Component Method Focus

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmiseks ja jälgimiseks peaksid finantseerimisasutused kasutama vähemalt üht netointressitulu näitajat ja turuväärtuse muutusi ning vähemalt üht majandusliku väärtuse põhist mõõtmismeetodit, et hõlmata kõik kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski komponendid. Suured piiriülese tegevusega finantseerimisasutused, eriti SREP suuniste kategooriate 1 ja 2 alla kuuluvad ning komplekssete ja keeruliste ärimudelitega finantseerimisasutused peaksid kasutama mitut kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmismeetodit, nagu on täpsustatud II lisas.

4.3.3 Intressimäära šokistsenaariumid jooksvas juhtimises

Finantseerimisasutused peaksid regulaarselt (vähemalt kord kvartalis ning suurema intressimäära volatiilsuse või suuremate kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski tasemetega perioodidel sagedamini) mõõtma oma kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski suhtes avatud positsioone kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski seisukohalt, kasutades mitmesuguseid intressimäära šokistsenaariume, kus võivad muutuda intressimäära tulukõvera tase ja kuju või erinevate intressimäärade vahelised suhted (s.o alusrisk).

Samuti peaksid finantseerimisasutused kaaluma, kas kasutada tingimuslikku või tingimusteta rahavoogude mudelite koostamise käsitlust. Suuremad ja/või keerukamad finantseerimisasutused, eelkõige järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise suuniste 1. ja 2. kategooriasse kuuluvad finantseerimisasutused peaksid võtma arvesse ka stsenaariume, milles arvutatakse erinevad intressimäärateed ning mõni eeldus (nt käitumise, riski panustamise ning bilansi suuruse ja koosseisu kohta) on ise muutuvate intressimääratasemete funktsioon.

Finantseerimisasutused peaksid hindama riskipositsioone igas valuutas, milles neil positsioone on. Oluliste valuutapositsioonide intressimäära šokistsenaariumid peaksid olema valuutaspetsiifilised ja kooskõlas kehtivate majanduslike oludega. Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski sisemine mõõtmissüsteem (IMS) peaks arvesse võtma valuutaspetsiifilisi intressimäära šokistsenaariume vähemalt iga valuuta kohta, milles nomineeritud finantsvarade või kohustuste arvestuslik väärtus moodustab vähemalt 5% kogu pangaportfelli finantsvaradest (v.a materiaalne vara) või kohustustest või vähem kui 5%, kui arvutusse kaasatud varade või kohustuste summa on väiksem kui 90% kogu pangaportfelli finantsvaradest (v.a materiaalne vara) või kohustustest; Finantseerimisasutused peaksid kasutama oma sisemistes mõõtmissüsteemides meetodeid kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski agregeerimiseks erinevate valuutade lõikes. Kui asutus kasutab erinevate valuutade intressimäärade vaheliste sõltuvuste eelduseid, peaks tal olema selleks piisavad oskused ja põhjalikkus. Finantseerimisasutused peaksid võtma arvesse erinevate intressimäärade vaheliste sõltuvuste eelduste mõju erinevate valuutade lõikes.

Intressimäära šokistsenaariumide valikul peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse järgmist:

• (a) et nende asutusesiseselt väljatöötatud intressimäära šokistsenaariumid vastaksid nende tegevuse laadile, ulatusele ja keerukusele ning nende riskiprofiilile, võttes arvesse tulukõverate äkilisi ja järk-järgulisi paralleelseid ja mitteparalleelseid üleminekuid ja muutusi. Stsenaariumid peaksid põhinema intressimäärade ajaloolisel liikumisel ja käitumisel ning samuti tulevaste intressimäärade simulatsioonidel;
• (b) intressimäära stsenaariumid, mis kajastavad peamiste turumäärade vaheliste suhete muutumist, et võtta arvesse alusriski;
• (c) direktiivi 2013/36/EL artikli 98 lõikes 5 osutatud ettenähtud intressimäära šokistsenaariumid;
• (d) võimalikud täiendavad intressimäära šokistsenaariumid, mida järelevalveasutused nõuavad;
• (e) et hajutamise eelduste paikapidavust on asjakohaselt rõhutatud;
• (f) madala intressimääraga keskkondades peaksid finantseerimisasutused kaaluma ka negatiivse intressimääraga stsenaariume ning enda intressimääratundlikele instrumentidele asümmeetrilise mõju avaldumise võimalust.

Šokistsenaariumide tulemused peaksid olema sisendiks sobiva juhtimistasandi otsuste tegemisel. See hõlmab strateegilisi või äriotsuseid, sisemise kapitali allokeerimist ja riskijuhtimisotsuseid, mille langetavad juhtorgan või tema esindajad. Tulemusi tuleks arvesse võtta ka kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski poliitika ja piirmäärade kehtestamisel ja läbivaatamisel.

4.3.4 Intressimäärade stressistsenaariumid

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski stressiteste tuleks arvestada sisemise kapitali adekvaatsuse protsessis, kui finantseerimisasutused peavad tegema põhjalikke, tulevikule suunatud stressiteste, mis toovad esile turutingimuste suurte muutuste võimalikud kahjulikud tagajärjed nende kapitalile või netointressitulule ja turuväärtuse muutustele. Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski stressitestimise eesmärgil peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse muutusi oma kliendibaasi käitumises. Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski stressitestid peaksid olema integreeritud finantseerimisasutuste üldisesse stressitestide raamistikku, mis hõlmab vastupidiseid stressiteste, ning peaksid vastama tema äritegevuse iseloomule, mahule ja keerukusele ning üldisele riskiprofiilile.

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski stressiteste tuleks teha regulaarselt

• – vähemalt kord aastas ning intressimäära suurema volatiilsuse ja kõnealuse intressiriski kõrgemate tasemete ajal sagedamini.

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski stressitestide raamistik peaks sisaldama selgelt määratletud eesmärke, asutuse äritegevuse ja riskide alusel kohandatud stsenaariume, korralikult dokumenteeritud eeldusi ja usaldusväärseid meetodeid.

Kogu ettevõtet hõlmavates stressitestides tuleks arvestada kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski vastasmõju ja seoseid teiste riskikategooriatega (krediidiriski, likviidsusriski ja tururisk jne) ja olulisi järelmõjusid.

Finantseerimisasutused peaksid tegema vastupidiseid stressiteste, et i) teha kindlaks intressimäära stsenaariumid, mis võivad tõsiselt ohustada krediidiasutuse või investeerimisühingu kapitali, majanduslikku väärtust ja netointressitulu näitajaid ning turuväärtuse muutusi, ja ii) paljastada oma riskimaandusstrateegiatest ja klientide võimalikest käitumuslikest reaktsioonidest tulenevad nõrgad kohad.

Hindamaks kauplemisportfellivälisest tegevusest tulenevat intressiriski haavatavate elementide testimisel stressitingimustes peaksid finantseerimisasutused kasutama suuremaid ja äärmuslikumaid intressimäärade üleminekuid ja muutusi kui need, mida kasutatakse jooksvas juhtimises, hõlmates vähemalt järgmist:

• a) peamiste turumäärade vaheliste suhete olulised muutused (alusrisk);
• b) järsud ja olulised tulukõvera üleminekud (nii paralleelsed kui ka mitteparalleelsed);
• c) vara- ja kohustusklasside käitumise kohta tehtud põhieelduste jaotus;
• d) muutused intressimäära korrelatsiooni põhieeldustes;
• e) kehtivate turutingimuste ja makromajanduslike tingimuste ning konkurentsi- ja majanduskeskkonna olulised muutused ja nende võimalik areng;
• f) krediidiasutuse ja investeerimisühingu individuaalse ärimudeli ja profiiliga seotud konkreetsed stsenaariumid.

Stressistsenaariumide tulemused peaksid olema sisendiks sobiva juhtimistasandi otsuste tegemisel. See hõlmab strateegilisi või äriotsuseid, sisemise kapitali allokeerimist ja riskijuhtimisotsuseid, mille langetavad juhtorgan või tema esindajad. Samuti tuleks tulemusi arvesse võtta kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski poliitika ja piirmäärade kehtestamisel ja läbivaatamisel.

Et teha stressistsenaariumide tundlikkusanalüüs, peaksid finantseerimisasutused hindama majandusliku tingimustes parameetrites äravoolu eelduse kasutamisega seotud piiranguid ja krediidiasutuse või investeerimisühingu võimet kajastada pikaajalist intressiriski.

Juhul kui bilansiinstrumentidel on märkimisväärsed ümberhindamise piirangud (nt ülempiirid ja alammäärad), peaksid finantseerimisasutused juhul, kui need on olulised, kaaluma mõistlikult mõju, mida avaldaks selliste instrumentide asendamine muude võrreldavate omadustega instrumentidega, olenemata likvideerimise eeldusest. Seda tuleb teha mõistliku aja jooksul ja võttes arvesse panga ärimudelit.

4.3.5 Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmise eeldused

Finantseerimisasutused peaksid kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmisel mõistma täielikult ja dokumenteerima põhilisi käitumuslikke ja mudelite koostamise eeldusi. Need eeldused peaksid olema kooskõlas äristrateegiatega ja neid tuleks regulaarselt testida. Need eeldused tuleks kindlaks määrata proportsionaalselt, võttes eelkõige arvesse kapitalinõuete direktiivi artikli 84 lõikes 5 ette nähtud regulatiivsete tehniliste standardite artikli 7 lõikes 12, artikli 8 lõikes 2, artikli 9 lõikes 4, artikli 11 lõikes 3 ja artikli 21 lõikes 1 sätestatud olulisuse piirmäärasid.

Inflatsiooni või muude turuteguritega seotud intressimääratundlike toodete riski hindamisel tuleks kohaldada konservatiivseid eeldusi. Need eeldused võivad põhineda näiteks jooksval/viimasel täheldatud väärtusel, mainekate majandusuuringute instituudi prognoosidel või muudel üldtunnustatud turutavadel (inflatsiooni juhul näiteks inflatsiooniootuse kõverad).

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tulenev intressiriski mõõtmisel tuleks arvesse võtta pensionikohustused ja pensionisüsteemi varad, kui nende intressimäära risk ei ole jäädvustatud mõnes teises riskinäitajas;

Finantseerimisasutused peaksid võtma seoses kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski näitajatega vajadusel arvesse eeldusi, mis on tehtud riski kvantifitseerimiseks vähemalt järgmistes valdkondades:

• a) konkreetsetes intressimäära šoki- ja stressistsenaariumides intressimäära optsioonide (automaatsete või käitumuslike) kasutamine nii finantseerimisasutuse kui ka tema kliendi poolt;
• b) tähtajata hoiustest tulenevate jääkide ja intressivoogude käsitlemine;
• c) fikseeritud tähtajaga ennetähtaegse väljavõtmise riskiga hoiuste käsitlemine;
• d) fikseeritud intressimääraga laenude ja fikseeritud intressimääraga laenukohustuste käsitlemine;
• e) asutusesisestes majandusliku väärtuse näitajates omakapitali käsitlemine;
• f) raamatupidamistavade mõju kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmisele ning eriti riskimaandusarvestuse tõhusus;
• g) hajutamise eelduste valideerimine.

Kuivõrd turutingimused, konkurentsikeskkonnad ja -strateegiad on ajas muutuvad, peaksid finantseerimisasutused olulised mõõtmise eeldused läbi vaatama vähemalt kord aastas, kiiremini muutuvates turutingimustes sagedamini.

• a) Selliste kliendikontode käitumuslikud eeldused , mis hõlmavad kliendi varjatud valikulisust seoses kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriskiga

Optsioonide mõju hindamisel peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse järgmist:

• (a) intressimäära stsenaariumist, üldisest majanduskeskkonnast või lepingutingimustest tulenev potentsiaalne mõju jooksvale ja tulevasele laenude ennetähtaegse tagasimaksmise kiirusele. Finantseerimisasutused peaksid võtma arvesse erinevaid tegureid, mis mõjutavad varjatud käitumuslikke optsioone:
• (b) toodete intressimäärade turu intressimääramuutustega kohanemise paindlikkus;
• (c) tootetüüpide tasakaalu muutumine nende omaduste ja tingimuste muutuste tõttu.

Finantseerimisasutustes peaks olema kasutusel poliitika, mis reguleerib optsionaalsust sisaldavate bilansi- ja bilansiväliste kirjete käsitlemise põhieelduste määramist ning korrapärast hindamist nende intressiriski raamistikus. See tähendab, et finantseerimisasutused peaksid:

• (a) määrama kindlaks kõik olulised optsionaalsust sisaldavad tooted ja kirjed, mis võivad mõjutada asjakohaste bilanssidega seoses kas nõutavat intressimäära või käitumusliku ümberhindamise kuupäeva (vastandina lepingulisele lõpptähtajale);
• (b) kasutama asjakohaseid hinnakujundus- ja riskimaandusstrateegiaid (nt tuletisinstrumentide kasutamine), et hallata riskivalmiduse piires optsioonide mõju, mis võib hõlmata kliendilt nõutavaid enneaegse vabastamise trahve, et kompenseerida võimalikke vabastuskulusid (kui see on lubatud);
• (c) tagama, et käitumuslike põhieelduste modelleerimine on seoses ajalooliste alusandmetega õigustatav ja lähtub usaldusväärsetest hüpoteesidest;
• (d) suutma tõendada modelleerimise täpsust (kogemuste alusel kontrollitud);
• (e) säilitama oma poliitikates ja menetlustes eelduste kohta asjakohaseid dokumente ning neid läbi vaatama;
• (f) mõistma finantseerimisasutuse riskimõõteväljundite tundlikkust kõnealuste eelduste suhtes, sh tegema eelduste stressiteste ja võtma nende testide tulemusi sisemise kapitali allokeerimise otsustes arvesse, ja
• (g) tegema kõnealuste eelduste regulaarset sisekontrolli, et veenduda nende stabiilsuses aja jooksul, ning vajadusel neid kohandama.

Finantssektorisse kuuluvate klientide mittetähtaegsete hoiuste suhtes ei tohiks kohaldada käitumispõhist modelleerimist, v.a juhul, kui tegemist on tegevushoiustega, nagu on määratletud likviidsuskattekordaja delegeeritud määruse artikli 27 lõike 1 punktis a.

Kui välja arvatud kapitalinõuete määruse artikli 428f lõike 2 punktis a osutatud reguleeritud säästud, kuid mitte ainult tsentraliseeritud osa, ning väljavõtmise korral oluliste majanduslike või fiskaalpiirangutega hoiused, tuleks finantssektorisse mittekuuluvate klientide jaehoiuste ja ärihoiuste eeldatavat käitumusliku ümberhindamise kuupäeva, millele on osutatud punktis 110 ilma konkreetsete ümberhindamise kuupäevadeta (tähtajata hoiused), piirata maksimaalse kaalutud keskmise ümberhindamise kuupäevaga viis aastat. Viieaastast ülempiiri kohaldatakse nende hoiuste koguportfelli kogusumma (st põhi- ja mittepõhisumma) ja iga vääringu kohta eraldi.

Finantseerimisasutused peaksid intressiriski juhtimise otstarbel konkreetse ümberhindamise kuupäevata kontode käitumuslike eelduste kindlakstegemisel:

• (a) suutma tuvastada „tuumikjäägid“, s.o hoiused, mis on stabiilsed ja mille hind ei muutu tõenäoliselt isegi intressimäära keskkonna oluliste muutuste korral, ja/või hoiused, mille piiratud paindlikkust intressimäära muutuste suhtes on pankadel võimalik mudeldada;
• (b) selliste hoiuste mudelite koostamise eeldused peaksid kajastama hoiustaja omadusi (nt jae- või hulgihoiustaja) ning konto omadusi (nt arveldus-/mittearvelduskonto). Allpool kirjeldatakse eelnimetatud kategooriaid üksikasjalikumalt.
• i. Jaearveldushoiused hõlmavad intressi mittekandvaid ja muid jaehoiuseid, mille tasukomponent ei mõjuta kliendi otsust raha kontol hoida.
• ii. Jae-mittearveldushoiused hõlmavad jaehoiuseid (sh reguleeritud hoiuseid), mille tasukomponent mõjutab kliendi otsust raha kontol hoida.
• iii. Hulgihoiused hõlmavad ettevõtete ja teiste hulgiklientide kontosid, v.a pankadevahelised kontod või muud täielikult hinnatundlikud kontod.
• (c) Hinnata tuleb potentsiaalset üleminekut konkreetse ümberhindamiskuupäevata hoiuste ja teiste hoiuste vahel, mis võiks teiste intressimäära stsenaariumide korral muuta mudelite käitumuslikke põhieeldusi.
• (d) Kaaluda tuleb võimalikke piiranguid jaehoiuste ümberhindamisel madala või negatiivse intressimääraga keskkonnas ning mõju, mida sellised piirangud võivad avaldada hoiuste stabiilsusele erinevate intressimäärade stsenaariumide korral.
• (e) Tuleb tagada, et tuumikjääkide ja teiste mudeldatud jääkide vähenemise eeldused on usaldusväärsed ja asjakohased, tasakaalustades positiivset mõju netointressitulule täiendava majandusliku väärtuse riskiga, mis tuleneb nende kontojääkidega rahastatud vara tulevase intressitulu fikseerimisest, ja suureneva intressimääraga keskkonnas potentsiaalselt saamata jääva tuluga.
• (f) Rõhutades statistiliste või kvantitatiivsete meetodite tähtsust riiklike haldusdeklaratsioonide käitumusliku ümberhindamise kuupäevade ja rahavoogude profiili kindlaksmääramisel, võib riiklike haldusdeklaratsioonide asjakohaste modelleerimiseelduste kindlaksmääramiseks olla vajalik (st tulevikku suunatud perspektiivis) asutuse eri ekspertide (nt riskijuhtimise ja riskikontrolli osakond, müük ja sularahahaldus) lisapanus.
• (g) Oma poliitikas ja menetlustes tuleb säilitada eelduste kohta asjakohaseid dokumente, kusjuures kehtestatud peab olema nende läbivaatamise protsess.
• (h) Tuleb mõista eelduste mõju finantseerimisasutuste valitud riskimõõtmise väljunditele ja sisemise kapitali allokeerimise otsustele, arvutades muu hulgas regulaarselt tundlikkusanalüüse põhiparameetritele (nt kontode tuumikjääkide osakaal ja lõpptähtajad ning edasikandumise määr) ning näitajatele, mis kasutavad lepingutingimusi, mitte käitumuslikke eelduseid, et eraldada eelduste mõju erinevatest kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski näitajatest.
• (i) Tuleb teha stressiteste, et mõista valitud riskinäitajate tundlikkust põhieelduste muutuste suhtes, võttes kõnealuste testide tulemusi arvesse kapitali sisemise allokeerimise otsustes.
• b) Omavahendite planeerimise eeldused kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski korral