4.2 Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski kindlakstegemine ja juhtimine

Finantseerimisasutused peaksid võtma kauplemisportfellivälise intressiriskiga seotud riskipositsioonide hindamisel ja juhtimisel arvesse kõiki pangaportfelli intressimäära tundlikke instrumente, sealhulgas varasid, kohustusi, intressimäära tuletisinstrumente, intressimääraga mitteseotud tuletisinstrumente, mis viitavad intressimäärale ja muudele bilansivälistele kirjetele (näiteks laenukohustused).

Finantseerimisasutused peaksid käsitama viivisnõudeid⁶ (millest on maha arvestatud allahindlused) intressimääratundlike instrumentidena ning kajastama oodatavaid rahavoogusid ja nende ajastust.

⁶ Määruse (EL) 680/2014 V lisas määratletud viivisnõuded.

Ilma et see piiraks punkti 10 kohaldamist, võetakse arvesse määruse (EL) nr 575/2013 artikli 94 lõikes 1 määratletud väikest kauplemisportfelliga seotud tegevust, v.a juhul, kui selle intressirisk on hõlmatud muu riskinäitajaga.

4.2.2 Kapitali identifitseerimine, arvutamine ja allokeerimine kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski korral

Sisemise kapitali summade, liikide ja koosseisu hindamisel vastavalt direktiivi 2013/36/EL artiklile 73 peaksid finantseerimisasutused sisemise kapitali üldises hinnangus kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski osa kindlaksmääramisel tuginema finantseerimisasutuse sisemise mõõtmissüsteemi väljunditele, võttes arvesse põhieeldusi ja riskipiiranguid. Kapitali üldine tase peaks olema vastavuses nii finantseerimisasutuse tegeliku mõõdetud riskitaseme (sisaldab kauplemisportfellivälisest tegevusest tulenevat intressiriski) kui ka tema riskivalmidusega ning olema tema sisemise kapitali adekvaatsuse hindamise protsessi (ICAAP) aruandes nõuetekohaselt dokumenteeritud.

Finantseerimisasutus peaks näitama, et tema sisemine kapital on kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski tasemele vastav, võttes arvesse asutuse majandusliku väärtuse muutuste mõju sisemisele kapitalile ja tulevase puhta intressitulu, millele lisanduvad intressimäärade muutustest tulenevad turuväärtuse muutused. Finantseerimisasutused peaksid sisemise kapitali kindlaksmääramisel hindama kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski riskinäitajaid, tagades eelkõige, et kauplemisporfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski näitajad hõlmaksid riski üksteist täiendaval viisil (nt võttes arvesse kauplemisporfellivälisest tegevusest tulenevat intressiriski erinevatel ajavahemikel). Eeldatakse, et finantseerimisasutused ei arvesta oma sisemist kapitali ja netointressitulu näitajaid ning turuväärtuse muutusi kahekordselt, kuid sisemise kapitali paigutamismetoodikas tuleks siiski arvesse võtta nii kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski näitajaid kui ka selgelt hinnata nende võimalikku mõju sisemisele kapitalile.

Asutused peaksid võtma oma ICAAP analüüsis kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski katteks vajaliku kapitalikoguse kindlaksmääramisel arvesse järgmist:

• (a) intressimäära ebasoodsast liikumisest tulenevate majanduslikule väärtusele avalduvate riskide jaoks hoitud sisemine kapital ja
• (b) sisemise kapitali vajadused, mis tulenevad intressimäära muutuste mõjust tuleviku netointressitulule ja turuväärtuse muutusele, ja sellest tulenev mõju sisemise kapitali puhvri tasemetele.

Finantseerimisasutused ei tohiks tugineda kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriskiga seoses ainult järelevalvealastele kapitali adekvaatsuse hinnangutele ega järelevalvealase võõrväärtustesti tulemusele, vaid peaksid töötama välja ja võtma kasutusele oma kapitali allokeerimise meetodi, lähtudes enda riskivalmidusest, riski tasemest ja riskijuhtimise põhimõtetest. Finantseerimisasutused peaksid sobivat kapitalitaset kindlaks määrates arvestama nii vajaliku kapitali kogust kui ka kvaliteeti.

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski jaoks vajaliku kapitali adekvaatsuse hindamisel tuleks võtta arvesse järgmist:

• (a) kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski positsioonide sisepiirangute suurus ja lõpptähtaeg ning kas need piirangud on kapitali arvestamise hetkel ära kasutatud;
• (b) selliste avatud positsioonide riskimaandamise oodatav kulu, mille eesmärk on saada kasu intressimäärade tulevase tasemega seotud sisemistest ootustest;
• (c) kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski sisemeetmete tundlikkus mudelite põhiliste või ebatäiuslike eelduste suhtes;
• (d) šoki- ja stressistsenaariumide mõju teistsuguste intressimääraindeksite alusel kujundatud hinnaga positsioonidele (alusrisk);
• (e) eri valuutades olevate ebakõladega positsioonide mõju majanduslikule väärtusele ja netointressitulule, pluss nende turuväärtuse muutused;
• (f) varjatud kasumi ja kahjumi mõju;
• (g) üldise konsolideeritud kapitali adekvaatsuse ja samuti riskide põhine kapitali allokeerimine kontserni järelevalvealasesse konsolideerimisringi kuuluvatele juriidilistele isikutele;
• (h) alusvaraga seotud riskitegurid ja
• (i) asjaolud, mil risk võib realiseeruda.

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski jaoks vajaliku kapitali adekvaatsuse väljundeid tuleks võtta arvesse asutuse ICAAP protsessis ning see peaks kajastuma äriliinidega seotud kapitali adekvaatsuse hindamistes.

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski jaoks hoitava sisemise kapitali summa kalibreerimiseks peaksid finantseerimisasutused kasutama oma riskiprofiilile kohandatud mõõtmissüsteeme ning erinevaid intressimäära šoki- ja stressistsenaariumeid, et kvantifitseerida sellise intressiriski mõju potentsiaalset ulatust ebasoodsates tingimustes.

Sisemise kapitali mudeleid kasutavad finantseerimisasutused peaksid tagama, et kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski jaoks allokeeritavat sisemist kapitali võetakse üldise sisemise kapitali allokeerimisel nõuetekohaselt arvesse ning et diversifitseerimise eeldused dokumenteeritakse ja nende usaldusväärsust ja stabiilsust kontrollitakse konkreetse asutuse olukorrale ja tegutsemisturgudele sobivate ajalooliste andmete alusel. Sisemise kapitali kulud võib allokeerida tagasi äriüksustele ja toodetele, tagamaks, et aluseks olevate äriüksuste või toodete juhtimise eest vastutavad isikud mõistavad nende täielikke kulusid.

Kui kaalutakse, kas lähtuvalt kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõjust netointressitulule ja turuväärtuse muutustele tuleks sisemist kapitali allokeerida, peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse järgmist:

• (a) netointressitulu suhteline tähtsus võrreldes kogu netotuluga ja seega netointressitulu oluliste muutuste mõju aastate lõikes;
• (b) erinevate stsenaariumide raames saadava netointressitulu tegelikud tasemed (s.o kas marginaalid on piisavalt suured, et katta intressimäära positsioonidest ja kohustuste kulu muutustest tulenev volatiilsus);
• (c) stressitingimustest või turukeskkonna pikaajalistest muutustest põhjustatud tegeliku kahju tekke võimalus, kui näiteks netointressitulu näitaja ja turuväärtuse muutuste stabiliseerimise otstarbel võib osutuda vajalikuks pikaajaliste investeeringutena kavandatud positsioonide likvideerimine;
• (d) intressimääratundlike instrumentide (sh intressimäära tuletisinstrumentide) suhteline tähtsus pangaportfellis koos potentsiaalse mõjuga, mis on esitatud kas kasumiaruandes või vahetult omakapitalis (nt muu koondkasumi kaudu), ja
• (e) netointressitulu näitajate kõikumine ja turuväärtuse muutused, netointressitulu meetmete tugevus ja stabiilsus ja turuväärtuse muutused ning tavapärase äritegevuse loomiseks ja säilitamiseks vajaliku tulu tase. Finantseerimisasutused, millel on kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski kõrge tase, mis võiks usutavates turustsenaariumides põhjustada kahjumeid tavapärase dividendijaotuse piiramise või äritegevuse vähenemise näol, peaksid tagama, et neil on selliste stsenaariumide kahjuliku mõju korvamiseks piisavalt kapitali.

Finantseerimisasutused peaksid kaaluma sisekapitalipuhvri kohandamist, kui nende stressitestide tulemused näitavad väiksema netointressitulu näitajate ja turuväärtuse muutuste (ja seega väiksema kapitalitootmise võime) võimalust stressistsenaariumides.

4.2.3 Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski juhtimise strateegia

Finantseerimisasutuse kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski strateegia, sealhulgas riskivalmidus ja -maandamine peaks olema osa üldisest strateegiast, eriti strateegilistest ja riskieesmärkidest, mille juhtorgan peab vastavalt direktiivi 2013/36/EL artikli 88 lõike 1 teise lõigu punktile a heaks kiitma.

Finantseerimisasutuse kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriskiga seotud riskivalmidust tuleks väljendada kõikuvate intressimäärade vastuvõetava mõjuna mõlemale kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski meetmele ning seda tuleks piirangutes kajastada. Finantseerimisasutused, kellel on märkimisväärne intressilõhe risk, alusrisk või optsioonirisk, peaksid iga kõnealuse kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski olulise alatüübiga seoses määrama kindlaks oma riskivalmiduse.

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski üldine strateegia peaks samuti hõlmama otsust, mis ulatuses tugineb ärimudel netointressitulu tekitamisele tulukõvera alusel, s.o suhteliselt pika ümberhindamisperioodiga vara rahastamisele suhteliselt lühikese ümberhindamisperioodiga kohustuste abil. Kui ärimudel tugineb suurel määral sellisele netointressituluallikale, peaks juhtorgan seda mainima oma kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski strateegias ning selgitama, kuidas ta kavatseb jätkata tegevust lameda või vastupidise tulukõveraga ajavahemikel.

Finantseerimisasutused peaksid uute toodete kasutamise või uute tegevuste, riskide võtmise või maandamise strateegiate ettepanekuid enne omandamist või rakendamist põhjalikult hindama veendumaks, et toote või tegevuse kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski usaldusväärse ja tõhusa juhtimise tagamiseks vajalikud ressursid on teada, kavandatavad tegevused on kooskõlas asutuse üldise riskivalmidusega ning on kehtestatud kavandatava toote või tegevuse riskide tuvastamise, mõõtmise, jälgimise ja kontrollimise protsessid. Tuleks tagada hea arusaamine uute toodete või tegevuste kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski omadustest.

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski maandamiseks tuletisinstrumente kasutavatel finantseerimisasutustel peaksid olema vajalikud teadmised ja ekspertiis. Iga krediidiasutus ja investeerimisühing peaks tõendama, et ta mõistab intressimäära tuletisinstrumentide abil riskimaandamise tagajärgi.

Finantseerimisasutused, kes kasutavad kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmisel sisendina kliendi käitumise mudeleid, peaksid omama vajalikke teadmisi ja ekspertiisi. Iga finantseerimisasutus peaks olema võimeline tõendama, et ta mõistab oma kliendibaasi käitumismudeli koostamise tagajärgi.

Riskimaandamise tegevuste kohta otsuste tegemisel peaksid finantseerimisasutused olema teadlikud raamatupidamisarvestuse põhimõtete mõjust, aga nende riskijuhtimisstrateegia ei tohiks tugineda raamatupidamisarvestusel põhinevale käsitlusele.

Konsolideerimisgruppi kuuluvad finantseerimisasutused peaksid tagama, et kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski juhtimiseks kasutatavad sisemise juhtimiskorralduse reeglid ja protsessid on konsolideerimise ning allkonsolideerimise tasandil järjekindlad ja hästi integreeritud.

4.2.4 Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski juhtimise raamistik ja kohustused

Et nende sisemine juhtimiskorraldus vastaks direktiivi 2013/36/EL artiklitele 74 ja 88, peaksid finantseerimisasutused tagama seoses kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriskiga järgmist:

• (a) et nende juhtorgan kannaks lõppvastutust kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski juhtimise raamistiku, asutuse riskivalmiduse raamistiku ning riskide piisavaks katmiseks vajaliku sisemise kapitali summade, liikide ja jaotuse eest. Juhtorgan peaks määrama kindlaks finantseerimisasutuse kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski üldise strateegia ning võtma vastu vastava poliitika ja protsessid. Juhtorgan võib siiski delegeerida kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski jälgimise ja juhtimise kõrgema astme juhtkonnale, ekspertidest üksikisikutele või varade ja kohustuste juhtimise komiteele tingimustel, mida on täpsustatud punktis 42;
• (b) et neil oleks olemas kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski juhtimise raamistik, milles nähakse ette selged vastutusliinid ning mis koosneb piirangute süsteemist, põhimõtetest, protsessidest ja sisekontrollidest, sh raamistiku tõhususe regulaarsetest sõltumatutest läbivaatustest ja hindamistest;
• (c) et kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski hindamise kord, protsessid ja mehhanismid on terviklikud ning proportsionaalsed ärimudelile ja krediidiasutuse või investeerimisühingu tegevusele omaste riskide laadi, ulatuse ja keerukusega.

Eelkõige peaks juhtorgan vastutama järgmise eest:

• (a) Arusaamine kauplemisportfellivälisest tegevusest tulenevale intressiriskile avatud positsioonide olemusest ja suurusest. Juhtorgan peaks tagama, et finantseerimisasutuse äristrateegiates on olemas selged suunised kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriskiga seotud riskivalmiduse kohta.
• (b) Asjakohaste meetmete kehtestamine kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski tuvastamiseks, mõõtmiseks, jälgimiseks ja kontrollimiseks kooskõlas heakskiidetud strateegiate ja põhimõtetega. Seoses sellega peavad juhtorgan või selle esindajad tagama, et on kehtestatud järgmine:
• i. kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski sobivad piirmäärad, mis sisaldavad erandite tegemiseks vajalikke konkreetseid menetlusi ja kinnitusi ning tagavad nende piirmäärade järgimise;
• ii. kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmise, positsioonide väärtuse määramise ja tulemuste hindamise süsteemid ja standardid, sh menetlused finantseerimisasutuse kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski analüüsi aluseks olevate intressimäära šoki-, parameetri- ja stressistsenaariumide ja põhieelduste ajakohastamiseks;
• iii. põhjalik kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski aruandlus- ja läbivaatusmenetlus ning
• iv. tõhusad sisekontrolli- ja juhtimisinfoüsteemid.
• (c) Oluliste riskide maandamise või riskide võtmise algatuste heakskiitmine enne rakendamist. Panga- ja kauplemisportfelli vaheliste sisemiste riskiülekannetega seotud positsioonid peaksid olema korralikult dokumenteeritud.
• (d) Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski juhtimise põhimõtete, menetluste ja piirmäärade heakskiitmise, rakendamise ja läbivaatamise järelevalve. Kauplemisportfellivälisest tegevusest tulenevale intressiriskile avatud positsioonide suurus ja muutused tuleks esitada regulaarselt juhtorganile (vähemalt kord kvartalis).
• (e) Kindlus, et kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski mõõtmismeetodite valideerimine ja vastava riskimudeli hindamine sisalduvad ametlikus protsessis, mille juhtorgan või selle esindajad peavad läbi vaatama ja heaks kiitma.
• (f) Oma esindajate tegevuse mõistmine ja hindamine kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski jälgimisel ja kontrollimisel kooskõlas juhtorganis heakskiidetud põhimõtetega, õigel ajal esitatud ja piisavalt üksikajaliku teabe regulaarse läbivaatamise alusel.
• (g) Finantseerimisasutuse kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski strateegiate tagajärgede ning nende potentsiaalsete seoste mõistmine turu, likviidsuse, krediidi- ja operatsiooniriskiga, nõudmata samas, et kõik juhtorgani liikmed oleksid selles valdkonnas asjatundjad. Osal liikmetest peaks olema piisavalt tehnilisi teadmisi juhtorganile esitatud aruannete kohta küsimuste esitamiseks ja nende kahtluse alla seadmiseks. Finantseerimisasutus peaks tegema juhtorgani liikmed vastutavaks selle eest, et kõrgema astme juhtkond oleks pädev mõistma kauplemisportfellivälisest tegevusest tulenevast intressiriski ja et sellise intressiriski juhtimiseks antaks piisavalt ressursse.

Finantseerimisasutused peaksid kehtestama delegeerimiskorra ja -menetlused kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski jälgimise või juhtimise delegeerimiseks juhtorgani poolt, mis hõlmaks muu hulgas järgmist:

• (a) Juhtorgan peaks määrama kindlaks isikud või komiteed, kellele delegeeritakse juhtorgani ülesandeid kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski põhimõtete ja praktika väljatöötamiseks, näiteks kõrgema astme juhtkond, üksikisikutest asjatundjad või varade ja kohustuste juhtimise komitee (ALCO), ning nende eesmärgid tuleks selgelt määratleda;
• (b) Juhtorgan peaks tagama kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski riskijuhtimisprotsessis piisava vastutusalade eraldamise. Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski tuvastamise, mõõtmise, jälgimise ja kontrolli funktsioonidel peaksid olema selgelt määratletud vastutusalad, need peaksid olema sellise riski võtmise funktsioonidest sõltumatud ja peaksid andma kauplemisportfellivälisest tegevusest tulenevale intressiriskile avatud positsioonidest aru otse juhtorganile või selle esindajatele;
• (c) Finantseerimisasutus peaks tagama, et juhtorgani esindajatel on kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski võtmisega tegelevate üksuste suhtes selged käsuliinid. Peaks olema selge, mis kanaleid pidi esindajad neile üksustele oma juhiseid annavad;
• (d) Juhtorgan peaks tagama, et finantseerimisasutuse struktuur võimaldab tema esindajatel oma ülesandeid täita ning aitab kaasa tõhusale otsustamisele ja juhtimisele. Selleks peaks varade ja kohustuste juhtimise komitee või sellega võrdväärne organ regulaarselt kohtuma ning komitee koosseis peaks arvestama iga olulist kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski valdkonda. Juhtorgan peaks soodustama kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski juhtimise protsessiga seotud arutelu nii oma liikmete ja esindajate kui ka oma esindajate ja finantseerimisasutuse teiste töötajate vahel. Samuti peaks juhtorgan tagama, et riskijuhtimise ja strateegilise planeerimise osakondade vaheline regulaarne suhtlus võimaldab jälgida tulevasest äritegevusest tulenevat riski.

4.2.5 Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski riskivalmidus ja poliitikas kehtestatud piirmäärad

Finantseerimisasutused peaksid määratlema oma kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriskiga seotud riskivalmiduse nii kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski seisukohalt eelkõige järgmiselt:

• (a) Krediidiasutustel ja investeerimisühingutel peaksid olema selgelt määratletud riskivalmiduse avaldused, mille on kiitnud heaks juhtorgan ja mida rakendatakse põhjalike riskivalmiduse raamistike, s.o kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski piiramise ja kontrollimise poliitika ja menetluste kaudu.
• (b) Nende riskivalmidusraamistikud peaksid:
• a. piiritlema kauplemisporfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski juhtimisega seotud delegeeritud volitused, vastutusliinid ja aruandekohustuse ning
• b. loetlema kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski jaoks lubatud instrumendid, riskimaandamisstrateegiad ja riski võtmise võimalused.
• (c) Riskivalmiduse määratlemisel peaks asutus võtma arvesse netointressitulu riske, mis võivad tuleneda arvestuslikust käsitlusest. Risk ei pruugi piirduda intressitulude ja -kuludega: eraldi tuleks arvesse võtta intressimäärade muutuste mõju instrumentide turuväärtusele, mis kajastub olenevalt arvestuslikust käsitlusest kas kasumiaruandes või vahetult omakapitalis (näiteks muu koondkasumi kaudu). Eriti peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse rakendatavates intressimäära šoki- ja stressistsenaariumides avalduvat mõju seoses õiglase väärtuse instrumentides sisalduvate optsioonidega. Samuti peaksid finantseerimisasutused võtma arvesse riskimaandamise tuletisinstrumentide potentsiaalset mõju kasumile ja kahjumile, kui intressimäärade muutumine vähendaks riskimaandamise tõhusust.

Finantseerimisasutused peaksid kohaldama kauplemisportfellivälisest tegevusest tulenevale intressiriskile avatud positsioonidele piirmäärasid kooskõlas oma riskivalmiduse ning sellise intressiriski mõõtmise üldise lähenemisviisiga, pidades silmas eelkõige järgmist:

• (a) konsolideeritud tasandil ja vajadusel üksikute tütarettevõtete tasandil tuleks kohaldada agregeeritud riski piirmäärasid, millega piiritletakse selgelt juhtorgani jaoks vastuvõetav kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski summa;
• (b) piirmäärad võib siduda konkreetsete intressimäärade ja tähtajaliste struktuuride muutumise stsenaariumidega, näiteks nende kasvu või kahanemise või tulukõvera kuju muutumisega. Nende piirmäärade väljatöötamisel kasutatavad intressimäärade liikumised peaksid piisavalt kajastama ebasoodsaid šoki- ja stressistsenaariume, võttes arvesse ajaloolist intressimäärade volatiilsust ning juhtorganile nende riskipositsioonide maandamiseks vajalikku aega;
• (c) riskipoliitikas sätestatavad piirmäärad peaksid vastama asutuse olemusele, suurusele, keerukusele ja kapitali adekvaatsusele ning tema võimele oma riske mõõta ja juhtida;
• (d) olenevalt finantseerimisasutuse tegevuse ja ärimudeli iseloomust võib määratleda ka üksikute äriüksuste, portfellide, instrumendiliikide, konkreetsete instrumentide või oluliste kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski alatüüpide, näiteks intressilõhe riski, alusriski ja optsiooniriski alampiirmäärad;
• (e) peaks olema loodud süsteemid, mis tagavad, et juhtorgani või tema esindajate kehtestatud piirmäärasid ületavatele või suure tõenäosusega ületada võivatele positsioonidele pööratakse juhtkonna poolt kiiresti tähelepanu ning neist teavitatakse viivitamatult kõrgemaid astmeid. Kehtestatud peaksid olema selged põhimõtted, keda kaasata, kuidas toimub suhtlus ning mis meetmeid reageerimiseks võetakse;
• (f) riskinäitajate teatamine juhtorganile või selle esindajatele peaks toimuma vähemalt kord kvartalis ning selles tuleks võrrelda jooksvat positsiooni poliitikas sätestatud piirmääradega.

Eriraamistiku abil tuleks jälgida sellistele instrumentidele nagu tuletisinstrumentidele tuginevate riskimaandusstrateegiate arengut ning kontrollida turuhinnas hinnatud riske instrumentidel, mida arvestatakse õiglase väärtuse alusel.

4.2.6 Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski riskipoliitikad, -protsessid ja -kontrollid

Riskipoliitika ja -protsessid

Sisekontrollimehhanismid

Kauplemisportfellivälisest tegevusest tuleneva intressiriski IT-süsteemid ja andmete kvaliteet

Sisearuandlus

Juhtimiskorra mudel