide stsenaariumide valikut, ning võrdluse eesmärgil, et hinnata üldist raskusastet, võimaldades teha kindlaks raskeid, kuid siiski usutavaid stsenaariume. Vastupidine stressitestimine peaks olema kasulik ICAAPi ja ILAAPi stressitestide stsenaariumi raskusastme hindamiseks. Stressitestide stsenaariumide raskusastet saab hinnata ka selle võrdlemisel muu hulgas ajalooliste ja teiste järelevalvealaste ja avalikult kättesaadavate stsenaariumidega.

Vastupidiseid stressiteste tehes peaksid finantseerimisasutused arvestama ka seda, kas ühe või mitme olulise vastaspoole maksejõuetus või olulise turuosalise maksejõuetusest tulenev oluline turuhäire (eraldi või kombineeritult) põhjustaks eelmääratletud tagajärje.

Vastupidiste stressitestide kasutamine

Finantseerimisasutused peaksid kasutama vastupidist stressitestimist regulaarse riskijuhtimisvahendina, et parandada enda teadlikkust olemasolevatest ja potentsiaalsetest nõrkustest, andes seeläbi finantseerimisasutuse riskijuhtimisele lisaväärtust. Kõigi vastupidise stressitestimise kasutamise aspektide suhtes kehtib proportsionaalsuse põhimõte. Samuti peaksid finantseerimisasutused arvestama, et vastupidise stressitesti eelmääratletud tagajärje võivad kaasa tuua ka teised asjaolud kui need, mida testis analüüsitakse.

Äritegevuse planeerimise ja riskijuhtimise osana peaksid finantseerimisasutused kasutama vastupidist stressitestimist, et mõista oma ärimudelite ja -strateegiate elujõulisust ja kestlikkust ning tuvastada asjaolud, mille puhul nad võivad osutuda direktiivi 2014/59/EL artikli 32 tähenduses maksejõuetuks või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävaks. On tähtis, et finantseerimisasutused määravad kindlaks näitajad, mis annavad stsenaariumi realiseerumise korral hoiatusi. Selleks peaksid finantseerimisasutused:

• a) määrama testimiseks eelmääratletud tulemuse (näiteks ärimudeli muutumine kõlbmatuks);
• b) määrama võimalikud ebasoodsad asjaolud, mis avaks nad rasketele nõrkustele ja põhjustaks eelmääratletud tulemuse;
• c) hindama (olenevalt finantseerimisasutuse suurusest, laadist, ulatusest, keerukusest ja äritegevuste riskantsusest) stsenaariumides sisalduvate eelmääratletud tulemuseni viivate sündmuste tõenäosust; ning
• d) võtma kasutusele tõhusad korraldused, protsessid, süsteemid või muud meetmed kindlaks määratud riskide ja nõrkuste vältimiseks või leevendamiseks.

Finantseerimisasutused peaksid kasutama planeerimisel ja otsustamisel vastupidist stressitestimist ning testima oma ärimudeleid ja -strateegiaid, et määrata ja analüüsida, mis võiks muuta nende ärimudelid kõlbmatuks, näiteks hinnates nii oma lähikuudel tulu saamise suutlikkust kui ka pikemal perioodil tulu saamise strateegia kestlikkust lähtuvalt strateegilistest plaanidest ja finantsprognoosidest. Juhtorganilt ja kõrgemalt juhtkonnalt eeldatakse osalemist kogu protsessis.

Kui vastupidisel stressitestimisel tuleb välja, et finantseerimisasutuse ärimudeli ebaõnnestumise risk on vastuvõetamatult suur ja tema riskivalmidusega ühildumatu, peaks finantseerimisasutuse planeerima meetmeid selle riski ennetamiseks või leevendamiseks, võttes arvesse aega, mida tal oleks vaja neile sündmustele reageerimiseks ja meetmete rakendamiseks. Osana kõnealustest meetmetest peaks finantseerimisasutus kaaluma, kas ärimudelit oleks vaja muuta. Kõnealused vastupidisest stressitestimisest tuletatud meetmed, sealhulgas finantseerimisasutuse äriplaani võimalikud muudatused, tuleks dokumenteerida üksikasjalikult finantseerimisasutuse ICAAPi dokumentatsioonis.

Konkreetsete ärimudelitega finantseerimisasutused, näiteks investeerimisettevõtted, peaksid kasutama vastupidist stressitestimist selleks, et uurida oma nõrkusi äärmuslike sündmuste suhtes, eriti juhul, kui nende riske ei võta piisavalt hästi arvesse traditsioonilisemad makromajanduslikel šokkidel põhinevad (näiteks maksevõime ja likviidsuse) stressitestimise stsenaariumid.

Finantseerimisasutused, mis kasutavad krediidiriski, vastaspoole riski ja tururiski sisemudeleid, peaksid määruse (EL) nr 575/2013 artikli 177, artikli 290 lõike 8 ja artikli 368 lõike 1 punkti g kohasel vastupidisel stressitestimisel püüdma määratleda rasked, kuid usutavad stsenaariumid, mis võiksid põhjustada olulisi ebasoodsaid tulemusi ja seada potentsiaalselt kahtluse alla finantseerimisasutuse üldise elujõulisuse. Finantseerimisasutused peaksid nägema neid vastupidiseid stressiteste olulise täiendusena oma kapitalinõuete arvutamisel kasutatavatele sisemudelitele ning tavapärase riskijuhtimisvahendina sisemudelite võimalike puuduste avastamiseks. Rasketes stressistsenaariumides võib mudelirisk suureneda ja rikkuda mudeli prognoositavuse, kuigi seda ei pea tingimata tõlgendama märgina, et sisereitingute valemi sisendite modelleerimine oleks puudulik.

Finantseerimisasutused peaksid tegema kvalitatiivseid analüüse vastupidise stressitesti jaoks hästi määratletud narratiivi ning selle tagasimõju ja mittelineaarse mõju selge mõistmise kujundamisel, võttes arvesse riski dünaamikat ning omavahelisi mõjusid ja nende kombinatsioone riskitüüpide lõikes ja vahel. Hästi määratletud narratiivi väljatöötamisel peaks finantseerimisasutus kaaluma väliseid sündmuseid, näiteks majanduslikke sündmusi, sektori kriise, poliitilisi sündmusi, vaidluste lahendamise juhtumeid ja looduslikke sündmusi, samuti selliseid riskitegureid nagu operatsiooniriskid, kontsentratsioonid ja korrelatsioonid, maineriskid ja usalduse kadu, ning nende sündmuste ja tegurite kombinatsioone. Finantseerimisasutuse juhtorgani tõeline kaasamine narratiivi aruteludesse on väga tähtis, arvestades võimalikke spetsiifilisi nõrkusi ja mõju kogu finantseerimisasutusele.

Finantseerimisasutused peaksid tegema kvantitatiivseid ja põhjalikumaid analüüse, võttes arvesse enda suurust ning laadi, ulatust ja äritegevuste riskantsust, kui nad määratlevad konkreetseid kahju tasemeid või muud negatiivset mõju oma kapitalile, likviidsusele (näiteks juurdepääs rahastamisele, eriti seoses rahastamiskulude kasvuga) või üldisele finantspositsioonile. Finantseerimisasutused peaksid töötama tagasisuunas kvantitatiivselt, et määrata riskitegurid ning vajalik muutuste amplituud, mis võiks sellise kahju või negatiivse mõju põhjustada (määratledes näiteks sobiva kahju taseme või mõne muu finantseerimisasutuse bilansis huvipakkuva näitaja, näiteks kapitalisuhtarvud või rahastamisallikad). Finantseerimisasutused peaksid tegema endale selgeks ja dokumenteerima üksikasjalikult riskitegurid (näiteks eristades täpseid teguri tulemusi, millel oli portfelli äärealadele suurim mõju), peamised äriliinid ning selge ja järjepideva nõrkuste narratiivi ja vastavad stsenaariumid (näiteks lähte-eelduste ja tulemuste tundlikkuse kohta nende suhtes aja jooksul), mis põhjustavad eelmääratletud tagajärgi ja sündmuste ahelaid ning võimalikku edasimõju (näiteks olulisimad tegurid võib siduda makromajanduslike näitajatega vastavalt portfelli puhul ette antud kahju/kapitali suhte sihtarvule), tuvastades varjatud nõrkused (näiteks varjatud korrelatsioonid ja kontsentratsioonid) ning kattuvad mõjud.

Finantseerimisasutused peaksid kasutama vajaduse korral vastupidise stressitestimise lähtepunktina tundlikkusanalüüse, nihutades näiteks ühe või mitu asjakohast parameetrit mingi äärmuseni, et jõuda eelnevalt määratletud tulemusteni. Finantseerimisasutus peaks kaaluma mitmesuguseid vastupidiseid tundlikkusanalüüse krediidiriski (näiteks kui palju suurkliente peaks muutuma maksejõuetuks enne, kui kahjukatmiskapital kaotatakse), tururiski, likviidsusriski (näiteks jaesektori hoiuste stressiolukord ja asjaolud, mis tühjendaksid finantseerimisasutuse likviidsusreservid) ja operatsiooniriski puhul ning kombineeritud analüüsi, mis haarab kõiki riske samaaegselt. Sellegipoolest ei tohiks finantseerimisasutus kasutada peamiselt tundlikkusanalüüsi kui lihtsat vahendit vastupidise stressitesti jaoks asjakohase stsenaariumi määramisel. Asjakohase stsenaariumi määratlemiseni tuleks jõuda kvalitatiivse analüüsi teel, kombineerides erinevate ärivaldkondade eksperdihinnanguid, sest mõtlemine võib olla tõhusaim viis ärimudeli ebaõnnestumise vältimiseks. Arendada tuleks kõigi oluliste riskiparameetrite ühist stressiolukorda seadmist, kasutades statistilisi aspekte (näiteks riskitegurite volatiilsus, mis on kooskõlas ajalooliste tähelepanekutega, ning hüpoteetilised, kuid usutavad eeldused). Iga eelmääratletud tulemuse jaoks vajalike parameetri nihete usutavus annab esmase ettekujutuse finantseerimisasutuse võimalikest nõrkustest. Usutavuse hindamiseks tuleks rakendada muu hulgas ajaloolisi (mitme muutujaga) tõenäosuse jaotusi, mida kohandatakse eksperdihinnangute alusel, kui seda vajalikuks peetakse. Asjakohaste stsenaariumide määratlemisel tuleks juhinduda kvalitatiivsetest analüüsidest ja hinnangutest, kombineerides erinevate ärivaldkondade eksperdihinnanguid.

Finantseerimisasutused peaksid kasutama vastupidist stressitestimist, et saada teadmisi stsenaariumidest, mis hõlmavad maksevõime ja likviidsuse stresside kombinatsioone olukordades, kus traditsiooniline modelleerimine ei pruugi tegelike olukordade keerukaid aspekte haarata. Finantseerimisasutused peaksid kasutama vastupidist stressitestimist, et testida oma kapitaliplaane ja likviidsusplaane. Vajaduse korral peaksid finantseerimisasutused tuvastama ja analüüsima olukordi, mis võiksid likviidsusstressi olukorda halvendada ning muuta selle maksevõime stressi olukorraks või vastupidi ning põhjustada lõpuks ettevõtte maksejõuetuse. Finantseerimisasutused peaksid kapitalile või likviidsusele avalduvate riskide puhul püüdma kohaldada vastupidist stressitestimist integreeritud moel, et asjaomaseid riske paremini mõista ja neid äärmuslikes olukordades paremini juhtida. Finantsseisundi taastamise meetmed ja finantsseisundi taastamise kavandamine

Finantseerimisasutused peaksid töötama välja suurte makromajanduslike või makrofinantsprobleemide stsenaariumid, mis erinevad raskusastme poolest (hõlmates süsteemseid sündmusi, ühe juriidilise isiku puhul spetsiifilist stressiolukorda ja kontserni stressiolukorda), et kasutada neid pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi artikli 5 lõike 6 ja suunise EBA/GL/2014/06 kohastes finantsseisundi taastamise kavades, ning kasutama spetsiifilist vastupidist stressitestimist, et töötada välja nn maksejõuetuse lähedased stsenaariumid (maksejõuetusele lähedal, kuid mitte sellest halvemas seisus finantseerimisasutus), ning rakendama seda enda finantsseisundi taastamise meetmete ning finantsseisundi taastamise kavandamise tõhususe ning tulemuslikkuse saavutamise ja testimise sisendteabena, samuti analüüsima vastavate eeldustega seotud tundlikkust. Sellised maksejõuetuse lähedased stsenaariumid peaksid määratlema ja kirjeldama punkti, mis tooks kaasa finantseerimisasutuse või kontserni ärimudeli muutumise kõlbmatuks, kui ei rakendata edukalt finantsseisundi taastamise meetmeid. Stsenaariumid peaksid võimaldama prognoosida tulemusi ja kõigi kättesaadavate finantsseisundi taastamise valikute sobivust. Finantsseisundi taastamise stsenaariumide kirjelduses kasutatav terminoloogia peaks aitama teha kindlaks, milliseid finantsseisundi taastamise võimalusi konkreetsete stressistsenaariumide raames testiti. Kirjeldus peaks olema nii kvantitatiivsete eelduste komplekti kui ka kvalitatiivse narratiivi abil piisavalt üksikasjalik, et määrata kindlaks, kas stsenaarium on finantseerimisasutuse puhul asjakohane ja mis raskusastmega see on. Sündmuseid tuleks kirjeldada loogilises järjestuses ning peamiste tegurite (näiteks netotulu, riskiga kaalutud varad, kapital) aluseks olevad eeldused peavad olema väga selgelt välja toodud. Samuti peaksid stsenaariumid võtma sama stressistsenaariumi raames arvesse erinevate finantsseisundi taastamise kava võimaluste kasutamisest tuleneda võivate vastastikuste mõjude prognoosi. Stsenaariumid peaksid võimaldama ka mõista sündmuste kulgu, esitades sobiva ajakava, mis näitab selgelt, millisel ajahetkel teatud meetmed välja töötatakse (mis mõjutab nende usaldusväärsust ja teostatavust). Selle eesmärk on testida finantseerimisasutuse finantsseisundi taastamise võimaluste tõhusust rahalise usaldusväärsuse ja elujõu taastamisel, kui finantseerimisasutus sellisesse raskesse stressiolukorda satub.

Kuna neil kahel vastupidiste stressitestide komplektil on erinevad eesmärgid, ei tohiks ICAAPi ja ILAAPi jaoks ning finantsseisundi taastamise kavandamiseks tehtavad stressitestid olla omavahel seotud, vaid neid peaks omavahel võrdlema.

Finantseerimisasutused peaksid kasutama vastupidist stressitestimist finantsseisundi taastamise kavade koostamisel kasutatavate maksejõuetuse lähedaste stsenaariumide väljatöötamise, hindamise ja kalibreerimise abivahendina.

Finantseerimisasutused peaksid kasutama vastupidist stressitestimist selliste riskitegurite tuvastamiseks ning selliste stsenaariumide paremaks mõistmiseks ja kirjeldamiseks, mis tooksid kaasa maksejõuetuse lähedase olukorra, hinnates tõhusaid finantsseisundi taastamise meetmeid, mida saab usaldusväärselt rakendada, kas ennetavalt või riskitegurite või stsenaariumide kujunedes.

Vastupidine stressitestimine peaks aitama kaasa finantsseisundi taastamise kava stsenaariumidele, kasutades dünaamilist ja kvantitatiivset stsenaariumi narratiivi, mis peaks hõlmama järgmist:

• a) finantsseisundi taastamise käivitajad (s.o millisel hetkel võtaks finantseerimisasutus hüpoteetilises stsenaariumis finantsseisundi taastamise meetmed);
• b) vajalikud finantsseisundi taastamise meetmed ning nende eeldatav tõhusus, sealhulgas selle tõhususe hindamise meetod (s.o näitajad, mida tuleks jälgida, et järeldada, et täiendavaid meetmeid ei ole vaja);
• c) kõnealuste finantsseisundi taastamise meetmete sobiv ajastus ja nende jaoks vajalik protsess; ning
• d) täiendava stressi puhul punktid b ja c potentsiaalsete finantsseisundi taastamise lisameetmete kohta jääkriskide maandamiseks.